Читать книгу Võit hasartmängusõltuvuse üle - Alex Blaszczynski - Страница 4

Atlantic City, 1980ndate algus, Bally’s Park Casino Hotel: tegevuskoht, kus toimus minu esimene rahvusvaheline mängurlust ja riskivõtmist käsitlev konverents. Ühtlasi oli see ka minu esimene kasiinokülastus. Kiirustasin läbi hotelli registratuuri, saatsin kohvrid tuppa, andsin jooksupoisile mõne mündi ja suundusin ootusärevalt kasiinokorrusele. Kosena tulvav lärm, vilkuvad tuled ja inimeste sagimine sulasid kokku, mõjudes lausa pimestavalt. Kiirustasin ruletilaua äärde, kus seisin mitu minutit, vaatasin teisi mängimas ja tutvusin maja reeglitega. Võtsin välja sada Ameerika dollarit, mille olin mängimise jaoks kõrvale pannud (suurim summa, mille kaotamist võisin enesele lubada) ja vahetasin žetoonideks. Mäletan, et need olid sinised. Väikseim panus oli viis dollarit. Õnn oli minu poolel ja kahekümne minuti pärast olin juba tugevas plussis. Mängukihk rahuldatud, lahkusin lauast 360 dollari võrra rikkamana. Plaanisin järgmisel päeval tagasi tulla ja seda summat veelgi suurendada.

Järgmisel õhtul läksin koos mõne teise delegaadiga mängulaudade juurde. Veendunud, et mu õnnetäht särab ka täna, valisin sama ruletilaua ja hakkasin mängima. Võitu ei tulnud. Mis lahti on, küsisin, kas nad on ratta ära vahetanud, või keerutab krupjee seda kuidagi teisiti? Peagi olid eelmise päeva võidud mu taskust kadunud. Mul oli kasiinos kulutamiseks planeeritud rahast alles viimased kakskümmend dollarit. Vaatasin viimast ratta keerlemist, süda kurgus. Ma pidin võitma. Seda ei juhtunud. Tundsin äkilist vihasööstu. See suundus minu enese vastu: miks ma ometi ei lõpetanud, kui plussis olin? Mida ma nüüd peale hakkan? Lisaks kõrvalepandud rahale olin kaotanud ka kogu eilse võidusumma. Mõtlesin: „Pean automaadist veel veidi dollareid välja võtma ja püüdma seda raha tagasi võita. Lõpetan mängimise siis, kui olen kaotatud summa tagasi saanud – tegelikult kuulub see raha ju mulle.“

Tõttasin kõrval asuva sularahaautomaadi juurde kavatsusega võtta välja osa puhkuse veetmiseks mõeldud rahast, et kaotatud summa selle abil tagasi võita. Kuid automaadile lähenedes mu samm aeglustus. Seis, mõtlesin, langen praegu ju samasse skeemi, samasse võrku, mida kirjeldavad paljud mängurid, keda ma ravin. Lahendame selle olukorra arukalt, ütlesin endale. Esmalt on vaja lõdvestuda, tempo maha võtta, rahuneda ja vähendada ärevust ning survet omandada rohkem raha. Mõtleme nüüd korraks läbi, millised on minu tegevuse tagajärjed. Kui ma puhkuseraha välja võtan ja maha mängin, kuidas ma end siis pärast tunnen? Haletsusväärse ja õnnetuna ning enda peale veelgi vihasemana. Ja mida ma siis teen? Võtan veel raha välja, et oma kaotusi tasa teha? Ja kui ma ka selle kaotan? Kas ma jätkan, kuni olen kogu oma raha maha mänginud? Kui mul raha pole, ei saa ma puhkusel olles teha asju, mida kavatsesin. Olen siis kindlasti õnnetu ja kahetsev.

Vaidlesin endaga. Ma võin võita, käisin peale, halb õnn peab ju ometi muutuma.

Olgem realistlikud: mängimine tõukas mind sellesse olukorda, mängu jätkamine ei too mind sellest välja. Mu kliendid on mulle seda õpetanud läbi omaenda käitumise.

Aga raha, mille ma kaotasin, kuulub õigupoolest ju mulle, seega peaksin püüdma seda tagasi saada?

Jama! Raha, mille ma kaotasin, oli mõeldud meelelahutuseks. Ostsin selle eest kasiinoomanikelt mõnevõrra põnevust ja naudingut. See raha ei kuulu enam mulle, vaid neile. Nad pakkusid mulle võimaluse meelt lahutada, ruletti mängida, mille eest mul tuli tasuda. See on paljuski sama, kui raha andmine kino piletikassasse, et filmi nautida. Kui film on kehv, ei lähe ma ju uuesti kassasse ega nõua raha tagasi. Lepin sellega, et raha on läinud. Sama põhimõte kehtib ka hasartmängude mängimisel.

Niisiis otsustasin oma klientide käitumisest õppida ja samasse lõksu langemist vältida. Lõdvestusin ja hakkasin mängima hoopis oma mõtetega, kaaludes, kuidas võiksin end tunda, mitte kui ma taas kaotan, vaid siis, kui kaotan. Jäta asi sinnapaika, lepi kaotusega ja ära loo endale rohkem probleeme – see oli õige lähenemisviis.

Järgmised kaks päeva polnud kerged. Vaatasin teisi mängijaid ja kogesin korduvalt kihku oma õnn taas proovile panna. Kuid mõeldes, mida ma oma klientidelt selle protsessi kohta olin õppinud ja rakendades selles raamatus tutvustatud tehnikaid, suutsin vastu panna impulsile ruletilaua juurde tagasi pöörduda. Kaotasin mängimiseks mõeldud raha, nagu tegelikult ju eeldasingi, kuid mitte rohkem; siis aga, pärast kojujõudmist, sõitsin Havaile ja veetsin seal maailma kõige mõnusamad puhkusepäevad.

Selle raamatu abiga saad sinagi mängusunni ületada ning tõsta üldist elukvaliteeti, parandada rahalist seisu, suhteid teiste inimestega ning võimet surveolukordadega edukamalt toime tulla. Eneseabiraamatu eesmärk on aidata saavutada kontroll hasartmängusõltuvuse üle, anda sulle parema ettekujutuse mängurluse olemusest ja õpetada viise, kuidas oma väära mõtlemisviisi hasartmängimisest kahtluse alla seada ja korrigeerida. See ei pruugi olla kerge, kuid pea meeles: tulemused sõltuvad sellest, kui väga sa end aidata tahad.

Mis on hasartmängimine?

