Читать книгу Dalai-laama: erakordne elu - Alexander Norman - Страница 5

Vastuvõtulaua ees annan teada oma tuleku põhjuse.

„Ma otsin mister Tenzin Tethongi, Tema Pühaduse dalai-laama erasekretäri.“

Kaenla all on mul dalai-laama autobiograafia „Vabadus paguluses“ [eesti keeles 1999] käsikirja mustand, mille kallal olen töötanud viimased paar kuud.

Vastuvõtulaua töötaja vaatab mulle tühja pilguga otsa. Vahest on asi mu tugevas inglise aktsendis.

„Mister De Keeeda?“ küsib ta sõnu venitades.

Kolm kümnendit hiljem oleks selline vastus mõeldamatu. Dalai-laama on üks maailma tuntumaid inimesi, kes meelitab staadionidele kokku täismaja Sydneyst São Pauloni ja Oslost Johannesburgini. Dalai-laamal on 20 miljonit Twitteri jälgijat, seega rohkem kui paavstil, ja ta tegutseb internetis üha aktiivsemalt. Ta on saanud Nobeli rahupreemia ja Kongressi kuldmedali ning Templetoni auhinna (ja sellega kaasneva 1,1 miljonit naela) vaimse elu edendamise eest. Ta on kuulutatud paljude linnade aukodanikuks ja talle on antud nõnda palju aunimetusi, et neid pole mahti siin loetleda. Tema näo võib leida käekelladelt ja ekraanisäästjatelt ning Amazonis on mitusada raamatut, mille autor ta on. Mitmeid neist on müüdud miljoneid eksemplare. Kahtlemata on dalai-laama üks tuntumaid ja armastatumaid tänapäeva inimesi.

Kuigi ta on viimasel ajal muutunud lausa superstaariks, on samas üsna vähe neid, kes teavad põhjalikumalt tema tausta või tunnevad seda kultuuri, mida ta kehastab. Suurt osa sellestki, mida teatakse, tõlgendatakse vääriti. Näiteks usuvad paljud, et dalai-laama on usujuht, justkui budistlik paavst. Kuid erinevalt paavstist, kellel on võimu iga preestri ja prelaadi üle roomakatoliku maailmas, ei allu dalai-laamale otseselt ükski laama ega munk. Ta pole ka oma konkreetse usutraditsiooni pea ega ühegi selle traditsiooni alamkoolkonna liider. Tegelikult pole ta isegi selle kloostri ülem, mille liikmete hulka ta kuulub. Nii et kui ta ütleb, et on vaid lihtne budistlik munk, mida ta sageli teebki, siis pole dalai-laama lihtsalt endale omaselt tagasihoidlik. Ta räägib sulatõtt. Dalai-laamad – praegune on järjekorras neljateistkümnes – on alati olnud vaid lihtsad budistlikud mungad, kuigi V dalai-laama oli üks kõige võimukamaid mehi kogu Aasias ning dalai-laamasid on alati austatud ka väljaspool Lumede Maad (nagu tiibetlased oma kodumaad nimetavad).

Poliitilises mõttes pole dalai-laamad küll kunagi tavapärased olnud. Alates V dalai-laamast on nad – vähemalt teoorias – ka ilmalikud juhid rahvale, kelle maa on pindalalt võrdne Lääne-Euroopaga ja laiub ühes suunas 2400 kilomeetrit, piirnedes läänes Pakistaniga ja idas Hiinaga, ning teises suunas ligi 1600 kilomeetrit, piirnedes põhjas Mongooliaga ja lõunas India, Nepali ja Birmaga. Samas ei pruugi paljud teada, et 2011. aastal loobus dalai-laama oma rahva juhtimisest riigipeana ja andis võimu üle demokraatlikult valitud ilmikutele. Nii on dalai-laama ametikoht nüüd puhtalt õpetaja oma. See on ka täiesti loogiline, sest tiibetikeelne sõna laama vastab sanskritikeelsele sõnale guru, mis tähendab vaimset teejuhti.

