Читать книгу Džanga varjudega - Aleksei Pehhov - Страница 4

Järgmisel hommikul äratas mind Võitmatu kile ja vihane kriiskamine.

Unesegasena ei saanud ma algul üldse aru, mis toimub, siis aga tabas mind jumalik kirgastus – ootamatult nagu ikka. Seletus oli väga lihtne: ma kuulen Võitmatu kisa sellepärast, et üks väike roheline haisukott võttis nõuks hirmuäratavat hiirt narrida.

„Oh, vaata!” hüüatas Kli-Kli vaimustunult.

Ling pistis veel valjemini kiunuma.

„Proovi pista sõrm talle lähemale!” Mumri hääles kõlas ehtne huvi.

„Või veel, pista ise! Ta hammustab!”

„Ei hammusta!”

„Ma ütlen sulle, ta hammustab! Vaata, kuidas ta hambaid näitab!”

„Kuule, Kli-Kli, millal sul veel avaneb võimalus teda silitada? Ümisejat pole siin, Võitmatu on sinu päralt. Saad lõpuks proovida temaga sõprust sobitada. Usu mind, ta ei hammusta!”

„Jutt on sul ladus, ainult et miskipärast ei usu ma ühtegi su sõna.”

„Eks sa ise tead,” lausus Laternamees ükskõikselt. „Kui ei taha, siis ei taha. Aja Garret üles ja lähme hommikust sööma.”

„Sellal kui mõned norskasid valjemini kui kogu Miranuehi sõjavägi, jõudsin ma juba süüa,” vastas Kli-Kli torisedes. Seejärel ohkas dramaatiliselt ja sõnas: „Olgu peale, ma proovin teda silitada, ehk ei hammusta.”

Võitmatu pistis otsekohe hoiatavalt urisema, andes mõista, et ei kavatse familiaarsusi sallida.

„Ai! Valus on! Ta naksas! Vannun suure meeletu šamaani Tre-Tre nimel, see rotiroju naksas mind!” pistis paharet lõugama.

„Sa väärid hullematki,” ütlesin ma silmi avades. „Miks sa teda torgid?”

„Garret, kumma poolt sa oled?! Minu või selle karvase, sakris piisammuti poolt? Vaata! Ta naksas mind!”

Kli-Kli toppis oma sõrme mulle nina alla.

„Said, mis tahtsid. Ja kui Ümiseja kuuleb, et sa tema pisikest sõpra kiusad, naksab ta sul pea otsast.”

„Garret, sa oled loll,” ütles Kli-Kli ja lakkus oma „kohutavat” haava.

„No ei, vabandage väga,” ütlesin ma voodist tõustes. „Sina oled loll, mitte mina.”

„Tõsi, ma olen loll,” nõustus Kli-Kli lahkelt. „Kuid mina olen seejuures tark. Aga sina oled lihtsalt loll.”

„Mismoodi sa targaks said?” küsis meie vestlust kuulanud Laternamees.

„Kuidas, mismoodi?” turtsatasin mina särki selga tõmmates. „Ta pillati lapsena pea peale, sellepärast ta peabki end targaks lolliks.”

„Võib-olla ma olengi tark loll, kuid sina, Garret, oled pesueht lollpea. Ja tead, miks? Sellepärast, et tark teab, et ta on loll, järelikult on ta tark loll. Aga sellised nagu sina, kes peavad endid kole targaks ja nutikaks, isegi ei aima, et nad on tegelikult lollimast lollimad!”

„Milline imeline arutlus,” tähendasin ma pisut segadusse sattunult. „Kas sa pole proovinud ülikoolis filosoofiaprofessori kohta saada?”

„Oh, milliseid tarku sõnu me teame!” See nägelus pakkus väiksele paharetile suurt lõbu. „Fi-lo-soo-fia! Sinusugusel lollil pidi selle sõna õppimiseks kuluma kümme aastat. Aga mis puutub arutlustesse, siis ma võin kohemaid tõestada, et sa oled lollpea. Tahad?”

„Ei.”

„Sest sa oled loll!” nähvas paharet kohe vastu. „Kardad või?”

