Читать книгу Dalai-laama: erakordne elu - Alexander Norman - Страница 6

Mul on kiusatus alustada meie lugu 1935. aastal juulikuu esimesest laupäevast (Gregoriuse kalendri kohaselt), kui sündis praegune dalai-laama. Aga seda tehes ignoreeriksime konteksti, millesse see sünd asetub. Mõnes mõttes on kohasem alustada 17. detsembri 1933. aasta õhtupoolikust ja sellega seonduvast, sest just siis suur XIII dalai-laama „lahkus Tušita³ taevasse“ – kus ootavad kõik need, kes on virgumise lävel – nagu seda väljendab usutraditsioon. Eelmise dalai-laama surmast tuleneb järgmise sünd – isegi siis, kui neid sündmusi lahutab märksa rohkem kui üheksa kuud, nagu juhtus ka seekord.

Kuid päris alguseks oli siiski I dalai-laama sünd, kuna iga taaskehastust peetakse sama vaimse jätkuvuse osaks. See nõuaks siiski väga kaugesse ajalukku naasmist, kust oleks alustada problemaatiline ka muudel põhjustel. Nimelt selgub, et I dalai-laama oli tegelikult kolmas. Juhtus see, et laama nimega Sönam Gjatso kutsuti Tšingis-khaani järeltulija Altan-khaani ette Mongooliasse, kus nad kohtusid 1578. aastal. Kesk-Aasia üle valitsev Altan otsis uusi viise oma võimu legitiimseks muutmiseks ning Sönam Gjatso kui üks tolle aja hinnatumaid laamasid näis olevat sobiv inimene sellele kaasa aitama. Nii andis Altan tolleaegse kombe kohaselt tiibetlasele terve hulga kõrgelennulisi tiitleid, millest üks kuulutas ta dalai-laamaks. Sõna dalai on tiibetipärane versioon mongolikeelsest sõnast, mis tähendab „ookeani“, ning Gjatso tähendab sama tiibeti keeles. Aga kuna Sönam oli Tiibeti suure mungakloostri Drepungi liinis kolmandaks kehastuseks, järeldus sellest, et tegelikult peab ta olema juba kolmas dalai-laama.

Asja ajab veel keerukamaks see, et Sönam Gjatso pole mitte ainult kolmas kehastus Drepungi liinis, vaid lisaks loetakse teda neljakümne teiseks katkematus liinis, mis ulatub tagasi ajaloolise Buddha aega, kes elas 5. sajandil e.m.a. See liin seob dalai-laamasid Kaastunde Bodhisattva Tšenrezigiga [sanskritipärane nimekuju Avalokitešvara – tlk], keda arvatakse ilmnevat ka maises vormis. Kuid sellegi liini algust võib soovi korral veel varasemaks dateerida, kuna Tšenrezigi peetakse ühe printsi taaskehastuseks, kes elas 990 aegkonda tagasi. Aga kui pikk on aegkond? Räägitakse, et üks Buddha õpilane oli seda kunagi temalt küsinud. Ta vastas võrdpildiga: kujutame ette tohutut ja ilma ühegi praota kiviplokki, mis on seitse miili kõrge ja seitse miili lai. Iga saja aasta järel hõõrub üks mees seda Benarese peene kangaga. Ka see hiiglaslik kiviplokk kuluks sellise hõõrumise korral täielikult ära juba enne ühe aegkonna lõppu. Nii saab selgeks, et kui hakkame põhjalikult uurima dalai-laamade ajalugu, seisame väga sügavmõtteliste küsimuste ees. On selge, et praeguse dalai-laama puhul ei saa me rääkida vaid ühe mehe biograafiast, vaid pigem ühe olendi arenguloost, kes on tema traditsiooni vaateviisi kohaselt end kõigist meelemürkidest puhastanud lugematute heategude sooritamisega lugematute elude vältel, ning kes ilmneb siin maailmas mitte enda jaoks, vaid kõigi teiste hüveks. Lisaks on tegu looga, kus ka ülikauge minevik oleks nagu juhtunud alles eile ning üleloomulikud sündmused on sama tõelised kui loomulikud sündmused ja sama lähedased kui naabruskonnas aset leidev.

