Читать книгу Mustad valed - Alessandra Torre - Страница 7

KOLM AASTAT VAREM

Esimesed kakskümmend aastat oma elust tegin ma plaane, oodates hetke, millal saaksin selja taha jätta praeguse kasvatuse. Visata minema koolivormikampsuni ja kombed ning tormata pea ees ellu. Tantsida kuuvalgel. Suitsetada sigareid. Sõita mootorrattaga ja armuda teistel põhjustel kui sotsiaalse staatuse pärast. Mul oli romantiline ettekujutus ettekandjatööst, pöidlaküüdiga läbi Ameerika reisimisest, võõra poisiga suudlemisest, ettearvamatute võimaluste tulvatundest. Vihkasin igat sentimeetrit enda ümber ja igatsesin pääsemist. Soovisin lahkuda pidulikest lõunalaudadest, kõigi teiste sügavale juurdunud põlgusest ning hinnanguid andvatest kulmukergitustest. Soovisin filmidest tuttavaid õnnelikke lõppe. Niisuguseid, kus meie pere räägiks ümmarguse laua ümber süües oma päevast. Soovisin külastada sellist maailma, kus emad kallistasid haiget saanud tütreid ja lohutasid neid pärast viltu vedanud esimesi kohtinguid. Minu unistustel olid jalad, nendeks olid lõpuni välja arendatud fantaasiad, minu tulevik oli sama selge nagu minevik. Oma kahekümne viiendal sünnipäeval olin tundnud end vabana. Täis lootust ja võimalusi. Oli minu ülejäänud elu esimene päev.

Ent viis aastat hiljem tammusin ometi endiselt paigal. Selja taga olid küll mõned metsikud ööd. Olin keppinud paari võhivõõraga, kellel olid rakud peos. Käinud 7-Eleveni poes ja ostnud hot dog’i. Peatunud Tijuanas, piisavalt pikalt, mõistmaks, et ei lähe enam kunagi sinna tagasi. Pärast seda… triivisin tagasi koju, oma maailma nagu rändlind. Seadsin end eneselegi märkamatult uuesti sisse. Viis aastat hiljem ümbritsesid mind ikka veel need samad inimesed, kes lapsepõlves. Sõbrad, kes polnud sõbrad. Peod, kus kõik naeratasid, kuid kellelgi ei olnud tore. Kus elu oli pidev üksteisele ära tegemine ja lõpuballi perenaist peeti endiselt mõrraks, kes kellelegi ei meeldinud, kuid ometi kogunesid kõik tema ümber nagu vaglad liha külge. Pidin niisuguse elu eest põgenema, pidin leidma midagi muud, pidin tallama sisse omaenda raja, kuid raske oli põgeneda ainsast maailmast, mis oli mulle tuttav.

Minu selja taha ukselävele ilmus mehe kuju, sohvrimüts näpus, ja meie pilgud kohtusid peeglis. „Ma ootan maja ees, kuni te olete valmis üritusele sõitma, proua Fairmont.”

„Tänan sind! Mul ei lähe kaua.”

Mees noogutas ja pöördus minekule, mina silmitsesin uuesti oma peegelpilti. Pruunid silmad, kergelt mündikarva kontuuriga. Küllalt meiki, et varjata puudusi, kuid mitte raasugi rohkem. Stiilne, mitte maitsetu. Ema oli mind korralikult õpetanud. Vaatasin endale üksisilmi otsa ja proovisin leida oma pilgu taga peituvat inimest. Peeglist paistis naine, kelleks mind oli kasvatatud. Moekunstniku loodud kleit, tagasihoidlik, kuid samas peen. Lihvitud välimus pealaest jalatallani. Silmitsesin enda kesta ja mõtisklesin, miks ma ei suuda sellest vabaneda. Täna toimus kõige tähtsam heategevuslik gala mulle südamelähedase organisatsiooni toetuseks. Oluline sündmus, millelt ei tohtinud puududa. Ehk võiksin homme keerata uue lehekülje. Proovida veel kord pesast lahkuda ning elada tõelist ja õnnelikku elu. Tõmbasin kihi läbipaistvat läiget värvitud huultele ja vältisin peeglis enda pilku.

„Brant Sharp.”

„Layana Fairmont.”

„Teil on ilusad juuksed.”

„Ma ei ole prostituut.”

Mehe huuled ei liikunud, kuid ta pilk muutus leebemaks. „Ma võin sellele läbi sõrmede vaadata.”

Meie kohtumise viis esimest lauset, toodud kuuldavale kaks tundi pärast heategevusliku gala algust. Ebaromantiline. Ajasin oma häbematu vastuse alkoholi süüks, kaks klaasi veini juba sees, šampanja pisut enesepõlgust vaigistamas.

