Читать книгу Ellujääjad - Alex Schulman - Страница 6

Igal õhtul seisis Benjamin kahva ja ämbriga järve ääres, veidi kõrgemal madalast rannavallist, millel istusid ema ja isa. Vanemad liikusid õhtupäikesele järele, tõstes lauda ja toole mõne meetri jagu edasi, kui nad varju jäid, muudkui tõstsid ja nihkusid videvikus järk-järgult edasi. Laua all istus koer Molly ja nägi üllatusega, kuidas tal katus pea kohalt kadus, liikus retkel mööda järvekallast kaaslastega ühes. Nüüd olid vanemad lõpp-peatuses ja jälgisid, kuidas päike teisel pool järve aeglaselt puulatvade taha loojub. Nad istusid alati teineteise kõrval, õlg õla vastas, sest mõlemad tahtsid järvele vaadata. Kõrgesse rohtu puurivad valged plastmasstoolid, väike viltune puidust laud, millel õhtupäikeses helkisid sõrmejälgi täis õlleklaasid. Lõikelaual jupp salaamit, Mortadella vorst ja redised. Nende vahel rohus külmkast, mis pidi viina jahedana hoidma. Iga kord, kui isa klõmaka võttis, ütles ta lakooniliselt „hei“, tõstis klaasi eimillegi poole ning jõi. Isa lõikas vorsti, nii et laud rappus, õlu loksus üle ääre, emast käis üle kiire ärritusevari – nägusid tehes hoidis ta klaasi seni õhus, kuni isa valmis sai. Isa ei märganud selliseid asju kunagi, kuid Benjamin märkas. Ta märkas kõiki muutusi, seisis alati veidi eemal, et nemad saaksid rahus olla, samas piisavalt lähedal, et vestlusi jälgida, meeleolusid ja tujusid kontrollida. Ta kuulis nende sõbralikku jutukõminat, söögiriistade klõbinat vastu lauanõusid, sigareti süütamise häält, heliderida, mis viitas, et nende vahel on kõik hästi.

Benjamin kõndis oma kahvaga mööda rannaäärt. Piidles tumedat vett, vahel juhtus vaatama otse peegelduvasse päikesesse, mis tegi silmadele haiget, need oleksid kui katki läinud. Ta hoidis suurtel kividel liikudes tasakaalu, uuris järvepõhja, otsis konnakulleseid, neid veidraid musti ja uimaseid olendeid, tillukesi ujuvaid komasid. Mõned tõstis ta kahvaga otse punase ämbri vangistusse. See oli juba traditsioon. Ta püüdis kulleseid, püsis tagaplaanil, ja kui päike loojus ning vanemad majja naasmiseks püsti tõusid, valas ta kullesed tagasi järve ja kõndis koos nendega mäest üles. Ja alustas järgmisel õhtul otsast peale. Kord unustas ta kullesed ämbrisse. Kui ta need järgmisel pärastlõunal avastas, olid kõik surnud, päikeselõõsas hävinud. Hirm, mis saab, kui isa selle avastab. Benjamin valas ämbri sisu kaldaäärsesse vette ja kuigi ta teadis, et isa puhkab üleval majas, lausa tundis tema põletavat pilku oma kuklal.

„Emme!“

Benjamin heitis pilgu maja poole ja nägi väikevenda nõlvast alla tulemas. Venna läbematus paistis temanigi kätte. See paik pole kannatamatute jaoks. Iseäranis mitte sel suvel – kui nad nädala eest maamajja kohale jõudsid, otsustasid vanemad, et ei vaata kogu puhkuse aja telekat. Sellest anti lastele pidulikult teada ja Pierre’ile mõjus eriti valuliselt, kui isa telekajuhtme seinast välja tõmbas ning pistiku demonstratiivselt aparaadi peale tõstis, otsekui oleks tegemist avaliku hukkamisega, kus surnukeha jäetakse hoiatava näitena rippuma, et kõikidel perekonnaliikmetel püsiks meeles, mis juhtub tehnikaga, mis ohustab perekonna otsust suved õues veeta.

Pierre’il olid koomiksiraamatud, mida ta õhtuti kõhuli murul lebades endale aeglasel pominal ette luges. Kuid lõpuks läks tal tuju ära ja siis tõmbas teda ikka alla järve äärde vanemate juurde ning Benjamin teadis, et ema ja isa võivad reageerida erineval moel, mõnikord võis emale sülle pugeda ja tema sügas tasakesi su selga. Teinekord ta aga ärritus ja hetk oli käest lastud.

