Читать книгу Ellujääjad - Alex Schulman - Страница 5

Politseiauto liigub aeglaselt ja vaevaliselt kitsukesel metsateel läbi sinetava roheluse talu poole. Seal, omaette neemel, kus juunikuus öösiti mitte kunagi päris pimedaks ei lähe, asub maakodu. Korrapäratute proportsioonidega lihtne puumaja, pisut kõrgem kui olema peaks. Värv maja valgetel nurkadel koorub, punane puit on lõunaküljel pleekinud. Katusekivid on sammaldunud, katus näeb välja nagu mõne eelajaloolise looma nahk. Hetkel on tuulevaikne ja pisut jahe, aknad on alumisest servast udused. Üksildane erekollane valguskuma ühest ülakorruse aknast.

All on järv, vaikne ja peegelsile, üsna veepiiril kased. Ja saunamaja, kus poisid suveõhtuti isaga saunas käisid, et siis hanereas ning kätega ristilöödute kombel tasakaalu hoides mööda valusaid kive vette tuterdada. „Nii mõnus!“ hüüdis isa, kui oli sisse hüpanud, ja ta hüüatuse kaja kõmas üle järve ning sellele järgnes üksnes siinsele, kõigest muust nii kaugel eemal asuvale omane vaikus, vaikus, mis Benjamini teinekord kohutas, kuid tekitas tunde, et kõik kuulatab.

Veidi eemal kalda ääres on paadikuur, selle puit on pehkinud ja kogu ehitis vee poole kaldu vajunud. Sellest kõrgemal asub laut, miljoneid putukaauke talades, tsementpõrandal loomade seitsmekümne aasta tagused väljaheited. Lauda ja maja vahel tilluke murulapike, millel poisid jalgpalli tagusid. Plats on kaldus, nii et see, kes mängib seljaga järve poole, peab mängima ülesmäge.

See on tegevuspaik, paistab sedamoodi, mõned väikesed hooned rohuplatsil, taustal mets ja esiplaanil vesi. Ligipääsmatu koht, nüüdki sama üksildane kui endistel aegadel. Kui neemetipul seista ja kaugusse vaadata, ei paista inimtegevusest jälgegi. Mõnel harval korral võis teisel pool järve kruusateel kuulda mööduvat autot, madalatel pööretel sõitva automootori kauget kaja, kuivadel suvepäevadel võis seejärel paista metsast tõusev tolmupilv. Kuid nad ei kohanud kedagi, nad olid omaette kohas, kust nad kunagi ei lahkunud ja kus keegi ei käinud. Kord nägid nad jahimeest. Poisid mängisid metsas ja ühtäkki oli ta lihtsalt kohal. Rohelistes riietes lumivalgete juustega mees liikus paarikümne meetri kaugusel hääletult kuuskede vahel. Möödudes vaatas ta poistele mittemidagiütleval ilmel otsa, tõstis nimetissõrme huultele, astus puude vahel edasi ja oligi kadunud. Talle ei saabunudki selgitust justnagu mõnele müstilisele meteoriidile, mis tuleb lähedale, kuid möödub üle taevalaotuse ega taba midagi. Poisid ei rääkinud sellest hiljem kunagi ja Benjamin mõtiskles, kas see päriselt aset leidiski.

Päikeseloojangust on möödas kaks tundi, politseiauto sõidab ettevaatlikult mööda metsateed. Roolis istuv mees vaatab rahutult üle kapoti ettepoole, et näha, mis künkast alla sõites auto ette jääb, ta kallutab end rooli kohale ja vaatab ülespoole, ent puuladvad ei paista ikkagi. Kuused, mis maja kohal kõrguvad, on ennenägematud. Juba siis, kui poisid olid väikesed, olid need ilmatu kõrged, ja mis veel praegu. Ulatuvad kolmekümne-neljakümne meetri kõrgusele. Laste isa oli alati siinse lopsakuse üle uhke, otsekui oleks see tema teene. Ta külvas redised juuni algul mulda ning vaid mõne nädala möödudes võttis ta lapsed peenramaale kaasa, et näidata, kuidas punased täpid ridamisi mullast välja pressivad. Ent lopsakust maakodu ümber ei saa usaldada, siin-seal on maapind täiesti surnud. Õunapuu, mille isa emale sünnipäevaks kinkis, seisab samas kohas, kuhu isa selle toona istutas, kuid ei kasva ega kanna vilja. Mõnes kohas on muld kivideta, must ja raske, teistes varitseb kivine kiht otse siinsamas rohukatte all. Kui isa kanadele aedikut ehitama hakkas ja raudkangi läbi mulla lõi, liikus kang kord pehmelt ja tuhmilt läbi vihmast raske rohu, teinekord kõlas kohe maapinna lähedal kolksatus ja isa röögatas, käed kaljuse pinna vastupanust värisemas.

Politseinik astub autost välja. Vilunud liigutusega keerab ta õla peal kummalist vidinat edastaval aparaadil heli kiiresti vaiksemaks. Mees on suur. Vöölt rippuvad katkiste servadega matid mustad jublakad jätavad temast maalähedase mulje, nende raskus surub teda maakamara poole.

Siniste vilkurite kuma kõrgetel kuuskedel.

Selles valguses on midagi, nendes sinetavates kaljupindades järve kohal ja politseiauto siniste vilkurite helgis, neid võiks maalida.

Politseinik teeb paar sammu maja poole ning peatub. Ühtäkki jääb ta nõutuks, vaatleb silme ees avanevat pilti. Kolm meest istuvad kõrvuti maamaja välisukseni viival kivitrepil. Nad nutavad, hoiavad üksteisel ümbert kinni. Neil on ülikonnad seljas ja lipsud ees. Nende kõrval rohus seisab matuseurn. Politseinikul tekib ühega neist silmside, see tõuseb püsti. Teised jäävad istuma, endiselt teineteise embuses. Nad on läbimärjad ja kõvasti vatti saanud, ta mõistab, miks ka kiirabi kohale kutsuti.

„Minu nimi on Benjamin. Mina helistasin hädaabinumbrile.“

Politseinik otsib taskust märkmikku. Ta ei tea, et vaevalt on seda lugu võimalik paberitükikesele kirja panna, et ta astub hetkel mitmekümneaastase loo lõpustseeni, lukku, mis räägib kolmest vennast, kes kunagi kaua aega tagasi siit eemale kisti ja kes pidid nüüd tagasi tulema, et kõik on omavahel seotud, miski ei seisa eraldi ja midagi pole võimalik eraldi lahti seletada. Hetkel aset leidva koguraskus on määratu, ent suurem osa on juba ära juhtunud. See, mida näeme siin kivitrepil, kolme venna pisarad, paistes näod ja kogu see veri, on vaid viimane ring veepinnal, kõige äärmine, sulpsatuskohast kõige kaugemal.