Читать книгу Džanga varjudega - Aleksei Pehhov - Страница 2

„Ja kuhu me läheme?” Narr jooksis hüpeldes mu kõrval.

Pahareti lühikesed jalakesed ei sobitunud liikumistempoga, mille Hallas meie seltskonnale ette andis.

„Habemeajaja juurde. Nagu sa ei teaks.”

„Ma saan aru, et mitte kingsepa juurde, Garret! Ma küsin – kuhu me lähme? Me oleme selle tunni jooksul näinud hulga habemeajajaid!”

„Sa pöördud vale isiku poole. Küsi Hallaselt.”

„Aitäh, kuid ma soovin vanaks elada. Ta on täna pahas tujus ja ma ei taha temalt midagi küsida.”

„Kui sa ei taha temalt küsida, siis ole vait, eks?”

„Päh!” hüüatas paharet solvunult ja sööstis Delerit küsimustega piinama, kuid too vastas talle umbes samamoodi nagu mina.

„Tead, Garret,” tegi Angerjas esimest korda pärast kõrtsist lahkumist suu lahti, „mind hakkab see jalutuskäik ära tüütama.”

„Mitte ainult sind,” ohkasin ma.

Olime juba tund aega mööda Rannengit vantsinud, otsides õiget tohtrit. Mismoodi kavatses päkapikk neist kõigist selle õige välja valida, jäi meile mõistatuseks. Kuid need habemeajajad, kelle juurest me olime juba läbi astunud, ei olnud õige nimetust ilmselgelt väärt.

Hallas nõudis inimeselt, kes pidi tal hamba välja tõmbama, väga palju ning nii jäid pettunud habemeajajad tühjade taskutega ja päkapikk valutava hambaga. Põhjuseid ühele või teisele hambakaksajale äraütlemiseks oli Hallasel terve mägi.

Ühel oli äri liiga räpakas, teisel taksid liiga kõrged, kolmandal sinised silmad, neljas osutus liiga vanaks, viies liiga nooreks. Kuues oli unine, seitsmes imelik, kaheksas kokutas, üheksandal karjus lõust rusika järele. Ei olnud mingisugust võimalust päkapiku meele järele olla!

Niipea kui Hallas lähenes järjekordse habemeajaja ärile, aeglustus ta samm nagu imeväel. Päkapikk hakkas venima kui purjus tigu ja üle kere värisema. Isegi pime doralislane oleks näinud, et vaesekesel on lihtsalt hirm naha vahel.

„Inimesed juba vahivad,” porises garraklane.

„Meid on vahitud sellest hetkest peale, kui me kõrtsist välja astusime,” porisesin ma vastu. „Siin pole midagi parata.”

Me olime huvipakkuv seltskond, mistõttu meid jõllitati häbenemata. Ennekõike vahtisid kõik muidugi paharetti, tema rassi esindajaid ei kohta kuningriigi linnades kuigi sageli. Kuid niipea kui inimesed silmasid päkapikku ja härjapõlvlast, unustasid nad Kli-Kli kohemaid. Kui paharette on veel mõnikord näha olnud, siis rahumeelselt kõrvuti kõndivat päkapikku ja härjapõlvlast ei kohta küll iial.

„Garret, vaata!” Kli-Kli sikutas mind käisest.

„Mida?” Ma ei näinud midagi huvitavat.

„Seda siin!” ütles Kli-Kli, osutades sõrmega juurviljapoe suunas. „Oota, ma teen kähku!”

Ma ei jõudnud suudki avada, kui paharet oli juba poodi lipsanud.

„Mis tal hakkas?” küsis Deler mult hämmeldunult.

„Igaühel omad nõrkused,” vastasin ma. „Mõni tahab hambast lahti saada, mõni armastab porgandit.”

Hallas lasi hambavihje kõrvust mööda ja oigas kõnekalt.

„Ära oiga!” käratas Deler halastamatult päkapikule peale. „Ise oled süüdi! Hädine argpüks!”

„Kes on argpüks?!” läks Hallas põlema. „Päkapikud ei karda mitte midagi! Teie habetu tõug on argpüksid! Olete endid meie mägedesse ära peitnud ja värisete seal nagu haavalehed sügistuules!”

„Miks sa siis ei lase omal hammast välja tõmmata?”

„Ma ju räägin sulle, kõlupea! Need kõik on viletsad habemeajajad!”

„Hästi … Aga miks sa oma märssi kaasas tassid?” ei jätnud Deler Hallast rahule. „Kas sa ei võinud seda vähemalt täna maha jätta? Kas sul on seal päkapikkude loitsuraamat või?”

„Mis sa üürgad nagu öökull!” plahvatas Hallas. „See on minu kott! Kannan kaasas, mida tahan!”

Päkapikk oli selle kotiga lihtsalt lahutamatu. Kuhu Hallas ka ei läinud, vedas ta oma pauna alati kaasas. Mida kott sisaldab, ei suutnud isegi kõikjale jõudev Kli-Kli välja nuuskida. Deler oli uudishimu kätte lausa suremas, muudkui mõistatas. Ma ei tea, milliseid aardeid päkapikk märsis hoidis, kuid sellest ajast peale, kui ta selle Avendumi fordis vahti pidavatelt sugulastelt sai, oli ta oma pauna hoolega hoidnud nagu kana oma elu esimest muna.

„Siin ma olen!” Meie juurde tuli rõõmsalt porgandit krõmpsutav Kli-Kli. „Noh, kas tõmbame hamba välja või ootame, kuni see ise ära kukub?”

„Ja see ajab sama joru!” jorises päkapikk. „Mis on teil asja minu hambaga? Teen sellega, mida tahan!”

„Siin lähedal on Suurturg. Seal peab raudselt olema habemeajaja,” pakkus Kli-Kli.

Suurturg oli tõesti suur. Ei, „suur” pole õige sõna. See oli päratu. Nii mõõtmete kui ka kauba hulga poolest. Ning müügilettide vahel vooris inimesi rohkem, kui keegi oleks ilmaski suutnud kokku lugeda.

„Ostke hobune! Ehtsat Doralissi tõugu! Vaadake, kui graatsiline ta on!”

„Õunad! Õunad!”

„Põhjala parim teras! Lõunamaa parimad terad!”

„Astuge sisse!”

„Härra, ostke pärdik!”

„Või mina olen loll?! Sa vaata oma kaupa! Kas see peaks olema naeris?!

Ära aja naerma!”

„Varas! Võtke varas kinni!”

„Järele talle!”

„Parima kvaliteediga sultanaadi vaibad! Koid ei söö neid!”

„Hei! Ettevaatlikumalt! See on Madalmaa meistrite portselan, mitte su vanaema savipott!”

„Lõpeta mu jalgadel tallamine! Tahad kolakat saada?”

„Kus nüüd ehmatas! Saad ise kolaka!”

„Päevalilleseemned!”

„Milord, meie asutuses on Valiostri selle kandi parimad tüdrukud! Lähme! Hõbemündi eest saab korraga kolm tükki! Aga kahe eest teevad nad teiega sihukesi tükke!”

„Ee-emme! Tahan kringlit! Oo-osta-aa! Ää-ää!”

„Ära tõukle!”

„Ohelikud, ratsmed, sadulad! Ohelikud, ratsmed, sadulad!”

„Impeeriumi koera kutsikad! Juba hammustavad!”

„Impeeriumi? Ära valeta! Need on ju rotipojad, mitte koerad!”

„Pi-ru-ka-le-ee!”

Siin oli veel hullem lärm kui linnaväravas, kustkaudu me Rannengisse saabusime. Angerjas ütles mulle miskit, kuid ma ei kuulnud sõnagi, sest keegi paks moor üürgas mulle kõrva ja toppis nina alla haisvat, vähemalt kuu aega tagasi püütud kala. Lükkasin müüjamuti eest ja ruttasin omadele järele.

Hallas, kellelt valu oli viinud ilmselt viimse arunatukese, juhtis meid rahvasumma, kes vahtis otse turuplatsi keskel palagani näitemängu. Päkapikkudele pole viisakus teiste vastu kunagi omane ja nii lükkas ta rahvast küünarnukkidega laiali, tallus teiste jalgadel ja vandus nagu pesueht Sadamalinna elanik. Mõne hetkega langes päkapikurassi populaarsus Rannengis sõnnikuhinnast madalamale.

Kuidagimoodi murdsime end sellest inimmüürist läbi ning Kli-Kli, suutmata kiusatusele vastu panna, ronis lavale, viskas hundiratta, kasvatas tiritamme, napsas žonglööril suust põleva tõrviku, istus selle peale, kargas püsti, ronis posti mööda üles köiele, kõndis teise postini, sülitas sangpommi tõstvale jõumehele lagipähe ning pühkis tormilise aplausi saatel minema.

„Aina lõbutsed? Pomm tirilimm ja trillallaa?” kohmasin paharetile mornilt, kui ta mulle järele jõudis.

„Sina aga muudkui mossitad ja ootad kõige hullemat?” ei jäänud Kli-Kli võlgu. „Sul on nõme ellusuhtumine, Garret! Läki rutemini, muidu kaome sellesse massi ära.”

Paharet sööstis ette – tänu väikesele kasvule oli tal lihtsam läbi rahvamurru liikuda. Minule jõuti seevastu oma kakskümmend korda jalale astuda ning vähemalt kümme korda üritati pähe määrida täiesti tarbetut kraami alustades nuustikust ning lõpetades meeleheitlikult kräunuva, hinge vaakuva kassirojuga.

Üks algaja vargapoiss tahtis kätt mu taskusse pista, kuid ma keerasin nobedalt ringi ja surusin Laternamehe pistoda tema kõhule, seejärel pressisin nolgi vastu ühe müügiputka seina.

„Kes on su õpetaja?” põrutasin ma.

„Äh?” Külm teras vastu kõhtu teadagi ei soodusta mõtlemisprotsessi.

„Ma küsin, kutsikas, kes on su õpetaja!”

„Sluud-Kakk, härra!”

„On ta gildis?”

„Äh?”

„Sa oled kehva kuulmisega? Siis sinust küll head varast ei saa!”

„Jah, mu õpetaja kuulub gildi, härra.”

„Siis ütle talle, et ta seletaks sulle, keda tasub röövida ja keda ei maksa torkida, kuni see asi pole sul käpas.”

„O-olgu.” Poiss oli jahmunud. „Ja te ei kutsu vahte, härra?”

„Ei kutsu,” kähvasin ma pistoda tuppe tagasi pannes. „Aga kui sa peaksid veel kunagi mu külje alla tikkuma… Saad aru, mida ma mõtlen?”

„Jah.” Poiss ei suutnud ikka veel uskuda, et pääseb nii kergelt.

„Siis lase varvast!”

Kaks korda ei pidanud seda ütlema. Saamatu taskuvaras siuhkas must eemale nagu hirmunud hiir ja kadus silmapilk inimsumma. Ma saatsin teda pika pilguga. Kauges nooruses tühjendasin ma ise ka ohmude taskuid, kuni mind korjas üles õpetaja For, kes pühendas mind kõigisse ülima vargakunsti saladustesse.

„Garret, kas sa kavatsed siin kaua seista?” hõikas minu juurde karanud Kli-Kli. „Me ootame sinu järel! Ja kes oli see poiss, kellega sa nii sundimatult vestlesid?”

„Lihtsalt möödakäija. Lähme!”

Deler, Angerjas ja Hallas ootasid meid kärsitult tillukesel müügilettidest vabal maalapil.

„Seal on habemeajaja!” Deleri jäme sõrm osutas järjekordse juuksuriäri poole. „Edasi, Hallas!”

„Edasi?! Olen ma sinu meelest hobune või?” Päkapikk ei tahtnud kohe sugugi minna.