Lisaks neile vääritimõistmistele tuleb öelda, et levinud ettekujutus dalai-laamast kui alati naeratavast pühamehest ei väljenda päriselt ei tema kui inimese ega ka temas kehastuva traditsiooni olemust. Sageli jäävad tähelepanuta tema erakordsed saavutused tiibetlaste diasporaa (mis koosneb nüüdseks ligi veerandist miljonist inimesest) ümberasustamisel. Nagu ka see, et ta on ühendanud rahva, mis oli varem killustatud geograafia, hõimukuuluvuse ja usulõhede tõttu. Seda tehes on ta dalai-laama institutsiooni laiendanud kõigile tiibetlastele ennenägematul viisil. Sageli jäävad tähelepanuta ka tema poliitilised reformid ning suursaavutused õpetlase ja harjutajana: kahtlemata on tegu ühe kõige kaugemale jõudnud ja õpetatud vadžrajaana budismi meistriga, keda on viimase sajandi vältel nähtud. Lihtne on mööda vaadata ka sellest erakordsest mõjust, mida dalai-laama on avaldanud tänapäeva maailmale. Kahtlemata on tegu ühe kõige erakordsema olendiga, kes on kunagi maa peal kõndinud, ja see kõik on saanud teoks tänu ajaloo tormilistele keerdkäikudele.

Seda raamatut kirjutades üritan ma asetada dalai-laama teod tiibeti traditsiooni ajaloolisesse ja kultuurilisse konteksti ning just sel põhjusel olen üsna detailselt kirjeldanud Tiibeti regentvalitsuse (mis juhtis Tiibetit kuni dalai-laama täisealiseks saamiseni) esiletõusu ja lõppemist. Kui me ei saa aru sellest, kust ja kuidas dalai-laama esile kerkis, ei pruugi me taibata tema saavutuste mõõtkava ja alahindame tema ees seisnud ülesannete suurust.

Ma loodan, et mul õnnestub näidata, miks panid dalai-laamat ajendanud tegurid teda käituma just niisugusel viisil – need ajendid tulenevad sellest, kuidas ta mõtestab tiibeti traditsiooni. Selle kõige alguspunktiks pean bodhisattva tõotust, mille ta andis viieteistkümneaastasena. Kaastundest ajendatuna võttis ta sihiks pühendada kõik oma mõtted, sõnad ja teod kõigi elusolendite hüveks, et aidata neid kannatusest vabanemise teel. Seega võib dalai-laama elulugu pidada õpetuseks, mis näitab meile traditsiooni perspektiivist, mida kaastunde idee endast tõeliselt kujutab ja kuidas see avaldub igapäevases maailmas.

Nüüd tuleks juttu teha sellestki, mida ma mõtlen „traditsiooni“ ja eriti just „tiibeti traditsiooni“ all, kui neid termineid selles raamatus kasutan. Kui ma väidan, et dalai-laamas leiab väljenduse tiibeti traditsioon, mõistan selle all seda, mida pärandatakse või antakse edasi ühelt põlvkonnalt järgmisele – mitte ainult paljude tiibetlaste usutavasid ja -kombeid, vaid ka neid ideid ja uskumusi, mis nende usutavadega kaasas käivad. Kui ma ütlen, et tiibeti traditsiooni kohaselt leidub palju põrguid, mõned palavad ja mõned jäised, siis tahan sellega öelda, et nii arvab enamik ortodokssetest usklikest, kes kuuluvad sellesse traditsiooni. Ma ei väida, et kõik tiibetlased on seda alati uskunud ja usuvad edasi – küll aga enamik neist.

Traditsioonist rääkides tuleb ühtlasi rõhutada, et kui jutuks on tiibeti religioosne traditsioon, siis võib sealt leida budismi selle kohalikes vormides, kuid ei saa rääkida tiibeti budismist kui sellisest. Tiibetlaste vaatepunktist on nende traditsioonis säilitatud budismi selle kõige kõrgemas ja täiuslikumas vormis – isegi kui mõningaid selle õpetusi ja tavasid peetakse mujal vahest budismist kõrvalekaldumiseks.

Kuna minu sihiks on asetada dalai-laama tiibetlastele omasesse kultuurilisse ja ajaloolisesse konteksti ning esitada tema biograafia elulise õppetunnina sellest, mida tähendab olla tõeliselt kaastundlik (vähemalt tema traditsiooni perspektiivist lähtudes), siis olen vahest vähem tähelepanu pööranud sellele, mida dalai-laama ütleb. Tema vaimseid õpetusi ja poliitilisi vaateid leiab sadadest raamatutest ning tuhandetest video- ja audiosalvestustest, mida on tehtud nende kuuekümne aasta kestel alates ajast, kui ta läks eksiili. Keda huvitab dalai-laama vaimne ja poliitiline filosoofia, peaks pöörduma nende allikate poole.

