Читать книгу Ellujääjad - Alex Schulman - Страница 7

Nils heidab urni täie jõuga venna suunas. Pierre’ile tuleb see ootamatult ja urn maandub ta rinnal. Benjamin kuuleb kohe, et miski Pierre’i kehas puruneb. Rinnaluu või ribi murdub. Benjamin on teistest alati kolm sammu kaugemale ette näinud, ta võis ennustada tülisid perekonnaliikmete vahel tükk aega enne nende kättejõudmist. Juba esimese, peaaegu olematu ärritusnoodiga, mis on nii vaevumärgatav, teadis ta, millest tüli alguse saab ja kuidas see lõpeb. Ent seekord on teistmoodi. Hetkest, kui miski Pierre’i rinnus murdub, ei tea ta midagi. Siitsaadik on kõik tundmatu maa. Pierre on vee ääres pikali ja katsub oma rinda. Nils on kohe kohal: „Kuidas on?“

Ta kummardub, et vend püsti aidata. Ta kardab.

Pierre virutab Nilsile vastu sääri, nii et too kivisel rannal kokku variseb. Seejärel hüppab ta vanemale vennale otsa, nad veerevad ringi ja mõõdavad teineteisele lööke, taovad rusikatega vastu nägu, rinda ja õlgu. Pidevalt suheldes. Benjamin tajub vaatepilti ebareaalsena, peaaegu väljamõelduna, asjaolu, et vennad juttu ajavad, püüdes ise teineteist maha lüüa.

Benjamin korjab rannavalli kõrvale pikali vajunud urni üles. Kaas on pealt ära kukkunud, osa tuhast liivas laiali. Luustikust järelejäänu on hall, pisut sinakapoolne, ta reageerib sellele urni vaid korraks üles tõstes ning kaant tagasi peale pannes. Ta ei kujutanud ema tuhka sellisena ette. Ta hoiab mõlema käega urni ümbert kinni, astub mõned sammud tagasi, tardub vendade kakluse ees. Sündmustest väljaspool, võimetu liigutama nagu nii palju kordi varemgi. Ta näeb nende huupi jagatud lööke, saamatust. Mistahes muul päeval peksaks Pierre venna vaeseomaks. Ta on kakelnud juba teismeliseeast peale. Mälestused kooliajast, kui Benjamin üle kooliõue kõndis ja märkas kaklust jälgima kogunenud noori, jopede vahelt paistis kellegi kohale kummardunud vend ning Benjamin läks kiiresti mööda, soovimata näha, kuidas too muudkui lööb ja lööb, kuigi vastane enam ei liigutanudki, paistis elutu. Pierre oskab kakelda, kuid siin, vee ääres, on väljavaated võrdsed, sest tal on ribi katki ja ta püsib vaevu püsti. Enamik vendadevahelisi lööke lõpeb õhus, ei saa täpselt pihta või pareeritakse kätega. Ent mõni rünnak on hävitav. Pierre tabab Nilsi silma ja Benjamin näeb, kuidas veri otsekohe mööda põske ja kaela nirisema hakkab. Nils tõukab Pierre’i küünarnukiga ja kõlab, nagu lööks ta venna nina puruks. Ta rebib Pierre’i juustest ja kui ta viimaks lahti laseb, jääb Pierre´i juuksesalk ta sõrmede vahele. Mõne aja pärast nad väsivad. Hetkeks paistab, nagu poleks kummalgi jaksu jätkata. Nad istuvad rannaserval teineteisest mõne meetri kaugusel ning põrnitsevad teineteist. Ja hakkavad siis jälle pihta. Aeglaselt ja venitades, nad tahavad teineteisele otsa peale teha, aga paistab, et neil pole sellega kiiret.

Ja nad ajavad lakkamatult juttu.

Nils mõõdab vennale jalahoobi, kuid ei taba ja kaotab tasakaalu. Pierre astub mõned sammud eemale, korjab kaldalt kivi, mille ta täie hooga Nilsi poole virutab. Kivi vihiseb mööda, kuid Pierre võtab järgmise ning nüüd tabab see Nilsi lõuga. Veelgi rohkem verd. Benjamin taganeb ettevaatlikult üle rannavalli, hoiab urnist nii tugevasti kinni, et sõrmeotsad tõmbuvad valgeks. Ta pöörab ringi, läheb aeglaselt üles maja poole. Ta jõuab majani, kööki, kust leiab oma mobiiltelefoni. Ta valib 112.