„Ma lihtsalt ei taha kuulda mingeid tõestusi kuninga narri suust. Sa oled pudruveski, Kli-Kli.”

„Või mina olen pudruveski?! Ei, ma tõestan sulle, et sa oled loll, kes ei kuula tarku!” läks paharet keema. „Vaata! Tõestus number üks. Kes võis vastu võtta Vikerkaare sarve äratoomise tellimuse?”

„Ainult lollpea!” Ma olin sunnitud tunnistama, et rohenäol on õigus.

„Ohoo, sa lähed iga tunniga targemaks,” sõnas narr justkui siira imetlusega, sidudes pureda saanud sõrmele taskurätikut ümber.

Rätik ei olnud kaugeltki puhas, pealegi oli selle servadesse tikitud üsna maotud sinised lillekesed.

„Jätkame meie diskussiooni,” ei jätnud roheline pägalik järele. „Tõestus number kaks! Kui sa keeldusid tunnistamast, et paharettide ettekuulutused, mis räägivad Varjus Tantsijast ehk siis sinust, on sulatõsi, kas sa siis ei käitunud nagu kõigi aegade suurim lollpea?”

„Ma käitusin targa mehena. Miks ma peaksin tahtma olla keegi teie jaburatest ettekuulutustest? Lolliks sain ma hetkel, kui lubasin sul kutsuda mind Varjus Tantsijaks.”

„Oh,” ohkas narr pettunult, „nüüd hakkasid jälle rumalaks minema. Kuid pole viga, ole sa pealegi loll, sa võtsid nime vastu ja sul pole sellest enam pääsu. Ettekuulutus läheb täide.”

Kli-Kli lihtsalt jumaldas „Bruk-Gruki” – paharettide ettekuulutuste raamatut, mis rääkivat kõigist Sialas toimuma pidavatest tähtsamatest sündmustest. Selles sisalduvat omaette ettekuulutustetsükkel, mille pealkiri on „Varjus Tantsija”. Paharet taob nagu rauda, et need muinaslood on minust, kuid mina ei taha hullude šamaanide jampsist midagi kuulda.

Ainult see mul veel täielikust õnnest puudub, et saada mingi nõmeda raamatu kangelaseks.

„Aga mismoodi ta nime vastu võttis, Kli-Kli?” küsis Mumr.

„Ah et mismoodi, Laternamees-Katelnamees? Niisama lihtsalt. Sest ta on ju loll.”

Miski pidi olema pahareti ajudes krussi läinud. Nüüd kordab ta seda sõna ilmselt päev otsa nagu meretagune papagoi. Laternamees ei jäänud Stalkoni ihunarri vastusega rahule ning Kli-Kli jätkas sõnamulinat:

„Kohe räägin. Ettekuulutus Varjus Tantsijast ütleb, et seesama Tantsija, kelleks saab tingimata varas, päästab kogu maailma väga vastiku kurjami käest. Kuid enne, kui ta seda teeb, juhtub terve hulk igasuguseid sündmusi. Need on kõik ette ennustatud. Nendes ennetes on kõiksugu selliseid asju, mille järgi võib ära tunda, et Tantsija on meie kõigi poolt armastatud täielik lollpea Garret hüüdnimega Vari. Kõigepealt peab Tantsija deemonid Varjude Hobuse abil kinni siduma, seejärel hävitama purpurse linnu ja siis võtma nime.”

„Aga mis puutub siia Garret?” küsis Mumr segadusse aetult.

„Oh, küll on teie, lollidega, rääkimine üks raske töö!” teeskles Kli-Kli pahaseks saamist ja põrutas jalakesega vastu maad. „Me võime öelda, et Garret sidus deemonid kinni, on ju?”

„Mitte mina, vaid ordu maagid sidusid deemonid kinni.”

„See pole oluline,” tõrjus Kli-Kli mu vastuväite. Hullu šamaani Tre-Tre ettekuulutus oli narri lemmikratsu, nüüd võis ta selle seljas lõputult kapata, valgus teda söögu!