Võtsin ta väljasirutatud käe ja surusin seda kindlalt, silmitsedes ise meest, kelle nime olin ära tundnud niipea, kui see tema jumalikelt huultelt oli pudenenud. Olin – mingil alateadlikult tasandil – jälitanud seda meest alates hetkest, mil hakkasin Ameerika Kodutute Noorte ühendusega tegelema.

Brant Sharp. Geenius. Miljonär. Filantroop.

Ta nägi isegi parem välja, kui ma olin ette kujutanud, sest tillukestelt pressiteateid kaunistavatelt fotodelt ei olnud tema näojooni õieti nähagi. Kindlasti ei näidanud need õiges valguses meest, kelle välimus sobinuks ajakirja GQ kaanele. Kuid õigupoolest üllatas mind tema intensiivsus. Ta piidles mind nii, nagu oleksin ma probleem ja tema otsiks minu hingest sellele lahendust. Samuti näisid talle ülemäära meeldivat minu juuksed, sest sageli eksles tema pilk minu silmilt hoopis tujukatele salkudele.

Ma võin sellele läbi sõrmede vaadata. See rahulik vastus, mis paistis talle endale meeldivat, ajas mind naerma, ent mehe huuled vaid tuksatasid kergelt. See polnud naeratus, kuid sinnapoole. Mulle, kelle jaoks tähendas naeratus maskeeritud emotsiooni, pakkus see värskendavat vaheldust.

„Meeldiv teiega tutvuda. Ma hindan teie tööd AKN-i heaks väga kõrgelt.” Ameerika Kodutute Noorte ühendus oli ainus jäänuk minu ema piinavast kasvatusest – heategevusüritus, millesse ta mind noorena tõukas, kuid mis haaras mu südame nii kõvasti endasse, et ei olegi seda lahti lasknud.

Mehe näolt kadus see vähenegi naeratuse vari. „Ma ei nimetaks seda tööks. Minu kontor väljastab tšeki. Midagi muud ei tehtagi.”

„Teie toetus tähendab meile väga palju.” Toetus oli tema panuse kohta päris tagasihoidlik väljend. Eelmisel aastal annetasin ma pool miljonit dollarit, kuus protsenti terve aasta annetustest. Tema tšekk kattis üheksakümmend kaks protsenti. Sellest piisas, et mehest saaks juhatuse auesimees, ehkki ta ei olnud kordagi näidanud oma nägu ei ühenduse hoones ega juhatuse koosolekutel. Olime kuulnud ning kohvi ja kõvaks läinud sõõrikute kõrvale arutanud meie esimehe kohta käivaid kuulujutte. Terava keelega seitsme lapse emalt Beth Hortonilt, kelle näol oli alalõpmata morn ilme, kui ta just mõnd erutavat kõlakat rääkida ei saanud, olin ma kuulnud mehe eskorttüdrukutest.

„Neid on olnud sadu,” pihtis ta eelmise aasta juhatuse koosolekul, toppides terve sõõriku korraga suhu, sellal kui mina teda teraselt jälgisin, ühtviisi põnevil nii proua võimalikust läkastama hakkamisest kui ka Sharpi seksieluteemalisest vestlusest. „Minu autojuhi vend on tema kesklinna kortermaja uksehoidja ja ta ütleb, et seal käib igal ajal tüdrukuid. Ilusad tüdrukud, aga ilmselgelt prostituudid. Härra ei lahku kunagi koos nendega ja nad jäävad alati ainult paariks tunniks.” Noogutan, jäädes ta sõnu peaaegu uskuma. See selgitaks ka tõika, miks ta kunagi ühegi naisega koos pildi peale pole jäänud. Jäi mulje, et mees ei käi kohtamas, ning sedasorti tõsiasi ajas San Francisco naised hulluks ja andis aeg-ajalt alust homoseksuaalsusega seotud kuulujuttudele. Need kuulujutud ei levinud aga kunagi liiga kaua… kõik need naised, kes olid mehega kohtunud, tema juures töötanud, lükkasid tekkinud kõlakad ümber. Mulle meeldis mõte prostituutidest, mehest, kes päästab oma kodu nelja seina vahel üheks õhtuks tulnud naise peal valla püha põrgu.

Teie toetus tähendab meile väga palju. Ta ei vastanud minu lausele ja see jäi meie vahele õhku rippuma. Rüüpasin lonksu šampanjat. „Teid on üllatav siin näha.”

