Читать книгу Üksinda - Alexandra Oliva - Страница 6

Avasaate esimeses kaadris on Jäljekütt jõe ääres. Ta on riietatud musta ja tema nahk on tume, ülesküntud mulla karva. Ta on aastaid püüdnud luua endale suure kassi aurat ning nüüd õhkub temast pingutuseta kassilikku võimu ja graatsiat. Mehe nägu on rahulik, ent silmad uurivad pingsalt vett, nagu jahiks ta midagi jõevoolust. Jäljekütt hoiab end kergelt kaardus, nii et vaatajatele tundub, et ta on hüppevalmis – mida ta ründab? –, ning siis pilgutab mees taeva poole silmi ja äkitselt tundub sama tõenäoline, et ta leiab endale hoopis päikeselaigu, kus teha väike uinak.

Jäljekütt kaalub oma valikuvõimalusi: kas proovida ületada jõge siinsamas või otsida ülesvoolu paremat kohta? Ta on kindel oma suutlikkuses jõuda kivilt kivile hüpates üle kuus meetrit laia jõe, mis on kiire vooluga, aga mitte sügav, ent seal on üks kivi, mis paneb ta muretsema. Mehele tundub, et ta näeb, kuidas kivi voolu jõul kõigub. Jäljekütile ei meeldi märjaks saada, aga ta imetleb vee võimu asju muuta ning see imetlus paneb ta naeratama.

Vaatajad annavad naeratusele oma põhjenduse. Need, kellele Jäljekütt rassi või olemise poolest ei meeldi – nad ei ole teda seni rohkem näinud kui ainult seal seismas, nii et nende vastumeelsus saab olla üksnes eelarvamus –, peavad naeratust ülbuseks. Üks iseäranis kriitiline stuudioprodutsent näeb seda kaadrit ja mõtleb kahjurõõmsalt: „Tema õelus paistab välja.”

Jäljekütt ei ole õel ja tema enesekindlus on igati õigustatud. Ta on ületanud kaugelt halvaendelisemaid ohtusid kui kiirevooluline madal jõgi ning palju elulisemaid raskusi kui see, mis teda jõe teisel kaldal ootab – esimene kunstlik katsumus.

Teisel pool jõge kohtab Jäljekütt esimest korda ka oma ühtteistkümmet konkurenti. Ta teab, et tal tuleb tegutseda ka meeskonnas, ent ta ei taha mõelda teistest mingil muul moel kui konkurentidest. Seda oli ta selgitanud ka enne võistlust temaga tehtud intervjuus muu jutu hulgas, kuid talle kui kõige tugevamale võistlejale ei antud võimalust poolehoidu tekitada. Jäljeküti põhjendused lõigati välja ja kaadrisse lükiti vahele klipp, kus ta valge seina taustal ütleb terasest pilgul vaid sõnad: „Ma ei ole tulnud siia kogemusi saama. Ma olen siin selleks, et võita.”

Tema strateegia on lihtne: olla teistest parem.

Jäljekütt viivitab. Kaader liigub tormava voolu peale ja läbi paksudes lehtedes okste sinna, kus Ettekandja põrnitseb kompassi. Tal on jalas mustad dressipüksid ja seljas neoonroheline spordirinnahoidja, mis rõhutab tema punaseid lahtiste lokkidena õlgadest allapoole ulatuvaid juukseid. Violetne rätik on tal seotud kaela salliks. Ta on peaaegu meeter kaheksakümmend pikk ja sale. Tema piht on imepeenike. „Hämmastav, et ta siseorganid tema sisse ära mahuvad,” pilkab internetis üks naljahammas. Ettekandja nägu on piklik ja kahvatu, jumet tasandab paks kiht SPF-20 päikesekaitsekreemi. Tema lauvärv on rinnahoidjaga sama tooni ning sädelev.

Ettekandja ei pea jõge ületama, tal on vaja ainult kompassi kasutada, et leida tee läbi metsa edelasse. Tema jaoks on see väljakutse ning kaader annab seda kenasti edasi: Ettekandja seisab, ning lokid raamivad ta nägu, kui ta end ringi keerab ja võõrast seadeldist uurib. Ta hammustab alumist huult osalt seepärast, et on segaduses, ja osalt seepärast, et usub end sellisena seksikas välja nägevat.

„Kas põhja näitab punane või valge ots?” küsib ta. Tal on palutud oma mõtteid valjusti mõelda ja seda ta edaspidi ka teeb. Sageli.

Ettekandja saladus, mida vaatajatele ei räägita, seisneb selles, et ta polnudki kandideerimisavaldust esitanud. Tema oli saatesse värvatud. Telesarja juhid otsisid atraktiivset, ent sama hästi kui kasutut naist, võimaluse korral punapead, sest nad olid juba valinud välja kaks brünetti ja ühe blondiini – mitte küll plaatinablondi, aga piisavalt blondi, sedasorti juustega, mis päikese käes heledamaks pleegivad. Jah, mõtlesid nad, üks kaunis punapea võtaks osalejate rühma kenasti ümmarguseks kokku.

„Okei,” ütleb Ettekandja. „Punane nool on teravama otsaga. See peab olema põhi.” Ta keerab end ringi, hammustades uuesti huult. Osuti jääb N-tähe peale pidama. „Ja mul on vaja minna … edelasse.” Ning kuigi kompassil on ilmakaared selgesti tähistatud, ütleb ta laulval häälel: „KELK: kagu, edel, loe, kirre.”

Ta hakkab kõndima lõuna poole, pomiseb uuesti mälutehnilist võtet ja keerab keha paremale. Mõni samm hiljem jääb ta seisma. „Oot,” ütleb ta. Vaatab kompassi, laseb osutil paigale loksuda ning keerab vasakule. Lõpuks astub ta õiges suunas. Ta naerab natuke ja ütleb: „See ei olegi eriti keeruline.”