„Kas ordu sidus deemonid kinni sinu abiga? Jah! Kas enne läks täide? Jah! Kas Hargani kõnnumaal oli purpurne lind? Oli, ja mitte üks!”

„Kui paharetid kutsuvad neid lendavaid koletisi lindudeks…”

„Mees, see on piltlik väljend! Sa ei taipa kirjanduskunstist mõhkugi! Niisiis, kas lind oli?”

„Saagu sinu tahtmine,” ohkasin ma. Ei hakka ju ninatargale mutukale selgeks tegema, et Nimetamatu šamaanide Kronk-a-Mori sünnitist võib pigem nimetada tiivuliseks õudusunenäoks, mitte linnuks. „Ütleme, et oli.”

„Näed siis! Aga kas sa nime said?”

„Mh-mh. Juba lapsena. Garret on mu nimi.”

„Päh, sa oled lootusetu! Kas sa oled tõesti juhm või lihtsalt teeskled nii hästi, et ei saagi vahet teha? Ma ei räägi mitte sinu sünninimest, vaid kõrgemalt poolt antud nimest. Varjus Tantsija – see on see nimi! Sa olid ise nõus, et ma hakkan sind niiviisi kutsuma. Seega võtsid sa nime vastu.”

Ma needsin veel kord toda päeva, mil lubasin Kli-Klil mind sedasi kutsuda. Soostusin sellega ju vaid selleks, et väike järeleandmatu nuhtlus mind rahule jätaks. Tema aga pasundas selle asemel üle terve ilma, et ennustus läks täide. Ning nüüd oli oodata paharettide järgmisi sama totakaid ettekuulutusi.

„Ja millise ettetähenduse ehk ennustuse sa järgmiseks ette võtad?” küsisin ma paharetilt halvakspanuga.

„Järgmiseks?” Narr vedas silmad vidukile, vaatas mind kavalalt ja deklameeris:

„Hahahaa!” ei suutnud ma naeru tagasi hoida. „Olen alati öelnud, et su hull šamaan Tre-Tre sõi hommikuti liiga palju kärbseseeni.”

„Paluksin hoiduda alusetutest solvangutest,” sõnas paharet mulle hambaid näidates. „Tre-Tre oli minu rahva suurim šamaan! Artsivus oma orduga ei saa talle ligigi.”

„Saab või ei saa, selle üle otsustagu teised. Kas sul endal on aimu, millest see sinu salm räägib? Mina ei saanud mitte kui midagi aru.”

„Sellepärast, et sa oled loll,” tuletas narr mulle taas meelde. „See on ettekuulutus, sa saad selle tähendusest aru, kui see täide läheb! Kuid see on kohe-kohe täide minemas, sest „ergav võti peitu kaob ”. Ehk siis, kui rääkida normaalses keeles, keegi pani selle asjakese meilt pihta.”

„See teie võti? Ta siis ergab?” küsis Laternamees.

„Mitte päris…” sõnas Mumri küsimusest segadusse sattunud Kli-Kli. „Ta paistab olevat tehtud kristallist… Hea küll, Garret. Mine ja topi oma kõht täis, meil on sinuga asjaajamisi.”

„Mul on ainult üks asi ajada, Kli-Kli, toosama, mille ma Kõutsi kalmul tõotasin lõpule viia. Ma hangin Vikerkaare sarve, annan selle ordule üle, võtan ausalt välja teenitud noosi ja armuandmiskirja ning lähen elu nautima. Miski muu ei lähe mulle korda, kui see muidugi ei ohusta minu elu või ei tõota kasumit.”

„Kuid meil on täna siiski üks töö ees,” ütles Kli-Kli sügavtõsiselt. „Mumr ja Angerjas lähevad Ümisejat ja Egrassat välja vahetama.”

„Ma ei näe seost. Mis see minusse puutub?”

„Esiteks annad sa lingi Ümisejale tagasi…”

„Ma võin seda ka siin teha,” katkestasin ma paharetti.

„Teiseks,” jätkas Kli-Kli häirimatult, „Miralissa palus, et sa viskaksid majale pilgu peale ja ütleksid, kas sa saad sinna sisse ronida ja võtme Isanda teenrite nina alt ära näpata.”

