Читать книгу Võit hasartmängusõltuvuse üle - Alex Blaszczynski - Страница 6

Hasartmängimisega tegelevad paljud inimesed, kellest vaid suhteliselt väike protsent kaotab mängukire üle kontrolli ja kogeb selle tulemusena probleeme. Seetõttu tundub, et hasartmängusõltuvus ei ähvarda sugugi iga inimest. Uurimuste käigus on selgunud üldised seisukohad, mille abil saab tähelepanu pöörata neile inimestele, kes on eriti suures sõltuvusse sattumise ohus. Selles peatükis vaatame mõnda selgemalt välja joonistunud tegurit, mis soodustab suurt sõltuvusohtu, seejärel aga käime läbi kolm peamist teerada, mis viivad probleemse mängurluseni.

Riskitegurid

Sissetulek on riskitegurite hindamise ilmselge ja oluline alguspunkt. Statistika on järjepidevalt näidanud, et madala sissetulekuga inimesed ja töötud on hasartmänguprobleemidele vastuvõtlikumad. Väikesepalgalistel inimestel on vaba aja veetmiseks vähem raha kui suurema sissetulekuga inimestel, mistõttu nende puhul ilmnevad probleemid juba märksa varasemas mängustaadiumis ja kestavad kauem, sest mänguri rahalised ressursid on piiratud. Vaatame näiteks kahte inimest, kellest üks saab kahe töönädala eest kätte 50 ja teine 200 naela. Oletame, et mõlemad kulutavad hasartmängimisele 20 naela. Ühele inimesele tähendab see 40 % kahe nädala sissetulekust, teisele ainult 10 %. Kui mõlemad peaksid mängides jõudma 500 naela suurusesse võlaseisu ning hakkama seda tasuma, makstes igal nädalal tagasi 40 naela, oleks väiksema sissetulekuga inimesel osamaksete tasumisega raskusi, mis tähendab, et tal tekiks kohe kiusatus rohkem mängida, et oma finantsolukorda parandada. Lisaks on madalama sissetulekuga inimesel arvatavasti tunduvalt raskem pankadelt ja muudelt laenuasutustelt krediiti saada. Niisuguses olukorras on oht, et inimene paneb elamiskuludeks raha saamiseks toime seadusevastase teo, märksa suurem.

Vanus, sugu ja mängukeskkond on järgmised vastastikseoses olevad riskitegurid. Noored mehed vanuses 16–30, kes mängivad mänguautomaatidel ja teevad hobuste võidujooksudel kihlveopanuseid, on suuremas ohus kui nende igal nädalal loteriipileteid ostvad eakaaslased. Bingo ja kraabitav kiirloterii on suuremaks ahvatluseks vanematele naistele. David Miers, Cardiffi õigusteaduskooli juuraprofessor, on poolnaljatamisi öelnud, et kiirloterii on kõige populaarsem töötavate naiste seas, kellele kihlveokontorisse minek on sotsiaalselt raskendatud, ning lapsepuhkusel olevate emade seas, kes võivad poeretkedel hõlpsasti pileteid osta.

Üks tunnus, mida probleemse mängurlusega vahest kõige järjepidevamalt seostatakse, on impulsiivsus. Impulsiivse käitumislaadiga probleemsete mängurite puhul nähtub, et nad on mängimist alustanud nooremana, nad kulutavad hasartmängudele rohkem raha ja satuvad kergemini finantsraskustesse kui stabiilsema meelelaadiga inimesed. Ka muudes eluvaldkondades kalduvad nad kogema rohkem rahutusi: ebastabiilne teenistuskäik, puudulikud suhted inimestega ja mõnuainete kuritarvitamine.