„Huvitav miks?” Mehe laserterav pilk tekitas kõhedust. Ta vaatas rääkijale vankumatult otsa, nii et polnud vähimatki kahtlust, et ta kuulab, mida öeldakse, ja töötleb öeldut vastavalt. Proovisin rahuneda, ehkki intelligentse vastuse andmise surve oli suur ja teadmine, et viibin täiuslikkuse kõrval, rõhuv. Olin naine, kellele intelligentsus polnud eales tundunud seksikas, neli aastat Stanfordi nohikufestivali kummutas kõigil naistel niisuguse väärarvamuse. Kuid see mees… ehk polnudki asi intelligentsuses. Võib-olla oli see hoopis intelligentsuse kombinatsioon enesekindluse ja intrigeerivusega, rabava välimuse martiiniklaasi kokku segatud.

Kehitasin õlgu. Võtsin julgustuseks veel ühe lonksu. Soovisin, et mul oleks šampanjast midagi kangemat. Kui ma märkasin, et ta on lähemale nihkunud, tekkis mul ebaloomulik tung end talle lähemale kallutada ja nuusutada. Panna prooviks käed tema smokingi reväärile ja sikutada. Kas ta pilk jääks mu silmadele püsima? Kas ta astuks sammu kaugemale? Või lohistaks mind mõnda kõrvalisse kohta ja kepiks oimetuks? Minu varasem hooletu enesekindlus lõi selle mehe juuresolekul kõikuma.

Neelatasin. Proovisin mõtteid tagasi meie vestluse juurde juhtida. „Te pole kordagi käinud linnakus. Ega osalenud juhatuse koosolekul. Sellepärast ma oletasin, et ka kevadine tuluüritus jääb vahele.”

„Thomas Yand on külaliste nimekirjas. Ma loodan, et saan temaga vestelda. Ta ei ole mu kõnedele vastanud.”

„Ahhh…” Astusin talle lähemale. Tasandasin häält. „See on siis varitsus.”

„Selline plaan mul oli. Vandeseltslasest oleks abi.” Mees kergitas mänglevalt kulme ja kõik minu keha naiselikud rakud võtsid valveseisaku.

Jah, kindlasti mitte homo. Ma sain aru, miks tema naistöötajad teda kaitsma tõttasid. Olin seisnud tema lähedal kõigest kaks minutit, kuid minu kehast oli käinud läbi umbes üheksa erutusejõnksu. Neelatasin. Manasin näole sundimatu ilme. „Mis teil mõttes mõlgub?”

___

Tal polnud vandeseltslast vaja. Ta oli üks jõukamaid mehi maailmas. Sama mõjuvõimas nagu Bill Gates tehnoloogiaringkonnas. Aga me etendasime oma rolle hästi. Flirtisime juustukandikute kohal ja sosistasime üle šampanjaklaasi. Tähistasime vandeseltslasliku naeratusega seda, kuidas me Yandi nurka surusime – mina ühel, Brant teisel pool. Kui nad olid vestluse vedama saanud, astusin eemale. Taandusin ruumi teise seina, kus blondeeritud pea ja topelt D korviga Anne Waters mind kõnetas, limpsis sõrmedelt krabipirukat ja sukeldus sügavale oma pika kevadise osturalli loosse. Noogutasin viisakalt, kuid mu mõtted uitasid mujal ning minu otsus elada teistsugust elu tugevnes iga tema ebadaamiliku sõrmelimpsimise järel. Vaatasin vargsi Branti poole ja nägin sügavat keskendumist, kui ta Yandile noogutas.

Minust käis läbi iharusevärin, tõmme, mis mind üllatas. Kahtlemata olin arvanud, et tunnen tema vastu austust – oleks võimatu mitte austada meest, kelle IQ on kaks korda kõrgem kui minul, kelle aastased annetused moodustasid vere, tänu millele tuksusid poolte linna heategevusürituste südamed –, ent kui ma üldse olin selle erakliku mehega kohtumist vaimusilmas ette kujutanud, olin arvanud, et ta mulle ei meeldi.

Põhjus nr 1. Ta oli võimatult rikas, kusjuures ta oli rikkaks saanud juba teismelisena ning tema täiskasvanuelus oli teda iga päev ümmardatud ja tema ümber lipitsetud. See oli sitapeaks saamise järeleproovitud retsept.

Põhjus nr 2. Ta oli võimatult tark. Oleksin arvanud, et tema ego on samavõrd võimas kui aju, moodustades kokku suurejoonelise ja ülbe friigi. Niisuguse, kes eeldab ülistuse vormis allaheitlikkust. Niisuguse, kes puistab igavaid fakte, ise samal ajal minu rindu vahtides.

Aga ma polnud pooltki valmis selleks, milline eraklik mees ei ole. Vaikivalt enesekindel. Otsekohene. Ülikena. Tungiva huviga, tõelise, mitte näilisega.