Dalai-laama mõistmiseks tuleb meilgi maailma tajuda nõnda, nagu seda näeb tiibeti traditsioon: see pole midagi sellist, mis sai alguse ühest loomishetkest ja kus kõike juhtuvat võiks lõppude lõpuks väljendada matemaatiliste võrrandite rea kaudu – aatomitest ja elektronidest, prootonitest ja neutronitest koosnev maailm. Sellest pole mõtet mõelda ka kvantide ja tõenäosuste kujul. Maailm, kui seda vaadata tiibeti traditsiooni pilgu läbi, ei alanud suurest paugust, mis tekitas viimaks Maa, mis liigub nüüd keset galaktikaid ja päikesesüsteeme tolles pidevalt paisuvas universumis. Tiibeti traditsiooni arust pole maailmal üldse algust. Maailm, mida enda ümber ilmnemas näeme, pole olemas aatomite või elementaarosakeste pärast, vaid aegkondade kestel loendamatute elusolendite kogutud karma tõttu.

Seega ärme alusta oma lugu praeguse dalai-laama ehk Lhamo Döndrupi sünnist – see oli XIV dalai-laama nimi sündides – ega ka tema eelkäija surmast. Ärme tee välja tavapärasest jutustamiskombest; vaid alustame hoopis XIII dalai-laama külaskäigust ühte Tiibeti kauges idaosas asuvasse külla 1907. aasta kaunil kevadpäeval.

Naastes tillukesest Šartsongi kloostrist, jäi Kallis Kaitsja – üks neist epiteetidest, mille all dalai-laamat tiibetlaste seas tuntakse – peatuma lähedalasuva künka rohuga kaetud tipul koos oma reisikaaslase Taktser Rinpotšega (Taktseri ligikaudne hääldus on „Takse“. Otsetõlkes tähendab see „paika, kus tiiger möirgas“. Rinpotše on austav tiitel, mida antakse munkade kõrgeimale klassile, kuid ka teatud paikadele ja objektidele, sest see tähendab umbkaudselt „suurt aaret“). Too rinpotše, kes oli oma nime saanud küla järgi, mida võis künka otsas näha, oli tähtsaim kohalik laama sealses piirkonnas, mis asus nende riigi kirdeprovintsi Amdo kaugeimas servas.

Meie oleme harjunud ideega rahvusriikidest, millel on konkreetsed piirid, kuid suurema osa vältel ajaloost pole rahvaste – isegi kui nende etnilised erinevused on ilmsed – vahele nõnda selgeid eraldusjooni tõmmatud. Hiinlaste vaatekohast oli Taktser ja selle ümbruskond tollal kindlalt Qinghai provintsi osa. Tiibetlaste vaatekohast oli see küla aga ligi tuhat aastat (u 7.–17. sajandini) kahtlemata kuulunud Tiibeti alla. Ning kuigi Suure Kolmeteistkümnenda külaskäigu paiku olid hiinlased oma võimu selles piirkonnas veelgi kindlustanud, kuulus suurem osa sealsest rahvastikust endiselt tiibetlaste sekka.

Dalai-laama kiitis sealse looduse ilu ja väljendas siis soovi külastada Taktserit. Pärast vabas õhus võetud einet külastaski Suur Kolmeteistkümnes isiklikult iga sealset majapidamist. Meile räägitakse, et see tegi perekondadele suurt rõõmu, kui ta nendega seal juttu ajas ja esitas lugematuid küsimusi nende elu kohta. Üks külamees oli nõnda liigutatud, et võttis pärast peotäie tuhka koldest, kus oli dalai-laamale lõunat keedetud, ja mattis selle oma maja õue.

Kallis Kaitsja andis oma külaskäigu lõpetuseks teada, et on sellesse kaunisse tillukesse orgu lausa ära armunud, ja lubas sinna ühel päeval naasta. Kahjuks ei õnnestunud tal seda teha. Vähemalt mitte XIII dalai-laamana. Kuid just seal sündis 28 aastat hiljem praegune dalai-laama – sellesse perekonda, kelle maja õue oli maetud too tuhk.

