Читать книгу Üksinda - Alexandra Oliva - Страница 5

Väikese poe uks ripub mõranenult ja kõverana raami küljes. Astun ettevaatlikult sisse, teades, et ma ei ole esimene, kes siit kosutust otsib. Kohe sissepääsu kõrvale on ümber keeratud karp mune. Tosina Kuugel-Muugeli väävlised sisikonnad on põrandale paakunud, nende kokkukraapimine ei ole ammu enam võimalik. Ülejäänud poe käsi pole käinud eriti paremini kui munadel. Riiulid on enamikus tühjad ning mitu vitriini on kummuli lükatud. Märkan laenurgas kaamerat, ma ei vaata sellesse, ning kui ma edasi astun, ründab mind võigas lehk. Haistan mädanenud köögivilju ning pahaksläinud piimatooteid elektrivooluta külmikutes, mille uksed on avatud. Täheldan veel ühte haisu, sellist, mida ma läbiotsimist alustades kõigest väest eirata püüan.

Ühes vahekäigus on põrandale laiali läinud pakk maisikrõpse. Kellegi jalg on suurema osa hunnikust puruks tallanud. Suur jalajälg selgelt eristuva kontsaga. Töösaabas, mõtlen ma. See on mõne mehe oma – mitte Cooperi, tema väidab, et ei ole juba aastaid saapaid kandnud. Võib-olla Julio. Kükitan ja võtan ühe maisikrõpsu üles. Kui see on värske, tean, et mees oli siin alles hiljuti. Surun krõpsu sõrmede vahel puruks. See on kopitanud ega ütle mulle midagi.

Kaalun võimalust krõps ära süüa. Ma ei ole pärast majakesest lahkumist midagi söönud, viimati sõin enne haigeksjäämist ning see oli mitu päeva, võib-olla nädal tagasi, ma ei tea. Olen nii näljane, et ei tunnegi enam nälga. Olen nii näljane, et ei suuda oma jalgu päriselt valitseda. Üllatan end pidevalt sellega, et komistan ikka ja jälle kivide ning puujuurte otsa. Ma näen neid ja üritan neist üle astuda, ma usun, et astungi neist üle, aga siis jääb mu varvas millegi taha kinni ning ma komistan.

Mõtlen kaamera peale, oma abikaasale, kes vaatab mind söömas maisikrõpse maapoe põrandalt. Söök ei ole seda väärt. Nad pidid mulle midagi muud jätma. Lasen krõpsul maha kukkuda ja hiivan end püsti. See liigutus paneb mu pea ringi käima. Seisan, püüdes tasakaalu tagasi saada, siis kõnnin köögiviljaleti juurde. Tosinad mädanenud banaanid ja krimpsus pruunid kerad – õunad? – vaatavad mu möödumist. Ma tean nüüd, mis on nälg, ja mind ajab vihaseks, et nad on lasknud nii palju toitu raisku minna lihtsalt õhustiku tekitamiseks.

Viimaks ometi välgatab miski alumise riiuli alt. Laskun neljakäpakile. Kompass, mis mul nööriga kaelas ripub, kukub kõlksatusega põrandale. Topin kompassi särgi ja spordirinnahoidja vahele, märgates samal ajal, et selle alumist äärt kaunistanud taevasinine värvilaik on peaaegu nähtamatuks kulunud. Olen nii väsinud, et pean endale meelde tuletama: see ei ole oluline; see tähendab ainult, et praktikandile, kes pidi riiet värvima, anti odav värv. Naaldun allapoole. Riiuli all on purk maapähklivõid. Kaane alt algav väike mõra kaob teises otsas sõna „orgaaniline” juures sildi taha täpselt O-tähe kohal. Libistan sõrmega üle klaasil oleva jälje, aga ei tunne, et klaas oleks katki. Loomulikult jätsid nad mulle maapähklivõid; ma vihkan maapähklivõid. Libistan purgi endale seljakotti.

Poe joogikülmikud on tühjad, kui välja arvata mõni purk õlut, aga neid ma ei võta. Olin lootnud leida vett. Üks mu plastmassist veepudel on tühi ja teine, kõigest veerandi jagu täis, peksab vastu mu külge. Äkki jõudis keegi teine siia enne mind; neil oli meeles, et vesi tuleb alati läbi keeta ja nad ei olnud kaotanud mitut päeva üksinda metsas oksendades. Kes iganes selle jalajälje ka jättis – Julio või Elliot või see nohik asiaat, kelle nimi mul meelde ei tule –, sai paremad asjad endale ning viimaseks jäämine seda tähendabki: mõranenud purk maapähklivõid.