Mis puutub sellesse, milline on dalai-laama tegelikult, siis pean seda küsimust vähem tähtsaks kui seda, mida dalai-laama inimestele tähendab – nii oma sõnade kui ka tegude kaudu. Isiklike detailide tähtsustamist võib mitmeti võtta, kuid minu arvates ütlevad need tema kui inimese kohta märksa vähem kui näiteks tõsiasi, et tema religioossed tõekspidamised sisaldavad mitmeid selliseid, mida paljud autoriteedid isegi tema enda geluki koolkonnas peavad ohtlikeks eksiarvamusteks. Kuidas dalai-laama tõlgendab ja vormib tiibeti traditsiooni, eriti just siis, kui ta sellest kõrvale kaldub, on minu arust kõnekam ja ajaloo seisukohalt olulisem kui tema armastatuim telesaade või hobid. Muuseas, ta pidavat eelistama loodussaateid – David Attenborough kuulub ta lemmikute hulka – ning mis puutub hobidesse (kuigi ta tegeleb nendega nüüd vähem), siis oli ta kunagi innukas amatöörkellassepp ja talle meeldib endiselt teha aiatöid oma residentsi ümbritsevas aias.

Olles seda öelnud, on mulle siiski langenud osaks erakordne privileeg dalai-laamaga koostööd teha kolme tema tähtsaima raamatu juures, sealhulgas tema (teine) autobiograafia, seega peaksin vähemalt üritama vastata küsimusele, milline ta inimesena on¹. Vahest annab seda kõige paremini edasi aastate eest temaga peetud vestluse algus, kui ma rääkisin talle, kuidas mu naine oli mind noominud, et see on lausa häbiasi, et olen Tema Pühadust tundnud juba veerand sajandit, kuid ei suuda endiselt temaga korralikult vestelda tema oma emakeeles. Pidin tunnistama, et tal oli õigus, ja ma ütlesin dalai-laamale, et pean selle pärast vabandama.

„Noh, mis sellesse puutub,“ ütles ta oma tugeva aktsendiga inglise keeles, „siis hoopis mina peaksin vabandama. Mina olen sinu keelt õppinud juba aastast 1947.“

See lause võtab hästi kokku tema lahkuse, tagasihoidlikkuse ja heasoovlikkuse.

Kohtusin dalai-laamaga esimest korda Indias asuvas Dharamsalas, mis on alates eksiili minekust tema kodupaik, kui läksin sinna 1988. aasta märtsis teda intervjueerima Londoni ajakirja Spectator jaoks. Sel esimesel kohtumisel leidis aset üks asi, mis tundus tollal mulle mõneti kummaline, ent nüüd näib see lausa prohvetlikuna. Kui mind tema audientsiruumi juhatati, tundus mulle esimesel pilgul, et see on tühi, kuid siis taipasin, et dalai-laama seisab sisuliselt mu nina ees. Mulle ei jäänud muljet, et ta oleks seal algusest peale olnud ja ma lihtsalt ei märganud teda; mulle tundus, et ta oleks justkui tühjusest välja vupsanud.

Midagi sarnast juhtus ka umbes aasta hiljem, aga ma ei hakka seda lähemalt kirjeldama, sest see peaks olema tema biograafia, mitte minu autobiograafia. Ütlen vaid, et suur osa meie järgnevate aastate tööst sai tehtud tema ringreiside ajal USA-s, Taanis, Itaalias, Saksamaal, Prantsusmaal, Suurbritannias ja mujal Indias. See võimaldas mul teda näha erinevas ümbruses ja koguda tähelepanekuid, millest vahest tasub kõnelda.

Näiteks tean, et ta hoolitseb oma välimuse eest – tema küüned on alati hoolikalt lõigatud – ja samas ei ürita ta kunagi riietusele rõhuda. Tema riided on hea kvaliteediga, kuid ei pea olema parimast kangast. Ta kingad on vastupidavad ja läikima löödud, kuid ei pärine tipptootjatelt. Rupert Murdoch – meediamagnaat, mitte moralist – nimetas dalai-laamat kord „kavalaks vanaks mungaks, kes kannab Gucci kingi“. Ta eksis. Dalai-laama kannab tavaliselt Hush Puppiesi, mitte Gucci toodangut. Kodus on tal jalas sandaalid.