„Mine, mine,” toetasin ma härjapõlvlast. „Küll sa näed, sul hakkab kohe ker…”

Ma jätsin lause lõpetamata ja puurisin pilgu rahvasumma. Hobuseparisnike ridade juures vilksatas valusalt tuttav kuju. Hetkegi kõhklemata sööstsin mehele järele, tegemata välja kaaslaste jahmunud hüüetest. Ma polnud selleks tõesti mahti. Silme ees püsis nägu, mida olin näinud vaid viivu. Ma pidin selle mehe maksku mis maksab kätte saama ja kui võimalik, ta pimedusse saatma.

Lükkasin tormates ühe turumüüja jõhkralt eest, paiskasin õunakorvi kummuli ning haarasin ümberringi kostvaid sajatusi kuulamata pistoda tupest. Hoidsin tera käsivarre varjus, et see inimestele silma ei hakkaks, ja jooksin sinna, kus olin mõni hetk tagasi vana tuttavat silmanud.

„Mis juhtus?” Angerjas oli varjuna mu kõrvale ilmunud. „Sa oleksid nagu viirastust näinud!”

„Mh-mh.” Vahtisin pingsalt rahvamassi. „Viirastust nägingi. Kuid kahjuks elavat.”

„Kes see oli?”

„Vana vaenlane,” vastasin ma mornilt relva tuppe pannes.

„Äkki sa nägid valesti? Siin on nii palju rahvast… sa võisid eksida.”

„Jah,” vastasin väikese pausi järel ja lasin veel kord pilgu üle turuplatsi. „Loodan, et eksisingi.”

Kuid tegelikult ma ei lootnud. Ta ei saanud mulle viirastuda! See mees oli nii väga palgamõrtsukas Rolio moodi. Kogu tagasitee vaatasin kogu aeg ringi, kuid ei näinud kedagi Koolnunäo sarnast.

Päkapikk ja härjapõlvlane olid kuhugi kadunud ning paharet tammus üksipäini jalalt jalale.

„Garret, mis sinuga lahti on?! Oled sa ikka terve?” Kli-Kli vaatas mulle murelikult otsa. „Keda sa seal nägid, kui kappasid üle platsi nagu kari sõgedaid doralislasi?”

„Ei kedagi. See oli eksitus. Kuhu Deler ja Hallas kadusid?”

„Härjapõlvlane vedas päkapiku habemeajaja juurde,” vastas Kli-Kli. „Aga kes see vana tuttav siis on, kes on ära teeninud, et ta noa ribidesse saab?”

„Koolnunägu,” vastasin napilt.

„Oo!” noogutas narr mõistvalt ega öelnud rohkem midagi. Olin ju talle seda tegelast paljude lahkete ja südamlike sõnadega iseloomustanud. „Kas ta nägi sind?”

„Tead, mu sõber, see huvitab mind ennastki. Loodan, et mitte, vastasel juhul on oodata ebameeldivusi, ja mitte ainult minul. See tüüp, kelle heaks Rolio töötab, muud ei igatsegi kui meie kõigi otsa.”

„Isand?” taipas paharet.

„Jah.”

„Millest te räägite?” Angerjas ei olnud mingist Isandast kuulnudki.

„Ära vaeva oma pead,” ütlesin sõjamehele. „Lihtsalt võta teadmiseks, et võid iga hetk abaluu alla midagi teravat saada. Nii kui Hallase hammas saab korda, lähme kohe tagasi ning las Alistan ja Miralissa murravad pead, mida edasi teha. Ma ju ütlesin, et ei maksa Rannengisse minna!”

„See peatus oli hädavajalik. Sa tead seda suurepäraselt.”

„Küll sa oled täna jutukas, Angerjas-Põngerjas! On põhjust ka või?” küsis Kli-Kli.

„Mine terita hambaid kellegi teise peal,” pillas garraklane heatujuliselt. „Lähme! Deler võib abi vajada.”

„Ma hoiatan teid ette,” sõnasin kähku, „et mind ei palgatud päkapikku kinni hoidma!”

Minu meelehärmiks ei teinud paharet ja Metsik Süda mu protesti kuulmagi. Huvitav, miks mõned isikud kannatavad teatud olukordades omandatud kurtuse all? Ohkasin masendunult ja kõmpisin kaaslaste sabas habemeajaja äri poole.

Ukse vahelt kargas meile vastu tumepunase näoga Hallas ja oleks äärepealt narri jalust löönud. Paharet jõudis napilt kõrvale hüpata. Hallase kannul tuhises välja Deler. Päkapiku jume oleks pannud iga peedi häbenema.

„Mis juhtus?” hüüatasin ma.

„See!” röögatas päkapikk üle kogu turuplatsi ja näitas sõrmega habemeaja ukse poole.

„Ole vait!” sisistas Deler ja tõmbas kübara silmile.

„See!!”

„Ma ütlen sulle, ole vait! Tõmbame siit minema!”

„Mis siis juhtus?” küsisin ma uuesti.

„See eeslit kargav kretiin tahab raha!” kirus päkapikk.

„Ee-ee…” Angerjas ei saanud samuti mõhkugi aru. „Kuid tavaliselt ju habemeajajale makstakse, või mis?”

„Kuid mitte ometi kolm kuldmünti! Oled sa kunagi kuulnud, et hamba väljatõmbamise eest võetaks kolm kuldmünti?!”

„Ei ole.”

Mina ka polnud kuulnud. Kolm kuldmünti on suur raha. Selle eest võiks poolel Valiostri armeel kõik hambad suust kiskuda.

„Lähme, Hallas!” käis Deler peale.

„Hei, sina! Neetud kelm! Tule siia! Ma löön selle vaskpenni eest sul hambad välja! Ja keeran kaela kahekorra täitsa tasuta!”

„Hallas, pane suu kinni ja lähme ära!” röögatas härjapõlvlane, kaotanud lõpuks enesevalitsuse.

„Angerjas, pane neil mõlemal suud kinni, enne kui linnavahid tulevad!” sosistasin ma garraklasele, nähes, kuidas meie ümber hakkas kogunema päevavaraste summ.

Oma õnnetuseks pistis habemeajaja pea ukse vahelt välja.

„Palun väga vabandust,” mökitas ta, „kuid ma eemaldan hambaid maagiapoest ostetud loitsude abil. See on täiesti valutu protseduur, sellepärast ongi hind nii kõrge.”

„Hoidke mind tagasi!” palus Hallas meid ja sööstis, rusikad üles tõstetud, tohtri poole.

Habemeajaja kiunatas heleda häälega ja lõi ukse raevunud päkapiku nina ees kinni. Deler rippus semu õlgadel ning Angerjas hüppas ninasarviku kombel ründava habemiku ette. Ma tegin näo, et ei ole üldse nendega, vaid lihtsalt seisan seal ja hingan värsket õhku.

Keegi teadlik kodanik oli jõudnud juba korravalvurid kutsuda ning kümmekond sõdurit trügis läbi rahvamurru meie poole. Küll see käis neil kähku! Rannengi vahiteenistus suhtus oma töösse ilmselgelt kohusetundlikumalt kui Avendumi valvurid. Nähtavasti hoidsid Kultide, Ööbikute ja Oburite sagedased kokkupõrked mehi, kes siinset igapidi väänatavat ja mäda seadussüsteemi teenisid, pidevas võitlusvalmiduses.

Jalga lasta me ei jõudnud.

„On probleeme või?” küsis patrullsalga vanem minult.

„Mis te nüüd! Ei mingeid probleeme!” ruttasin ma kinnitama, lootes kogu hingest, et Deler suudab ükskõik mis kombel päkapikul suu kinni panna.

„Ärge tulge luuletama!” sõnas sõdur karmilt. „Miks see jupats siis räuskab?”

„Tal on halb päev.”

„Ja sellepärast kibeleb ta auväärset habemeajajat maha lööma?” mühatas teine sõdur. „Kuritahtlik korrarikkumine ja kakluse õhutamine. Kas tulete ise meiega kaasa või…?”

Pole vahet, mis linna vahtidega tegemist on, piisab käia ühes linnas, ning sa tunned seda tõugu läbi ja lõhki. Isegi doralislane oleks taibanud, mida poisid meist tahtsid.

„Ei tule me kuhugi, armulised,” tuli Angerjas mulle appi, jättes Hallase Deleri ja Kli-Kli hoolde.

Garraklase silmis oli midagi niisugust, mis sundis korravalvureid sammukese taganema. Hunt krantsikarja vastas – vaat mis tuli mulle pähe, kui Angerjas neil tee tõkestas.

Neil oli arvuline ülekaal ja mis peamine, hellebardid meie pusside vastu. Tuleb öelda, et see on kokkupõrkes väga kaalukas argument. Kuid oli näha, et nad ikka veel kõhklevad.

„Tulete nagu kukupai, kulla härra,” pressis julge salgajuht läbi hammaste, kohendades peos odakirve vart. „See siin pole Garrak, meil on kombeks seadust täita!”

Angerja huultel tuksatas põgus muie.

„Kui minu riigis täidetaks seadust samamoodi nagu teil, oleks Garrakis kurikaelu rohkem kui vahiputkas pistisevõtjaid.”

„Millele sa vihjad?” tõmbas salgajuht silmad kurjakuulutavalt kissi.

Angerjas muigas veel kord vaevumärgatavalt, kiikus mõtlikult kandadel ja langetas käed Garraki paarispistodade pidemetele.

See liigutus ei jäänud sõduritel märkamata ning nad astusid nagu käsu peale veel ühe sammu tahapoole. Hallas jäi lõpuks vait ning põrnitses nüüd hämmastunult meid piiravaid muiduvahtijaid ja korravalvureid, uskumata, et tema tekitatud skandaal meelitas kohale sihukese hulga rahvast.

„Härrased, härrased!” Ootamatult astus inimparvest välja mees ja tuli vahtide juurde. „Need on minu sõbrad! Nad pole kohalikud ja pole jõudnud kuulsusrikka Rannengi seadustega veel harjuda!”

Terav nina, sinised silmad, umbes minuvanune. Tal oli kavalavõitu, aga aval naeratus ja riides oli ta jõuka linnahärra moodi. Arvatavasti see viimane asjaolu sundiski vahipatrulli pealikku talle vastama, selle asemel et mees minema kihutada.

„Nad rikuvad korda ja solvavad avaliku korra hoidjaid.” Vahtide ninamees heitis garraklasele vaenuliku pilgu.

„Muidugi, muidugi,” noogutas mees osavõtlikult ning, võtnud korravalvuril käe alt kinni, viis ta eemale. „Kuid te ju mõistate, nad on pärit metsikust pärapõrgust, mu sõbrad pole viisakaid kombeid õppinud. Nad on esimest korda linnas. Aga too kõrend on mu tädimehe õepoeg ja seega nagu ka minu sugulane.” Mees näitas sõrmega minu peale.

„Mida see molkus teeb?” küsis Hallas jahmunult.

„Tõmbab meid välja sellest pasahunnikust, kuhu me sinu pärast sattusime,” seletas Deler päkapikule arusaadaval viisil.

Hallasel jätkus oidu jätta järjekordne tüli üles kiskumata.

„Ma pidin silma peal hoidma, et nad pahandustesse ei satuks,” seletas mees sõdurile edasi. „Asetage end minu olukorda, härra ülem! Kui midagi peaks juhtuma, võtab tädi mul pea maha ega lase mind enam oma majja!”

Hõbemünt rändas võõra peost patrullsalga vanema pihku.

„Noh…” venitas salgajuht. „Me peame siiski oma kohustusi täitma. See on meie kohus!”

Järgmine münt vahetas omanikku.

„Kuigi,” hakkas valvur vähehaaval sulama. „Kuigi pärast korralikku noomimist võin ma ehk lasta teie… mm… auväärsel sugulasel ja tema kaaslastel minna.”