Ainuke osa poest, mida ma veel läbi pole otsinud, on kassa. Ma tean, mis mind seal ootab. See lehk, mille haistmist ma ei tunnista: roiskunud liha ja loomade väljaheited, kerge formaldehüüdi hõng. Hais, mida ma nende arvates peaksin pidama surnud inimese omaks.

Tõmban särgi üle nina ja lähenen kassaaparaadile. Nende rekvisiit ongi seal, kus ma eeldasin, leti taga põrandal, nägu ülespoole. Seekordsele on nad pannud selga flanellsärgi ning jalga kargopüksid. Läbi särgi hingates astun üle rekvisiidi leti taha. Liikumine ärritab üles kärbseparve, mis sumistades minu poole lendab. Tunnen nende jalgu, nende tiibu, nende tundlaid oma naha vastas tõmblemas. Mu pulss kiireneb ja hingeõhk immitseb kõrgemale, muutes mu prillide alumised ääred uduseks.

Lihtsalt järjekordne katsumus. Ei midagi muud.

Näen põrandal kotikest pähkliseguga. Haaran selle kätte ja tõmbun tagasi – läbi kärbsepilve, üle rekvisiidi. Välja mõranenud ja kõverast uksest, mis pilkab mu lahkumist aplausiga.

„Käi perse,” sosistan, käed põlvedel, silmad suletud. Neil tuleb seda tsenseerida, aga käigu nad ise ka perse. Vandumine ei ole reeglivastane.

Tunnen tuuleõhku, aga mitte metsa lõhna. Kõik, mida haistan, on selle rekvisiidi lehk. Esimene nii hullusti ei haisenud, aga ta oli värske. See siin ja too, mille ma majakesest leidsin, peaksid tunduma vanemad, arvan ma. Nuuskan rohmakalt nina tuulde puhtaks, aga tean, et kulub veel tunde, enne kui see lõhn minust lahkub. Ma ei suuda süüa, kuni see läinud on, kui meeleheitlikult mu keha ka kaloreid ei vajaks. Pean edasi liikuma, siit kaugemale minema. Leidma vett. Ütlen endale seda, aga pähe jääb kumisema hoopis teine mõte: majake ja nende teine rekvisiit. Sinisesse mähitud nukk. Selle faasi esimene tõeline katsumus on muutunud sültjaks mälestuseks, mis jättis alatiseks pleki mu teadvusse.

„Ära mõtle sellele,” ütlen ma endale. Käsk on tulutu. Veel mitu minutit kuulen ma tuules nuku karjeid. Ja siis – aitab – ajan end sirgu ja panen pähklipaki oma musta seljakotti. Tõstan koti õlale ja puhastan prille mikrofiibrist särgi alumise servaga, seda pikkade varrukatega särki kannan ma jope all.

Seejärel teen sama, mida olen teinud peaaegu iga päev pärast Känguru lahkumist: kõnnin ja otsin vihjeid. Känguru, sest ükski kaamerameestest ei olnud nõus meile oma nime ütlema ja tema varahommikused väljailmumised meenutasid mulle üht matka Austraalias aastaid tagasi. Teisel päeval väljas olles olin ärganud Jervis Bay lähedal rahvuspargis ning leidnud muru sees istumas ja mind jõllitamas ühe hallikaspruunika Benneti känguru. Meie vahemaa ei saanud olla rohkem kui poolteist meetrit. Olin maganud kontaktläätsedega, ja kuigi mu silmad sügelesid, nägin selgesti heledat karvatriipu känguru põsel. Loom oli ilus. Pilk, mille ma oma imetlusele vastu sain, tundus hindav ja aukartustäratav, kuid ka läbinisti erapooletu – nagu kaameralääts.