Mees pööras hetkeks pilgu Yandilt kõrvale, minu poole, ja kui me teineteisele otsa vaatasime, peatus meie ümber kõik. Siis pööras ta pilgu kõrvale ja ma nägin, kuidas ta sirutas käe, kätles Yandiga formaalselt ning hakkas meest viisaka naeratuse saatel sinnapaika jättes minu poole tulema. Taas kohtusid meie pilgud ja ma oleksin tahtnud mujale vaadata, kuid ei suutnud. Mul jagus silmi vaid selle jaoks, kuidas ta sujuval sammul üle saali sammus, kuni jäi minu ette seisma, naeratus silmisse sugenemas, samal ajal kui mina püüdsin kõigest väest teadvusel püsida.

Tema saabumine seiskas vestluse. Vaikust märgates vaatasin vilksamisi Anne’i poole. „Vabandage mind, palun,” pomisesin ma ja kasutasin juhust, et põgeneda. Brant tõmbas mu tooli lauast eemale, noogutas viisakalt minu lauakaaslastele, kelle valvsad pilgud jälgisid igat meie liigutust nagu ringi kogunenud raisakotkad, valmis oma järgmiseks eineks. Mehe käsi suunda näitamas, põgenesime koos tagauste poole.

„Aitäh, et te mind Yandiga kohtumisel aitasite,” lausus ta vaikselt, pead veidi minu poole kallutades.

„Aitäh, et te mind nende naiste käest päästsite,” sosistasin vastu ja naeratasin viisakalt, möödudes Nora Bishopist, kelle puhul olin üsna kindel, et enamiku üheksakümnendatest aastatest veetis ta minu isa all selili.

Usteni jõudmiseks kulus kaksteist sammu. Kaksteist sammu, mil taipasin, kui väga ma seda meest ihaldan. Mõtlesin neile lugudele – prostituutidele –, kui tundsin tema käest õhkavat kuumust nihkumas mu seljalt küünarnukile, õrnalt, kuid tungivalt. Ta kontrollis peenetundeliselt. Kuid mina soovisin enamat. Vajasin enamat. Jõudsime välja, rõdule, soe suveõhtu silitas meid ookeani ja suve järele lõhnava kerge tuulega. Mees võttis käe mu küünarnukilt ja ma sain selgemalt mõelda.

Toetasin küünarnukid karedale rõduservale, betooni surve naeruväärselt peente pidurõivaste all lohutav. See kõik oli vaid näitemäng. Tegime terve aasta korjandusi laste jaoks, kellele tõi uute tossude saamise mõte pisarad silma, ning kulutasime seejärel sada tuhat dollarit peo korraldamisele. Pöörasin ringi ja vaatasin kõrgeid aknaid, mis ulatusid läbi kolme korruse ja näitasid tervet etendust kogu oma võltsis hiilguses. Seejärel vaatasin vilksamisi Branti, musta smokingisse pakendatud nägusat elegantsi, pilti, mis kuulus sellesse maailma, kuigi mees ise oli minu meelest kõigest sellest üle. „Kas see oli asja väärt?” Noogutasin peo suunas ja piidlesin meest, tema tugevat profiili, pilk silmapiirile suunatud, välisvalgustuse hubisev kuma heitmas näole teatraalseid varje. „Et pidite Yandiga kohtumise šansi pärast nende raisakotkastega tegemist tegema?”

„Kõik oli seda väärt, niipea kui ma teid nägin.” Vaiksed sõnad. Tohutu mõju.

Naeratasin ning astusin õhukesele servale, kust sain üle rõduääre nõjatuda ning lasta tuuleõhul nägu silitada. „Te ei tunne mind, Brant.” Ma ei tunne end isegi.

„Ei tunne tõesti.” Ta lausus need sõnad kergelt, nagu poleks nende tähendus kuigi oluline.

Pöörasin ringi ja vaatasin teda. Märkasin tema rahulikke näojooni. Ta oli tasakaalukas, kõigutamatu. Nagu poleks sellel, et ma talle meeldisin, mitte mingisugust tähtsust, olgu põhjuseks siis tema suur enesekindlus või ükskõiksus selle suhtes, kas me üldse veel kunagi kohtume. Enesekindluse rada oli minu jaoks eelistatud variant, ükskõiksus muret tekitavam. Ma ei olnud harjunud äraütlemisega, kaotusega, mul oli raske aru saada kõrvale heitmise mõttekäigust. Ma ei teadnud, kes ma olen, mida ma tahan, kuid ma teadsin, et olen ihaldatav. Enesekindlust mul jagus. Neelasin võõrapärase ebakindluse seemne alla. „Laseme siit jalga.”

Selle peale pööras mees pead. Käed taskus, astus ta lähemale, nii lähedale, et tundsin tema parfüümi, kallihinnalist lõhna, mis viis mu mõtted purjejahtidele ja sigaritele. „Kuhu te tahate minna?”

Seisin näoga meie ees avaneva laotuse poole, silmad ookeanituules suletud ning hingasin välja. „Siit minema.”