Kolmas hõbetükk kadus ahnete sõrmede vahele.

„Jah!” Patrulliülem noogutas otsustavalt. „Arvan, et Rannengi vahtidel on palju tähtsamaid asju ajada kui sehkendada võõrastega, kes pole veel lihtsalt jõudnud linnas kohaneda. Kõike head, auväärne!”

„Kõike head.”

„Lähme, poisid,” ütles pealik oma alluvatele ning vahid, minetanud meie vastu igasuguse huvi, kadusid rahvasumma.

Taibates, et meelelahutus sai läbi, leidsid ka muiduvahtijad omale muud tegevust. Turuplats lõi uuesti sumisema ja keegi ei pööranud meile enam tähelepanu.

Mees tuli meie juurde, naeratas, vaatas mulle silma ja ütles: „Tere, Garret!”

Mul ei jäänud üle muud kui vastata: „Tere ise ka, Bass.”

„Tere, Garret!”

„Tere ise ka, Bass,” vastasin ma laisalt, paotades üht silma.

„Muudkui põõnad?”

„Mh-mh.”

„Süüa tahaks.” Bass krimpsutas nägu ja patsutas oma kõhtu.

„Mis see minusse puutub?”

„Sa oled ju mu sõber.”

„Selge see, et olen. Kuid sul on aeg õppida kõhupoolist hankima ka muudmoodi kui prügikalaga täringuid ja kaarte mängides!”

„Häh!” Bass ohkas pettunult ja istus põhukoti servale. „See, et sina oled juba kaksteist ja mina alles üksteist, ei tähenda veel, et sa targem oleksid.”

„Kui see pole nii, siis miks sa tuled mind oma kõhumurega tüütama?” mühatasin mina.

„On üks tööots.”

„Noh?” Ma lõpetasin lae uurimise ja tõusin istuma.

„Üks tüüp mängis siin Kra juures täringuid…”

„Kuidas sina sinna sisse said?” imestasin ma.

Me ei olnud mängupõrgus teretulnud. Kra ei saanud meiesugustest vargapoistest mingit tulu. Me oleme vaid jalus ja puistame viisakate kundede taskuid.

„Vaat sain.” Bass ajas oma sinised silmad kavalalt kissi.

Ega Bassi ilmaaegu Nihverdiseks hüütud. Ta nihverdas end kuhu tahes sisse – ja paraku sai oma vempude eest ühtelugu vastu kukalt.

„Mis selle tüübiga siis on?”

„Aa! Ühesõnaga, ta mängis Kraga täringuid ja võitis kolm kuldmünti!”

Ma vilistasin kadedalt. Mul on ainult üks kord õnnestunud mööduja taskust kuldmünt napsata ja tookord elasime me Bassiga kaks kuud lahedasti. Aga siin on lausa kolm tükki korraga!

„Sa arvad, et sa suudad need temalt üle võtta?” küsisin Bassilt ettevaatlikult.

„Mina vist ei suuda, aga sina suudad küll,” tunnistas sõber virila muigega.

„Või nii,” sõnasin ma tusaselt. „Ja kui asi läheb nihu, siis kukun mina sisse, mitte sina.”

„Ära pabista,” rehmas Bass muretult. „See tegelane paistab üsna lihtsameelne olevat. Kui tarvis, tulen appi. Me oleme ju meeskond.”

Selles oli tal õigus. Nende kahe aastaga, mis me oleme teineteist tundnud ja Eeslinna agulites elutsenud, oleme me üheskoos paljugi läbi elanud. Ja meil on olnud sel ajal nii paremaid kui ka kehvemaid päevi.

Minuga võrreldes ei olnud Bass kuigi osav tänaval käijate taskuid tühjendama. Tal polnud kukrute napsamise peale vähimatki soont ning see koorem langes täielikult minu õlule. See-eest oli Nihverdisel teisi andeid: ta suutnuks kas või Nimetamatul naha üle kõrvade tõmmata, ükskõik keda ligimest tüssata ja pügada, teha sohki täringu- või kaardimängus ja müntidest raske taskuga töllmoka mulle ette ajada.

„Sul on hea rääkida,” ei olnud ma nõus.

„Sa ei peaks sedasi nina vingu ajama. Kas ma olen kordki sulle valesöötu andnud?”

„Hea küll,” ohkasin ma. „Kus see sinu kuldaväärt härra on?”

„Istub Räpases Kalas ja kallab veini kõrist alla.”

„Lähme, näita teda mulle,” ütlesin ma vastumeelselt.

Meil oli veel alles üks hõbe- ja viis vaskmünti ning kaelaga riskida polnuks mõtet, kui kaalul polnuks kolme kuldraha. See oli seda väärt, et koti pealt maha ronida ja külma kätte minna.

Lipsasime vanast vildakil osmikust, mis oli koduks enam kui kahekümnele hingele, välja. Siin elasid samasugused kodutud hulgused nagu meie.

Avendum oli varakevade võimuses. Lumi oli veel maas, öösiti paukus sama käre pakane kui jaanuaris, mil paljud peavarjuta inimesed külmusid tänaval surnuks. Ent siiski, hoolimata külmast ilmast, hallist taevast ja suurtest hangedest, oli õhus tunda kevadet.

Vaevumärgatavalt küll, aga juba lõhnas puhkevate pungade, vulisevate ojakeste ja pori järele.

Just, pori! Ei tea kuidas tekkis Avendumi Eeslinna igal aastal pori. Ent pori on muidugi tühiasi, väike ebameeldivus, ei enamat. Peaasi, et varsti läheb soojaks ning ma saan lõpuks seljast visata selle surmani äratüüdanud ja viiest kohast katkise koerakasuka, mille ma mullu novembris ühe purjus tallipoisi tagant olin pätsanud.

See hoidis mind truult kogu talve soojas, kuid ma ei olnud seda kandes nii osav ja väle ning see pealesunnitud kohmakus oli mind mitmel korral parajasse plindrisse viinud. Mineval nädalal oleksid vahid mu äärepealt kinni nabinud, sest ma takerdusin omaenda riietesse.

Räpane Kala, aja survel längakile vajunud tavern, asus otse Eeslinna südames, Hapude Ploomide platsi lähedal. Mitte ükski normaalne inimene ei lähe Kalasse kõhtu täis parkima – hapu vein ja lutikate rohkus peletavad peenema publiku eemale.

Me jäime seisma tänava teisel poolel, otse taverniukse vastas.

„Oled sa kindel, et see vennike on ikka veel seal? Mida tal oleks teha selles urruaugus, kui endal on taskus kolm kuldraha? Kas paremat kohta ei leidnud?”

„Ju siis ei leidnud,” pobises Bass. „Ta on siin, tema ees oli laual kaks veinikannu. Ma ei usu, et ta jõudis selle ajaga, mis ma sinu järel käisin, need tühjaks kaanida.”

„Sa lihtsalt ei tea, kui kärmed on mõned klaasi kummutama,” vaidlesin talle vastu. „Ta võib olla siit juba penikoorma kaugusel.”

„Garret, alailma sa paanitsed tühja-tähja pärast,” turtsus Bass. „Ma ütlen sulle, et ta istub siin!”

„Olgu,” ohkasin ma. „Ootame siis ja vaatame.”

Ning me asusime ootama. Kuid oodata külma käes, olgugi mitte väga krõbedaga, ei ole väga meeldiv tegevus. Iga kord, kui kõrtsiuks avanes, kargasime Bassiga püsti, kuid iga kord osutus mees valeks.

„Kuule,” ei pidanud ma pärast kaht tundi passimist vastu, „ma olen kringliks külmunud!”

„Arvad, et mina ei ole? Ma olen samamoodi üdini läbi külmunud, kuid see mees on raudselt seal!”

„Me ootame veel pool tundi ja kui ta välja ei tule, siis ma kaon,” ütlesin otsustavalt.

Bass ohkas tusaselt.

„Äkki ma lähen sisse ja kontrollin?”

„Jaa-jaa, puudub veel, et Kra sulle kolki annaks. Püsi paigal!”

Külm noolis ahnelt sõrmi, seetõttu hakkasin jalalt jalale hüppama ja käsi kokku lööma, püüdes kas või nõnda endale sooja teha. Bass ütles veel paar korda, et läheb taverni ja kontrollib, kuidas kolme kuldraha omanikul läheb, kuid pärast lühikest vaidlemist minuga jäi siiski paigale.

„Äkki on vend end pikali joonud?” küsis mu sõber kõhklevalt, kui mulle hakkas tunduma, et sõrmed on jääpurikateks muutunud.

„Võib…olla,” vastasin hammaste plagisedes. „Ma ei taha enam muud kui sooja saada.”

„Seal ta on!” ütles järsku Bass ja näitas sõrmega mehe poole, kes sel hetkel kõrtsist välja astus. Ma vaatasin teda hindavalt ja langetasin otsuse: „Töllmokk.”

„Ma ju ütlesin,” sõnas mu kambajõmm nina luristades. „Oh, nüüd me alles hakkame elama!”

„Vara rõõmustad,” ütlesin ma tulevast ohvrit pilguga saates. „Kas uurisid välja, kus ta raha hoiab?”

„Mh-mh. Paremas taskus. Kukkur on seal.”

„Lähme.”

Me püüdsime liikuda nii, et ta meid ei märkaks. Ronida tema taskusse praegu tähendaks norida pahandusi. Rahvast oli vähevõitu, märkamatult ei õnnestu ligi hiilida, nii et pidime passima sobivat hetke.

„Oled sa kindel, et ta kallas sisse kaks kannutäit veini?” sosistasin ma võõrast silmist laskmata.

„Mis siis?” sisistas Bass vastu.

„Tal on väga kindel samm. Üldse mitte purjus inimese moodi.”

„Purjus inimesi on erinevaid,” ei olnud Bass nõus. „Minu papsist ei saanud üldse aru, kas ta oli purjus või kaine. Alles kui haaras puuhalu ja hakkas ema taga ajama, siis sai.”

Mees kõndis samal ajal Eeslinnas ilma nähtava sihita, nagu jänes viskab metsas jälgede segamiseks haake. Me hoidsime tahapoole ega tikkunud talle silma alla, kuni ta jõudis Turuplatsile. Rahvast oli seal palju ning meil oli lihtne läheneda talle päris selja taha.

Noogutasin kiirelt Bassile ning too vupsas kõrvale.

Püüdsin hingata läbi nina, astuda mehega ühte jalga ja vaigistada närvilist värinat. Sõrmed olid külmast kanged ja mitte nii kärmed kui tavaliselt. Kui mehe taskus poleks olnud kolme kuldmünti, ei oleks ma ilmaski hakanud riskima.

Keegi tõukas mind selga, mind lausa pressiti hetkeks mehe vastu ning, kasutades ära seda jumalate kingitust, torkasin ma käe tema taskusse.

Leidsin otsekohe kukru, kahmasin selle pihku ja kavatsesin plagama pista, kuid võõras krabas mul käest kinni.

„Vahele jäid, varganägu!” sisistas ta.

Ma kiunatasin peenikese häälega ja püüdsin end vabaks tõmmata, kuid mees oli palju tugevam ja mu käsi ei liigahtanudki tema karukämblas. Välgunoolena kihutas peast läbi mõte, et nüüd olen ma küll omadega vahel.

Ei tea kust välja ilmunud Bass lendas härjale tagant peale ja virutas jalaga tema pihta korraliku litaka. Too möiratas ja lasi mu lahti.

„Paneme ajama!” hüüdis Bass ja andis jalgadele valu.

Pikemalt mõtlemata sööstsin sõbrale järele, hoides ihaldatud kukrut tugevasti peos ja kuuldes, kuidas maruvihane mees meie kannul jookseb.

„Vargad!” karjus ta. „Võtke vargad kinni!”