„Mul pole midagi teha,“ kaebas Pierre.

„Kas sa ei võiks ka koos Benjaminiga konnakulleseid püüda?“ pakkus ema.

„Ei,“ vastas poiss. Ta jäi ema tooli taha seisma ja kissitas silmi madalale laskunud päikese poole.

„Või Nilsiga, te võite ometi midagi koos välja mõelda?“ pakkus ema.

„Mida näiteks?“ küsis Pierre.

Vaikus. Seal nad oma plasttoolides istusid, ema ja isa, mingil määral jõuetud, olemine alkoholist raske. Nad vaatasid järvele. Nagu mõtleksid, mida öelda, tahaksid tegevusi välja pakkuda, kuid ei saanud sõnakestki suust.

„Kuule,“ pobises isa ja tühjendas napsiklaasi, muheles siis ja plaksutas kolm korda käsi. „Sedasi siis,“ hõikas ta. „Ma tahan kõiki poisse kahe minuti pärast siin näha, ujukad jalas!“

Benjamin tõstis pilgu, astus paar sammu kaldast kaugemale. Kahv vajus rohu sisse.

„Poisid!“ hüüdis isa. „Kõik siia!“

Nils kuulas kõrvaklappidest muusikat, vedeles maja kõrval kahe kase vahele riputatud võrkkiiges. Erinevalt Benjaminist, kes kuulas tähelepanelikult kõiki pere helisid, lülitas Nils need välja. Benjamin püüdis pidevalt vanematele lähemale jõuda, Nils eemalduda. Tema valis teised paigad, ei tahtnud osa saada. Kui vennad pidid õhtuti magama jääma, kuulsid nad mõnikord läbi õhukese vineerseina vanemate tülitsemist. Benjamin registreeris iga viimsegi sõna, vaagis vestluse võimalikke kahjusid. Vahel karjusid vanemad teineteisele kujuteldamatuid koledusi, ütlesid nii jõhkraid asju, et paistis, nagu oleks kahju korvamatu. Benjamin lamas tundide kaupa ärkvel ja mängis tüli enda sees uuesti läbi. Nils aga paistis tõepoolest häirimatu olevat. „Hullumaja,“ pomises ta, kui tülid hoogu kogusid, keeras teise külje ja jäi magama. Tal oli ükskõik, ta hoidis päeval omaette ega teinud endast suurt numbrit, kui mitte arvestada äkilisi vihapurskeid, mis korraks pahvatasid ja haihtusid. „Kurat!“ kostis eemalt võrkkiigest ja Nils vajus küljele ning vehkis hüsteeriliselt kätega, et herilast minema peletada. „Idioodikari, raisk,“ lõugas ta ja rehmas mõned korrad käega. Seejärel saabus jälle rahu.

„Nils!“ hüüdis isa. „Kõik randa!“

„Ta ei kuule,“ ütles ema. „Ta kuulab muusikat.“

Isa hõikas valjemini. Ei mingit reaktsiooni võrkkiigest. Ema ohkas, tõusis püsti, läks kiirel sammul Nilsi juurde ja vehkis poisi silme ees demonstratiivselt kätega. Poiss võttis kõrvaklapid peast. „Isa tahab, et te siia tuleksite,“ ütles ema.

Kogunemine rannas. Loojangukuldne hetk. Isal see eriline pilk, mis vendadele meeldis, helk, mis tõotas koerusi ja mängu, hääl alati ühtviisi pidulik, asudes tutvustama uut võistlust, surmtõsine, suunurgas varjul naeratus. Tseremoniaalne ja pidulik, nagu oleks palju kaalul.

„Reeglid on lihtsad,“ ütles ta ja ajas kolme ujumispükstesse riietunud peenikeste jalgadega venna ees selja sirgu. „Minu poisid hüppavad märguande peale vette, ujuvad ümber poi ja tagasi kaldale. Ja see, kes esimesena siia jõuab, on võitja.“

Poisid võtsid rivvi.

„Kas kõik said aru?“ küsis isa. „Seega selgub nüüd, milline vend on kõige kiirem.“

Benjamin patsutas oma kõhetuid reisi, nagu oli näinud sportlasi telekas enne otsustavaid võistlusi tegevat.