See analoogia ei ole muidugi täiuslik. Inimkänguru ei ole pooltki nii kena nagu päris kukkurloom ning ühe matkaja ärkamine ja hüüe „Känguru!” ei paneks teda minema hüppama. Ent Känguru oli alati esimesena kohal, esimene, kes suunas oma kaamera mu näo poole ega öelnud tere hommikust. Ja kui nad meid rühmalaagrisse jätsid, oli just tema see, kes ilmus uuesti täpselt nii palju varem, et võtta üles kõik soovitud pihtimused. Sama usaldusväärne nagu päikesetõus kuni individuaalülesande täitmise kolmanda päevani, mil päike tõusis ilma temata, käis üle taeva ilma temata, loojus ilma temata – ja mina mõtlesin, et eks see pidi lõpuks ju juhtuma. Lepingus oli kirjas, et me jääme pikkadeks perioodideks üksinda ning meid jälgitakse eemalt. Olin selleks valmis, isegi ootasin seda, et mind vaadeldaks ja arvustataks diskreetselt, mitte varjamatult. Nüüd hüppaksin rõõmust, kui kuuleksin Kängurut läbi metsa trampimas.

Olen nii tüdinenud üksiolemisest.

Hilissuvine pärastlõuna voolab mööda. Helid minu ümber moodustavad kihte: mu sammude kahin, lähedal asuva rähni trummipõrin, tuulesahin puulehtedes. Puhuti liitub veel teinegi lind, kelle hõige on sulni kõlaga tšip-tšip-tšip-tšippi-tšip. Rähni oli lihtne ära tunda, aga seda teist lindu ma ei tea. Hajutan oma tähelepanu janult eemale, kujutades ette, milline võiks olla lind, kes käib kokku sellise lauluga. Pisike, mõtlen ma. Erksavärviline. Kujutlen lindu, keda ei ole olemas: väiksemat kui minu rusikas, erkkollaste tiibadega, sinise pea ja sabaga, kõhu peal muster, mis meenutab hõõguvat sütt. See oleks muidugi isaslind. Emane, nagu linnud tihtipeale ikka, oleks tavaline, pruun.

Söelinnu laul kostab kaugemalt veel viimast korda ja siis kõlab ansambel tema puudumise tõttu nõrgemalt. Mu janu tuleb tagasi, nõnda tugevana. Tunnen vedelikupuuduse näpistust meelekoha taga. Haaran oma peaaegu tühja pudeli, tunnetan selle kergust ja pudeli kaanekonksu külge seotud koorikulise sinise kaelaräti kangast. Tean, et mu keha suudab ilma veeta mitu päeva vastu pidada, aga ma ei jaksa taluda suu kuivust. Võtan ettevaatlikult lonksu, lasen siis keelega üle huulte, et püüda kinni sinna langenud vedelik. Tunnen vere maitset. Tõstan käe ning mu pöidlaots ilmub vaatevälja punaseks määrdununa. Seda nähes tunnen pragu oma pakatavas ülahuules. Ma ei tea, kui kaua see on seal juba olnud.

Kõige tähtsam on mulle vesi. Olen kõndinud tunde, arvan. Minu vari on nüüd palju pikem kui siis, mil ma poest ära tulin. Olen möödunud mõnest majast, aga enam mitte ühestki poest ega millestki, mis oleks märgitud sinisega. Tunnen ikka veel selle rekvisiidi lehka.

Edasi kõndides üritan astuda oma varju põlvedele. See on võimatu, aga juhib ühtlasi mu tähelepanu kõrvale. Nii hästi, et ma ei märka postkasti, enne kui olen sellest peaaegu mööda läinud. See on forellikujuline, majanumber on kujundatud eri värvi puust soomustest. Postkasti kõrvalt algab pikk sissesõidutee, mis keerleb valgete tammede ja üksikute kasepuude vahel. Ma ei näe maja, mis peab olema sissesõidutee lõpus.

Ma ei taha minna. Ma ei ole tõstnud jalga ühessegi hoonesse pärast seda, kui käputäis taevasiniseid õhupalle oli juhatanud mu majakesse, mis oli seest sinine. Nii palju sinist. Videvikuvalgus ja kaisukaru vahti pidamas.

Ma ei suuda seda.

Sul on vaja vett. Nad ei kasutaks kaks korda sama trikki.

Asutan end mööda sissesõiduteed edasi minema. Iga samm tuleb raskelt ja jalad jäävad kõikjale kinni. Mu vari on minust paremal, ronides ja hüpeldes mööda puutüvesid, kui ma neist möödun, sama vilkalt, nagu mina olen kohmakas.