Me murdsime rahvahulgast läbi ja sööstsime Turuplatsilt mingisse kitsasse tänavasse. Neetud mees ei jäänud meist kuigi kaugele maha.

Joosta oli raske, kasukas kammitses jalgu ning tagaajaja sammumüdin tuli järjest lähemale. Bass lidus mu ees, nii et päkad välkusid, vahemaa meie vahel muudkui kasvas. Oigasin mõttes nördimusest: tuleb nii suure vaevaga hangitud kasukas maha visata! Pistnud kukru hambusse, hakkasin jooksu pealt nööpe lahti tegema. Soe rõivatükk lendas mu õlgadelt ja kukkus lumme. Kohe hakkas kergem joosta, ma lisasin kiirust ja jõudsin Bassile järele.

„Põiktänavasse!” hüüdsin ma talle ja keerasin järsult paremale.

Bass järgnes mulle, aga meie jälitaja, olnud juba valmis mul natist kinni krahmama, kihutas esimese hooga mööda. Nüüd avanes meile õhkõrn võimalus kaduda Eeslinna kitsaste tänavate labürinti.

„Ta krutib meil pead otsast,” ähkis Bass raskelt lõõtsutades.

Ma ei vastanud talle, vaid püüdsin veelgi kiiremini joosta, lootes väga, et kamraadi sõnad täide ei lähe. Sööstsime järgmise nurga taha ja kuulsime, kuidas meile järgnev mees karjub, et rebib meil kohe käed otsast. Mul hakkas võhm otsa saama, kuid neetud võõras ei paistnud tundvat mingit väsimust.

Äkitselt sirutus mingist varjulisest seinatühimikust välja kätepaar ning, krabanud minul ja Bassil natist kinni, tõmbas meid pimedasse orva. Bass pistis hirmust ulguma ja kätega vehkima, minagi püüdsin ennast vabaks rapsida ja kinnihoidjale virutada.

„Jääge vait, kui elu armas!” sosistas keegi. „Olge vakka!”

Selles hääles oli midagi, mis sundis meid hoobilt vait jääma.

Meie tagaajaja kihutas meist müdinal mööda, sõimates nii, et tänav kajas.

Meid päästnud mees kuulatas meid ikka veel lahti laskmata, kas õhk on puhas, mina aga üritasin samal ajal kukrut oma taskusse peita.

„Ära näe vaeva,” sõnas võõras. „Ma ei näppa taskupuistaja tagant.”

„Ma ei ole taskupuistaja!” protesteerisin külmast hambaid plagistades. Tundsin oma kasukast puudust.

„Ei olegi taskupuistaja?! Aga kes sa siis oled?!” küsis meid päästnud mees.

„Ma olen varas!”

„Va-aras? Või nii! Vannun Sagoti nimel, et sinust võib-olla saabki hea varas – minu abiga. Aga võib-olla ei saa ka, väikemees. Las ma vaatan oma tänast saaki.”

Mees lasi käed lahti, astus valguse kätte ning silmitses mind ja Bassi tähelepanelikult.

„Kes te sihukesed siis olete?” küsis meilt võõras.

„Mina olen Nihverdis Bass,” sõnas Bass ja lörtsutas nina.

„Mina olen Kirbu-Garret,” vastasin ma, uurides meie ootamatut päästjat.

„Näed siis,” sõnas mees naeratades. „Aga mina olen For. Liimjad Käed.”

„Garret, kas sa tunned seda tegelast?” Hallase hääl tõmbas mind mälestusteradadelt tagasi.

„Jah, see on mu vana… sõber,” pobisesin ma.

„Väga vana!” naeratas Bass. „Rõõm näha sind elusa ja tervena, Garret!”

„Samad sõnad,” vastasin ma mitte kuigi sõbralikult.

„Kuidas Foril läheb?” Bass ei teinud mu jahedat tooni märkamagi.

„Elus, tänu Sagotile.”

„Jagab endiselt noortele õpetust?” küsis Bass ikka naeratades.

„Ei, ta on nüüd preester. Sagoti Käte Kaitsja.”

Bass vilistas imestusest.

„Kuule, Garret!” Päkapiku kannatus hakkas katkema. „Ehk lobised oma sõbraga mõni teine kord. Suur tänu teile, auväärne, abi eest, kuid me peame minema.”

„Deler,” pöördusin ma härjapõlvlase poole. „Maksa talle raha tagasi.”

Hämmastavalt kombel pistis härjapõlvlane ilma kobinata käe kukrusse ja ulatas Bassile kolm hõbemünti.

„No kuulge!” hüüatas Bass nördinult. „Ei taha ma teie münte! Ma ju aitasin sõpra!”

„Raha ei ole kunagi ülearu,” ütlesin ma. „Ela hästi! Ah jaa, kui sind huvitab, siis Markun on siit ilmast läinud.”

„Ja ongi kõik või?” Bass laiutas imestades käsi. „Sa ei taha minuga üldse rohkem rääkida? Kõnnid lihtsalt niisama minema, ehkki me pole üle kümne aasta teineteist näinud?”

„Pole aega, sõber,” jäin ma napisõnaliseks.

„Kuidas ma su üles leian, Garret?” hüüdis Bass mulle järele.

„Ma ei usu, et me rohkem kohtume,” hõikasin üle õla. „Ma olen siin ainult läbisõidul. Lahkun linnast üsna varsti.”

Öelnud seda, keerasin talle täiesti selja ja kiirustasin Hallasele järele. Kli-Kli ei saanud jätta küsimata:

„Kas see oli su sõber?”

„Jah… See tähendab, ei… Võib-olla.”

„Brrr…” vangutas narr pead. „Oli siis või ei olnud? Võiksid juba ära otsustada.”

„Jäta ta rahule, Kli-Kli,” soovitas Angerjas.

„Mida mina tegin?!” laiutas paharet käsi. „Ainult küsisin! Kuule, Garret, kas sa oled kõikide oma sõprade vastu nii üliviisakas ja tähelepanelik või ainult väljavalitute vastu? Ma küsin seda niisama edaspidiseks, et mitte ülearu imestada, kui sa mind kunagi tulevikus kohates sama otsesõnu ja võluval moel pikalt saadad.”

„Näri oma porgandit!” urisesin ma.

Ta kiunatas solvunult ja, järgides mu soovitust, haukas juurikast suure suutäie.

Üle kogu turuplatsi kostis hõikumist:

„Auväärsed! Auväärsed!”

„Ega ometi meid mõelda?” pöördus Angerjas igaks juhuks vaatama.

„Mitte kõik meie hulgas pole auväärsed,” porises paharet ja heitis mulle etteheitva pilgu. „Mõned on kohe kindlasti mitteauväärsed… Ning pealegi mossis ja alailma pahurad.”

„Auväärsed! Oodake!” Meie poole jooksis ägedalt käega vehkides hästiriietatud nooruk.

„Kindel see, et ta hüüab meid,” ütles Angerjas ja jäi seisma.

„Mida maa-aluste kuningate päralt ta meist tahab?” porises Deler kahtlustavalt silmi vidukil hoides.

„Lähme!” nügis Hallas paarimeest tagant. „Kui me hakkame iga kisakõri järel ootama, ei jõua me ka keskööks habemeajaja juurde!”

„Aga kui me edasi läheme, ega ta siis meie sabas jooksmist ja täiest kõrist röökimist järele ei jäta,” leidsin mõistliku vastuväite. „Seda õnne pole meil küll tarvis.”

„Just,” nõustus Kli-Kli hambaid porgandisse lüües. „Hallas, sul on varrukas üles roninud.”

Päkapikk vandus ja rapsas pruuni särgi käise alla, kattes kinni tätoveeringu – punase hambulise südame, Metsikute Südamete embleemi.

„Auväärsed härrad!” sõnas noormees raskesti hingeldades. Meile järele tõttamine oli tal võhma täiesti välja võtnud.

„Mida sa tahad, inimeseloom?” Hallas tõmbas kulmu ähvardavalt kortsu. „Kas sul pole muud teha kui üle linna kisada? Me teame ilma sinutagi, et me oleme ülimalt auväärsed kodanikud.”

„Ma tahtsin pakkuda…” alustas nooruk, kuid Deler ei lasknud tal lauset lõpetada:

„Me ei osta!”

Härjapõlvlane ja päkapikk keerasid kannal ringi ja astusid edasi, vaevumata vaest lõõtsutavat noorsandi ära kuulama. Ma kehitasin õlgu. Noormehel ei õnnestu härjapõlvlasele midagi maha parseldada.

„Pidage!” hüüdis ta. „Te otsite ju habemeajajat?!”

Hallas tardus paigale, üks jalg õhus, seejärel pani selle aeglaselt maha ja keeras end meie poole. Päkapiku nägu ei tõotanud midagi head.

„Kui palju?” küsis päkapikk käsi rusikasse surudes.

„Tasuta!”

See naelutas habemiku paigale ja pani tõsiselt mõtlema. Ta uratas, kratsis kukalt ja lausus:

„Mulle tundus, nagu oleksid sa öelnud, et hamba võib täiesti ilma rahata välja tõmmata. On see tõsi?”

„Sulatõsi!”

„Äh?” ühmas Hallas mõtlikult. Nüüd võitlesid päkapikus omavahel ahnus ja kaklemishimu.

„Rumalus!” kõmistas Deler. „Tasuta ei saa midagi!”

„Ma arvan samamoodi.” Hallas põrnitses poissi ähvardava pilguga.

„Ei, auväärsed härrad! Ma ei valeta! Ülikooli raviteaduskonnas aetakse kõik joonde ilma müntigi võtmata. Pealegi mitte habemeajajad, vaid päris ehtsad tohtrid! Õpetlased! Professorid!”

„Tjah?” kahtles Hallas ikka veel. „Kas neil sinu professoritel ei ole muud teha kui kõigil hambaid välja tõmmata?”

„Ülikoolis on ju praegu eksaminädal,” seletas üliõpilane meile, vaadates kordamööda igaühele otsa. „Professorid seletavad vanematele kursustele, kuidas ravida, ning ühtlasi näitavad ette ja pärast kontrollivad, kas me oleme kõik selgeks saanud.”

„Vii meid sinna,” nõustus Kli-Kli Hallase eest.

„Ootan’d, oota, rohenägu!” Aimates, et varsti tuleb hambaga hüvasti jätta, hakkas Hallas vastu punnima. „Kas sind selleks spetsiaalselt linna saadetigi?”

„Jah, auväärne, ma juhtusin pealt kuulma teie jutuajamist habemeajajaga.”

Hallas ohkas, mõtles, seejärel ohkas veel korra ning, pigistanud silmad kinni, noogutas:

„Lähme.”

Loomulikult ei olnud meile järele saadetud mingit kaarikut, ammugi mitte tõlda, sestap tuli kogu tee tagasisuunas omal jalal kõmpida. Päkapikk ja härjapõlvlane rühkisid ilma vähima väsimusemärgita, kuid minu jalad lõid tuld ja nõudsid resoluutselt puhkust.

Äkki Kli-Kli oiatas ehmunult ja sikutas mu kuuehõlmast.

„Garret, vaata! Halastamatud Jäägrid!” sisistas ta teatraalse sosinaga ja osutas sõduritele.

Meile tuli vastu viis sõjameest, seljas valged vormikuued ja jalas vaarikpunased püksid.

„Mida me teeme?”

Ma ei saanud aru, kas Kli-Kli oli tõesti paanikas või mängis lihtsalt tola.

„Nae-ra-ta,” sisistasin ma läbi hammaste ja, andmaks paharetile eeskuju, manasin näole idiootliku naeratuse.

Kli-Kli luksatas hirmunult ja vedas suu kõrvuni, näidates kogu ilmarahvale nõelteravat hambarida. Nüüd ei olnud paharetil minu jaoks mahti, ta naeratas püüdlikult. Hallas ja Deler olid samuti Halastamatuid märganud – ma nägin, kuidas nende seljad tõmbusid jäigaks. Seevastu Angerjas ei liigutanud kulmugi. Raudne mees.