„Mu vennad hakkasid kaklema,“ ütleb ta. „Ma kardan, et nad löövad teineteist maha.“

„Kas te sekkuda saate?“ küsib naine telefonis.

„Ei.“

„Miks ei saa? Kas te olete ise viga saanud?“

„Ei, ei …“

„Miks te vahele minna ei saa?“

Benjamin surub telefoni tugevasti vastu kõrva. Miks ta vahele minna ei saa? Ta vaatab aknast välja. Kõikjal näeb ta kilde oma lapsepõlve tegevuspaikadest.

Neis paigus sai kõik kunagi alguse ja siin see ka lõppes. Ta ei saa sekkuda, sest kunagi jäi ta siia pidama ega suuda end sestsaadik enam liigutada. Ta on endiselt üheksane, all järve ääres kaklevad täiskasvanud mehed, vennad, kes elasid edasi.

Ta näeb nende kahe piirjooni, kes teineteist maha lüüa püüavad. Pole just väärikas finaal, kuigi ehk omamoodi ootuspärane. Millisena nad muidu lõppu ette kujutaksid? Mis nende arust pidi juhtuma, kui nad naasevad paika, kust põgenemisele nad on pühendanud kogu elu? Nüüd kaklevad vennad põlvini vees. Benjamin näeb, kuidas Pierre Nilsi pikali tõukab, nii et too jääb vee alla. Ta jääb lamama, ei tõuse, ja Pierre ei tee katsetki teda aidata.

Benjaminil käib peast läbi mõte: seal nad surevadki.

Ja ta laseb telefoni käest ning pistab nüüd jooksu. Tormab mööda kivitreppi õuele, järveni viiv rada on lihasmälus, ta oskab endiselt kõigest kõrvale põigata, ka sellisel suurel kiirusel, ta väldib iga väljaulatuvat puujuurt, hüppab üle viimsegi terava kivi. Ta jookseb läbi oma lapsepõlve. Ta möödub paikadest, kus ta vanemad ühtepuhku taanduvas õhtupäikeses istusid, enne kui see järve taha loojus. Ta möödub ida pool müürina kõrguvast metsast, paadikuurist. Ta jookseb. Millal ta viimati jooksis? Ei mäleta. Ta on elanud oma täiskasvanuelu pidevas peatumises, otsekui sulgudes, ja nüüd rinnus pulssi tundes täidab teda veider eufooria sellest, et ta suudab ja jaksab, või ehk eelkõige: et ta tahab. Ta ammutab jõudu sellest, et miski teda lõpuks tagant tõukab. Ja ta hüppab üle madala valli, kus ta lapsena konnakulleseid püüdis ja tagasi vette lasi. Ta haarab vendadest kinni ja valmistub neid teineteisest lahutama, kuid märkab otsekohe, et seda pole tarvis. Nad on kaklemise lõpetanud. Ja nad seisavad teineteise lähedal kõhuni vees, mõned meetrid kaldast. Nad põrnitsevad teineteist. Nende tumedad juuksed on sarnased, nende silmad ühesugused, ühtviisi kastanipruunid. Nad ei räägi midagi. Järv rahuneb. Vaid kolme nutva venna hääl. Kivitrepil vaatavad nad üksteise vigastused üle. Nad ei vabanda, sest nad ei tea, kuidas seda tehakse, keegi pole seda neile mitte kunagi õpetanud. Nad katsuvad ettevaatlikult üksteise kehasid, puhastavad haavu, suruvad otsaesised kokku. Hoiavad kolmekesi üksteise ümbert kinni.

Läbi tuhmi ja niiske suvise vaikuse kuuleb Benjamin ühtäkki ülevalt metsast automootori häält. Ta heidab pilgu nõlvale. Politseiauto liigub aeglaselt ja vaevaliselt kitsukesel metsateel läbi sinetava roheluse talu poole. Seal, omaette neemel, kus juunikuus öösiti mitte kunagi päris pimedaks ei lähe, asub maakodu.