Peagi näen koletislikku Tudorite stiilis maja, millele kuluks hädasti ära uus kiht seda koltunudvalget värvi, millega ta on kaetud. Maja kössitab pikaks kasvanud murus, sedasorti hoone, mida ma lapsena oleksin mängult pidanud kummituste majaks. Selle ette on pargitud punane maastur, mistõttu ma ei näe esiust. Pärast nii pikka aega jalgsi käimist tundub maastur nagu mingi maaväline olevus. Nad ütlesid, et autoga sõita ei tohi, ja see ei ole sinine, aga ta seisab siin ja võib-olla tähendab midagi. Astun aeglaselt maasturi ja ühtlasi maja poole. Äkki nad on pannud veekanistri auto pakiruumi. Siis ei pea ma sisse minema. Maastur on kaetud kuivanud mudapritsmetega, muster kinnitab, et pori on kunagi olnud vedel. Isegi kuivanuna ei ole see mitte muld, vaid muda. Näeb välja nagu tindiplekitest, aga ma ei taba seal mingeid kujutisi.

„Tšip-tšip-tšip,” kuulen ma. „Tšippi-tšip.”

Mu söelind on tagasi. Kallutan pead, et määrata kindlaks, mis suunast hääl tuleb, ning märkan samal ajal veel üht heli, jooksva vee õrna vulinat. Mind valdab kergendustunne: ma ei pea majja minema. Postkast oli mõeldud lihtsalt minu juhatamiseks oja suunas. Oleksin pidanud vulinat ka ise kuulma, aga ma olen nii väsinud, nii janune. Mul oli vaja lindu, et vaatepildi asemel taas helidele keskenduda. Keeran ringi ja lähen voolava vee hääle suunas. Lind hõikab uuesti ja ma vormin suuga: „Aitäh.” Mu pragunenud huulde sähvatab valu.

Kui kõnnin tagasi oja otsima, mõtlen oma emale. Ka tema arvaks, et mulle oli ette nähtud leida see postkast, ent tema silmis ei oleks juhatav käsi olnud produtsendi oma. Kujutlen ema istumas elutoas mähkununa sigaretisuitsu. Kujutlen teda mind jälgimas, tõlgendamas iga mu õnnestumist pühalikuks kinnituseks ja iga mu pettumust õppetunniks. Pidamas minu kogemusi ka enda omadeks, nii nagu ta alati on teinud. Sest ilma temata ei oleks mind olemas ja temale on sellest alati piisanud.

Mõtlen ka oma isale, kuidas ta kõrvalmaja pagaritöökojas võlub turiste tasuta näidiste ja maalähedase huumorimeelega, püüdes samal ajal unustada oma tubakalõhnalist naist, kellega ta on olnud abielus kolmkümmend üks aastat. Ei tea, kas isa samuti vaatab mind.

Siis näen oja, kitsakest ja hõrku, otse sissesõiduteest ida pool. Mu tähelepanuvõime muutub uuesti teravaks ja sisemust raputab kergendustunne. Ihkan panna käed kokku ja tõsta nendega huultele külma vedelikku. Selle asemel joon lõpuni oma plastpudeli sooja sisu, seda on võib-olla poole tassi jagu. Tõenäoliselt oleksin pidanud pudeli juba varem tühjaks jooma; inimesed on surnud vedelikupuudusse, püüdes vett säilitada. Aga nii on juhtunud soojemas kliimas, sellistes kohtades, kus päike võtab naha maha. Mitte siin.

Pärast joomist lähen mööda oja allavoolu, et otsida murettekitavat prügi, surnud loomi ja muud niisugust. Ma ei taha uuesti haigeks jääda. Lähen jalgu lohistades edasi umbes kümme minutit, minnes majast üha kaugemale ja kaugemale. Varsti leian lagedama koha, mille serval on tohutu suur langenud puu, veest umbes kuue meetri kaugusel, ja lasen harjumusel võimust võtta, puhastan ringikujulise ala maad ning kogun lõkkematerjali. Kogutu sorteerin nelja hunnikusse. Vasakpoolseimasse panen kõik, mis on pliiatsist peenem, parempoolseimasse kõik, mis on jämedam mu randmest. Kui olen kogunud piisavalt, et jaguks paariks tunniks, võtan kätte mõned kuivanud kasetohurullid, rebin need hakatiseks ning asetan tugevale tohutükile.

