Читать книгу Mustad valed - Alessandra Torre - Страница 6

Minu elus on alati kehtinud mingi plaan. Kaldun arvama, et mu vanemad istusid enne minu eostamist maha ja panid kõik paika. Tagusid selle mulle pähe oma pidevate meeldetuletuste ja eeskuju järgimist nõudva režiimi abil. Olin jõukuses sirguv laps, kellelt ei oodatud mitte midagi, ent samas siiski kõike. Nõuti ainult väga häid hindeid, ehkki ma ei pidanud kunagi tööle minema. Ivy League’i kool oli kohustuslik, ehkki ainult sel põhjusel, et kohtuda seal oma abikaasaga. Mul ei tohtinud olla lisakilosid, kuna see oleks valmistanud piinlikkust, kuid ma ei tohtinud oma figuuriga ka eputada, sest see poleks sobinud minu sotsiaalse seisusega.

Plaan oli lihtne. Omandada ülikoolist auväärne kraad ning lasta end samal ajal vormida ideaalseks abikaasaks. Abielluda kiiresti. Toetada oma abikaasat, samal ajal tegeledes teiste huvidega, näiteks heategevusega või kodu eest hoolitsemisega.

Mulle see plaan ei meeldinud. Proovisin seda nurjata võimalikult erinevate passiiv-agressiivsete võtetega. Õppisin varakult, kuidas reetlikkust armsa naeratuse ja süütu näo taha varjata. Vanemate silmis käitusin ma korralikult. Edenesin jõudsalt. Muutusin järk-järgult nende DNA vääriliseks naiseks. Tegelikult aga ootasin oma aega, lihvisin oma täiuslikke iseärasusi ja valmistusin väga tähtsaks päevaks: oma kahekümne viiendaks sünnipäevaks.

___

8 AASTAT VAREM

Kakskümmend viis küünalt. Naeruväärne, et ma sain ikka veel sünnipäevatordi, see tava peaks lõppema juba teismeliseeas. Ent ometi, siit see tuli, ema habrastel kätel. Ema oli minu täiuslik tulevikupilt, kui minu tulevik peaks sisaldama Botoxit ja keha implantaate, prinke huuli ja liiga kitsaks kitkutud kulme. Naeratasin, sest seda oodati. Lasin emal laulu lõpuni laulda, pärast seda kui isa hääl pärast esimest paari sõna vaikis ja telefonihelin tema täie tähelepanu pälvis. Naeratasin pildi jaoks ja puhusin küünlad ära, jättes meelega kolm põlema, mille peale ema silmis välgatas, ent naeratus ta huulil püsis liikumatuna.

Ema lõikas torti, Chanel No 5 hõljumas laua kohal, ning ulatas mulle nii väikese tüki kui võimalik, keskmisest osast, allakäiguhõngulistest servatükkidest kaugemalt. Seejärel sõime kolmekesi kaheteistkümnekohalise laua taha pillutatult, toa ainsaks heliks hõbeda kõlin portselani vastas. Isa tõusis esimesena, jättis taldriku lauale ja suudles mind pealaele. „Palju õnne, linnupoja!”

Pärast seda jäime emaga kahekesi ja ülekuulamine võis alata.

„Kas sa käid ka kellegagi?” Ema asetas kahvli lauale. Lükkas peaaegu puutumata koogitüki endast eemale ja jäi teraselt minu oma silmitsema.

„Ei.” Naeratasin, nagu mulle oli õpetatud. Naerata alati. Naeratused varjavad tundeid.

„Miks siis? Sa oled juba kahekümneviiene. Sul on ainult paar head aastat jäänud.”

„Ema, ma olen õnnelik. Küll ma varsti kellegi leian.”

„Minu arust võiksid sa uuesti Jeff Rochesteri varianti kaaluda. Te käisite peaaegu kaks aastat.” Neli kuud. Neli kuud, mille ketrasime kaheaastaseks suhteks, et mu vanemaid maha rahustada ja Jeffi gei-eelistusi saladuses hoida.