Hasartmängimine on atraktiivne meelelahutuse vorm, milles on ühel või teisel moel kätt proovinud enamik täiskasvanud inimesi. Tänapäeva ühiskonnas on üsna tavaline, et inimesed mängivad pereliikmete või sõpradega raha peale kaarte, tegelevad bingoga ning veedavad aega mänguautomaatide juures, ostavad loteriipileteid või teevad kihlveopanuseid hobuste võidujooksudel ning külastavad kasiinosid. Kõiki neid harrastusi peetakse lõbusateks ja need on ühiskonna poolt aktsepteeritud vaba aja veetmise moodused. Koos sõpradega mängimine, võimalus võita ning tuledesäras ja muusikas kümblev kasiinoõhustik – kõik kokku muudavad mängukogemuse toredaks ja põnevaks. Ka unistused määratust rikkusest ja Fortuuna ettearvamatus ahvatlevad inimesi oma õnne proovile panema: peavõit aitaks hõlpsasti tasuda kodulaenu, tähendaks eksootilist puhkust või uut autot. Kuid enamik inimesi on oma taotlustes siiski realistlikud: nad küll loodavad võita, kuid tegelikult eeldavad kaotamist. Nad panevad mängu ainult niisuguse summa, mille kaotamist võivad endale lubada. Kuigi kaotamisega võib kaasneda pettumustunne, ei põhjusta see muret mängijale ega tema pereliikmetele. On ilmne, et peamine inimesi hasartmängude juurde tõmbav tegur on mängimisega kaasnev füüsiline erutusseisund, mida kogetakse põnevusena.

Mida hasartmängimine endast täpsemalt kujutab ja kuidas seda teistest riskimist nõudvatest tegevustest eristada? Vahest kõige lihtsama selgituse selle kohta, mis on hasartmängimine, esitavad kaks kasiinosõltlaste probleemidega tegelevat Ameerika psühholoogi, D. W. Bolen ja W. H. Boyd. Nad kirjeldavad hasartmängimist kui kihlvedu mis tahes tüüpi väärtusega eseme või omandi peale niisuguse mängu või sündmuse kestel, mille tulemus ei ole teada, ning kus võiduvõimalused erineval määral sõltuvad just sellest tulemusest.

Võime öelda, et on olemas üldine kokkulepe, mille kohaselt hasartmängimine sisaldab vähemalt viit olulist komponenti.

1. Hõlmab kahte või enamat osalist (millest üks võib olla organisatsioon).

2. Sündmused põhinevad kindlusetusel.

3. Väärtusega esemed jaotatakse uuesti välja vastavalt nende kindlusetute sündmuste tulemusele.

4. Väärtusega esemed ei piirne rahaga.

5. Osalemine on vabatahtlik.

Kuigi väärtusega ese, mis mängus panustatakse, on harilikult raha, teatakse ka juhtumeid, kus inimesed on kihla vedanud vallasomandi, kinnisvara ja koguni oma naise või tütre seksuaalse soosingu peale. Ühe anekdoodi kohaselt sattus Londoni politseikonstaabel 19. sajandi lõpul vaiksel ja udusel tänaval peale kahele närustes rõivastes mehele. Üks aitas teist, kel konstaabli arvates tundus olevat kavas end laternaposti külge üles puua. Kui ta püüdis asjasse sekkuda ja meest arvatavast enesetapukatsest päästa, soovitati talle üsna sõnaselgelt edasi kõndida ja oma asjadega tegelda. Tuli välja, et üks meestest uskus enesel kaardimängus alati nii kindla võidukäe olevat, et vedas teisega oma elu peale kihla. Kahjuks ta kaotas ja tasus parajasti mänguvõlga.

Hasartmängimise kirjeldusest on spetsiaalselt välja jäetud tegevused, mis küll hõlmavad teatud määral riski, kuid millega ei kaasne väärtust omavate esemete vahetamist. Niisuguste tegevuste hulka kuuluvad näiteks deltaplaaniga liuglemine, sõidutee ületamine või autoga kihutamine – ja seda vaatamata meie päevil populaarsetele seisukohtadele, et liiklus on praegusel ajal nii tihe, et terve nahaga üle tee saamine on täielik õnnemäng.

Hasartmängimine ühiskonnas

Hasartmängimises pole midagi uut ja see pole sugugi veider tänapäeva moenarrus. On huvitav vaadata, kuidas hasartmängimine sajandite jooksul on arenenud, ning heita pisut valgust sellele, kuidas ühiskond on eri ajajärkudel hasartmängusõltuvusse suhtunud. On olemas tõendeid, mis näitavad, et inimesed on hasartmänge mänginud juba iidsete vaaraode päevil – 4000 aastat enne meie aega. Arheoloogilised leiud tõendavad, et etruskid ja roomlased kasutasid umbes 900. aastal kuue tahuga täringuid ning et puhkehetkedel sõlmisid kreeka ja rooma sõdurid innukalt kihlvedusid nummerdatud kaarikurataste pöörlemise peale. See oli ruleti varane eelkäija – seade, mida täiustas Prantsuse matemaatik Blaise Pascal ning mida Inglismaal esitleti 1739. aastal. Ameerikasse jõudis rulett 19. sajandil ja Austraaliasse alles 1973. aastal ja on seal praegu nii populaarne, et igas Austraalia osariigis ja haldusüksuses on üks või mitu kasiinot.

12. sajandi Hiinast on pärit kaardimängud, mis jõudsid 14. sajandi lõpupoole läbi Hispaania ka Euroopasse. Loteriid olid olemas juba Rooma riigi ajal. Vana aja õukonnakohtutes kasutati süü määramiseks, varanduse jaotamiseks ja poliitikute valimiseks numbrite viskamist. Loteriid võitsid tunnustust raha kogumiseks ühiskondlike projektide jaoks. Kuninganna Elizabeth I tutvustas loteriimänge Inglismaal 1569. aastal, et finantseerida avalikke projekte ja toetada vaeseid. Loteriid kogusid raha Ameerika iseseisvussõja jaoks, kusjuures esimese pileti olla ostnud George Washington ise. Chicago kriminaalpolitsei ohvitseri Virgil Petersoni 1950. aastal ilmunud artikli järgi tundus loteriimaania 1790. aastaks möllavat harukordse ägedusega. … Südametunnistuseta organisaatorid õhutasid inimeste seas rikkakssaamise hullust. John Day on märkinud, et hobuste võidujooksud on paar tuhat aastat vanemad kui kristlus; Homeros, Ovidius ja Herodotus kuulusid esimeste vanaaja kirjameeste hulka, kes oma töödes hipodroomisporti käsitlesid. Kuigi avalikud võiduajamised olid 11. sajandi Londonis väga levinud, pani puhtavereliste hobuste võidujooksudele aluse kuningas Henry VIII (1509–1547) tõuaretushuvi. Spordiala saavutas rahvusliku ajaviite staatuse kuningas James I (1603–1625) ajal, oli Oliver Cromwelli valitsusajal ajutiselt maha surutud ja sai pärast džokiklubi Newmarket Jockey Club rajamist 1750. aastal ametlikult reguleeritud spordialaks.