Võtan vasakult puusalt püksirihma aasa küljest lahti karabiinhaagi. Süütepulk libiseb mööda hõbedast metalli mu kätte, mis on päikesest põlenud ja kaetud kuivanud mudakoorikuga. Süütepulk näeb välja natuke nagu võti ja USB-mälupulk, mis on aetud ühe ja sama oranži paela otsa – just nii ma mõtlesin, kui see sattus minu valdusse oskuste ja juhuse kokkulangemisel pärast esimest ülesannet. See oli esimesel päeval, mil ma veel kogu aeg nägin kaameraid ja kõik oli veel põnev, isegi igavad asjad.

Pärast mõnd kiiret lööki hakkab tulehakatis suitsema. Tõstan selle õrnalt käe peale ja puhun, tekitades alguses veel rohkem suitsu ning lõpuks ka pisikesed leegid. Kärmesti klõpsan süütepulga vööle tagasi ning mõlemat kätt kasutades asetan hakatise puhastatud ringi keskele. Lisan hakatist ning leegid kerkivad ja suits tungib mu ninasõõrmetesse. Toidan leeki kõige väiksemate okstega, seejärel suurematega. Minutitega on lõke saanud suureks ja tugevaks, kuigi läbi kaamerasilma ei paista see ilmselt eriti muljet avaldav. Leegid ei ole poole meetri kõrgusedki, aga mulle pole rohkem tarvis – ma ei vaja signaallõket, vaid üksnes kuumust.

Tõmban seljakotist välja roostevabast terasest tassi. See on mõlkis ja veidi mustaks kõrbenud, aga toimib endiselt. Täitnud kruusi veega, asetan selle lõkke lähedale. Oodates, kuni vesi keema läheb, sunnin end sööma näpuotsatäit maapähklivõid. Olnud nii kaua söömata, oleksin arvanud, et isegi toit, mida ma kõige vähem armastan, maitseb taevalikult, aga see on jälk, tihke ja soolane ning kleepub suulae külge. Togin oma kuiva keelega nätsket massi, mõeldes, et näen tõenäoliselt välja umbes sama naeruväärne nagu mõni koer. Oleksin pidanud osalemisavaldusel allergiat teesklema, siis oleksid nad pidanud jätma mulle midagi muud. Või ehk ei oleks mind üldse valitud. Mu aju on parajasti liiga kokku kuivanud, et kaaluda, mis oleks siis, kui mind poleks valitud, kus ma sel juhul praegu oleksin.

Lõpuks läheb vesi keema. Annan mikroobidele mõne minuti aega suremiseks, siis kasutan oma narmendavat jakivarrukat pajakindana ning tõmban tassi lõkkest välja. Kui mullitamine on vaibunud, valan keedetud vee ühte oma plastpudelitest, mis täitub umbes kolmandiku jagu.

Teine sats läheb kiiremini keema. Vesi lõpetab jällegi plastpudelis ning pärast kolmandat keetmisringi ongi pudel täis. Keeran korgi tugevasti kinni ning surun pudeli oja mudasesse põhja, nii et külm vesi voolab üle plastiku, ulatudes peaaegu korgini. Sinine rätik hõljub voolus. Selleks ajaks, kui olen täis saanud teise pudeli, on esimene peaaegu jahtunud. Valan tassi täis ja asetan uuesti keema, siis joon jahutatud pudelist umbes sada milliliitrit, uhtudes maapähklivõi jäänused veega kurgust alla. Ootan mõne minuti ja joon veel sada milliliitrit. Niisuguste lühikeste, vaheaegadega joomistega teen pudelile lõpu peale. Vesi tassis on jälle keema läinud ning ma tunnen, kuidas mu ajurakud uuesti veega täituvad. Peavalu tõmbub tagasi. Kogu see töö ei ole ilmselt üldse vajalik; oja on selge ning kiire vooluga. Ilmselt võiks seda vett rahumeeli juua, aga ükskord ma juba võtsin sama riski ja kaotasin.