„Oodake,“ ütles isa kella käelt võttes. „Ma võtan aega.“

Isa vajutas elektroonilise kella tillukesi nuppe oma liiga suurte pöialdega ja pomises enda ette „kurat võtaks“, kui nuppe tööle ei saanud. Ta tõstis pilgu.

„Kohtadele.“

Benjamini ja Pierre’i vaheline tõuklemine, püüd saada soodsamat stardipositsiooni.

„Ei-ei, jätke järele,“ manitses isa. „Nii ei tee.“

„Las ta siis jääda,“ arvas ema, kes istus endiselt laua taga ja valas klaasi täis.

Vennad olid seitse, üheksa ja kolmteist aastat vanad ja kui nad koos jalgpalli või kaarte mängisid, võis asi nüüdsel ajal lõppeda nii kõva kaklusega, et Benjaminile tundus, nagu läheks miski nende vahel katki. Panuseid tõstis veelgi see, kui isa vennad üksteise vastu üles seadis ning nõnda selgelt mõista andis, et tahab teada, kes neist milleski kõige parem on.

„Kohtadele … Tähelepanu … Läks!“

Benjamin tormas järve äärde, kaks venda tihedalt kannul. Vette. Ta kuulis selja tagant hõikeid, kaldale jäänud ema ja isa.

„Braavo!“

„Hei-hei!“

Mõni kärme samm ning terav kivine põhi kadus jalge alt. Lahevesi oli juunikuiselt jahe, pisut kaugemale vette jõudes isevärki, veel külmema vee hoovused, mis tulid ja läksid, nagu oleks järv elusolend, kes paneb nad erinevat laadi külmadega proovile. Valge penoplastpoi peegelsiledal järveveel liikumatult nende ees. Vennad sättisid selle vette vaid mõne tunni eest, kui koos isaga võrke sisse panid. Ent Benjamin ei mäletanud, nagu nad oleksid selle nii kaugele pannud. Nad ujusid vaikides, et energiat säästa. Kolm pead mustavas vees, üha kaugenevad hõiked kaldalt. Hetke pärast kadus päike teisel pool järve puude taha. Läks hämaraks, ühtäkki ujusid nad hoopis mingis teises järves. Vesi muutus Benjamini meelest võõraks. Otsemaid hakkas ta teadvustama kõike, mis toimus temast sügavamal, loomi enda all, kes neid sinna võib-olla ei tahagi. Ta mõtles kõikidele vendadega koos paadis veedetud kordadele, kui isa võrgust kalu välja võttis ja need paadipõhja kallas. Ja vennad kallutasid end ettepoole ning vaatasid haugide tillukesi nõelteravaid kihvu, ahvenate sakilisi uimesid. Mõned kalad visklesid, poisid võpatasid ja karjatasid ning isa, keda nende äkilised karjatused ehmatasid, käratas ägestunult vastu. Ja seejärel taas rahu, isa ümin, kui ta võrgu kallal nokitses: „Ega te ometi kalu ei karda.“ Benjamin mõtles, et nüüd ujuvad need olendid temaga kohakuti või täpselt tema all, tumedas vees varjul. Valge poi, loojanguvalguses ühtäkki roosa, oli endiselt kaugel.

Pärast mõneminutilist ujumist olid stardipositsioonid laiali hajunud – Nils hea hulk maad eespool kui Benjamin, kes oli omakorda Pierre’i selja taha jätnud. Ent kui äkki saabus pimedus ning külm hakkas jalgu torkima, lähenesid vennad üksteisele uuesti. Peagi ujusid nad jälle üksteise lähedal. Võib-olla ei mõelnud nad sellele ega tunnistaks seda üksteisele iialgi, aga seal vees ei jätnud nad üksteist.

Pead vajusid veepinnale lähemale. Käed tegid üha lühemaid ringe. Alguses vahutas vesi vendade ujumistõmmetest, aga nüüd oli järv vaikne. Kui nad poini jõudsid, pööras Benjamin ringi ja vaatas maamaja poole. Maja tundus eemal punase legoklotsina. Alles nüüd jõudis talle kohale, kui pikk on tagasitee.