Tolle 1907. aastal toimunud saatusliku tähtsusega külaskäigu ajal valitsenud geopoliitilist olukorda ei saanud kuigi heaendeliseks pidada. Tol ajal elas Qingi dünastia Hiina keisririigis oma viimaseid päevi, samas kui Briti impeerium, kuigi võimu ja jõukuse poolest oma kõrgpunktis, sai peagi tükkideks lõhutud I maailmasõja keerises, tekitades võimuvaakumi, mille täitsid õudused nimega fašistlik natsionalism ja kommunism. Tiibeti rahva juht oli oma pealinnast Lhasast eksiili läinud. Kolm aastat varem olid Briti väed kolonel Francis Younghusbandi juhtimisel ja kuulipildujate toel jõudnud Kesk-Tiibetisse, mistõttu dalai-laama põgenes põhja poole Mongooliasse. Too invasioon, mida võib nimetada üheks kõige inetumaks sõjakäiguks Briti impeeriumi ajaloos, sai väidetavalt teoks seetõttu, et dalai-laama valitsus keeldus tunnustamast Briti protektoraati Sikkimis, tillukeses budistlikus kuningriigis, mis asub Tiibeti ja India vahel. Tegelikult oli asi pigem brittide süvenevas paranoias Venemaa suhtes. Lisaks unistas üks Suure Kolmeteistkümnenda lähimatest nõuandjatest panbudistlikust föderatsioonist Kesk-Aasias, mis ühendaks Mongoolia, Tiibeti ja teised budistlikud maad dalai-laama vaimuliku juhtimise alla, ning sõjaliselt kaitseks seda Vene tsaaririik.

Tolleks nõunikuks oli Agvan Dordžijev, kelle kummaline nimi kõlas tolleaegsete brittide kõrvus kindlasti kurjakuulutavalt. Kui sajandivahetuse paiku sai kuninganna Victoria ministritele selgeks, et Dordžijev suhtleb tsaariga isiklikult, hakati arvama, et midagi tuleb ette võtta. Parlamendis esitati sellekohaseid küsimusi.⁴ Inimesed kirjutasid ajalehtedesse ja nõudsid tegusid, samas kui India asevalitseja lord Curzon asus plaani pidama. Tema jaoks oli tähtis, et Tiibet jääks neutraalseks puhvertsooniks Vene tsaaririigi ja Briti impeeriumi põhjapiiri vahele.

Järgnenud sõjakäik oli sama julm kui kiire. Esimene tulevahetus toimus 31. märtsil 1904, kui britid tulistasid välja 50 šrapnelli ja 1400 kuulipildujaketta jagu kuule ning tegid 14 351 vintpüssilasku, tappes 628 tiibetlast (brittide poolel kaotusi ei olnud). Hukkunute seas olid kaks kindralit ja kaks mungast ametnikku. Isegi Younghusband tunnistas, et tegu oli veresaunaga. Ta imetles küll tule alla jäänud tiibetlaste rahulikkust ja kindlameelsust. Tiibetlasi hämmastas nii inji’dest sissetungijate tulejõud kui ka nende sõjaväljaeetika. Kunagi varem polnud nad näinud, et nende haavatuid ravitsetakse vaenlase välihospidalides, ning vangilangenutelt võeti lihtsalt relvad ära ja neile anti sigarette ja veidi raha, enne kui nad vabaks lasti.

Vähem kui kaks nädalat hiljem oli Younghusband oma väega juba suure Gjantse kindluse all, mis asus vaid mõne päevateekonna kaugusel Lhasast. Sealt lähetas ta dalai-laamale ultimaatumi, milles andis tiibetlaste juhile 12. juunini aega, et välja saata kompetentsed läbirääkijad, muidu ähvardas ta edasi marssida. Britte ei huvitanud vallutused ning lisaks soodsale kaubandusleppele tahtsid nad vaid seda, et tiibetlased tunnustaksid brittide kohalolu Tiibetis, et nad saaksid jälgida ja vajaduse korral takistada arenguid, mis võiksid olla kahjulikud Indiale, nende impeeriumi kroonijuveelile.