See on tõsi, et dalai-laamale meeldivad kvaliteetsed käekellad, kuid ta ei kollektsioneeri neid. Ta kannab lisakaunistusteta Rolexi kuldkella. Ta kingib ära need kellad, mida ta enam ei kasuta. Tegelikult on ka minul üks selline (see jõudis minuni kaudset teed pidi, sest ta kinkis selle esmalt kellelegi teisele). See on tavaline roostevabast terasest Jaeger-LeCoultre Memovox mehaanilise alarmiga (mille ehitus pakkus talle kindlasti huvi), mida ta 1960-ndatel mõnda aega kandis.

Kuigi oma asjade põhjal ei ole ta ekstravagantne, on dalai-laama tunnistanud, et ta kulutab veidi „liiga vabalt“. Lapsena ostis ta kokku nii palju tapale minevaid loomi, kui suutis – kuni viimaks polnud tema ametnikel neid enam kuhugi panna. Täiskasvanuna, oma esimesel külaskäigul USA-sse 1979. aastal, külastas ta rohkem kui korra sealseid ostukeskusi. Tema õpetaja Ling Rinpotše hoiatas teda, et ta ei teeks mõttetuid oste, ning minu teada on teda hiljem harva sedasorti asutustes nähtud. Ta ei kasuta arvutit, seega ei tegele ta internetis poodlemisega. Tema ekstravagantsus – kui seda sõna sobib tema puhul üldse kasutada – piirdub tänapäeval raha kinkimisega, seda peamiselt heategeval eesmärgil. Kui ta võitis 2012. aastal Templetoni auhinna, andis ta suurema osa ligi 2 miljoni dollari suurusest preemiast sihtasutusele Päästke Lapsed (Save the Children).² Ta tahtis toda sihtasutust sellega tänada helduse eest, mida see oli ilmutanud Tiibeti pagulaste vastu pärast nende eksiili siirdumist.

Eraelus on dalai-laama inimeste eelistuste suhtes tähelepanelik ja võib näiteks küsida, kas sooviksid kohvi, kui pakutakse vaid teed. Ta teeb kindlaks, et lisaks dri churra’le (Tiibeti ülikõvale kuivatatud juustule), mida ta ise eelistab, serveeritakse ka pähkleid või küpsiseid. Ta on valmis kardinaid kohendama, et päike sulle otse silma ei paistaks. Ta võib küsida, kas sul on liiga palav või liiga külm, ning laseb kütet või õhukonditsioneeri vastavalt reguleerida. Kui talle tundub, et mõne loenguruumi sisutus ei vasta publiku vajadustele, palub ta oma abilistel mööblit liigutada, kuni on kõigega rahul. Mulle meenub üks kord meie tutvuse varajasest ajast, kui ma nägin teda oma hotellitoas toole ringi tõstmas, sest seal pidi peagi algama pressikonverents.

Dalai-laama sööb isukalt, osalt ka seetõttu, et ordineeritud mungana tohib ta süüa vaid kaks korda päevas ja mitte kunagi pärast keskpäeva – kuigi ta võib seda teha siis, kui ta külastab välismaal mõnd vastuvõtulõunat, ning mõne väga kurnava päeva ajal võib ta pärastlõunal süüa ka mõne küpsise. Toidusedeli osas pole tal erilisi nõudmisi. Põhimõtteliselt eelistab ta taimetoitu, kuid tervislikel põhjustel ja arstide nõuandel sööb ta nina kirtsutamata ka liha – kuid võite olla kindlad, et ta palvetab iga olendi surmajärgse heaolu eest, keda ta toiduks tarvitab.