Pokkeriautomaadi leiutas 1895. aastal ameeriklane Charles Frey ning sellest ajast on masin kogunud populaarsust ühe kõigi aegade kasumlikuma õnnemänguseadmena, ehk nagu keegi tundmatu kirjamees on öelnud, et eales pole leiutatud teist niisugust masinat, mis annab nii tohutut kasumit nii väikese investeeringu ja nii väheste pingutustega.

Sotsioloogilised ja antropoloogilised uurimused on näidanud, et hasartmängimine on peaaegu kõikjal viibiv fenomen, mida on kogu ajaloo vältel leitud peaaegu iga rassi ja kultuuri juurest. Ainsad erandid on mõned indiaanihõimud ja Austraalia aborigeenide kogukonnad, kus varad on pigem ühiskondlikud ega kuulu üksikisikutele.

Lääne ühiskonnas on sotsiopoliitilised jõud 20. sajandi varastest kümnenditest alates kutsunud suhtumises hasartmängudesse esile suure muutuse. 1931. aastal seadustati Ameerikas Nevada osariigis mõned õnnemänguvormid; praegu on üks või rohkem vorme lubatud enamikus osariikides. Inglismaal 1960. aastal vastu võetud „Kihlvedude ja hasartmängude akt“, mis legaliseeris off-course kihlveod, juhatas hasartmängualase tegevuse tõusuteele, mis on praegugi selgelt nähtav suundumus kogu Euroopas. Alates 1970ndatest on hasartmängutööstust ennenägematult toetatud kui seaduslikku ühiskondlikku vaba aja veetmise vormi, mida propageerib ulatuslik sotsiaalne, majanduslik ja poliitiline infrastruktuur.

Hasartmängimise populaarsuse muudab veelgi huvitavamaks tõik, et pole olemas ühtegi ilmset selgitust, miks tunnevad inimesed selle poole nii suurt tõmmet, nagu oleks tegemist bioloogilise vajaduse või mõnuainega (näiteks alkoholi või narkootikumiga), mille kasutamisega kaasneb füsioloogiline heaolutunne. Jõulisel meediapropagandal on kahtlemata suur mõju lastele ja noorukitele, keda julgustatakse suhtuma hasartmängimisse kui põnevasse vaba aja veetmise viisi. Reklaam lisab kasiinodele glamuuri ja ahvatleb inimesi õnnemänge proovima, jättes neile eksliku mulje, et võitmine on täiesti tavaline ja enamik mängijaid väljub kasiinost rikkamatena. Kuigi on tõsi, et juhuslikult võidab enamik mängijaid ning mõned võidusummad võivad olla suured, jäävad üldised võidušansid ikkagi maja kasuks ja pikaajalises plaanis kaotab muutumatult suur mängijate enamik. Uurimused tõendavad, et enamik mängijaid annab oma raha pärast võitu mängu jätkates peaaegu alati raha majale tagasi. Inimestel on kalduvus võidetud summaga mitte leppida, uskudes, et edasi mängides võib võita veelgi rohkem.

Selle, kui palju inimesi täpselt ühes või teises vormis hasartmängimisega tegeleb, määrab kindlaks kasiinode olemasolu ja juurdepääsetavus. Mida rohkem mängukohti, seda enam inimesi õnnemängudes osaleb. Ja mida rohkem inimesi seda teeb, seda suurem on nende arv, kellel võib hasartmänge mängides välja kujuneda probleem – neist saavad inimesed, keda tavakõnes nimetatakse hasartmängusõltlasteks. Hasartmängimine muutub järjest populaarsemaks ja omandab uusi vorme, mis teeb suurt muret sotsiaalhoolekande organisatsioonidele ja vaimse tervise spetsialistidele, kes teavad mängukire tumedaid pooli ja peavad nendega tegelema, nähes probleemse mängurluse isiklikke, sotsiaalseid ja majanduslikke mõjusid. Näiteks 70aastase vanuri hääbuv tervis, kes end näljutab, et säästa raha mänguautomaatidel mängimiseks, või pereisa enesetapu tagajärgedega võitlev perekond, või tuhandetesse naeladesse ulatuvast mänguvõlast tulenev kriis.

Enne kui hakkame ülemäärast ja probleemset mängurlust lähedamalt vaatlema, võtkem korraks aeg maha ja mõelgem mõnele mõistele, mida selle kirjeldamiseks kasutatakse, ning teatud vormidele, mida hasartmängimine võtab.

Probleemse mängurluse kirjeldamiseks kasutatavad mõisted

Segaduse vältimiseks on oluline eristada mitmesuguseid mõisteid, mida laialdaselt kasutatakse inimeste kohta, kes on oma hasartmängukäitumise üle kontrolli kaotanud.

Enamik inimesi teab tõenäoliselt kõige paremini terminit mängusõltuvus, mida kasutab organisatsioon Anonüümsed Mängurid – tugirühm inimestele, kes kogevad korduvaid kontrollimatuid mängukire sööste. Kuid kontrollimatu mängukire puhul on kasutatud ka mõisteid, nagu ülemäärane, sundmängimine, sõltuv, neurootiline ja patoloogiline. Kuigi vaheldumisi kasutusel, on neil mõistetel teaduslikust vaatepunktist lähtudes suur erinevus. Näiteks sundmängimise kirjeldus ei ole tegelikult täpne, kui kaaluda mõiste eriomast psühhiaatrilist definitsiooni. Psühhiaatrias viitab sundtegevus püsivale tungile käituda viisil, millele inimene soovib vastu seista, kuid ei suuda, sest tal on liiga suur ärevus ja hirm, et võib juhtuda midagi halba. See kirjeldab seisundit, mida tuntakse obsessiiv-kompulsiivse häire ehk sundhäirena ning mis kuulub laiemasse ärevushäirete rühma. Sundhäire võib ilmneda näiteks rituaalse kätepesemise vajadusena või asjade korduva ülekontrollimisena. Häire all kannatav inimene soovib niisugust käitumist lõpetada, mõistes, et see on otstarbetu ja põhjustab stressi.

Sundmängurite puhul on asi aga teisiti: nad on, vastupidi, äärmiselt motiveeritud oma käitumist jätkama. Hasartmängimine pakub neile mõõtmatut subjektiivset naudingut ja erutust. Surve mängimine lõpetada tuleb sageli välistest allikatest, eriti mängurile lähedal seisvatelt inimestelt, kes näevad tema rahalisi kaotusi ja isiklikku kitsikust, mida ülemäärase hasartmängimise ohvriks langemine kaasa toob. See viib sageli välja mänguri ja lähedaste konfliktini. Kui inimene aga tunnistab – olgu siis enesele, lähedastele või mõlematele –, et mängurlusest on tema jaoks saanud probleem, on see esimene märk paranemisest.