Dalai-laama ja tema ministrite kolleegium (Kašag) ei soovinud aga mingit kontakti vallutajate armeega, kuni nad pole tagasi tõmbunud. Younghusbandi kiri, ametlikule kirjavahetusele kohasel kombel pitseeritud ja lehviga, mille viis Lhasasse äsja vabastatud vang, tuli mõni päev hiljem sealt avamata tagasi. Tiibetlased uskusid, et olgu britid kui tahes võimsad, ei suuda nad siiski Gjantse forti ära võtta. Buddhadharma (Buddha õpetuse) raevukad kaitsevaimud juba hoolitsevad selle eest. Kuid Gjantse langes kähku ja Younghusband marssis edasi. Dalai-laama määras kähku asevalitsejaks ühe kõrgema munk-ametniku ja põgenes ise põhja, Mongoolia poole. Ta oli üsna kindel selles, et sealne džetsündampa-laama pakub talle varjupaika ja kaitset, kuni brittidest lahti saadakse.

Dalai-laama vastuvõtt Mongoolia kõrgeima vaimuliku juures osutus siiski jahedaks. Suure Kolmeteistkümnenda ametlik biograafia kõneleb vaidlusest, mis puhkes selle üle, kumma mehe troon peaks olema kõrgem, ning mainitakse sedagi, et dalai-laama tundis õudust, kui sai teada, et mongolite laama oli mungareeglite vastaselt endale naise võtnud ning jõi ja suitsetas. Ta oli lausa nii ülbe, et suitsetas dalai-laama juuresolekul.⁵ See oli suur solvang. Kuid ikkagi pidi dalai-laama mõneks ajaks jääma Mongoolia usulise hierarhia peakorterisse Urgas (tänapäeva Ulaanbaataris).

Kui Younghusband sama aasta septembris Lhasast lahkus, olid tiibetlased üllatunud ja tundsid kergendust. Nad vist arvasid, et britid võtavad kogu Tiibeti üle samal moel, nagu olid seda varem teinud mongolid ja mandžud.⁶ Kuid kergendusest sai ahastus, kui neile sai selgeks, et brittide nõudmisel peab dalai-laama eksiili jääma.

Seega jäi Suur Kolmeteistkümnes veel üheks aastaks Urgasse. Üks väheseid eurooplasi, kes seal tema audientsil käis, oli venelasest maadeavastaja, kes kirjeldab meile dalai-laama olekut nende vestluse ajal. Ta väidab, et dalai-laama „oli väga rahulik“. Ta „vaatas mulle sageli otse silma, ning alati, kui meie pilgud kohtusid, naeratas ta õrnalt ja väga väärikalt“. Aga kui „arutluse alla tuli inglaste ja nende sõjakäigu teema, siis ta ilme muutus. Ta nägu varjutas murepilv, ta langetas pilgu ja tema jutt muutus tundmuste tõttu katkendlikuks“.

Hiinas oli keisrinna Cixi tollal Lhasa brittide kätte langemisest samuti löödud. „Tiibet,“ kirjutas ta, „on meie dünastiale kuulunud juba kakssada aastat. See on suur ala, rikas maavarade poolest, ja võõramaalased on seda alati himustanud. Alles hiljuti sisenesid sinna Briti väed ja sundisid tiibetlasi rahuleppele alla kirjutama. See on väga kurjakuulutav areng … [M]e peame takistama edasise kahju sündimist ja püüdma praegust olukorda päästa.“ Kui aasta hiljem puhkes hiinlaste kohaoleku vastu Khamis ülestõus (üks kahest Tiibeti idapoolsest provintsist), mida juhtisid Batangi kloostri mungad, saatis keisrinna välja väe, mida juhtis üks tema kindralitest Zhao Erfeng. See oli hingevaakuva Qingi dünastia, mis oli võimul püsinud 17. sajandi keskpaigast, viimane suurem sõjaline ettevõtmine.

Khampade mäss leidis aset 1905. aastal, kaks aastat enne Kalli Kaitsja külaskäiku Šartsongi. Tollal oli tegu tillukese Hiina eelpostiga Batangi vallas, mis asub keset viljakaid tasandikke, mida niisutab Jangtse jõe ülemjooks. Selle olid rajanud pärast Kesk-Tiibeti vallutamist Tšingis-khaani mongolitest järglased, kui tiibetlased palusid abi Hiinast, mandžude keisri käest. Selle soovimatuks, ent vältimatuks tulemuseks oli aga see, et Tiibet langes Qingi keisririigi võimu alla.