Halastamatud Jäägrid kõndisid mööda, heitmata meie poole ühtegi pilku, ja Kli-Kli ohkas kergendatult.

„Huuh, pääsesime!”

„Miks sa neid nähes vedelaks lõid?” küsisin paharetilt.

„Tead küll, pärast Viškit…” vastas Kli-Kli murelikult.

„Viškit? Rahune maha, Kli-Kli,” muigas Angerjas. „Ma ei usu, et maagid meie põgenemisest üle ilma kuulutasid. Nad ju ajasid tolles külakeses mingeid pahasid asju ja hoiavad nüüd suu kinni, et mitte äratada tarbetut tähelepanu.”

„Kuid nad võisid saata linna sõnumi!” vaidles paharet Angerjale vastu.

„Ei võinud! Me juba rääkisime sellest, mäletad? Maagid ja need jäägrid, kes jäid Viški lähistele, kükitavad seal vähemalt kolm kuud, enne kui hakkavad meid taga ajama. Kui neil meid pärast üldse veel tarvis on. Aga nendest jäägritest siin ära tee väljagi, nad on lihtsalt Rannengisse majutatud ja neil pole meist aimugi.”

„Muide, Garret,” pöördus Kli-Kli minu poole, „miks sa soovitasid mul naeratada?”

„Sul on nii totakas naeratus,” vastasin õlakehituse saatel.

„Ja siis?” ei saanud kuninga narr minust aru.

„No-oh…” venitasin ma ja mu nägu kiskus vägisi naerule. „Kui sul on see totakas naeratus näol, näed sa välja nagu ehtne idioot. Taipad?”

Paharetil läksid jalad sõlme ja Deler pidi naeru kätte lämbuma. See oli vist üks neid väheseid kordi, kui mul õnnestus seljatada Kli-Kli tema enda trumbiga – nõmeda naljaga.

Rannengi ülikooli suured pronksist väravapooled olid lahkelt pärani ja võtsid avasüli vastu kõiki, kes lähenesid neile Ülalinna, ülikooli ja maagide kooli vahel laiuva pargi poolt. Juba kaugelt võis väraval näha iidse ja auväärse õppeasutuse vappi – graveeringut, mis kujutas avatud raamatut ja selle ümber põimunud viinapuuvääte.

Ülikooli ümbritsev park osutus hiiglaslikuks, majesteetlikuks ja kauniks. Tundsin ennast seal, nagu oleksin sattunud lapsepõlveunenägude muinasjutumetsa, kus tammed toetavad oma roheliste võradega taevast aasta ringi.

Läksime oma teejuhi kannul väravast sisse ning keerasime ühele varjulisele kividest laotud jalgrajale, mis viis hallidest teaduskonnahoonetest mööda otse ülikooli südamesse.

„Miks siin kedagi ei ole?” küsis Deler huviga ringi vahtides.

„Üliõpilased on kas praktikumides või teevad viimaseid eksameid või on juba läinud vaheajale, auväärne. Sõltub teaduskonnast,” seletas noormees õlgu kehitades. „Kui te näeksite, millised joomingud on siin sügise algul! Aga praegu on elu soikus nagu vanas soos, pealegi asub peahoone ülikooli teises otsas, peaaegu kõik teaduskonnad paiknevad seal…”

„Aga see teie…” Deler nipsutas sõrmi, püüdes sõna meelde tuletada, „…raviteaduskond. Kus see asub?”

„Aa! Raviosakond on surnukuuri kõrval, nii et me ei näe ühtegi üliõpilast enne, kui kohale jõuame.”

„Surnukuuri kõrval?” küsis Hallas ettevaatlikult.

„Seda juhuks, kui sinu hamba väljatõmbamisega läheb midagi nihu,” aasis Deler päkapikku. „Et ei peaks surnukeha kaugele tassima.”

„Mida sa, kolelõust, muudkui kraaksud!” vandus Hallas. „Kogu teie härjapõlvlaste sugu muud ei teekski kui kraaksuks häda ja õnnetust. Olete kõik need sajandid aina kraaksunud, sellal kui meie kaevame teie eest šahte ja stolle!”

„Teie kaevasite meie eest?! Te ei suuda ju oma kätega ühtegi korralikku asja teha! Olete kirkameesteks sündinud ja kirkameestena ka surete!”

„Kirkamehed või mitte, igatahes ei varasta me teistelt maagiaraamatuid!”

„Me pole midagi varastanud!” pareeris Deler. „Need kuuluvad õigusega meile.”

„Häh! Me oleme ikkagi teist targemad! Päkapikud avastasid püssirohu saladuse, leiutasid trükimasina ja nüüd me ehitame oma kaevandustes aurukatelt.”

„Jaa-jah! Mis lendab õhku ja lennutab ka teid Nimetamatu juurde!”

„Teil lendas jah õhku! Kuid meie kasutame ikka mõistust ka, kui midagi teeme!”

„Teie?!”

„Aitab!” käratas Angerjas. „Lõpetage naaklus!”

Üllataval kombel avaldasid Angerja sõnad päkapikule ja härjapõlvlasele täpselt samasugust toimet nagu ämbritäis külma vett kahele kaklevale kõutsile. Hallas ja Deler panid suu kinni ja üksnes nohisesid ähvardavalt.

Vastupidi meie teejuhi väidetule kohtasime siiski ka mõnda üliõpilast. Kaks kahvatut noormeest, ära vaevatud eksamitest või noorveini ohtrast degusteerimisest, kõndisid meist mööda, arutledes selle üle, kas valgus on midagi ainelist või on see pelgalt antipimedus ja seda ei saa osisteks jagada.

Üks seltskond studioosusi istus puu all murul ja lehitses laisalt raamatuid.

„Need on kirjandusteaduskonnast,” tähendas me saatja põlglikult, tabanud mu pilgu.

„Boheemlased.”

Kli-Kli röhatas selle sõna peale ilmekalt.

„Mis sa turtsud?” küsisin temalt. „Kultuursed paharetid nii ei käitu.”

„See-eest sina ei tea, kes on boheemlased!” ei jäänud Kli-Kli võlgu.

„Usu või mitte, kuid tean küll,” pidin talle pettumuse valmistama. „Minu õpetaja raamatukogu võiks võistelda kuningliku raamatukoguga.”

„Ma tõesti ei saa seda uskuda. Haritud varas on nonsenss.”

„Aga muidugi. Nagu ka haritud paharet. Mida te Zagrabas peale teie Tre-Tre raamatute üldse loete?”

„Suure Tre-Tre,” parandas Kli-Kli mind masinlikult. „Meil on palju väga vanu raamatuid, Garret-Barett. Hulga rohkem, kui sa arvata oskad! Paljud inimesed on valmis oma hinge pandiks andma, et neid kas või ühe silmaga näha.”

„Seda ma usun. Paljud otsivad mõistust hägustava paharetijampsi salajast retsepti…”

„Blaa-blaa-blaa!” läks narr torssi.

Puude tagant hakkas paistma kollane kolmekorruseline ehitis laia trepiga, mis oli nii paksult täis üliõpilasi nagu Sorna väli päkapikke.

„Eksam?” küsis Deler, silmitsedes raamatuid lappavaid õppureid.

„Jah, täna on teisel kursusel anatoomia,” krimpsutas nooruk nägu. „Kõik, kes läbi saavad, lähevad Päikesetilka tähistama. Nii et õhtul tuleb vägev joomapidu!”

Deler muheles, nagu oleks juba ise tähistamisega algust teinud:

„Hei, sõber Hallas! Sa oled kuidagi kahvatu? Ega sa ometi põnnama löönud?”

„Päkapikud ei löö põnnama!” ütles Hakkas uhkelt ning hakkas kangetel jalgadel trepist üles minema.

„Loodan, et ta ei minesta,” sosistas Kli-Kli mulle.

Me sisenesime hoonesse, kõndisime läbi pika koridori, mis oli tuubil täis närveerivaid tudengeid, ja astusime saali.

Põrand oli siin järsult kaldu kateedri suunas, mille juures sundis hallipäine õppejõud paarikümmet üliõpilast vaatama, kuidas ta mingisuguse sae ja noa vahepealse riistaga metall-laual lebavat surnukeha lõigub.

„Härra professor!” hüüdis meie saatja. „Ma tõin!”

Professor jättis katse vaese kadunukese kolpa pooleks saagida korraks katki ja heitis meile lühinägeliku pilgu.

„Lõpuks ometi! Ja kui palju neid on!”

„Hammas valutab ainult temal,” ruttas Deler ütlema, näidates sõrmega Hallase poole.

Hallas võpatas ja vaatas härjapõlvlast kurjade vidukil silmadega.

„Päkapikk? Hm… See saab olema hea näidistund,” ütles professor saagi käest pannes. „Astuge edasi, auväärt härra, tulge siia.”

„Mine, ära karda,” lükkas Deler päkapikku tagant. „Garret, kas sa tuled meiega?”

„Ei,” ütlesin ma. „Ma istun parem siia pingi peale.”

„Ilmaaegu, jääd sihukesest etendusest ilma!” Kli-Kli keksis rõõmsalt Deleri ja Hallase järel trepist alla.

Ma panin oma taguotsa ühele pingile ankrusse ja asusin eemalt jälgima, kuidas Hallas sätitakse laibalaua kõrvale tugitooli. Professor pesi käed ja võttis pihku midagi, mis sarnanes kangesti timuka piinamisriistaga.

„Kes oli too mees, see su vana sõber?” küsis Angerjas mu kõrvale istudes.

„Sa mõtled Bassi? Kas sind vaevab tavaline uudishimu või on sul tõsine põhjus tunda huvi mu mineviku vastu?”

Angerjas vaikis mõne hetke. Ta on üldse sõnaaher tüüp, mõnikord ei tee kogu päeva jooksul kordagi suud lahti.

„Kui aus olla, siis nii ühte kui teist. Kummaline kokkusattumus, et me põrkasime kokku kahe tüübiga, kes sind tunnevad. Kõigepealt silmasid sa järsku ammust vaenlast. Seejärel, kõigest mõni minut hiljem, ilmub välja su järgmine tuttav. Ma olen viimasel ajal hakanud igasugustesse kokkusattumustesse ja juhustesse ettevaatlikult suhtuma. Ja, anna andeks, ma ei usalda kedagi peale iseenda. Meid otsitakse. Meid otsivad needsamad tundmatud, kes vastutavad kahe esimese Kondilossidesse suundunud ekspeditsiooni hukkumise eest. See ootamatult välja ilmunud Bass teeb mulle natuke muret.”

Kuna ma teadsin Angerja raudset iseloomu ja seda, et teda on sisuliselt võimatu mis tahes üllatustega heidutada, omandas see tema lausutud „natuke” väga suure tähenduse.

Ma vaikisin, kogudes mõtteid, sest mulle ei meeldi inimestele oma elust pajatada. Mida vähem teised sinu kohta teavad, seda kindlamini oled sa kaitstud igasuguste ootamatuste eest.

For tagus selle tarkuse mulle ammustilma pähe ning ajapikku olin hakanud aru saama, et mu vanal õpetajal oli läbinisti õigus. Mitte keegi Avendumis ei teadnud Varju-Garreti tunnetest ega kiindumustest ning mitte keegi ei saanud mulle survet avaldada, kasutades selleks mu sõpru ja lähedasi. Seetõttu, lobisedes vähe ja tegeldes oma asjadega, ei muretsenud ma kuigivõrd võimaluse pärast, et võin ootamatult saada hoobi selga.

Kuid vähese jutuga garraklast ma usaldasin.

