Читать книгу Mustad valed - Alessandra Torre - Страница 9

„Mida sa tegid?” kajas kile hääl üle suure kabineti ja põrkas tagasi antiiksetelt kirjutuslaudadelt ja raamitud aukirjadelt.

„Ma olen täiskasvanu, Jillian. Mul on igasugune õigus lahutada meelt nendega, kellega ise tahan.”

„Brant, see naine pole mingi treileriparkla lita. Ta on lugupeetud ühiskonnaliige. Ääretult tark, ehkki tema muretu eluviisi järgi ei oskaks seda arvata.”

„Mina peaksin neid märke pigem tema eelisteks. Sa räägid nii, nagu tahaksid, et ma käiksin mõne harimatu maakaga. Ma lahkusin eile õhtul tema majast ja läksin koju nagu elektrijänes. Töötasin öö läbi ja lahendasin meie andmete taastamisega seotud mured. See naine süütas minus leegi.”

Jillian seisis, pärlid kahisemas, raev ta silmis otsis sihtmärki ja kõrvetas nahka, mida riivas. „Ta otsib abikaasat. Uut perekonnanime, finišit elu võidujooksule, mida need debütandid jooksevad.”

„Väga huvitav, et sa tema kavatsustest nii palju tead.”

„Brant, sa tunned mind. Ma mõtlen ainult sellele, mis on sulle kõige kasulikum. Usu mind, kui ma soovitan sul eile õhtul toimunu sinnapaika jätta. Sul ei ole vaja püsisuhet ja sellest naisest tasuks heaga eemale hoida. Järgmine kord, kui sul on jälle vaja pingeid maandada, lase mul endale tüdruk tellida.”

Mees nõjatus vastu lauda. „Sa saad ju aru, kui naeruväärne see on, et sa mulle hoorasid tellid. Enamik emalikke tegelasi säraksid õnnest, kui näevad, et ma auväärse naisega väljas käin.”

„Sinu ema tahaks seda. Usu mind.”

Brant kortsutas kulmu ja lõi prügitüki sõrmenipsuga paberikorvi poole, enne kui naisele otsa vaatas. „Mõnikord ei saa ma sinust aru.”

Naine naeratas. „Usu mind. Ma võin sinu kohta sama öelda.”