Tiibetlaste perspektiivist sõltus nende suhe Qingi dünastiaga dalai-laama ja võimuloleva keisri läbisaamisest. Tiibetlaste arust polnud see sisult poliitiline. Pigem oli see usuline suhe dalai-laama kui vaimuliku ja Hiina keisri kui tema soosija vahel. See leidis väljenduse ka tõsiasjas, et dalai-laamale lähedal seisev kõrge laama Rolpai Dordže andis usulisi õpetusi tollasele Hiina keisrile. (Keiser ja dalai-laama ei kohtunud kunagi ja suhtlesid vaid sõnumite vahendusel.)

Kui adume tiibetlaste nägemust sellest preestri-patrooni suhtest, siis saame aru, kuidas mõistavad tiibetlased seda, mis näib meile esimesel pilgul Tiibeti sõltumatuse hiinlastele loovutamisena esmalt mongolite Yuani dünastia ja siis Qingi võimu ajal. Kuid tähtis on meeles pidada, et budism on algusest peale olnud loobumise religioon. Esiteks säilitasid ja levitasid selle õpetusi tsölibaadis mehed, hiljem ka naised, kes elasid metsakogukondades „tsivilisatsioonist“ eemal. Buddha rõhutas, et tema järgijad peaksid olema kerjusmungad, kes saavad toitu almusena, mitte ei valmista seda ise. Seega sõltusid nad ellujäämises teistest ning kui budism laiemalt levis ja tekkis kloostrielu traditsioon, siis sõltus see üha suuremal määral välisest toetusest. Seda pakkusid need ülikupered, kes olid budismi õpetuste tõde tunnistama hakanud. Aga kuigi sangha ehk mungakogukond sõltus materiaalselt nende toetusest, nähti seda nõnda, et soosijad on samamoodi sõltuvad sangha’st oma vaimse heaolu koha pealt. Kuna budismis on vaimne heaolu olulisem ainelisest heaolust, siis oli sangha vähemalt teoorias tähtsam igast kuningakojast – isegi siis, kui usuline kogukond valitseja soosinguta püsima ei jääks.

Kui Hiina valitsus viitab tänapäeval ajaloolistele sidemetele Hiina ja Tiibeti vahel ning väidab neid olevat tõestuseks, et Tiibet on juba ammusest ajast Hiina „võõrandamatu osa“, siis nähakse selles vaid poliitilist asjakorraldust, mille juurde kuulus muu hulgas see, et keiser hoidis seal oma vägesid. Kuid vaimsest mõõtmest ei tehta üldse välja, kuigi tiibetlaste jaoks on see palju olulisem.

Siiski võib öelda, et kuna Batangi kloostri mungad 1905. aastal Hiina vägede vastu üles tõusid, siis saab neid süüdistada oma lepingukohustustest taganemises, kuna vaimulikena võtsid nad juhtrolli selles metsikus verevalamises. Tõesti, nende kordasaadetud jubeduste kirjeldused on nõnda grotesksed, et on lausa raske uskuda, et need ei ole liialdatud. Ent seda pole põhjust arvata, kuna mitmesugused allikad on nende osas sedavõrd ühel meelel.

Ülestõusu sihtmärgiks sai lisaks hiinlastele ka too tilluke misjon, mida juhtisid kaks prantsuse preestrit roomakatoliku kirikust. Preestrid ja nende poolt usku pööratud tapeti kõik ära. Seejärel levisid rahutused ümbritsevasse maapiirkonda. Need jõudsid ka tillukesse hiinlaste ja tiibetlaste kaubavahetuspunkti, mille ümber oli tekkinud veel üks misjonikogukond, mida teenisid veel kaks prantsuse preestrit. Sealse „külalislahke ja auväärse“ misjoniülema juures peatus tollal ka tuntud šotlasest botaanik ja taimekoguja George Forrest. Kui need kolm võõramaalast kuulda said, et lähedalasuv Hiina garnison oli „pea viimse meheni“ maha notitud, põgenesid nad koos nende ümber koondunud tillukese kristliku kogukonnaga kuuvalgel ööl. Järgmisel päeval hukkus üks preestritest, „mürginooltega sõelapõhjaks lastult … Tiibetlased tormasid kohe edasi ja tegid talle oma suurte kahekäemõõkadega lõpu peale“. Ülejäänud „väike salk, umbes 80 inimest, tapeti või vangistati üksteiste järel, ning põgenema pääses vaid 14 neist“. Üks, kes oleks 30 mungast koosneva ründesalga käest peaaegu plehku pääsenud, oli isa Dubernard, teine preester, kuid viimaks