Arvatavasti oli Angerjas üks väheseid inimesi, kellele ma ei kartnud hinge avada, teades, et kõik, mis ta minult kuuleb, läheb koos temaga hauda.

„Me olime poisipõlvest saati sõbrad,” alustasin ma. „Elasime Avendumi agulites ja saime üheskoos maitsta nii mõndagi… Nälga, talvist pakast, korravalvurite haaranguid… Mida kõike me läbi ei teinud… Me hoidsime Bassiga teineteise ligi ja tulime üldiselt kuidagimoodi ots otsaga välja, kuni üks meistervaras võttis meid oma tiiva alla. Tema nimi oli For… See inimene õpetas meile palju… For ütles ikka, et mul on kaasa sündinud varastamisanne, võib-olla see ongi nii. Bass ei olnud selline… Kui me elasime tänaval, olin mina see, kes möödujate taskuid tühjendas, mitte tema. Mu sõbral oli teine kirg – mängukaardid ja täringud. For lõi lõpuks temale käega ning Bass lasi end üha rohkem mängukirest haarata.”

Ma krimpsutasin nägu. Oli valus neid vanu aegu meenutada.

„Paar korda sattus ta täbarasse olukorda, kuna mängis end täiesti pennituks. For oli tollal Avendumi allmaailmas mõjukas kuju ja võis oma õpilase pahandustest välja päästa. Kuid kõigele saabub kunagi lõpp. Ühel päeval astus Bass tõsise portsu otsa. Ta jäi suure summa võlgu Markunile, kes oli pikka aega Avendumi varaste gildi pealik. Bass ei rääkinud sellest mulle ega Forile midagi. Ta lihtsalt võttis meie raha ja kadus. Varastas õpetajalt ja sõbralt kulla. Hiljem käis kõmu, et Markuni poisid lükkasid ta kai alla, kuid surnukeha jäigi leidmata. Kõik need kaksteist aastat pidasime meie Foriga Bassi surnuks. Kujuta nüüd ette minu jahmatust, kui ma nägin teda Rannengis elusa ja tervena.”

„Tõepoolest…” ühmas Angerjas. „Loodame, et teie kohtumine oli tõesti ainult kokkusattumus… Kas sa ei kavatse temaga kokku saada ja juttu puhuda?”

„Ei,” vastasin ma hetkegi mõtlemata ning meie vestlus soikus. Hakkasime jälle jälgima, mis kateedri juures toimub.

Professor pidas, piinariist käes, üliõpilastele loengut.

„…Nagu te võite näha, on päkapikkude lõua- ja hambasüsteem küllaltki sarnane inimese omaga. Kuid on ka kindlad erinevused. Päkapikkudel on pealuu ja lõualuude alveolaarjätkete ehitus mõnevõrra teistsugune. Hambumus on neil otsene, hambaid on sellel rassil vähem kui inimestel – kõigest kakskümmend neli, kaksteist kummaski lõualuus. Puuduvad kihvad ja üks paar eespurihambaid. Kahjuks, mu sõbrad, ei saa ma teile näidata orkide või haldjate hambaid. Kuid uskuge, need on nendel rassidel täiesti ühesugused, mis tõestab nende väga lähedast sugulust. Alalõualuu kihvade liigne areng viis selleni, et haldjatel ja esmasündinutel tekkis küllaltki spetsiifiline hambumus, mille korral suu avanedes nihkub alalõualuu paigast. …Ent me kaldusime teemast kõrvale. Põhjus, mis sundis meie tänast patsienti siia tulema, on ülemine paremalt neljas hammas. Ma kaldun oletama, et valu tekke põhjus oli organismi järsk alajahtumine. Kuid siin on muidugi soovitatav panna kokku anamnees, sest oletustega kaugele ei jõua. Ma mäletan üht haigusjuhtu, kus mu patsient…”

„Ma arvan, et see kestab veel kaua-kaua,” muigas Angerjas.

Garraklane polnud ainus, kes niiviisi arvas. Mõned noorsandid tundsid varjamatult igavust, Kli-Kli piidles uudishimulikult surnukeha kõrvale jäetud läikivat nuga, Deler haigutas suure suuga, püüdes seda oma massiivse kämblaga varjata. Hallas niheles kannatamatult oma tugitoolis ja tema seni kaame nägu värvus aegamööda tumepunaseks. Sel hetkel, mil jutukas professor asus lahkama kümnendat kliinilist juhtumit oma praktikast, päkapiku kannatus katkes.

„Aa-aah! Vannun jääusside nimel!” röögatas päkapikk püsti hüpates ja hakkas müdinal meie poole tulema.

„Kuhu te lähete, armuline?!” hüüatas professor jahmunult. „Aga hammas?!”

Kõik õppurid virgusid kohemaid letargiast ja vahtisid pärani silmi päkapikku.

Küsimust kuuldes jäi Hallas seisma, keeras ringi ja tegi kõigile kohalolijaile sündsusetu žesti. Vaene professor haaras südamest. Jäänud tulemusega rahule, suundus päkapikk, pea uhkelt püsti, väljapääsu poole.

„Niipaljukest nad siis välja tõmbasid!” kirus Deler meie juurde jõudes.

Kli-Kli ei kostnud üldse midagi, üksnes ohkas traagiliselt ja tõmbas ninaga.

„Ja kuhu nüüd, Hallas?” küsis Deler.

„Kõrtsi! Äkki suudab kärakas seda neetud valu summutada…”

Päkapikk astus Päikesetilga nime kandva taverni uksest otsustavalt sisse. Arvatavasti oli see Ülalinnas kõige viletsam joomaurgas. Ehkki naabruses asusid ülikool ja maagide kool, olid sinna kogunenud mitte just kõige usaldusväärsemad tüübid.

Minu valvas pilk tabas kohe laua, kus istus viis doralislast, ja teise laudkonna, kus meestel rippusid rinnal kiviraidurite gildi märgid. Doralislased ja kiviraidurid seirasid üksteist pahuralt, kuid hoidusid esialgu otsesest vaenutegevusest. Kaldusin arvama, et kähmluseks ei lähe enne, kui kõik on veel pool tosinat veinikannu kummutanud.

Veel ühe ohtliku ala Päikesetilgas moodustasid lauad, kuhu oli platsi võtnud kümmekond Halastamatut Jäägrit, kes nähtavasti tähistasid linnaloa saamist. Need isandad heitsid kõõrdpilke nii doralislaste kui ka kiviraidurite poole. Sõdalaste nägudele oli tardunud sünge otsustavus anda pasunasse nii ühtedele kui teistele, kui nood peaksid neil lõbutsemist segama.

Loomulikult oli rohkesti ka tavalist, rahumeelset rahvast, kuid õhus oli selgelt tunda pinget ning peremees tuiskas ringi nagu pöörane, et iga hinna eest rahu hoida.

„Kuulge,” sõnasin ma, katsudes melust üle karjuda, „otsiks ehk mõne rahulikuma koha?”

„Ära karda, Garret, sa oled minuga!” kuulutas Hallas, hõivates ainsa vaba laua otse leti juures.

Ega ma kartnudki. Ma ei kahelnud, et siinsed püsikunded ehmataksid kõhud lahti, kui satuksid Noasse ja Kirvesse. Aga siin… Milleks ronida koopasse, kus kisub madinaks? Võimalust mööda tuleb ennast ikka hoida.

Otsekui võluväel ilmus meie ette teenijatüdruk.

„Neile neljale õlut, aga mulle midagi väga-väga kanget,” ütles päkapikk.

„Meil on nisulikööri ja kruudrit, Doralissi viina.”

„Sega liköör kruudriga, lisa tumedat õlut ja natuke Päkapiku Lõõma,” otsustas Hallas mõningase mõtlemise järel. „Kas teil Päkapiku Lõõma on?”

„Küllap leiame, härra.”

Kui teenija imestaski nii kummalist valikut, siis välja ta seda ei näidanud.

„Kuule, Hallas,” pöördus Deler päkapiku poole, „kui sa tahad enesetappu teha, siis selleks pole küll tarvis sihukest sodi juua. Anna lihtsalt teada ning ma saadan su ilma vähima kõhkluseta teise ilma.”

Selle nööke peale kasutas Hallas enda kohta tavatut taktikat – lihtsalt eiras seda.

„Kui tohib, ma paluksin õlle asemel porgandimahla,” pistis Kli-Kli vahele.

„Seda meil ei ole.”

„Noh, siis ükskõik mis mahla. Peaasi, et oleks maitsev.”

„Meil ei ole mitte mingisugust,” ütles teenijanna kaunis tõredalt.

„Aga piima? Kas teil piima on?”

„Õlut.”

„Olgu siis õlut,” ohkas Kli-Kli pettunult.

„Ennäe, keda me ei näe!” kostis tuttav hääl.

Meie juurde tulid Laternamees, Arnh ja Ümiseja. Ling hüppas Ümiseja õlalt maha, potsatas meie lauale ja hakkas roosa ninaga nuhutama, lootuses leida midagi söödavat. Kli-Kli toppis Võitmatu koonu ette porgandi, kuid too näitas seepeale hambaid ja hakkas tasakesi vigisema. Pahareti katsed temaga sõprust sobitada jätsid lingi täiesti külmaks.

„Mis tuuled teid siia tõid?” küsis päkapikk vastsaabunutelt üsna ebasõbralikult.

„Sa ei paista meiega kohtumise üle sugugi rõõmustavat,” muigas Arnh lauda istudes.

Mumr ja Ümiseja järgisid oma kaaslase eeskuju, kuigi Ümiseja pidi võtma tooli naaberlauast, just sealt, kus istusid inimsokud. Doralislased mõõtsid sõjameest pahaste pilkudega, kuid ei hakanud tüli üles kiskuma, leides, et selline tühine asi nagu tool ei ole väärt sarvede ja habemetega riskimist.

„Teda ei rõõmusta täna miski,” vastas Deler päkapiku eest.

„Kas hammas kaksati välja?” küsis Laternamees.

„Kuule, Mumr,” nähvas Hallas ärritunult, „tuututa oma pasunat ja ära torgi mind!”

„Oh-oh-hoo, asjad on siis nii halvasti,” vangutas Laternamees kahetsevalt pead.

„Miks siis välja ei tõmmatud?” sekkus jutuajamisse Arnh.

„Ma mõtlesin ümber!” prahvatas päkapikk. „Kas ma ei või siis ümber mõelda?!”

„Hästi, Hallas, hästi,” sõnas Arnh sõbralikult, püüdes päkapikku rahustada. „Sa muutsid meelt. Pole vaja karjuda.”

Teenijatüdruk tõi meile õlut ja Hallasele kõrvetava segujoogi. Võtnud meiega liitunud kolmelt Metsikult Südamelt tellimuse, lahkus ta taas.

„Kuidas te ise siia sattusite?” küsisin ma Ümisejalt, kes toitis oma lingi.

„Arnh vedas meid jalutama. Pole suurem asi linn. Ning tagasiteel põikasime kurku kastma.”

„Mida siis linnas huvitavat oli?” küsis Kli-Kli, nuusutades ettevaatlikult talle toodud humalavett: see ei olnud ilmselgelt talle moka järgi. „Hallas, miks sa ei joo?”

„Aga sina?” nähvas päkapikk vastu, põrnitsedes oma jooki nii, otsekui hulbiks selles surnud madu.

„Ma nuusutan!” vastas Kli-Kli. „Mulle piisab sellestki.”

„Mulle ka.”

„Einoh, tõesti! Kruuder haiseb isegi vängemalt kui sokud,” irvitas Laternamees.

„Mis rass need päkapikud küll on!?” küsis Deler kavala muigega, kui oli võtnud sõõmu tumedat märjukest. „Kardavad hammaste väljatõmbamist ja tellivad lauda kõrvetava segujoogi, aga juua jälle ei julge.”

