Читать книгу Võit hasartmängusõltuvuse üle - Alex Blaszczynski - Страница 3

PROLOOG

„Võidu nimel higistades“

Süda peksab. Ma seisan kikivarvul, iga lihas kehas pingul, ja vaatan hobuseid vuhinal finišiposti poole lendamas. Kõik, millest ma mõelda suudan, on võit mine – just niisuguse summa võitmine, et plussid ja miinused taas viiki jääks. Mul on vaja vaid seda ühte väikest vedamist, ja olengi jälle vaba. Kolm viimast jooksu on mulle kalliks maksma läinud, taskus on veel viimased naelad ja kui ma jälle kaotan, tean, et olen päris korralikus jamas. Põnevus, hirm, paanika – need on emotsioonid, mis mind valdavad, kõik üheks segatud, no on see alles sumin. Närvid on viimseni pingul. Vaata vaid, kuidas nad lähevad, minu hobune tõmbab servast ette, ma vist võidan, ma tean, et võidan…

Mul polnud mingit kavatsust täna totalisaatoril mängida. Mul on kõrini kogu aeg võlgades siplemisest, sõpradelt lõunasöögiks raha laenamisest, pole raha, et lapsi välja viia, auto vajab parandamist ja Emma, mu naine, tahab saabuvatel lihavõttepühadel puhkusereisile sõita. Nii on see kestnud juba neli viimast aastat ja praegu, kahekümne seitsmeselt, peaks mul olema vähemalt mingigi raha, et perele asju osta. Algas aeg, mil tuli olla tugev: otsustasin kindlalt, et selle kuu üüri maksan kohemaid ära. Juba kaks kuud võlgu ja uued arved peale tulemas, seega kannustasin end eelmisel nädalal jälle panuseid tegema, kuigi raha oli mul tegelikult olemas. Oleksin pidanud paremini teadma. Aga kui ma bülletääni lugesin ja nägin, et üks hobune, keda ma teadsin, oli täiesti kindel võitja, joostes oma lemmikdistantsi ja just selliste šanssidega… ma lihtsalt pidin võimalusest kinni haarama. Niisuguse suurusjärguga võit lahendaks kõik mu probleemid. Mõte sellest võidust lihtsalt ei läinud ära, vaid tiirles pidevalt mu teadvuses. Kihlveokihk oli liiga suur, miski muu enam ei lugenud, ma lihtsalt pidin selle panuse tegema, olgu mis tahes. Mõte, et ma võin ka kaotada, ei tulnud mulle kordagi pähe.

Südametunnistus piinas, kui naisele valetasin, et mulle helistati ja kutsuti tagasi tööle mingit asja lõpetama. See oli pisut riskantne ka, sest ta oleks võinud küsida raha Rachelile uute kingade ostmiseks, mida tüdrukul koolis vaja läheb. Aga see oli ainus viis kodunt kahtlust äratamata lahkuda. Ma annaksin endale tappa, kui see hobune võidaks ja mind poleks seal talle panust tegemas. Seda on varem juhtunud ja ma olin tõesti raevus. Ma süüdistasin Emmat, et ta sundis mind sellele neetud peole minema. Ma oleksin praegu viie sotiga plussis, mitte sellises jamas. Ma ei kavatse kaks korda sama viga teha. Mis iganes, ta on piisavalt õnnelik kui osa võidust talle annan. Mida ta ei tea, ei tee ka haiget.

Prr, ma vihkan seda tuimuse lainet, mis sind tabab, kui oled oma viimase sendi maha mänginud. See hobune oleks võitnud, kui neetud džoki poleks teda liiga vara tõmmanud. Täielikult tema süü – aga see ei tee minu enesetunnet karvavõrdki paremaks. Oh, mis ma küll teinud olen: jälle omadega miinuses, naisele valetanud, Rachel jääb jälle kingadeta. Nagu asi veel küllalt hull poleks: mida ma Emmale arvatava ületunnitasu kohta ütlen? Ahaa, tean, ma laenasin selle Peetrile, tal oli vaja mingid naise arstiarved ära maksta. Selle neelab Emma alla, pole kahtlustki.

See asi kipub käest ära minema. Enam mitte, ma luban. Ma ei saa võiduajamistel mängimisest midagi peale armetu ja haletsusväärse enesetunde ja ma jätkan perest raha välja viimist. See pole aus, ma peaksin end üles äratama. Enam mitte, ma luban seda kindla peale.

Jess! Mu hobune võitis, ma sain sellega hakkama! Ma teadsin, et suudan, ei mingit higistamist! Oh kui hea tunne, olen lausa seitsmendas taevas! Kolmsada naela, milline rõõmurull, olen jälle jalgel. Nüüd saan arved ära maksta. Aga hei, ma võiksin selle kolmsada ju järgmises jooksus duubeldada? Kuuesaja kulliga oleks paar järgmist üürimakset käkitegu. Ma võidan veel, tuleb mõelda positiivselt. Jah, ma lähen selle peale välja. Kui ma kaotama hakkan, lõpetan panustamise kahesaja juures. Ma luban.