Tänu Ameerika psühhiaatri, kadunud dr Robert Custeri pingutustele võeti 1980ndate aastate algul vaimse tervisega tegelevates ringkondades laialdaselt kasutusele mõiste patoloogiline mängurlus ning seda hakati kasutama eelisterminina. Patoloogiline on meditsiiniline mõiste, mis tähendab olemasolevat haigusprotsessi. Selle kasutamine hasartmängimise kontekstis andis mõista, et patoloogiline mängurlus on teatud määral psüühiline haigus või häire, mis paljude omaduste poolest on võrdne sõltuvusega.

Niisugust haiguse mudelit on tõsiselt kritiseeritud, eriti kriminaalõiguse professori John Rosencrance’i poolt, kes sai liiklusõnnetuses rängalt vigastada, olles Austraalia väheasustatud sisemaal peetud hasartmängukonverentsil teinud epohhiloova ettekande, kus ta põhjendas, et selline hoiak omistab sotsiaalsele probleemile õigustamatult meditsiinilise varjundi. Tema ja teised arstid on ägedalt väitnud, et patoloogiline mängurlus ei ole haigus, vaid käitumine, mis ilmneb inimkoosluses, kus skaala ühes otsas on seltskondlik ja paigutine mängimine, keskel regulaarne kasiinokülastamine ja teises otsas ülemäärane mängukirg: lihtsalt väga sagedase ja patoloogilise mänguri vahel pole ühtki tegelikku erinevust, välja arvatud ehk mahamängitavad summad. Diskussiooni tulemusena eelistavad paljud meditsiinispetsialistid loobuda meditsiinilise taustaga mõttemudelist ja kasutada neutraalset mõistet probleemne hasartmängimine.

Kõigil neil mõistetel on teatud puudused. Kuid eneseabiraamatu eesmärkide täitmiseks kasutame mõisteid patoloogiline ja sundmängimine võrdseina, kirjeldades nende abil mängureid, kellel ilmnevad selged tundemärgid mängukire üle kontrolli kaotamisest. Probleemset mängurlust kasutame laiema mängijate tasandi kohta, kuhu kuuluvad inimesed, kellel on küll mõned, kui mitte kõik seda seisundit iseloomustavad tundemärgid. Antud raamatus keskendume inimeste rühmale, keda üldiselt kirjeldatakse kui mängusõltlasi. On tõsi, et tegelikkuses on mõned mängusõltlased lihtsalt väga sagedased mängijad, kes on mängukire üle kontrolli kaotanud vaid ajutiselt. See erinevus aga ei mõjuta raamatu teises osas esitatud sammsammulise eneseabijuhendi rakendamist, mida saavad ühtmoodi tõhusate tulemustega kasutada nii mängusõltlased, probleemsed mängurid kui ka lihtsalt väga sagedased mängijad.

Enne mängusõltuvuse kliiniliste omaduste ja mängusunnist vabanemise võimaluste lähemat vaatlemist uurime esmalt, mida on teatud tüüpi hasartmängudes sellist, mis toob nende harrastajale kaasa suurema tõenäosuse sattuda mängimisest sõltuvusse.

Hasartmängimise tavapärased vormid

Mängukeskkonnad on peaaegu piiritud. Inimesed veavad üksteisega kihla kõikvõimalike sündmuste peale: kes võidab järgmise jalgpallimatši, kui palju väravaid lüüakse või kes lööb esimese värava. Need on osapoolte vahel sõlmitud ebaametlikud kihlveod, kus kindlaid reegleid pole, välja arvatud need, milles pooled kokku on leppinud. Tegelikkuses piirab sedalaadi hasartmängude ulatust ainult mängijate kujutlusvõime.

Ametlikumal tasandil võivad organisatsioonid käitada teatud mänge või tegevusi, alludes kindlatele reeglitele ja eeskirjadele, mis määravad, kuidas äritegevust juhitakse. Sageli kehtivad mänguasutustele ranged valitsuse kehtestatud juhendid, mille eesmärk on minimeerida pettust ja kuritegevust ning tagada aus mäng. Sel moel toimivate hasartmängusüsteemide head näited on kasiinod ja võidujooksude totalisaatorid.

Aastate jooksul on sõnaga hasartmäng iseloomustatud paljusid erinevaid tegevusi. Nimekirja kuuluvad niisugused rahaõnne taotlevad tegevused nagu kaardimängud, täringumängud, rulett ja loteriid, aga ka mitmesugused mänguautomaadid. Võib tunduda üllatav, et kunagi peeti hasartmänguks koguni niisuguseid harrastusi ja spordialasid nagu tennis, käimine ja jalgpall, mistõttu need keelustati. Praegu toimuvad ülemaailmselt korraldatavad kihlveod nii erineva olemusega võistluste tulemuste ennustamisel, nagu valimised, koera- ja kukevõitlused, aga ka paljud suured spordisündmused. Sisuliselt kuuluvad hasartmängude alla koguni ettevõtete poolt äritegevuse edendamiseks ja ostukeskustes kaubitsevate jaemüüjate poolt välja pandud publikuauhinnad, mille omandamine sisaldab samuti hasartmängimise tunnuseid.

Kui kogu see hämmastav mitmekesisus kõrvale jätta, saab tuvastada neli peamist legaalse hasartmängude kategooriat: õnnemängud, kihlveod, loteriid ja hangeldamine.

• Õnnemäng on raha vahetamine mängu tulemuste vastu. Sellesse kategooriasse kuuluvad kaardimängud, mänguautomaadid, videoliidesega pokkeriautomaadid, müntidega toimivad mänguautomaadid ehk „ühekäelised bandiidid“, kulli ja kirja põhimõttel toimivad mündiviskamismängud ning kasiinomängud (näiteks bakaraa ja rulett).

• Kihlvedu on rahalise panuse tegemine tulevase sündmuse tulemusele. Sellesse kategooriasse kuuluvad hobuste võidujooksud (siledal või künklikul rajal), hurtade võidujooksud, muud spordisündmused ja valimised.

• Loterii on raha väljajagamine loosi või numbri alusel ning sellesse rühma kuuluvad kraabitavate piletitega kiirloterii, heategevusloterii ja bingo ning tavapärane loterii.

• Hangeldamine on õnnemäng äritegevuses, kindlustuses või aktsiaturgudel.