Nagu varem juba märgitud, ei ole leitud ühtegi niisugust isiksuse profiili, mida võiks seostada kõrgenenud riskiga kaotada hasartmänguharrastuse üle kontroll. Paljud uurimused on näidanud, et statistiliselt esineb mänguritel psühhomeetrilise testi järgi rohkem depressiooni, nad taluvad halvasti tegevusetust ja rutiini, on altid sõltuvuse tekkeks ega ole eriti seltskondlikud, kuid jääb selgusetuks, kas need iseloomuomadused aitavad kontrolli kaotamisele kaasa või on hoopis mängurlusest tulenevate probleemidega kaasneva stressi tagajärg. Pole olemas ka otsest seost elamusjanu ja mängurluse vahel. Vastupidi, uurimused on korduvalt tõendanud, et probleemsete mängurite kui sotsiaalse rühma puhul jäävad need näitajad elanikkonna keskmisest tasemest madalamale.

Arvatavasti parim viis ohustatud inimeste väljaselgitamiseks on uurida lähemalt erinevaid teid, mis viivad välja probleemse mängurluseni.

Probleemse mängurluse rajamudel

Üha rohkem leiab kinnitust seisukoht, et probleemne mängurlus ei ole ühtse esinemisskeemiga häire, vaid mõjutab erinevaid inimtüüpe, kellel on teatud ühised iseloomujooned. Olen koostanud hasartmängimise rajamudeli, mis postuleerib kolm peamist probleemse mängurluseni viivat teed. Uurime neid üksikasjalikult, sest see võimaldab näha paljusid kaasnevaid tegureid, mis toimivad kombineeritult ja nõrgendavad mängurite enesekontrolli.

Esimene teerada: normaalne probleemne mängur

Esimene teerada on seotud keskkonna ja õppimisega. Keskkond on oluline tegur: see annab inimesele eeskätt võimaluse esimest korda hasartmängu proovida ning peibutab reklaamide kaudu, mis kutsuvad inimesi aktiivselt osalema. Varased suured võidud, vahelduva eduga võitmine ja hasartmängukeskkonnas valitsev põnevus toimivad koosmõjus, luues mänguharjumuse. Samal ajal kinnistuvad inimeses ka spetsiifilised arusaamad ja hoiakud: aim, et võitmine on võimalik, et ta evib keskmisest paremaid oskusi või suudab mängu tulemust mängu ajal mõjutada, et õnn on temaga või pöördub peagi jälle tema poole ning et kaotusi ei maksa arvesse võtta, sest parem on keskenduda võitudele.

Teatud punktis on inimene kaotanud rohkem raha, kui algul plaanis oli, hakkab kaotuste tagasivõitmist jahtima ja püüab edasi mängides miinustest välja tulla. Kujuneb harjumus, mida on raske murda, sest selle edasikestmist toetab pidev rahaline surve.

Sellesse rühma kuuluvatel inimestel ei pruugi varem ilmneda mingeid psühholoogilisi probleeme. Kuigi neil võivad esineda depressiooni, ärevuse ja mõnuainete kuritarvitamise sümptomid, on need siiski emotsionaalsed reaktsioonid, mis on mängurlusest tulenenud probleemide kõrval teisejärgulised. Sellele teerajale võib astuda igas vanuses, olenemata soost, ning inimene võib hasartmängimisega algust teha pelgalt juhuse tõttu, aga ka pereliikmete või sõprade kutsel. Mängimise intensiivsus ja tekkivate probleemide ulatus on sellesse rühma kuuluvate mängurite puhul väiksemad kui ülejäänud kahe rühma puhul. Neil mänguritel on oma olukorrast parem arusaam, nad on rohkem motiveeritud omal algatusel abi otsima, järgivad ravialaseid ettekirjutusi hoolsamalt, reageerivad ravile paremini ja suudavad sõltuvusest kergemini vabaneda. Sellesse rühma kuuluvad inimesed suudavad pärast ravi suurema tõenäosusega kontrollitavale mängimistasandile jääda. Kui kuulud sellesse rühma, on sul selle raamatu abiga paranemiseks väga head šansid.