piirati ta ühes koopas ümber … Tema kinnivõtjad murdsid tal mõlemad käed nii alt- kui ka ülaltpoolt küünarnukki, sidusid tal käed selja taha kinni, ning sundisid teda sellises seisundis kõndima tagasi [misjonihoone] mahapõletatud varemeteni. Seal seoti ta posti külge ja teda piinati kõige julmemal kombel; tühisemate vigastuste hulka kuulusid keele väljalõikamine ja silmade peast torkamine ning kõrvade ja nina mahalõikamine. Selles jubedas seisundis püsis ta elus veel kolm päeva, mille kestel ta piinajad lõikasid iga päev maha järjekordse lüli ta sõrmedest ja varvastest. Kui ta viimaks suri, koheldi teda samamoodi [nagu tema kaaspreestrit], kehaosad jagati sealse piirkonna mitmete laamakloostrite vahel, samas kui kahe mehe pead torgati toki otsa linna laamakloostri ette.

Katoliku misjonärid uskusid, et neid jubedusi viidi läbi dalai-laama täpsete suuniste kohaselt, kuid see tundub äärmiselt väheusutav, nii palju kui me teame Suure Kolmeteistkümnenda suhtumisest surmanuhtlusesse ja piinamisse kehaosade äralõikamise teel. Ta küll tunnistas, et teatud juhtudel on surmanuhtlus kahjuks vajalik meede, kuid ühes oma esimestest dekreetidest seadis ta piirangu, et seda võib kasutada vaid riigireetmise korral. Ta keelustas ka räige piinamise ning kuigi ta lubas karistamist kepihoopidega, eelistas ta võimaluse korral tööga karistamist. Ühel juhul nõudis ta, et üks häbisse langenud ametnik istutaks tuhat pajupuud, teisel juhul pidi süüdlane teelõiku parandama.

Katoliku misjoni hävitamine ja Forresti elu kallale kippumine tõestab meile seda, et vahel võtsid kloostrid seaduse endi kätesse. See näitab ka, et kui peame kommunismieelset Tiibetit paigaks, kus leebed mungad mediteerivad mägieraklate müstilises rahus, siis väärib meie ettekujutus mõningast kohendamist. Kuid munkade ülestõus on värvikas näide ka selle kohta, et tiibetlastele ei meeldinud võõraste vahelesegamine, olgu selleks siis misjonärid, kes tahavad evangeeliumi jutlustada, või hiinlased, kes soovivad neid „maha rahustada“. Kõikvõimalikud sissetungijad polnud teretulnud. Nende peamiseks motiiviks oli buddhadharma kaitsmine, sest nad kartsid – õigustatult, nagu hiljem selgub – mujalt tulnute (ehk mittebudistide) kahjulikku mõju, kui neil lubatakse nende maale elama asuda. Kui esimesed kristlastest misjonärid 18. sajandil Lhasasse jõudsid, võeti neid soojalt vastu. Nende kõrge isiklik moraal ja huvi budismi vastu jättis neist pühendunud vaimsete otsijate mulje. Alles ajapikku hakkas sangha mõistma, et tulnukate sõbralikkusest, kõrgest kultuursusest ja vaestesse hoolivalt suhtumisest hoolimata ei huvita neid võõramaalasi kõigest budismi tundmaõppimine, vaid tegelikult tahavad nad seda hävitada inimeste ristimise teel.

Batangis langes Hiina amban’ile ehk kubernerile osaks misjonäridega sarnane saatus. Naabruskonnas asuva kloostri munkadel õnnestus ta kinni võtta ja ära nülgida, misjärel ta nahk topiti rohtu täis ning seda topist veeti mööda linna ringi. Hiljem kasutati seda ilget trofeed ka kurja peletavas rituaalis ja kloostriõue vibulaskeharjutustes. Viimaks veel trambiti selle peal.