Võib olla üsna segadusttekitav, et ka äritegevusse ja raha investeerimisse võib suhtuda kui hasartmängimisse. Tehniliselt vastavad need tegevused hasartmängimise definitsioonile, kuid ühiskond on harjunud liigitama neid pigem majandustegevuse valdkonda. Praegu tunnustavad paljud inimesed kindlustust kui kaitse ja sotsiaalse turvalisuse vahendit. Sarnaselt äritegevuses eksisteerivate riskide ja aktsiaturgudel kauplemisega (jättes välja kiirtehingud ja mõned teised finantsinstrumendid) väidetakse, et majanduslikud oskused ja äritegevuse realistlik hindamine on olulised elemendid, mis peavad minimeerima riske ja maksimeerima kasumit ning et siin on tegemist märksa rohkemaga kui pelgalt juhuse või hea õnnega.

Millised hasartmängimise vormid põhjustavad probleeme?

Tuleb selgesõnaliselt rõhutada, et sugugi mitte kõik hasartmängimise vormid ei too kaasa probleeme. Eri tüüpi õnnemängudega seostatakse erinevaid riskitasandeid. Väga vähe on inimesi, kes kogevad nõrgenenud kontrolli näiteks loteriipiletite ostmise üle. Pileti ostmise ja väljaloosimise vahele jääb päris pikk aeg ning üldiselt ei korraldata loosimisi kuigi sageli. Kuid mänguautomaadid, hipodroomi totalisaator või kiirloterii on sundmõtteks saanud paljudele. Siin on ajavahe „pileti ostmise“ (ehk panuse tegemise) ja tulemuse teadasaamise vahel väga lühike, ning võimalused mängu jätkata on suured – seda saab teha vaid mõne sekundi, mõne minuti või mõne tunni pärast.

On leitud, et niisugused hasartmängimise vormid, mis viivad hõlpsasti välja kontrolli kaotamiseni, sisaldavad kahte ühist elementi:

• võimalus teha ühekordseid suuri panuseid (näiteks kasiinos või totalisaatoril), mis ulatuvad mitme tuhande naelani;

• võimalus teha suhteliselt lühikese aja jooksul korduvalt väiksemaid panuseid (näiteks mänguautomaatidel), kusjuures kahe mängu vaheline intervall võib olla alla kahekümne sekundi.

Täiendav tegur on hõlbus juurdepääs hasartmängukeskkonnale. Kümneid kilomeetreid eemal asuvasse kihlveokontorisse ei minda nii intensiivselt. Kohalesõidu ebamugavus ja/või sõidukile parkimiskoha leidmine on piisavad põhjused, et panna inimesi oma mängukihu tugevust veel kord läbi kaaluma. Just sellepärast nõuavadki kasiinod mõnes riigis 24tunnist mängusoovi etteteatamist (nn laua kinnipanek) või asuvad kesklinnast väljas; mängimisotsuse ja mängukeskkonnale juurdepääsemise vahele jääv ajaline viivitus annab potentsiaalsele mängurile perioodi, mille jooksul esialgne kihk võib vaibuda ja inimene saab oma kavatsused veel kord läbi mõelda.

Näiteks püüdsin ma hiljuti Kairos viibides siseneda uurimiseesmärgil kasiinosse, kuid mind ei lastud sisse enne passi esitamist. Selle äratoomiseks pidin tagasi hotelli minema. Kasiinosse sisenedes avastasin, et kõik kihlveod tuli teha Ameerika dollarites; kohalik raha oli keelustatud. Selleks ajaks oli kogu mu ruletimängimise soov haihtunud, sest mul polnud mingit tahtmist rahavahetamisega sekeldama hakata. Niisugune strateegia oli suunatud (kusjuures äärmiselt efektiivselt) kohalike elanike mängurluse eest kaitsmisele.

Veel üks näide: hiljuti kurtis ühe mu patsiendi naine, et ta abikaasa hakkas hasartmängude vastu huvi ilmutama alles siis, kui nende kodust jalutuskäigu kaugusel avati kihlveokontor. Kolme kuu jooksul oli mees kaotanud seitsesada naela ning muutunud ärritunuks ja eemalolevaks – täielik isiksuse muutus. Vaatamata naise korduvatele protestidele, jätkas mees kihlvedudele panustamist viljatus lootuses juba kaotatud summad tagasi võita. Ta oli hakanud oma kaotustele jahti pidama.

Ligipääsetavus on ühtviisi oluline nii aja kui ka asukoha mõttes. Varastest hommikutundidest hilise ööni avatud mänguasutused suudavad teenindada väga palju kliente, nii vahetustega tööl käivaid kui ka tavapärastel töötundidel ametis viibivaid inimesi.

Ülemäärane hasartmängimine

Juba ammu on teatud, et ülemäärane hasartmängimine toob kaasa sotsiaalseid ja majanduslikke kaotusi: vaesust, nälgimist, pere lagunemist ja kuritegelikku käitumist. Üks esimesi registreeritud juhtumeid viitab vanaaja egiptlasele, kes mõisteti ülemäärase hasartmängimise eest soolakaevandusse orjaks. Aristoteles kritiseeris õnnemängijaid ning juudid keelasid neil pidada ühiskondlikke asutusi või kohtus tunnistajaks olla, sest neid peeti ebausaldusväärseteks ja nõrga iseloomuga inimesteks. Religioosne suhtumine varieerub, kuid mõnes ühiskonnas mõisteti hasartmängud avalikult hukka. Koraan keelas seda ja 11. sajandi kristlikku vaimulikkonda manitseti, et nende õnnemängude soodustamine pidurdab kiriklike õpetuste levikut.

Inglise tavaõiguse kohaselt ei olnud hasartmängimine iseenesest ebaseaduslik, kuid avalike rahurikkumiste tõkestamiseks, ühiskondliku korra tagamiseks ning korruptsiooni ja pettuse vähendamiseks võeti vastu erinevaid parlamendi akte. Samasugust hoolt ilmutatakse sageli ka tänapäeval, muretsedes hasartmängimise ja organiseeritud kuritegevuse vaheliste sidemete, rahapesu ja petuskeemide pärast. Richard II (1388), Edward IV (1477) ja Henry VIII (1541) seadusmäärused kitsendasid hasartmängimist, et takistada sõdurite vaesumist ning edendada vibulaskmisharjutusi ja sõjalist valmisolekut, keelustades relvade peale panuste tegemise.

Nii Inglismaal kui ka Prantsusmaal tõi ülemäärase hasartmängimise negatiivne mõju kaasa valitsuse otsused niisuguse tegevuse ohjeldamiseks või keelustamiseks. Kehtestati tõsised karistused: näiteks kriminaalsüüdistust hulkurluse eest laiendati ka illegaalsetele mänguritele, kes korduvate süütegude eest häbimärgistati, orjaks müüdi või hukati. Ameerikas jõustus 18. sajandil hasartmänguvastane seadus, et tagada perekondlik heaolu, avalik turvalisus ja vähendada noorte kuritegevust.