„Kes see kardab?! Kellele sa vihjad, kaabulott?! Me ei kartnud Sorna väljal teil sarvi maha murda ja nüüd arvad sa, et me kardame seda vett juua? Vaata!”

Hallas kallas joogi ühe sõõmuga, ainsa hingetõmbega kurku. Ma võdistasin vastikustundest õlgu. Plahvatusohtlik segu, mille päkapikk oli oma mustas masenduses tellinud, oleks isegi H’san’kori maha murdnud.

Habemik jõi, röhatas, põrutas kruusiga vastu lauda, koondas laiali vajuvad silmaterad ühte punkti ja püüdis sõõrmeid puhevile ajades oma tunnetes selgusele jõuda. Kõik me vahtisime teda teesklematu vaimustusega.

„Mihuke jäl…” luksus päkapikk, kõrvetades meid jõleda segu kirjeldamatu aroomiga. „Mihuke jäl… Mihuke jälkus, võtku mind Nimetamatu!”

„Oled sa elus?” küsis Deler, heites sõbrale kartliku pilgu.

„Ei, ma olen juba valguses! Nii hea tunne oli mul viimati siis, kui sa tõmbasid mu tagumiku Vähi hertsogi tapalavalt ära! Hammas ei valuta üldse! Tü-üdruk! Veel kolm kannu sedasama!”

„Nõnda siis,” lausus Ümiseja pärast pisikest pausi. „Me peaks jooma Kõutsi mälestuseks.”

„Olgu muld talle sulgkotiks ja muru tekiks,” tõstis Laternamees kruusi.

„Viibigu ta valguses!” toetas Hallas.

„Mõnusat talve talle!” soovis Angerjas.

Me jõime vaikides, kruuse kokku löömata.

Nii see elus käib: keegi on juba valguses, keegi aga ikka veel elus. Kõuts jäi igaveseks Hargani kõnnumaale vana jääraku juurde mullarüppe. Esimene langenu nende hulgas, kes tulid mind Hrad Speini saatma. Ma loodan väga, et peale Metsikute Südamete jäljeküti ei saa meie retkel rohkem keegi hukka.

Aeg lendas märkamatult, inimesed tulid ja läksid, kiviraidurid, doralislased ja jäägrid tõmbasid end plaanikindlalt täis ning kahe tunni möödudes, kui minu ees seisis kolmas kruus ja Hallase ees kaheksas „tervendav rüübe”, ilmus ei tea kust vilepilliga vanamees ja hakkas mängima lõbusat džangat.

Kõik, kes olid kainemad ja võimelised kindlalt jalgel seisma, kukkusid tantsu vihtuma. Arnh krabas kättpidi kaasa teenijatüdruku, kes algul kiljus nördimusest ja pärast vaimustusest, ning ühines tantsukeerisega. Kiviraidurid laulsid rõõmsalt kaasa, doralislased tagusid rusikatega vastu lauda ning meiegi jalad kõpsusid, püüdes püsida muusika taktis.

Päkapikk ja härjapõlvlane võivad ära juua rohkem kui terve inimkari, seejuures purju jäämata. Kuid Hallas oli juba küllalt saanud ning tema keel muutus tuntavalt pehmeks, nina punetas, silmad lõid kilama. Ravi apoteoosiks sai päkapiku siiras armastusavaldus Delerile.

„Hei, sina! Kaa-aabulott! Õkk… Mida ma küll teeks, kui mu ees poleks sinu koledat lõusta…” pudistas päkapikk tömbi keelega ja üritas sõbrale suud anda. „Tüü-üüdruk! Õkk… Kor-ra-ta!”

Möödus veel jupike aega, kuid mu kaaslased ei mõelnudki kuhugi minna. Neil oli nüüd uus meelelahutus: Murm ja Ümiseja hakkasid doralislastega jõllitamismängu mängima. Kumbki pool püüdis teisesse augu puurida. Kiviraidurid muutusid reipamaks, taibates, et neil võivad olla tekkinud liitlased, jäägrid aga murdsid pead, kummale poolele eelseisvas löömingus asuda.

Taverni vajus ülemeelik kamp härrasid üliõpilasi, plaanides tähistada edukat eksamisooritust. Hallas jäi Laternamehe õlale toetudes tukkuma ja Deler ohkas kergendusest – väsimatu päkapikk oli lõpuks vakka.

Kuidagi ootamatult puhkes meie lauas vaidlus Siala eri rasside köökide üle. Härjapõlvlane tagus endale rusikaga rindu ja kuulutas, et keegi ei oska teha paremini süüa kui tema rahvas, mispeale Kli-Kli tegi ettepaneku Hallas üles ajada ja küsida tema arvamust selle kohta. Deler ruttas ütlema, et ei maksa tema paarimeest äratada, päkapikud ei jaga toiduvalmistamisest nagunii mõhkugi – piisab, kui meenutada seda rokka, mis ta on meie retke ajal vaaritanud.

„Üldiselt on paharetid meistrid valmistama ükskõik missugust toitu,” avaldas oma arvamuse Kli-Kli.

„Väga võimalik, ainult et normaalsed inimesed ei suuda seda lobi süüa,” turtsus Laternamees.

„Teid, Metsikuid Südameid, saab vaevalt normaalseteks inimesteks nimetada,” pareeris Kli-Kli.

„Kindlasti pugite oma reididel Tühimaale igasugu rämpsu!”

„On sedagi juhtunud,” nõustus Laternamees. „Mäletan, et kord pidime sööma lumetrolli liha ja ma ütlen teile, oli see alles solk!”

„Ptüi!” Ümiseja väristas end seda meenutades.

„Ah, mis te ajate,” ei olnud Deler teistega nõus. „Liha nagu liha ikka, ainult kerge roisumekk oli küljes.”

„Just-just! Seesama armas mekk jah,” kinnitas Laternamees. „Mul tahtis kogu sisikonna pahupidi keerata!”

„Seda ma küll ei märganud,” irvitas härjapõlvlane. „Pärast nädalast lumes nälgimist sööstsid sa selle liha kallale nii, nagu oleks see olnud vasikalihakotlett, mitte troll. Ajasid näost sisse kahe suupoolega! Aga kui oleksid oodanud, kuni ma selle korralikult läbi küpsetan, mitte õginud toorelt, oleks päris hea olnud.”

„Jätke juba!” ei pidanud Kli-Kli vastu, nuusutades julgustuseks õlut oma kruusis. „See ka mõni eksootiline roog! Trolliliha!? Häh!”

Kli-Kli vedas näole grimassi, nagu sööks ta trolliliha viis korda päevas.

„Kas sa oled siis maitsnud mingeid ebatavalisemaid roogasid?” küsis Angerjas huviga.

„Või veel!” lausus Kli-Kli uhkelt. „Meil on sellisest toidust olemas isegi üks iidvana joomalaul.”

„Lase tulla,” palus Mumr.

„Parem mitte!” kukkus Deler kätega vehkima. „Küll ma teid rohenahku tean. Hullemad kui habemikud! Kui teie hakkate laulma, pistavad kõik koerad penikoorma raadiuses ulguma!”

„See on huvitav laul. Selle pealkiri on „Kärbes taldrikus”,” irvitas narr.

„Joo oma märjukest, Kli-Kli, ja ole kuss,” hoiatas Laternamees paharetti range häälega. Väike sindrinahk ohkas leplikult ja pistis nina kruusi sisse.

„Kenad härrad!” Meie laua juurde astus mingi vanamees. „Aidake santi, ostke talle kruus õlut!”

„Sa ei paista eriti sandi moodi,” porises Deler, kelle jumalad olid helduseannist ilma jätnud.

„Kuid ma olen,” ohkas kerjus traagiliselt. „Ma uitasin kümme aastat kauge sultanaadi kõrbetes, kõik mu jõud ja varandus jäid sinna liiva.”

„Tohoh!” mühatas Deler umbusklikult. „Sultanaadis!? Arvan, et sa ei ole elu sees jõudnud Rannengi müürist kaugemale kui kümme jardi.”

„Mul on tõestus,” ütles vanamees. Ta kippus tuikuma, olles ilmselgelt juba jõudnud täna midagi hinge alla visata. „Näe!”

Vanamees tõmbas oma vana lapitud mantli alt välja midagi, mis meenutas sõrme, ainult et see oli kolm korda suurem ja roheline, pealegi okkaline ja väikeses lillepotis.

„Mis loom see veel on?” küsis Deler, tõmbudes arusaamatust objektist ettevaatlikult eemale.

„Oh teid, noori,” vangutas vanamees pead. „Ei ole teile ka midagi õpetatud. See on kaktus!”

„Mis kurjavaimu kaktus?” ei saanud härjapõlvlane aru.

„Kõige ehtsam! Haruldane kõrbelill, tuntud oma raviomaduste poolest, õitseb ainult üks kord saja aasta jooksul.”

„Täielik jaburdus!” kuulutas Arnh oma otsuse, kui oli haruldase kõrbelille kahtlustaval pilgul üle vaadanud.

„No kuulge, ostke taadile õlut,” sekkus lahke Laternamees.

„Ja mitte ainult taadile,” porises Hallas silmi avades. „Mulle ka! Ainult mitte õlut, vaid seda värki, mis ma enne jõin. Hammas hakkas jälle valutama!”

„Maga edasi,” sisistas härjapõlvlane. „Sulle aitab tänaseks.”

„Phäh!” turtsus päkapikk. „Või veel! Mingi vanamehenäss saab juua, aga mina mitte?! Ma lähen siis ja võtan ise.”

„Kuhu sa lähed, Hallas? Sa ei seisa püstigi!”

„Väga hästi seisan!” vaidles päkapikk. Ta lükkas tooli eemale ja ajas end püsti. „Näed? Said nüüd!”

Ta kõikus silmanähtavalt küljelt küljele, sarnanedes madrusega tormisel merel.

Hallas astus paar ebakindlat sammu ja põrkas kokku doralislasega, kes liikus oma laua poole, kandes triiki täis kruudrikannu. Tahtmatult talle jalgu jäänud päkapikk ajas kogu joogi inimsokule rinna peale.

Habemik vaatas tema kohal kõrguvat doralislast joobnu pilguga, naeratas armsasti ja lausus seda, mida mitte mingil juhul ei tohi doralissi rassi esindajatele öelda: „Tervist, sokk! Kuidas käbarad käivad kah?”

Kuuldes tema rahva jaoks tapvat solvangut (sõna „sokk”), andis doralislane hetkegi kõhklemata päkapikule rusikaga vastu hambaid.

Kui Deler nägi, et keegi teine peale tema julgeb tema sõpra lüüa, möiratas ta haavunult, haaras tooli ja virutas sellega doralislasele pähe. Tugev hoop niitis soku maha.

„Mumr, tule appi!” karjus Deler ja võttis inimsokul kaenalde alt kinni.

Laternamees tõttas appi. Nad vinnasid teadvusetu doralislase üles ning, lugenud „üks, kaks, korraga!”, saatsid vennikese pikale lennule jäägrite laua suunas.

Sõdurid võtsid „mürsu” avasüli vastu ja läkitasid jalamaid koju ehk lauda, kust pahased ja ärritunud inimsokud end juba püsti ajasid. Halastamatutel Jäägritel ei ole oimetute kehade lennutamises nii palju kogemusi kui Deleril ja Laternamehel, mistõttu doralislane ei vedanud sihtkohani välja ja maandus kiviraidurite peale. Need oleksid justkui seda vaid oodanud. Nad kargasid püsti ja sööstsid, rusikad löögivalmis, jäägritele kallale. Doralislased ei teinud sõdurite ja kiviraiujate vahel puhkenud löömingust välja ning tormasid meie poole.