Kui Hiina keisrinna kindral sinnakanti jõudis, alustati kohe kättetasumist. Kuna ta tahtis, et tiibetlased õpiksid teda kartma, lasi ta kolm vangi pista „külma veega täidetud katlasse, käed ja jalad kinni seotud, vaid pead väljas“. Seejärel „süüdati katla all lõke ja aeti see vaikselt keema“. Mõned vangid „valati õliga üle ja põletati elusalt. Teistel raiuti käed maha ja saadeti hoiatuseks sinna, kust nad pärit olid. Teiste iga käe ja jala külge seoti köis, mille teine ots oli kinnitatud jaki külge … nad tõmmati neljaks“.

Kindral Zhao andis sealsele rahvale teada, et nad peaksid end pidama Qingi keisrinna alamateks, ja käskis neil kanda hiinapäraseid rõivaid. Mehed pidid lisaks kandma vihatud mandžu patsi („seasaba“) ja loobuma traditsioonilisest khampade soengust, kus juuksed on lagipeal sõlme seotud. Zhao arust muutis too soeng, mis oli sageli kaunistatud punaste riideräbalatega, nad „elavate deemonite sarnaseks“. Lihunik Zhao, nagu teda kähku kutsuma hakati, kohalolek suurendas Forresti hinnangul „senist segadust veelgi“, ning pealesunnitud rahuni jõudmiseks pidi Zhao veel ligi aasta otsa repressioone jätkama. Nii kaua läks tal aega, et sundida nälja tõttu alistuma Tšatrengis asuva Sampelingi kloostri mungad, kes olid erilisi julmusi korda saatnud. Aga kui mungad viimaks alla andsid, polnud tal kahju nad viimse meheni maha nottida.

Mõneti ootamatult leidis Zhao kohalike tiibetlaste seast liitlasi. Üks tunnistaja mainis, et „hiinlaste soosingu võitmiseks“ tõid mõned kohalikud tiibetlased oma kaasmaalasi nende ette, et neil pead maha löödaks. „Pead langesid iga päev ja Batangi tänavatel vedeles vahel nõnda palju laipu, et koertel oli tõeline pidusöök. Keegi ei julgenud neid puudutada ega maha matta, kuna kardeti, et siis peetaks neid surnute sõpradeks ja neilegi langeb osaks surmanuhtlus.“

Selleks ajaks, kui Zhao oli Khami „maha rahustanud“, oli dalai-laama, keda häirisid lõunast tulevad uudised, eriti aga väide, et kindral olevat oma sõdurite saapad vooderdanud kloostri pühakirjadest tõmmatud lehtedega, juba lahkunud oma viisakusetu võõrustaja juurest Urgas ning kolinud Kumbumi kloostrisse, mis asus Batangist 800 kilomeetrit põhja pool. Kumbum oli Kalli Kaitsja jaoks eriti oluline selle paiga seoste tõttu Dže Tsongkhapaga. Tema rajas reformitud geluki budismikoolkonna, millesse on kuulunud kõik dalai-laamad. Kumbum oli ja on Amdo kõige olulisem usukeskus ning kõrgajal elas seal mitu tuhat munka.

Hämmastava kokkusattumusena viibisid seal 1906. aasta oktoobri lõpus, kui dalai-laama sinna saabus, ka inglise maadeuurija John Weston Brooke ja veel üks misjonär, reverend Ridley. Seda sündmust kirjeldades räägivad nad, et dalai-laama kaaskonna ees kõndis hiinlaste orkester, mis tegi Kumbumile lähenedes „kõrvukriipivat“ ja „põrgulikku“ müra, koosnedes „viiest või kuuest mehest … kes liikusid edasi sammul, mis polnud ei kõndimine ega jooksmine. Nii nende riietusest, mängust kui ka marssimisviisist jäi mulje, et nad teevad, mida ise tahavad“. Muusikute taga tulid lipukandjad, sama korratus rivis, neile järgnesid tiibetlastest ratsanikud, „kandes imelisi pikki kollaseid mantleid ja kummalisi peakatteid, mis olid tehtud ülekullatud puidust, ratsutades taltsutamatute ja tormakate ponide seljas … Äkki,“ kannavad nad ette, „galopeeris selle jõugu seast välja väärika olemisega tiibetlane ja hüüdis pealtvaatajatele „koutou“ [hiinakeelne käsk austuse märgiks kummardada – Tlk]“. Inglased tulid ponide seljast maha, kuid „keeldusime enamat tegemast, seega [tiibetlasest ametnik] lahkus meie juurest, et minna sõimama hiinlasi, kes ei ilmutanud mingit austust, vaid naersid ja tegid jämedaid märkusi.“