Mure, mida tunnevad tänapäeval hoolekandeorganisatsioonid, oli tuttav ka varasematel aegadel, sest hasartmängusõltuvus oli rahva seas laialt levinud. Tõsised kaotused ja traagilised tagajärjed olid üsna tavalised. Paljude kuulsuste hulka, kes oletatavasti kas ilmutasid märke ülemäärasest hasartmängimisest või olid selle tõttu laostunud, kuulusid näiteks lord Halifax, lord Shaftesbury, Voltaire, Horace Walpole, Marie Antoinette ja Nell Gwyn. Ajaloolane John Ashton täheldas 1898. aastal, et nende meeste hulk, kes kõvasti mängivad, purunenud saatuste hulk meie päevil on peaaegu uskumatu. Ta osundas illustreerivate näidetena Charles James Foxi, lord Carlisle’i ja Wellingtoni hertsogi juhtumile, kel tuli mänguvõla tasumiseks maha müüa oma kõrged volitused. Sama võiks nentida ka nüüdisajal, mil suur hulk väljapaistvaid sportlasi, kuulsusi ja juhtivaid ärimehi kaotavad mängukire tõttu suuri summasid. Hiljuti mõisteti vanglakaristus ühele silmapaistvale Austraalia advokaadile, kes kõrvaldas oma usaldusfondist üle miljoni dollari, et jätkata mängimist.

Mängusundi on hästi kirjeldanud ajaloolane Clemens France, kes kirjutas 1902. aastal:

„Paljud mängurid koorivad eneselt meeleheites otse mängukohas seljast riided, et neid raha vastu mängu panna või pantida mängulaua pidajale tühiste krosside eest, mis võimaldavad neil mängu jätkata, ja paljudel juhtudel tuleb meestel poolalasti koduteele asuda, olles kaotanud kõik… Kirg mängimise vastu ei anna mahti hinge tõmmata; see on vaenlane, kes ei anna armu ega sõlmi vaherahu; see on tagakiusaja, raevukas ja väsimatu.“

Vaadelgem France’i mõtteavalduse sarnasust kirjaga, mille kirjutas üks mängusõltlane aastal 1997:

„Mul on olnud hasartmänguprobleem viimased üheksa aastat seoses kihlvedudega hobuste võidujooksudel. Mängukirg on mind kohtu ette viinud kokku neljal korral. Olen korduvalt olnud kodutu ja mu elu on muutunud juhitamatuks. Kui ma mängin, ei mõtle oma tegevuse tagajärgedele, ma ei hooli siis millestki muust. Olen varmalt mängu pannud oma korteriüüri- ja toiduraha, et anda endale veel vaid üks šanss võita. See ei tee mulle muret. Mu teine naine lahkus koos meie kahe lapsega, mõlemad alla kolme aasta vanad. Isegi sellises olukorras on kõik, millest ma unistada suudan, suur võit, mis mu elukäigu paremuse poole pööraks.“

1817. aasta arenes loterii kiiresti. France’i sõnul depressioon ja põnevus, mis nii muutumatult loosimisele järgnesid, viisid mehe mõtted töö juurest kõrvale, ruineerisid tema moraalset palet, sõid ära teenistuse ja viisid ta peagi vaesusse. 1882. aastaks oli hasartmängimine peaaegu igas Euroopa riigis keelatud.

Ajalooliselt on hasartmänguvastaste seaduste peamine eesmärk olnud ühiskonna liikmete sotsiaalne kaitse. Teatud tegevused, olgugi iseenesest loomuomaselt nauditavad, peeti vajalikuks keelustada, sest need mõjusid ühiskonnale kahjulikult ja läksid kalliks maksma. Sellegipoolest püüavad inimesed vabatahtlikult hasartmänguvõimalusi leida, vaatamata pingutustele neid selle juures takistada, sest enamik neist näeb hasartmängimist vaieldamatult põneva vabaaja harrastusena, mis pakub võimalusi kiireks ja hõlpsaks rikastumiseks. Mis veelgi halvem, ka paljud valitsused peavad hasartmänge tulusaks sissetulekuallikaks ning suhtuvad seetõttu mängimise liigsesse piiramisse vastumeelselt.

Mõnedel inimestel on kihk mängida nii katkematu ja tugev, et lööb pahupidi kogu nende senise elu, samuti abikaasade ja pereliikmete elu. Hasartmängusõltuvust põhjustavate tugevate psühholoogiliste jõudude paremaks mõistmiseks soovitan mängukirest haaratud inimestel lugeda mõnda kirjandusklassika teostes leiduvat kirjeldust – näiteks Puškini „Padaemand“ (Eesti Raamat, 1984), Thackeray „The Gambler’s Death“ („Mänguri surm“), Saki „The Stake“ („Panus“) ja Dostojevski „Igrok“ („Mängur“). Dostojevski kirjeldus vastupandamatust tungist põhineb tema isiklikel kogemustel, sest ta ise oli, nagu P. Squires on kirjeldanud, jõuetu oma kohutava mängumaania haarde ees, mis nüristas tema moraalset vastutustunnet sama tõhusalt, nagu seda oleks teinud alkoholisõltuvus.

Me teame, et enamikul ülemäärase hasartmängimisega tegelevatel inimestel kujunevad välja psühholoogilised depressiooni ja ärevuse sümptomid; paljud pöörduvad alkoholi või narkootikumide poole, lootes nende abil oma probleemide eest ajutiselt põgeneda. Kuid meelt heita pole põhjust – sõltuvustsüklit on võimalik katkestada ja mängukirest täielikult paraneda. Mõnel juhul võib rahamuredest tulenev stress olla koguni nii suur, et paneb inimese sooritama kuritegu, mis aitaks võlad tasuda või mängimiseks raha hankida. Kuid isegi selles staadiumis saab rakendada kohaseid abinõusid, et olukorda paremuse poole suunata ja probleemidega edukalt toime tulla. Mänguri niigi haavatavat närvisüsteemi laastab hirm mängusõltuvuse avalikuks tuleku ja sellega kaasnevate tagajärgede ees, pannes ta seltskondlikust ja pereelust tagasi tõmbuma ning tema partnerlussuhe või abielu kannatab oluliselt. Emotsionaalne segadus mõjutab inimese keskendumisvõimet ja suutlikkust tööülesandeid korralikult täita, suurendades vallandamisohtu. Kuid ka siin saab asjakohase abiga muuta abielu või partnerlussuhe paremaks ning stabiliseerida tööl toimetulek. Väga väike osa hasartmängusõltuvusega seotud juhtumitest viib välja nii suure süütunde ja kahetsuseni, võimendatuna ärevusest ja avastamishirmust, millega vältimatult kaasneks avalik hukkamõist ja alandus, et inimene paneb toime enesetapukatse. Niisugustel juhtudel saab mängukire ohvrile pakkuda asjakohast hooldust ja juhtimist, et vähendada enesele viga tegemise tõenäosust ja alustada lähedaste toel paranemisprotsessi.