„Näpata?! Nina alt?” kordasin ma kajana. „Mina?!”

„Sina jah! Sa oled ju varas, või mis?”

Sellele ei olnud mul midagi vastu kosta. Võtsin padjalt hiire, panin ta oma õla peale istuma ja ütlesin:

„Lähme. Kas tead, kuidas sinna minna?”

„Meekärg tuli hommikul tagasi ja rääkis mulle. Angerjas tuleb kaasa. Laternamees, tuled sa meiega?”

„Jah.”

„Kuid arvesta,” hoiatasin ma toast väljudes paharetti, „enne kui ma pole hommikust söönud, ei hakka ma kuhugi minema.”

„Sa saad oma hommikusöögi. Meister Kvild kattis laua juba ammuilma.”

Linnukesed vidistasid suve rõõmulaulu, lilled õitsesid, taevas sinetas, rohi rohetas, päike siras. Kui oleks saanud unustada, et võti varastati meil nina alt ära ja me ei tea ikka veel, mis Röökuriga juhtus, siis oleks see olnud imeline päev.

„Kas tuleb kaugele minna?” küsisin ma paharetilt.

„Mitte väga,” pomises narr.

Ta hoidis parema käega kinni mu varrukast ja keksis ühel jalal, iseenda ja möödakäijate lõbuks. Mul ei õnnestunud teda enda küljest lahti kangutada, narr oli klammerdunud mu särgi külge nagu puuk koerakõrva külge, mistõttu pidin proovima keelitamist. Kuid mu viisakale ja tungivale palvele lõpetada tola mängimine ja kõndida nagu kõik normaalsed inimesed kahel jalal vastati keeldumisega. Seepeale püüdsin keksivast paharetist mitte välja teha, lõppude lõpuks ei saanud ju temaga kogu ilmarahva ees kaklema hakata.

„Kui palju on „mitte väga”?” küsisin oma kaaslaselt pärast järjekordset luhtunud katset oma särki sitkete sõrmede haardest välja sikutada.

„Tunni ringis,” vastas Kli-Kli ükskõikselt ja hüppas üle teel vedelenud puutoika.

Ma oigasin.

„Me läheme linna lõunaossa Kirju künka otsa. Sinna on tükk maad kõmpimist.”

„Kellele kõmpimist, kellele kepsutamist ja lollitamist,” tähendasin ma.

Kuid Kli-Kli oli võtnud nõuks kõik see tund aega ühel jalal hüpata. „Kahju küll, kuid meile ei toodud täna tõlda ette,” nipsas narr ja hüppas osavalt üle lombi.

Sindrinahk valetas. Kõrtsist oli meie sihtpunkti minna vaid paarkümmend minutit.

Kirjule künkale viiv tee oli uskumatult järsk. Kui me lõpuks Suurkäbide piirkonda jõudsime, olin higist läbimärg. Sagot tänatud, et vähemalt paharet must lahti lasi.

„Küll oleks vahva siit alla kihutada,” pomises narr unistavalt, kui me peaaegu tippu olime jõudnud.

Ma jälgisin tema pilku. Ühe maja juures seisis vana, lõhki kuivanud vanker, mille rataste ette olid pandud puupakud, et see kogemata alla ei veereks ja mõnele õnnetule hingele otsa ei põrutaks.

„Ära mitte mõtlegi!” hoiatasin teda.

„Garret, sa ei taipa, milline õnnelik leid see on. Ühesõnaga, loll on loll… Sa ainult vaata, milline nõlv! Me lendame alla nagu tuulispask.”

„Mulle see mõte ei meeldi.”

„Milline mõte? Lennata nagu tuulispask?”

„See mõte, et just meie lendame nagu tuulispask. Kui sa, Kli-Kli, oled otsustanud teha enesetapu, siis pole vaja teisi oma hulludesse plaanidesse tõmmata.”

„Garret, sa oled ehtne vingukott. Lase end lõdvaks, ohtu pole mingit. Miks kohe enesetapp?”