Teine teerada: psühholoogiliselt haavatav mängur

Mõnel inimesel on raske tulla toime stressiga või säilitada kriisiolukordades meelekindlus. Nad võivad kannatada depressiooni või ärevuse all ning kasutada meetodeid, mis võimaldavad neil oma probleemide eest põgeneda, selle asemel et neile vastu astuda ja püüda lahendada. Vähese stressitaluvuse ja probleemidega toimetulematuse põhjused võivad peituda varasemates traumades, lapsena kogetud väärkohtlemises, vanematevahelistes halbades suhetes või ebakohastes eeskujudes. Neid inimesi võib vallata ebakindlus, madal enesehinnang ja tõrjutuse tunne. Neil kujuneb välja õnnetu seisund, pidev meeleolulangus, ärevus ja sisepinge. Neile inimestele saab mängurlusest emotsionaalne põgenemistee – vahend, mille abil nad saavad oma probleemid põnevusest kaaskistuna unustada.

Sageli tekib niisugustel juhtudel psüühiline dissotsiatsioon. See tähendab, et inimese taju muutub ja moondub, võimaldades teadvusel kahestuda ja ebameeldivad tundmused unustada. Hea näide dissotsiatsiooni toimimisest meie igapäevaelus on autojuhtimine. Kindlasti on sul ette tulnud olukordi, kus olid mõtetest nii haaratud, et sõitsid mitu kilomeetrit, olemata täpselt teadlik, mida sa parajasti teed. Mõistagi juhtisid sa autot turvaliselt, lihtsalt teadvus ei registreerinud sellega kaasnevaid toiminguid. Sa viisid läbi automaatset, sisseharjunud tegevust. Samamoodi oli ka ühe hasartmängujuhtumi puhul, millega ma hiljuti kokku puutusin. Allan võis mänguautomaatidel mängides veeta kolm või neli tundi, kuid ei suutnud meenutada, kuidas ta kasiinosse tuli või mida kogu selle aja jooksul tegi. Ta ütles, et kõik, mis meenus, oli äkitselt enda kasiinos leidmine, mänguautomaatide poole suundumine ja seejärel tühjus kuni kasiinost lahkumiseni. Tema ajataju oli täielikult teisenenud – ta võis vanduda, et viibis mänguautomaatide juures alla poole tunni.

Selles inimrühmas võime eristada mitut mängurite allrühma, kõik teatud moel mõjutatud isiklikust stressist. Meil on noor mees, kelle elulised ambitsioonid on purustatud. Ta pole tööl enesele püstitatud eesmärke saavutanud; ta näeb, kuidas sõbrad temast aina enam ette lähevad, abielluvad, teevad ametialast karjääri, seavad kodu kenasti sisse, ostavad auto ja käivad puhkusereisidel. Mängur tunneb, et ta on tahapoole lükatud, tema illusioonid on purunenud ning on täis solvumist ja meelepaha. Tööalased probleemid tuuakse sageli koju kaasa, luues konflikte pereelus ja partnerlussuhtes. Olukorrale reageerides ning töö- ja koduse elu stressi eest põgenedes leiab mängur rahuldust hasartmängudes.

Mõne naise puhul on õnnetust suhtest, pettumustest, purunenud abielust, üksindusest või oma eluga rahulolematusest tulenev stress piisav ajend, mis kallutab kaalukausi ülemäärase hasartmängimise poole. Nad väldivad depressioonile alistumist, sukeldudes hasartmängude maailma. Nad ei näe oma tulevikus midagi ootusväärset, olles aheldatud õnnetusse olukorda, kust nende arvates puudub väljapääs. Naised kalduvad mängimist alustama hilisemas vanuses kui mehed, enamasti keskeas. Olen kokku puutunud mõne juhtumiga, kus naised, kes on abikaasaga konfliktis või avastavad, et mehel on armuke, hakkavad tegelema ülemäärase hasartmängimisega alateadlikus vihas oma abikaasale tagasi teha, raisates ära kõik tema säästud. Õnneks on naised sõltuvusravi suhtes positiivsemalt meelestatud ning otsivad abi palju varem kui mehed.

Haavatava olemusega mängurile võib igasugune stress, olenemata selle allikatest, olla piisav põhjus, mis ta mõistlikkuse piirest ülemäärasesse mängimisse lükkab. Niisugune mõju võib olla ka positiivsetel sündmustel. Mitu mängurit on öelnud, et sattusid mänguhoogu, kui neil sündis laps. Kas nad tundsid end kõrvalejäetuna, reageerisid sellele, et kogu tähelepanu koondus lapsele või kartsid naise kiindumusest ilma jääda, pole selge; mida me teame, on see, et neid on lühikese aja jooksul tabanud kaootiline tõsise mängurluse episood.