Ridleyle ja Brooke’ile võimaldati audients Kalli Kaitsjaga, kuigi seda ei saanud just edukaks nimetada. Neil ei õnnestunud teda veenda, et britid on „head inimesed“, nagu Ridley väitis, ja veel vähem usuti, et „kui ta vaid Indiasse tuleks ja nendega kohtuks ja neid tundma õpiks, siis ta ei pahandaks, et nad olid tema maale tulnud“. Brooke väitis hoopis, et ta polnud „veel kunagi näinud nii kalki ja ilmetut nägu, nagu oli dalai-laama oma“.

See kirjeldus kõlab ebaõiglasena. Ei tasunud ju loota, et Kallis Kaitsja oleks nende suhtes kuigi sõbralikult meelestatud, kui arvesse võtta, et inglastena võis neidki pidada nende inimeste mesti kuuluvaks, kes olid Tiibeti valitseja tema troonist ilma jätnud. Mitme muu eurooplasest külalise kinnitusel polnud Suur Kolmeteistkümnes võõramaalaste vastu sugugi alati nõnda kalk. Aastaid hiljem sõbrunes ta näiteks ühe Briti ametnikuga Sikkimis, Sir Charles Belliga, kes küll kõneleb samuti dalai-laama kaledast näoilmest, kuid mainib samas, et „seda pehmendas sõbralik naeratus“, kui nad kokku said, et juttu ajada.

Dalai-laama jäi Kumbumi rohkem kui aastaks. Lisaks lõunast saabunud jubedatele uudistele Zhao meeste pühakirjade peal trampimisest põhjustas dalai-laama pahameelt ka tõsiasi, et Kumbumi mungakogukonnas oli distsipliiniga probleeme. Meile räägitakse, et „paljud mungad olid hakanud tegelema joomise, suitsetamise ja mängurlusega“. Seega võttis ta sihiks taas ausse tõsta vinaja ehk kloostrireeglid, mis reguleerivad nii sangha’ usuelu kui ka administratiivset korraldust. Dalai-laama puhus uue elu sisse ka Kumbumi mungaelu akadeemilisele poolele, pöörates erilist tähelepanu munkade väitlusoskusele. See võis teatud vastumeelsust tekitada, sest tavaliselt ei meeldinud kloostritele, kui nende ellu sekkuti, olgu sekkujaks kes tahes. Kuid tiibetlaste juhist peeti sedavõrd lugu ja ka tema isiksus oli nõnda külgetõmbav, et ta saavutas selles edu ilma võõrustajaid välja vihastamata. Teda austati sedavõrd, et Kumbumis peatudes võttis ta iga päev vastu lugematul hulgal palverändureid, kes olid kaugelt sinna saabunud, et temaga kohtuda. Sageli õnnistas ta tuhandetest koosnevaid rahvahulki, andis küllatulnud munkadele vaimseid õpetusi ja initsiatsioone ning pühitses isiklikult sadu mehi munkadeks. Kuigi on tõsi, et mõned Kumbumi ametimehed torisesid selle üle, kui kulukaks tema sealviibimine läheb, austasid kohalikud teda väga kõrgelt kogu selle aja, mis Suur Kolmeteistkümnes nende seas viibis.

Seega on selge, et dalai-laama elu Amdo suurimas usukeskuses polnud teab kui sünge. Tore on mõelda, et ta sai veidi puhata kõigist läbielatud raskustest, kui ta läks tol kaunil kevadpäeval palverännakule Šartsongi kloostrisse ning sealt tagasi tulles peatus korraks, et jagada õnnistust tillukesele Taktseri külale.