Väsimus tuli kui eikuskilt. Piimhappe tõttu ei suutnud ta käsi enda ette tõsta. See ehmatas teda nii, et ta unustas jalgade liigutamise sootuks ega teadnud enam, kuidas see käib. Kuklast kiirgas ülespoole jahedust. Ta kuulis omaenda hingetõmbeid, kuidas need lühemaks ja ägedamaks muutusid, ja rinda täitis jäine arusaam: ta ei suuda kogu teed tagasi kaldale ujuda. Ta nägi, kuidas Nils pead tahapoole kallutas, et vett suhu ei läheks.

„Nils,“ ütles Benjamin. Nils ei reageerinud, ujus lihtsalt edasi, pilk taevasse suunatud. Benjamin liikus vanema vennani, nad hingasid ägedalt teineteisele näkku. Nende pilgud kohtusid ja Benjamin märkas venna silmis hirmu, mis oli talle võõras.

„Kuidas on?“ küsis Benjamin.

„Ma ei tea …“ hingeldas vend. „Ma ei tea, kas ma tulen toime.“

Nils küünitas poi järele ja võttis sellest kahe käega kinni, et pinnal hulpida, kuid poi ei kandnud ta raskust ja vajus tema alla pimedusse. Ta heitis pilgu kalda poole.

„Pole võimalik,“ pomises Nils. „Liiga kaugel.“

Benjamin meenutas, mida oli õppinud ujumistundides, kui õpetaja pidas pikki õpetuskõnesid veeohutuse kohta.

„Me peame rahulikuks jääma,“ ütles ta Nilsile. „Tõmba pikemalt käega. Hinga pikemalt sisse.“

Ta heitis pilgu Pierre’ile.

„Kuidas on?“ küsis ta.

„Ma kardan,“ vastas Pierre.

„Mina ka,“ vastas Benjamin.

„Ma ei taha ära surra!“ hüüdis Pierre. Tema niisked silmad madalal veepinna kohal.

„Tule siia,“ ütles Benjamin. „Tule minu lähedale.“

Kolm venda lähenesid vees üksteisele.

„Me aitame üksteist,“ sõnas Benjamin.

Nad ujusid külg-külje kõrval tagasi maja poole.

„Pikad tõmbed,“ juhendas Benjamin. „Me teeme koos pikki tõmbeid.“

Pierre oli nutmise lõpetanud ja ujus nüüd otsustavalt edasi. Hetke pärast leidsid nad ühise rütmi, ühised tõmbed, hingasid sisse ja välja, pikki hingetõmbeid.

Benjamin vaatas Pierre’i ja turtsatas naerda.

„Su huuled on sinised.“

„Sinul ka.“

Üle nende nägude libises põgus muie. Ja seejärel keskendusid nad uuesti. Pea veepinna kohale. Pikad tõmbed.

Benjamin nägi eemal maja ja ebaühtlase muruga väikest jalgpalliplatsi, kus nad Pierre’iga iga päev jalgpalli tagusid. Maakeldrit ja sellest vasakul marjapõõsaid, mille juures nad pärastlõunati vaarikaid ja mustsõstraid korjasid, pruuniks põlenud jalgadel tagasi tulles valged kriimud. Ja kõige selle taga kõrgusid videvikuhämaruses tumedaks tõmbunud kuused.

Vennad lähenesid kaldale.

Kui veeperveni oli jäänud vaid meetrit viisteist, võttis Nils hoo sisse ja hakkas ägedate liigutustega kroolima. Benjamin kirus oma loidu hämmeldust ning rebis vennale järele. Järsku, kui vendade võitlus kaldale jõudmise pärast metsikumaks muutus, ei olnud järv enam vaikne. Pierre abitult kannul. Nils randa jõudes ühe tõmbe jagu Benjaminist eespool, kõrvuti tormasid nad nõlvast üles. Benjamin sikutas Nilsi käest, et mööda pääseda, too rebis end vihaselt lahti, mis Benjamini üllatas. Nad jõudsid istumisplatsile. Vaatasid ringi.

Benjamin astus paar sammu maja suunas, piilus ühest aknast sisse. Ja köögiaknast nägi ta vilksamisi isa kuju. Isa laia selga nõude kohal kookus.

„Nad on tuppa läinud,“ nentis Benjamin.

Nils seisis, käed põlvedel, ja tõmbas hinge.

Pierre tuli hingeldades nõlvast üles, hämmeldunud pilk koristatud laual. Seal nad seisid, segaduses, vennad. Kolm ärevat hingeldamist vaikuses.