Mis puutub oma vajaduste eest hoolitsemisse, siis viskab ta vahel nalja, et ta ei teaks isegi, kuidas teed keeta. Ta ei tee ka süüa ning kuigi ta osales poisikesena uue aasta küpsiste ehk khapse tegemisel Potala palee köögis, on ta hiljem harva mõnda kööki sattunud. Noorena meeldis talle tule tegemisel käed külge lüüa. Kuid üldiselt pole tal kunagi olnud võimalust igapäevaelu pisitoimetustes osaleda, kuna ta oli juba varajasest lapsepõlvest peale ümbritsetud abilistest ja teenijatest. Neid on tema ümber endiselt väike kaaskond. Tema majapidamises on neid umbes kümme, sealhulgas kokad ja käskjalad. Tal on neli või viis isiklikku teenrit, kõik mungad, ning ka teatud arv muid abilisi, kellel on kõrge vanuse tõttu vähe kohustusi ja kes kuuluvad ta lähikonda lihtsalt sõpradena. Selle väikese kogukonnaga saab ta iga päeva lõpus juttu ajada ja nende seltsis lõdvestuda. Tema kabinetipersonal on jagatud tiibeti- ja ingliskeelseks sektsiooniks ja enamasti on tegu ilmikutega, kuigi on ka erandeid. Tema palgal on neli (kuni hiljutise ajani oli neid vaid kaks) peamist erasekretäri, kellel on omad abilised. Kuigi dalai-laama palkab need mehed ise (nad kõik on mehed, sest see näib kohasem, kuna ta on ju munk), antakse talle valida vaid nende kandidaatide hulgast, kelle pakub välja Tiibeti keskvalitsus. Nemad on tema silmadeks ja kõrvadeks väljaspool Ganden Phodrangi, nagu tuntakse tema kodust peakorterit (just nagu Washingtoni presidendihoonet tuntakse Valge Majana). Muidugi kuulab ta hoolega ka seda, mida on tema külalistel öelda, ning saab infot veel sugulaste ja sõprade kaudu.

Kui ta on mõnel teemal vähe informeeritud, siis on põhjuseks see, et teda ümbritsevad inimesed pole miskipärast suutnud seda piisava põhjalikkusega teha. Vahel tuleb seda ette, mis on küllap ka vältimatu, kui silmas pidada, et ta toetub siiski üsna vähestele inimestele.

Lisaks personali püsiliikmetele on tal ka suurel arvul ihukaitsjaid. Kodus olles valvavad dalai-laama turvalisust lisaks tiibetlastest ihukaitsjatele ka India sõjaväelased. Tema suhted nendega jäävad pigem formaalseks, kui välja arvata mõned kõrgemad ohvitserid, kuid ta hoolib ka nende kõigi vajadustest. Kui ta läheb varahommikusele jalutuskäigule, on tal öövahtidele alati mõni sõbralik sõna varuks. (Tal on kombeks õue või hotellikoridoridesse jalutama minna kohe, kui esimesed hommikused palved on lausutud.) Kui ta ringi reisib, leiab ta alati aega vestelda nendega, kes teda teenindavad.

Palju on räägitud dalai-laama huumorimeelest. Olen sageli leidnud, et tiibetlaste huumorimeel on üsna sarnane inglaste omale: vahe, sageli maalähedane, irooniat ja absurdi hindav. Minu kõige edukam nali oli üsna süütu ja käis hiire kohta. Ma ei kõneleks talle kunagi mõnd vulgaarset lugu. Ilmselt peaks ta seda üsna imelikuks, kui keegi peale tema lähimate sugulaste või kolleegide säärast asja teeks. Kuid ta pole ka mingi tujurikkuja. Kord küsis ta minult ühe noore tiibetlasest ametniku pulmapeo kohta, kus ma käisin: kas keegi jõi end purju? Kui ma jaatavalt vastasin, ei paistnud ta seda hukka mõistvat. Kui sain teada, et lisaks loodussaadetele vaatab ta vahel ka tuntud Inglise komöödiasarja „Isa armee“ („Dad’s Army“), saatsin ma talle DVD-kogu, kuid ma ei tea, kas ta seda kunagi vaatas. Panin juurde ka Mr Beani filmi, kuna arvasin, et see võiks talle meeldida.

Kuigi talle tseremooniad ei meeldi – igasugused formaalsused ja kombetäitmine on talle vastukarva –, annab dalai-laama endale aru oma ametikoha väärikusest. Üks kord läks mul temaga kohtudes meelest pakkuda talle kombekohast siidsalli ehk kathag’i, ja ta ei kõhelnud mind noomimast. Teine kord tegin säärase fopaa, mis mulle kui võõramaalasele näis süütuna, kuid võis siiski mõjuda tõsise solvanguna. Ta juhtis mu eksimusele tähelepanu, kuid tegi seda leebelt. Kuid ma arvan, et ta tegi seda vaid seetõttu, et ta tunneb mind hästi. Ta arvestab väga teiste inimeste tunnetega. Mõnikord teeb ta siiski märkusi, mis võivad inimestele veidi ehmatavalt mõjuda. Kuulsin kord, et üht mu kirjanikust kolleegi oli ta naerdes noominud, et tolle sõrmeküüned näevad välja nagu küünised.