„Aga sellepärast, oinapea, et sel nõlval on pikkust üle neljasaja jardi! Me sajame siit täiega alla. Vanker saab ikka õige hea hoo sisse. Lendame nagu tuulispask!” ütlesin ma Kli-Klid järele ahvides peenikese häälega. „Aga millega me pidurdame? Sinu juhmi peakoluga? Meie kondid lendavad mööda kogu Rannengit laiali!”

„Oo!” sõnas narr sügavmõtteliselt, vaagides mu argumente ja vankrit kahetseval pilgul vaadates. „Selle peale ma ei tulnudki.”

„Kumb on meist nüüd loll ja kumb tark?”

„Sina oled loll, mina olen tark. Seda näeb isegi tölbakas doralislane. Muide, me oleme juba kohal, see häärber on siin.”

Päris künka tipus trooniv ehitis oli mõõtmete poolest pool kuningalossi, kuigi sealt, kus ma seisin, ei saanud seda korralikult silmitseda. Maja ümbritsevas pargis kasvasid laiade võradega puud, mis varjasid mu pilgu eest suuremat osa häärberist.

Sissepääsu eravaldusse tõkestas kõrge hall müür, mille peal ilutsesid pentsikud teraskujud. Ma ei lasknud end nende väljanägemisest petta – see oli esmajoones okkaline takistus nendele, kes on plaaninud üle müüri ronida, ning alles seejärel kaunistus. Kahtlemata ootavad meid teisel pool lisaks ogadele koerad või karrantsid või valvurid. Või siis nii ühed kui teised kui kolmandad.

Valduse terasest väravat kaunistasid sepistatud linnukujud. Seal olid lendavad, laulvad ja teab mida veel tegevad sulelised. Ma vaatasin terasemalt ning taipasin, et need olid ööbikud. Järelikult elab selles ussipesas keegi Ööbikute koja milordidest.

„Muljetavaldav!” sõnas Laternamees maja hindava pilguga mõõtes. „Mis sa arvad, Garret?”

„Keeruline.”

„Mis mõttes?”

„Keeruline on sealt minema saada.”

„Kuid sa oled ju nende asjade peale meister, või mis?”

„Nojah… kuid ega töö sellest lihtsamaks ei muutu. Kus Ümiseja ja Egrassa on?”

„Küllap maskeerusid puudeks, sellepärast me neid ei näegi,” oletas Kli-Kli. „Nad on peidus, Garret! Peidus! Või arvad sa, et kaks ponksi meest, kes lakkamatult maja ümber tiirutavad, ei ärataks vähimatki tähelepanu?”

„Noh, kui nad on peidus, siis sina otsi neid. Mina ei kavatse peitust mängida.”

„Küll ma nad leian, ma pole nii loll nagu mõned!” ütles meie nupumees ja hakkas hoolega siia-sinna vahtima.

Loomulikult ei leidnud paharet kedagi. Kui haldjas tahab, et teda ei nähtaks, siis teda ei nähta. Ja ka Metsikud Südamed, eriti nende maakuulajad, on alati olnud kuulsad oma maskeerumisvõime poolest ja oskuse poolest end peita isegi paikades, kus see paistab olevat võimatu. Ümiseja ja Egrassa ilmusid valdust ümbritseva müüri ääres kasvavast tihedast põõsashekist välja nagu kaks kummitust. Ma poleks ilmaski arvanud, et kaks tursket sõjameest võisid seal istuda.

„Te jäite hilja peale,” olid sõnad, millega Ümiseja meid tervitas.

„Kas sa näe! Teid ei leiaks ka H’san’kor!” ütlesin ma, ulatades rõõmsalt piiksuva lingi tema peremehele. „Kas saite teada, kellele see maja kuulub?”

„Ei. Aga teie?”

„Ei,” vastas Angerjas. „Kas kõik on vaikne?”

„Nagu kalmuaias. Vähemasti selle värava kaudu ei ole majast keegi lahkunud, kuid umbes tund aega enne koitu läks seitse meest sisse. Tere tulemast meie urgu. Mugav peidupaik, tee poolt seda ei näe. Võtke vaht üle. Võite rahulikult istuda, siit näeb väravat väga hästi.”