Pea meeles: olgu sinu väljavaated kui tahes kõledad ja rõõmutud, sul on võimalik olukorra üle kontroll saavutada ning teha tööd arengu ja oma elu paremaks muutmise nimel. Hasartmängusõltuvus on ravitav ja paljud inimesed vabanevad selle haardest alatiseks. Antud raamat on kirjutatud selleks, et abistada sellesse rühma kuuluvaid inimesi püüdlustes oma käitumine ja emotsioonid kontrolli alla võtta ning elukvaliteeti parandada, muutes sellega paremaks ka pereliikmete ja lähedaste elu.

„Mäletan täpselt, millal mu probleemid algasid. Olin siis 16aastane. Mul õnnestus koos sõpradega end sisse rääkida ühte baari, et mõned joogid teha. Hakkasime seal mänguautomaatidega mängima ja umbes poole tunni pärast võitsin ma tol ajal enda jaoks suure summa, kolmkümmend dollarit. Olin nii põnevil, mu süda peksis ja tõsiasi, et ma olin võitnud, muutis mind täiesti eriliseks. Ma mõtlesin: „See on lihtne teenistus!“ Järgmisel päeval ootasin pikisilmi, et saaksin tagasi minna ja veel rohkem võita. Ma ei suutnud peatuda. Peagi hakkas mu sõpru häirima, et ma tahtsin kino või disko asemel alati baari mängima minna. Hakkasin neid vältima ja mängisin üksinda. Siis ühel päeval kaotasin rohkem kui endale lubada võisin ja sain vihaseks: ma pidin oma raha tagasi võitma. Hakkasin mänguautomaatide juures käima iga päev. Mõne aja pärast olid mu võlad nii suured, et ainus väljapääs oli veelgi rohkem mängida. Sattusin tõelisse depressiooni, kuid mis mulle kõige rohkem viha tegi, olid valed, mida ma oma tegevuse varjamiseks pidevalt rääkima pidin. Aga ma ei suutnud sellegipoolest peatuda. Muutus tuli siis, kui ma oma probleemi vanematele üles tunnistasin. Nad aitasid mul avaneda, teistega kontakteeruda ja tegelda iga probleemiga, mille ma loonud olin. Nad andsid mulle lootust. Nende pingutuste abil hakkas mu enesehinnang ja kindlustunne kasvama. Võlgnen neile palju.“ John.

Millised on probleemse mängurluse tunnused?

Enamik inimesi mängib oma finantsvõimalusi arvestades mõistlikult, kuid mõnele saab sellest ületamatu kirg, mis võtab võimust nende elu paljude tahkude üle. Neid valdab järgmise kihlveo ootus ning kinnismõte, kust saada rohkem raha, et mängimist jätkata. Neil juhtudel muutub mängur enesessetõmbunud ja tujukaks inimeseks, keda kimbutab pidev mure oma võlgade tasumise, igapäevaste elatusvahendite leidmise ja võlguoleku varjamise pärast.

Need on inimesed, kellele see raamat on kirjutatud, keda peetakse hasartmängusõltlasteks. Nemad ei suuda oma mängukihku enam kontrollida ega juhtida, mis avaldab seetõttu suurt mõju nende isiklikule, perekondlikule ja tööalasele elule. Vaatame näiteks Maryt, 45aastast kahe täiskasvanud tütre ema. Tütred on praeguseks kodukatuse alt lahkunud ja naine peab päevi veetma üksi ja igavledes. Reklaamialal töötav mees saabub õhtuti väga hilja. Naisel on välja kujunenud komme minna peaaegu iga päev bingot mängima; siin saab ta oma igapäevamured unustada ja sukelduda omaenda maailma. Probleem seisneb aga selles, et ta kaotab mängides kogu raha ning koonerdab siis toidu ja riiete arvelt, et edasimängimiseks piisavaid summasid säästa. Ta näeb bingovõitu unes peaaegu igal ööl ja suudab vaevu oodata, millal ta abikaasa hommikul tööle läheb, et minna taas bingosaali, kus ta veedab suurema osa päevast. Ta ei hooli enam oma välimusest ega kodust, mis tekitab tema abikaasas suurt nõutust, sest tema ei ole naise harrastusest teadlik.

Mängusund on nii tugev, et tundub olevat naise kontrolli alt täiesti väljunud. See võib teda vallata ootamatult või pärast teatud viidete või stiimulite nägemist – näiteks ajalehest loterii- või võidujooksude tulemusi lugedes. Kui mõte hasartmängimisest inimese teadvusse siseneb, kasvab see peagi nii võimsaks, et kogu tähelepanu keskendub vahendite leidmisele, millega mängukihku võimalikult kiiresti rahuldada. Mõnel juhul muutub mänguhoogu sattunud inimene kõige muu suhtes nii kurdiks ja pimedaks, et ei pruugi suuta mängimist lõpetada, kuigi tal on juba vaja koju või tööle minna. Mida suuremates võlgades mängur on ja mida enam tal on tarvis võita, seda suurem on sund ikka ja jälle mängukeskkonda naasta.

Joanne on 54aastane koduperenaine, kelle mõtted loteriil võitmisest on enda võimusesse haaranud kogu tema elu. Igal ööl jääb ta magama, unistades loteriivõidust, fantaseerides, kuidas ta oma raha kulutaks: tasuks laste kodulaenud, sõidaks Barcelonasse, sisustaks kodu, just nii nagu talle meeldiks, ostaks uued kardinad, uue köögimööbli ja vaibad. Joanne koonerdas majapidamisrahadega, et hoida kokku veel mõni sent, millega saaks osta veel ühe pileti. Iga kord, kui loosimine televisioonis üle kanti, oli see tema jaoks rituaal. Neil päevadel oli ta juba hommikusest ärkamisest saadik põnevil, suutes vaevu oodata, millal ülekanne algab. Ta ei läinud siis kunagi kodunt välja, kartuses etendusest ilma jääda. Tema abikaasal oli kõrini naise pidevast hõivatusest loteriiga, huvipuudusest nende abielu või kodu vastu ning praegu triivib paar aegamööda lahku.

Inimesed, kellel on kalduvus liiga palju hasartmänge mängida, kirjeldavad üsna ühtemoodi, millised tundmused neid valdavad.

Enne mängimist

• Järjest suurenev hõivatus mängimisega, kuni hetkeni, mil miski muu ei ole enam tähtis. Seda tundmust kirjeldatakse sageli kui iha.