Dalai-laama on loomu poolest südamlik ja talle meeldib inimesi puudutada. Ta võib teeselda, et tahab sõpradele kuklasse laksu anda. Ta võib su käe oma pihku võtta ja seda pikalt hoida, oma põske sinu oma vastu hõõruda või su habet silitada. Selline puudutamise komme oli ka XIII dalai-laamal, kes põgenes Hiina armee eest üle mägede Sikkimisse, kus kohalikud ta oma kombe kohaselt vastu võtsid. Mõned kummardasid, teised ütlesid salam, kolmandad laskusid tema ette maha, kuid kolm väikest šoti tüdrukut – nende isa oli kohalik misjonär – liitusid samuti selle rongkäiguga oma ponide seljas, sõites kohe tema selja taga. Kui dalai-laama peatus, et rahvast tervitada, siis hüppasid nad sadulast maha ja jooksid temast mööda, et oodata teda valitsuse külalistemaja ees, kus ta pidi peatuma. Kui dalai-laama selle ette jõudis, siis ta peatus ega öelnud midagi, vaid tõmbas sõrmedega läbi isa Grahami blondide lokkide, „hõõrudes neid pöidla ja nimetissõrme vahel, nagu katsuks siidilõnga kvaliteeti ja tekstuuri“. Siis läks ta korraks majja, kuid tuli mõne hetke pärast õue tagasi ja katsus uuesti tüdruku juukseid, samas kui rahvas ahhetas.

Kui mõtleme neile isiksuseomadustele, on tähtis meeles pidada, et dalai-laama on eelkõige munk – nimelt selline munk, kellel lasuvad tohutud rituaalsed kohustused. Sedasorti biograafia nõrkuseks on kindlasti see, et kergesti võib jääda mulje, nagu koosneks kõnealuse isiku elu vaid avalikest tegudest. Ent dalai-laama puhul on tema siseelu vahest isegi olulisem. Seega on oluline, et lugeja peaks meeles dalai-laama täielikku pühendumist munklusele. Pärast ärkamist algab tema päev alati vähemalt kolmetunnise palve- ja mõtlussessiooniga. Igal õhtul teeb ta oma päeva lõpus vähemalt tund aega sedasama. Ka päeva kestel palvetab ja õpib ta niipalju, kui ajakava seda võimaldab, sageli ka söömise ajal. Eraldusse tõmbudes, mida ta teeb kolm nädalat jutti igal aastal, kuid ka mõnepäevaste lühemate perioodidena mitu korda aastas, harjutab ta veelgi pühendunumalt (ärgates juba kell kolm, mitte pool viis hommikul, nagu tavaliselt) ning tegeleb maiste asjadega vaid tund või paar päevas, kui see vähegi võimalik on.

Mainisin juba, et kõnelen tiibeti keelt üsna halvasti. Kuigi mingil määral tulen selles keeles lugemisega toime, pean kasutama siiski sõnastiku või siis mõne heasoovliku inimese abi, kui tegu pole just väga lühikeste ja lihtsakoeliste tekstidega. Mõnes mõttes on see aga õnnistuseks saanud. Tänu sellele olen leidnud mitu lähedast tiibetlasest sõpra, mida poleks vahest juhtunud siis, kui ma ei oleks vajanud nende keeleabi. Ühtlasi tuletab see mulle pidevalt meelde, et kirjutan võõrasse kultuuriruumi kiikava kõrvalseisja ja vaatleja positsioonilt.

Ma pole budist, kuid see on vahest väiksem probleem. See on mul võimaldanud esitada küsimusi ja mõelda mõtteid, mis oleksid budistina keerulised, kui mitte võimatud. Kuid ühtlasi olen kindel, et samal põhjusel tundub osa siia kirjapandust mõne jaoks sobimatu või isegi lugupidamatu, kuigi see polnud mul plaanis. Osa materjalist võib mõnele mu lugejale vahest ka haiget teha. Ma austan nende tundeid, kuid leian julgustust dalai-laama enda sõnadest, kes on korduvalt kõnelnud vajadusest käsitleda fakte ausalt ja tasakaalustatult. Ma loodan, et see on mul õnnestunud; kahtlemata oli see alati mu sihiks.