„Ma olen kuulnud, et Jeff käib kellegagi. Ja meie vahel ei olnud tegelikult mitte mingisugust keemiat.” Võtsin veel ühe koogiampsu, nautides ema silmisse sugenenud valulikkust, kui ma suutäie alla neelasin.

„Keemia pole oluline. Ta on heast perekonnast – suudab sind üleval pidada.”

Minu usaldusfond võib mind üleval pidada. Mul polnud vaja keemiata suhet, vanglakaristust, mis maaliks minu hullumeelsusele naeratuse ning juhiks mind liigvarasesse depressiooni ja ravimite tarbimisse. Aga ma ei tahtnud fondi jutuks võtta. Eriti praegu, kus peo lõpuni ja minu panka suundumiseni oli jäänud kõigest üks tund.

„Janice Wilkins rääkis mulle, et nägi sind kesklinnas tööl. Palun ütle, et see pole tõsi.”

Naeratasin. „Mul on kvantteaduste kraad. Ei oleks just väga põhjendamatu, kui ma seda ka kasutan. Ma pakun ühele ravimifirmale konsultatsiooniteenust. Vaatan Toidu- ja ravimiameti kohtuprotsesse üle.”

„Palun ära tee seda! Töö põhjustab stressi ja enneaegset vananemist. Aga sul on ainult…”

„Paar head aastat jäänud.” Lõpetasin häält muretuks sundides ema eest lause. Võtsin veel ühe koogiampsu. Kraapisin taldrikult viimasegi glasuuriraasu ja libistasin kahvli suhu. Limpsisin harud puhtaks. Mõrvasin jupikese ema hingest.

„Me oleme kõvasti vaeva näinud, et sul võiks hea elu olla.”

„Ja mul ongi. Te olete suurepärast tööd teinud ja ma olen väga õnnelik.”

„Aga kuidas oleks Ned Wimble’iga? Ma kuulsin, et tema ja selle Avoni pärija vahel on kõik läbi.”

Asetasin kahvli taldrikule, pigistasin käed laua all kokku ja naeratasin.

Lahkusin vanematekodust paar tundi hiljem, auto pagasiruumis kott kingitustega. Kašmiirkampsun. Safiirkõrvarõngad isalt. J. D. Robbi pehmeköiteline raamat Beckylt, teenijannalt, kes tundis mind arvatavasti paremini kui mu vanemad kahepeale kokku. Tema koristas vannitoas minu okset, kui ma teismelisena purjuspäi hommikuni vastu ei pidanud. Tema viskas ära kondoome, rasestumisvastaste vahendite pakendeid ja viinapudeleid. Tema hoidis mind viieteistaastaselt, kui mu süda esimest korda purunes tänu Mitch Brokeretchile, kes ei olnud väärt minu süütust ja veel vähem mu pisaraid.

Minu tõeline kingitus ei olnud pagasiruumis. Minu kingitus oli kuupäev usaldusfondi paberitel, mis pandi kirja veel enne minu esimest sünnipäeva. Kaksteist miljonit dollarit ootas mind ühiskontol, mida olin üle kümne aasta eemalt jälginud. Selle kohtumisega, paberitega, millele ma pidin õige pea allkirja andma, sain ma vabaks oma vanematest, vabaks nende ootustest ja tingimustest, mis olid seda raha viimased kakskümmend aastat kirvena mu pea kohal hoidnud. Sõitsin advokaadibüroosse ja kolmkümmend minutit hiljem olin vaba naine. Väljudes Jackson & Scottsdale’ist lubasin endale väikese naeratuse – tõelise naeratuse. Külastades panka ja kandes fondi raha ainult mulle kuuluvale kogumiskontole, särasin juba üleni.

Ja siis vabadus. Pagana hea tunne oli. Lasin kabrioleti katuse alla ja hüüdsin täiest kõrist tuulde. Tähistasin õhtut ühe oma maja parkimispoisiga – kahekümne ühe aastase kutiga, kes kestis tavaliselt vaid viis tõuget, kuid kes tõi väärt kama ja naeris mu naljade üle.

Minu uue elu nukravõitu algus.