Kui leiad end kuuluvat ühesse neist kategooriatest, ole teadlik, et sinu hasartmänguhuvi kaldub stressi- või kriisiaegadel süvenema. Sinu jaoks on täielik mängimisest loobumine tõenäoliselt parim ravieesmärk. Lisaks selles raamatus kirjeldatud lähenemisviisidele tasuks sul tutvuda ka ängistusest ja ärevusest üle saamisele pühendatud eneseabiraamatutega, mis aitavad sul toime tulla stressiolukordadega ning nende mõjuga mängurluskalduvusele.

Kolmas teerada: impulsiivne mängur

On väike rühm mängureid, kellel juba lapsepõlvest alates ilmnevad paljud impulsiivse käitumise tunnused. Neil on sageli olnud õpiraskused, probleemid tundides keskendumise ja tähelepanu koondamisega; nad on hüperaktiivse loomuga ja vajavad palju ergutust, tüdinedes igast tegevusest üsna kiiresti. Neile meeldib tegelda uute asjadega ning nad kalduvad toimima impulsiivselt, mõtlemata oma tegude tagajärgedele. Üsna tõenäoliselt kalduvad nad juba teismelistena alkoholi ja muude mõnuainetega eksperimenteerima ning neil on raske pikka aega ühes kohas töötada, sest nad kaotavad oma tegevuse vastu peagi huvi. Üldiselt pole neil elus ühtki pikaajalist eesmärki ega ambitsiooni. Nende inimeste puhul algab mängurlus tunduvalt varasemas eas, koguni lapsepõlves, ning võib kiiresti välja viia tõsiste rahaprobleemideni. Üsna sageli tekib mängutung puhangutena, koos täiendava ohuga sattuda kaotustest suurde depressiooni ja hakata liigselt alkoholi tarvitama, mis samuti toimub puhanguti. Niisugune kombinatsioon suurendab enesele viga tegemise tõenäosust.

Peter oli intelligentne 25aastane aerosoolvärvija, kellel õnnestus kooliaastad läbida ilma kuigi palju pingutamata. Tal oli koolis pidevalt probleeme, sest ta tegi klassis lollusi ning eelistas koolitundidele aktiivset ajaveetmist, tegeles korraga paljude spordialadega. Noorukina pidi ta alati olema sündmuste keskpunktis, keset klubivõi baarimelu või sõitis ringi mootorrattaga, jõi sageli liiga palju ja proovis järele suure hulga erinevaid kanepitooteid. Juba noores eas meeldis talle kõige peale kihla vedada, sageli ka väljakutsena. Raske töö polnud teda eales huvitanud. Töökoha leidmine polnud talle raske, sest ta elas väljapoole, oli meeldiva loomuga ja intelligentne, kuid ta ei pidanud ühtki töökohta kauem kui 6–12 kuud. Kui töö talle läbi ja lõhki tuttavaks sai, kaotas ta selle vastu huvi ning pöördus hoopis hasartmängude ja seltsielu poole. Varastes kahekümnendates muutus ta üha rahulolematumaks ja depressiivsemaks, sest tundis, et ei jõua elus edasi. Õnneks julgustas Peteri sõbratar teda nõustaja juurde minema, kes õpetas noormehele mõnda selles raamatus tutvustatud tehnikat, mis aitasid tal oma impulsiivset käitumist kontrolli all hoida. Kuigi Peteri impulsiivsus praegugi aeg-ajalt välja murrab, läheb tal pärast kaht aastat nõustaja juures käimist üldjoontes hästi.

Kui peaksid kuuluma impulsiivsete mängurite kategooriasse, on oluline, et sa lisaks selle raamatu lugemisele pöörduksid ka nõustaja või psühholoogi poole (küsi lähemat nõu oma perearstilt) ning läheksid ka psühhiaatri või närviarsti vastuvõtule, kes kirjutab sulle välja kohase antidepressandi, mis su probleeme leevendab.