Viimast satsi vett pudelisse valades taipan, et ma ei ole veel varjualust ehitanud ja taevas on pilves, nagu võiks varsti hakata sadama. Tuhmuv valgus reedab, et mul ei ole enam palju aega. Sunnin end jalgele, krimpsutades nägu pitsituse peale, mis end puusades tunda annab. Korjan metsast viis tugevat oksa ja toetan need alates pikimast kuni kõige lühemani mahakukkunud puu sellele poolele, mis jääb allatuult, tekitades nõnda kolmnurkse toestiku, mis on parasjagu piisavalt lai, et sinna sisse mahtuda. Tõmban paunast välja musta prügikoti – Tyleri lahkumiskingituse, mis tuli mulle ootamatusena, kuid mida ma väga hindasin – ning laotan selle üle toestiku. Kraapides maast sületäite kaupa langenud lehti ja kuhjates neid kilekoti peale, mõtlen sellele, mis on ellujäämiseks esmatähtis.

Kolme reeglid. Vale suhtumine võib su tappa kolme sekundiga, lämbumine võib tappa kolme minutiga, lagedale jäämine kolme tunniga, vedelikupuudus kolme päevaga ning nälg kolme nädalaga – või oli see kolme kuuga? No igatahes on nälg mu kõige väiksem mure. Kui nõrgana ma end ka ei tunneks, ei ole eriti kaua möödas ajast, mil ma viimati sõin. Kõige rohkem kuus või seitse päeva ja seda on enam kui küll. Mis puutub ilmastiku kätte lagedale jäämisse, siis isegi kui täna õhtul hakkab sadama, ei ole ilm piisavalt külm, et mind tappa. Ilma varjualuseta oleksin muidugi märg ja õnnetu, aga tõenäoliselt mitte ohus.

Aga ma ei taha saada märjaks ja õnnetuks, ning kui ekstravagantne nende eelarve ka poleks, ei saanuks nad mitte kuidagi paigaldada kaameraid varjualusesse, mida ei olnud olemas enne, kui ma selle ehitasin. Kraabin jätkuvalt kokku sületäite viisi lehti ja võpatan, kui mööda mu varrukat jookseb üles umbes viiekümnesendise mündi suurune huntämblik. Äkiline liigutus paneb pea ringi käima. Ämblik klammerdub mu biitsepsi külge. Nipsan ta teise käega minema ja vaatan, kuidas ta põrkab lehepurusse mu prügist hüti kõrval. Ämblik komberdab sinna sisse ja ma avastan, kui vähe see mind morjendab – nad on kõigest kergelt mürgised. Korjan oma prahti edasi ja peagi on mu onni katusel seda juba umbes kolmekümnesentimeetrine kiht ning sees vooderduseks veelgi rohkem.

Panen mõned murdunud oksad, mille lehed ühele poole välja ulatuvad, konstruktsiooni peale, et seda kõike paigas hoida, ning keeran siis ringi ja näen, et tulest on alles veel vaid vaevu hõõguvad söed. Ma ei ole täna sugugi parlanksis. „See on see maja,” mõtlen ma. Olen ikka veel heitunud. Väikseid oksi murdes ja neid sütele loopides heidan uuesti pilgu oma varjualusele. See on madal korratu hurtsiku välimusega sasipundar, mille igast küljest turritavad kõigis suundades välja oksaraod. Mäletan, kui hoolikalt, kui aeglaselt ma varem oma varjualuseid ehitasin. Tahtsin, et need oleksid sama ilusad nagu Cooperi ja Amy omad. Nüüd huvitab mind ainult funktsionaalsus, olgugi et ausalt öeldes näevad lehepurust ehitatud onnid kõik välja enam-vähem ühesugused – kui mitte arvestada seda suurt, mille me ehitasime üheskoos enne Amy lahkumist. Too oli tõeline iludus, kõige peal nagu roogkatuseks omavahel kokkupõimitud oksad, ruumikas meie kõikide jaoks, kuigi Randy magas eemal omaette.

Joon veel natuke vett ja istun oma uuesti elluäratatud lõkke juurde. Päike on loojunud ja kuud ei paista. Leegid võbelevad, mu parem prilliklaas on määrdunud, läbi selle paistab lõke kiirtevihke laiali pilduvat.

Aeg on end järjekordselt üksinda magama sättida.