• Hirm, et nad võivad võiduvõimalusest ilma jääda. Kui palju kordi oleme kuulnud õnnetust inimesest, kelle õnnenumbrid tulid loosimisel välja, kuid kes oli sel korral unustanud pileti osta?

• Mõistusevastane enesekindlus ja fantaasiad võitmisest.

• Ärevus „võidupileti“ ostmise ootuses. Fantaasiad, mida võidusummaga peale hakata.

• Ärrituvus, viha ja kasvav pinge, kui midagi neid mängimast takistab.

Mängimise ajal

• Täielik keskendumine mängule; kõik muu kahvatub väheoluliseks.

• Põnevus ja kehaline erutus, mis ilmneb kõrgenenud pulsis.

• Ebarealistlikud sisemonoloogid: järgmine panus võidab, ma olen just seda oodanud, üsna varsti peab olema minu kord suurvõit saada, ma lihtsalt tean seda.

• Ebausklik käitumine võiduvõimaluste suurendamiseks.

Pärast edukat mängu

• Kergendus ja järgmise mänguvõimaluse ootus.

• Enesekindlus (ma teadsin, et suudan seda) ja veendumus, et võitmine oli taiplikkuse ja oskuste tagajärg.

• Kõrgenenud meeleolu.

• Täispuhutud ego: ma tegin neile kõigile ära nende enda mängus.

• Sisemine rahuldustunne raha omamisest ja suutlikkusest partnerit või abikaasat meeldivalt üllatada.

Pärast kaotamist

• Süütunne ja kahetsus.

• Hirm, et abikaasa või keegi teine saab asjast teada.

• Mure selle pärast, kust saada raha elamiskulude katmiseks.

• Mõtted sellest, milliseid valesid oma tegevuse varjamiseks rääkida.

• Enesele suunatud viha.

• Meelekindel otsus mitte kunagi enam mängida – kuid samal ajal mõtted sellest, kust leida raha, et kaotusi tasa teha.

• Soov oma probleemid alkoholi abil unustada.

Üks küsimus, mida sageli esitatakse: kas on olemas mängurluskalduvusega inimesi? Vastus on lihtne ja üheselt mõistetav: niisugust hasartmängimisele aldist isiksusetüüpi pole olemas. Veelgi enam, ei ole ka ühtki niisugust individuaalset iseloomujoont, mida kõik mängurid eviksid. Mängurite hulka kuulub kõikvõimalikke isiksusetüüpe ja nende juurest võib leida igasuguseid iseloomuomadusi.

Sellele vaatamata on olemas teatud märke, mida partnerid ja pereliikmed peaksid tähele panema ja mis signaliseerivad, et tegemist võib olla probleemiga. Need on järgmised:

• pikad või selgituseta jäävad ajavahemikud, kus inimene ei viibi tööl ega kodus;

• kurtmine halbade töötulemuste üle;

• kihlveopiletite ostmine, eelistades suuri panuseid;

• eelistus mängida üksinda mänguautomaatide juures, loobudes pubis või klubis kaaslaste seltskonnast;

• alatine näpud põhjas olek, vaatamata regulaarsele sissetulekule;

• mitme krediitkaardi omamine, kusjuures saadaolev krediit on kõigil väike;

• paljude laenude võtmine;

• meeolumuutused, mis kaasnevad suuremate võidujooksude toimumisajaga;

• pidev hipodroomi nimekirjade uurimine, võidujooksudelt tehtavate ülekannete kuulamine või vaatamine;

• sõbrad, kes teevad märkusi neilt laenatud suurte summade kohta;

• telefonikõned võlausaldajatelt, kes nõuavad võlgade tasumist või ähvardavad juriidilise menetlusega;

• ootamatud töökoha vahetamised;

• korduvalt esitatud katteta tšekid;

• kodunt kaduv raha või esemed;

• pangaarvel väiksema summa avastamine, kui seal peaks olema.

Enesehinnangu tegemisel on mängurile suureks abiks vastamine kahekümnest küsimusest koosnevale küsimustikule, mille on koostanud organisatsioon Anonüümsed Mängurid.

1. Kas oled kunagi tööajast hasartmänge mänginud?

2. Kas mängurlus on kunagi su koduse elu õnnetuks muutnud?

3. Kas mängurlus on mõjutanud sinu reputatsiooni?

4. Kas oled kunagi tundud pärast mängimist kahetsust?

5. Kas oled kunagi mänginud, et saada raha, millega tasuda võlgu või muul moel finantsprobleeme lahendada?

6. Kas mängurlus on põhjustanud sinu ambitsioonide vähenemist või tööviljakuse langust?

7. Kas oled pärast kaotamist tundnud, et pead võimalikult kiiresti tagasi tulema ja kaotatud summad tagasi võitma?

8. Kas oled pärast võitmist tundnud tugevat tungi tagasi minna ja veel võita?

9. Kas mängid sageli, kuni viimane münt on taskust läinud?

10. Kas oled kunagi raha laenanud, et oma mängimist finantseerida?

11. Kas oled kunagi müünud isikliku eseme, et oma mängimist finantseerida?

12. Kas sul on vastumeelsus kasutada „mängimisraha“ tavaväljaminekuteks?

13. Kas mängimine muutis sind oma perekonna heaolu suhtes hoolimatuks?

14. Kas oled kunagi mänginud kauem kui algselt planeerisid?

15. Kas oled kunagi mänginud oma murede või probleemide eest põgenemiseks?

16. Kas oled oma mängimise finantseerimiseks kunagi toime pannud seadusvastase teo või kaalunud sellise teo toimepanekut?

17. Kas mängimine tekitab sul unehäireid?

18. Kas vaidlused, pettumused või masendavad sündmused tekitavad sinus tungi mängida?

19. Kas sul on kunagi tekkinud tung tähistada mõnda head uudist >mõnetunnise mängimisega?

20. Kas oled oma mängimise tulemusena kunagi kaalunud enesehävitamist?

Mõned kindlamad patoloogilise mängurluse näitajad:

• sund kaotusi tasa teha;

• korduvad nurjunud püüded mängimist lõpetada;

• mängimine vastukaaluks negatiivsetele emotsioonidele (stressile ja depressioonile).

Vaatamata tõsiasjale, et hasartmängimine on välja viinud tõsiste rahaprobleemideni, säilitavad mängusõltlased kindlat, kuid väära veendumust, et edasi mängimine lahendab nende probleemid, et võit päästab nad, võimaldades neil oma võlad ära maksta. Kuid sellest ringist on võimalik välja murda. Selle raamatu abiga saab õppida nägema oma mõtteviisi vigasust. Kui tekib arusaam erinevatest sammudest, mis inimest piki probleemse mängurluse teed allapoole viivad, saab protsessi peatada ja oma käitumist muuta, mis parandab tulevikuväljavaateid.