Kli-Kli piiksatas ja vupsas laua alla. Teades, millist uskumatut jõudu evib jumalate eksitus nimega inimsokk, kahmasin ma laualt müstilise kaktusetaime ja torkasin selle lähima ründaja näkku. Kaktuse omanik ja minu sihtmärk pistsid ühekorraga röökima. Üks nördimusest, teine valust.

Vanamees viskus oma hindamatut taime sokusõrgade alt päästma, doralislane aga tõmbas jäledalt mökitades ninast okkaid välja.

Kaklus oli selleks ajaks omandanud kõikehõlmava ulatuse, kogu seltskond madistas samasuguse taplusinnuga nagu Lõbusad Võllaroad. Kõik sõdisid kõigiga. Läbi õhu vihisesid õllekruusid, mõeldud tabama mokk töllakil vahtivaid juhmardeid. Üks oleks äärepealt riivanud Ümiseja pead, kuid ta kummardas õigel hetkel alla.

Hädaldav majaperemees üritas tema vara hävitamist peatada, kuid sai ühelt sokult hoobi vastu nägu ja varises leti taha. Veel üks kruus lendas üliõpilaste summa ning noorsandid tormasid rünnakule jäägrite vastu.

„Garret! Ära ole mul jalus!” urises Deler ja sööstis järgmise vaenlase poole. Ta sihtis ja ängas talle jalge vahele.

Ma hüppasin eemale laua taha, jättes Metsikutele Südametele voli saada kõik vopsud ja muhud, pealegi oli see nagunii nende töö – kaitsta mind kõikvõimalike ebameeldivuste eest.

Angerjas, Laternamees ja Ümiseja moodustasid kiilukujulise lahingurivi ja andsid valu kõigile, kes riskisid löögiulatusse tulla. Angerjas jagas nappe ja täpseid rusikahoope ning kes garraklasega kohtumise järel ikka veel püsti jäi, selle niitis maha obadus Laternamehelt või Ümisejalt.

Ling Ümiseja õlal läks marru ja kriiskas läbilõikavalt, püüdes hammustada igaüht, kes tema hammaste ette satub. Mõistes siis, et peremehe õlale jäädes jääb ta kogu lõbust ilma, hüppas Võitmatu lähima vaenlase pähe ja lõi hambad tema ninna.

„Garret! Tule eest!”

Arnh nügis mu kõrvale, krabas ühel jäägril rinnust kinni ja virutas talle peaga näkku. Seejärel tabas sama saatus järgmist rusikakangelast. Ja järgmist. Piiririigi sõjamehe kiilas peakolu osutus tõesti võimsaks relvaks.

Kuid iga draakoni vastu leidub oma viskemasin. Üks kiviraidur hiilis Arhnile selja tagant ligi ja lajatas pudeli talle pähe puruks. Arnh lõi tuikuma ning edust julgust saanud kiviraiuja tõstis katkist pudelit hoidva käe löögiks.

Kli-Kli kargas laua alt välja ja virutas kogu jõuga vaenlasele tou vastu põlve. Kiviraidur pillas relva käest ja püüdis tulist kurja vandudes Kli-Klil natist kinni haarata, kuid vilgas paharet lipsas mehe jalge vahelt läbi ja lõi talle jalaga tagumikku.

Ma andsin omalt poolt tagasihoidliku panuse sellega, et põrutasin vastasele rusikaga kõhtu. Too tõmbus valust kööku ning sai otsekohe Kli-Klilt veel ühe jalahoobi ahtrisse ja minult käeservaga mööda kaela. Vaeseke keeras solvunult silmad pahupidi ja varises põrandale.

„Kuidas sinuga on?” küsisin Arnhilt teda igaks juhuks õlast toetades.

„Kombes,” mõmises ta. „Kes mind lõi?”

„See siin!” Kli-Kli näitas sõrmega maas lamava inimese poole.

„Anna talle minu poolt paar tulist,” sõnas Arnh nägu krimpsutades ning Kli-Kli täitis varmalt kamraadi palve.

„Siin läheb liiga palavaks. Tõmbame uttu,” ütles Laternamees. Tema silma all ilutses vägev sinikas.

„Unusta ära!” ähkis Deler, tõrjudes tooliga tagasi korraga kaht doralislast. „Õige lõbu alles algab! Kas jäätegi vahtima või tuleb keegi mulle appi sokkusid tümitama?”

„Sokkude eest sa veel sää-ääd!” määgis üks doralislane, tõstes rusika lühikese härjapõlvlase pea kohale.

Deler põikas kõrvale, virutas tooliga teda lüüa üritanud doralislasele ribide vahele ja hüppas tagasi, loovutades oma positsiooni „raskeratsaväele” ehk viiele sõjakale jäägrile. Puna-valges vormis mehed viskusid doralislastele vastu, jäid nagu viinamarjakobarad nende õlgadele rippuma ning asusid sõjaväelasliku põhjalikkusega nende lõustu üles taguma.

Angerja ümber tekkis vaba ruum – mitte keegi ei riskinud rohkem garraklasega jõudu katsuda. Võib-olla mulle ainult tundus, kuid sõdalane tundus sündmuste säärasest pöördest pisut pettunud olevat. Ta oli just jõudnud hoo sisse saada!

„Kas sa seista suudad?” küsisin Arnhilt, pannes ta ettevaatlikult istuma ainsale terveks jäänud toolile.

„Ära minu pärast muretse! Ega ma portselanist ole,” sähvas ta kirtsus näoga ja puudutas kuklasse saadud muhku.

„Aga üliõpilased on kanged poisid!” hüüatas Ümiseja. Ta oli kõige turskema kiviraiuja silmnäo üleskloppimise viimaks lõpetanud ja jälgis nüüd akadeemilise huviga kõrtsitoa teises nurgas käivat madinat.

Tudengipoisid olid ettevõtmisele lähenenud neile omase leidlikkuse ja uljusega. Keeranud mõned lauad ümber, kuhjasid nad neist kokku improviseeritud barrikaadi ning avasid kõigepealt, nagu ütlevad päkapikud, ettevalmistava suurtükitule, kasutades selleks õllekruuse. Alles seejärel tormasid nad kooris möirates rünnakule Halastamatute Jäägrite ja nende poolehoidjate vastu.

Keegi pikali löödutest püüdis ukseni roomata ja minema lipsata. Ent ta ei jõudnud. Uks lihtsalt lendas hingedelt maha ning tavernisse ilmusid linnavahid.

„Paigale jääda! Kõik on vahistatud!” hüüdis üks sõdur, kuid sai kohe õllekruusiga vastu kiivrit ning vajus pead raputades põlvili.

Korravalvurid vihastasid, et neid ei võeta tõsiselt, ning nende poole pudelit visata kavatsenud kiviraidur kukkus maha, vibunool sääres.

„Laseme jalga!” hüüdis keegi üliõpilastest.

Nobedama taibuga tegelased hakkasid Päikesetilgast puruks pekstud akende kaudu välja ronima.

Ümiseja tiris pikemalt mõtlemata leti alt välja hirmunud teenijatüdruku.

„Kus on tagauks?”

„Seal!” osutas tüdruk peaga nõksates köögi suunas.

„Kaome siit, poisid!” Ümiseja sööstis näidatud suunas.

Kogu meie kamp tormas kobaras talle järele. Laternamees ja Deler ei jätnud sel taktikalisel taganemisel juhust kasutamata ning andsid viimasele veel jalgel püsivale doralislasele mööda kühmu.

„Sada kuualust kuningat!” hüüatas härjapõlvlane endale vastu laupa laksates. „Me unustasime Hallase maha, põlegu ta habe!”

Kõrts kubises juba vahtidest, kes surusid kaklejatele rüsinal peale, ning Hallas tuli peaaegu et seadusesilmade jalge alt välja tõmmata.

Päkapikk tuli enam-vähem teadvusele ning tukerdas, toetudes Delerile ja Mumrile, tagaukse poole. Me lipsasime köögist läbi, ehmatades kokanaise keeletuks, kargasime kõrtsist välja ja keerasime kõrvalisele tänavale. Deler võttis üles härjapõlvlaste sõjamarsi ja Kli-Kli laulis peenikese häälega kaasa. Laternamees mõmises rahulolevalt. Poisid tundsid kismast tõelist heameelt.

Selgus, et me olime õllelauas päris kaua istunud, sest väljas oli jõudnud pimedaks minna. Hakkasime mööda põiktänavat eemale ruttama, kuid äkki Hallas jäi seisma nagu naelutatud ja röögatas: „Minu kott!”

Tõugates eemale kõik, kes püüdsid teda takistada, tormas päkapikk tavernisse tagasi.

„On alles idioot!” sisistas Ümiseja.

„Nüüd läheb jamaks! Raudselt läheb jamaks!” oiatas Deler, kavatsedes sõbrale appi tõtata.

„Sina ole paigal!” käratas Angerjas. „Õige mul tarvis teid kahte pogrist välja tõmmata.”

Deler pomises läbi hammaste vandesõnu. Kuid ta jäi paigale, vahtides kannatamatult eemal paistvasse pärani ukse valgustatud avasse. Minut venis terve igaviku…

Siis lõpuks ilmus Hallas koos oma kullakalli kotiga.

„Tõesti kahju, et see sokk ei löönud su juhmi peakolu pooleks!” hüüatas Deler, kuid tema hääles kõlas kirjeldamatu kergendus.

„Lähme,” sõnas Angerjas napilt, võttes meie väikese rühma juhtimise enda peale.

„Ümiseja, ega sa oma hiirt kõrtsi unustanud?” küsis Kli-Kli murelikult.

„Ennemini unustan sinu kui Võitmatu,” porises Ümiseja.

„Uuh, kui pire,” solvus paharet. „Ja üldse oli täna jube halb päev!”

„Miks nii?” imestas Arnh. „Sul ei saa ju põhimõtteliselt halbu päevi olla.”

„Olgu, otsusta ise,” ütles Kli-Kli, püüdes Arnhiga sammu pidada. „Läksime linna, jõlkusime terve päeva ringi, Hallase hammas jäigi välja tõmbamata, aga homme peame juba edasi liikuma.”

„Kah mul õnnetus,” ei nõustunud Ümiseja.

„Oh!” hüüatas Hallas masendunult. „Mul jäi midagi maha!”

„Mida sa veel maha jätsid?!” ärritus Murm. „Su kott on ju siin!”

„Ma unustasin piibu maha! Piibu! Ilmselt kukkus see mul suust välja, kui too kärnane sokk mulle vastu vahtimist lõi!”

„Ongi tore,” sõnas Deler, kes ei sallinud tubakasuitsu. „Saadki tossutamisest väheke puhata.”

„See piip on kibuvitsast!” ahastas Hallas edasi. „Perekonna reliikvia! Läheks äkki tagasi?!”

„Proovi vaid! Siis klaarid Onkliga ise,” hoiatas Angerjas päkapikku.

„Ah, tühja kah,” lõi Hallas käega. „Mul on sadulakotis varupiip.”

„Kuidas su hammas elab?” küsisin ma päkapikult. Hallas ei olnud juba kahtlaselt kaua hädaldanud.

„See on läinud, tänu Sagrale!”

„Mida?”

„See sokk virutas nii kõvasti, et lõi hamba välja!”

„Näed nüüd, Hallas!” puhkes Deler naerma. „Millise oivalise habemeajaja sa endale leidsid! Sarvilise, juhmi ja habemetutiga! Täpipealt sellise nagu sina ise!”

Pime põiktänav lõi rõkkama naerumürinast, kusjuures Hallas naeris koos teistega.

Kolm korda jooksid mööda häire peale kokku aetud linnavahid ning me pidime pugema hoonete varjudesse peitu. Angerjas otsustas mitte riskida ning me tegime pika ringi, et korravalvuritele mitte sülle joosta – nood olid tigedad kui herilased varasügisel. Viimaks jõudsime tänavale, mis viis Õpetatud Öökullini.