Ettekandja teab, et tal on vähe võiduvõimalusi, aga ta ei olegi tulnud siia võitma. Ta on tulnud muljet avaldama – produtsentidele, vaatajatele, kõigile. Jah, ta töötab täiskohaga Hispaania restoranis, aga kuueaastaselt oli ta mänginud peaosa ühes kommireklaamis ning ta peab end eeskätt näitlejaks, seejärel modelliks ja alles kolmandana ettekandjaks. Puude vahel kõndides mõtleb ta midagi, mida ta valjul häälel välja ei ütle: „Sellest saab minu suur läbimurre.”

Jõe ääres otsustab Jäljekütt, et kivi on siiski suhteliselt väike oht ja et takistus, mida ta teab, on parem kui tundmatus. Ta hüppab. Monteerija aeglustab stseeni ning vaatajatele jääb mulje, nagu oleks tegemist dokumentaaliga ja Jäljekütt olekski justkui see suur kass, kes ta salajas arvab end eelmises elus olnud olevat. Vaatajad näevad tema hüppe pikkust ja jõudu. Nad näevad – mõni on juba märganud, aga lähivõte tõmbab neile ka ülejäänute tähelepanu – mehe kummalisi, ent selgesti äratuntavaid jalanõusid, nende kollane logo on nagu pisike värvikarjatus keset jalga tema muidu tumedal kujul. Nad näevad tema varvasbotastes eraldatud varbaid haakumas kivi külge. Nad märkavad tema tasakaalu, kiirust ja kontrolli liigutuste üle ning mõni vaatajatest mõtleb: „Ma peaksin ka endale paari selliseid jalanõusid hankima.” Kuid Jäljeküti jalanõud kõigest rõhutavad tema enesevalitsust, mis saab kauni väljenduse, kui ta hüppab kivilt kivile üle lainetava vee. Tema keha tundub liikumises pikem kui siis, mil ta paigal seisis, ning ka selles osas sarnaneb ta kassiga.

Mehe parema jala päkk maandub ebastabiilsel kivil, mis kiigub ettepoole. See on tähtis hetk. Kui Jäljekütt kukub, saab temast üks karakter. Kui ta ilma probleemideta edasi liigub, kujuneb tema tegelaskuju teistsuguseks. Värbamisprotsess on lõppenud, aga üksnes ametlikult.

Jäljekütt tõstab käed kõrvale, et tasakaalu hoida – nähtavale ilmub punane rätt, mida ta kannab nagu käevõru ümber parema randme –, ja elab läbi harva hetke, mil tema graatsilisus ei ole päris täiuslik: mees vangub. Siis järgib ta kivi liikumist ja ongi läinud järgmisele toetuspunktile, mis püsib kindlalt paigal. Mõni sekund hiljem on ta teisel pool jõge, hingeldades mõõdukast pingutusest. Ta on kuiv alates kiilaks pöetud pealaest kuni eraldatud varvasteni, kuiv igalt poolt peale kerge niiskuse kaenlaalustes, mida vaatajad ei näe. Mees kohendab oma peaaegu tühja kaunistusteta musta seljakotti ja läheb siis edasi metsa teda ootava ülesande poole.

Vankumine lõigatakse montaaži käigus välja. Jäljekütt on võetud saatesse tegelaseks, kes ei murdu ega peatu.

Samal ajal koperdab Ettekandja väljaulatuva puujuure otsa ja tema kompass kukub maha. Naine kummardub seda üles võtma ning maa külgetõmbejõud kingib talle eriti esiletükkiva dekoltee – täpselt nagu Ettekandjal plaanis oli.

Spektri kaks äärmust lähenevad teineteisele.

Nende kahe äärmuse vahel kannab Rantšeero peas kauboikaabut, mis näib olevat läbi elanud peaaegu sama palju nagu tema jõuline habemetüükas nägu, ning mees longib kergel jalal läbi metsa. Ta kannab oma musta ja kollasega rätikut tõelise kauboi kombel kaela ümber, valmis seda tõmbama üle suu ja nina, kui peaks tõusma liivatorm. Ta on tuhandete kilomeetrite kaugusel oma tähnilisest appaloosa tõugu hobusest, kuid tema nahka kammitsetud kandadest sirutuvad eemale kannused. Kannused on ohvriand kaamerale, need andis Rantšeerole väliprodutsent. Kannuseid vastu võttes nipsas Rantšeero ühe neist keerlema. Nüri serv, aga ikkagi serv. „Võib-olla kasulik,” mõtles ta. Talle anti ka triibuline pontšo, et ta selle selga paneks, aga pontšost oli ta keeldunud. „Mida veel?” küsis ta. „Tahate, et kannaksin kaasas hunnikut maisitortiljasid ja tšillipipraid?”

Rantšeero esivanemad olid kunagi liigitatud mestiitsideks ja võimud ei pidanud neid üldiselt mitte kellekski. Tema vanaisa oli põgenenud öösel üle piiri ja leidnud tööd ühe perekonna rantšos, visates seal sõnnikut ja lüpstes lehmi. Aastaid hiljem oli vanaisa abiellunud omaniku tütrega, kes päris pere maavalduse. Nende heledanahaline poeg võttis naiseks tumedanahalise õmblejanna Mexico Cityst. Rantšeero nahk on selle liidu tulemusena kergelt pruunistunud tooni. Ta on viiskümmend seitse aastat vana ja tema lõuani ulatuvad pulstunud juuksed on sama teravalt mustvalged nagu tema arusaamad heast ja halvast.

Rantšeero hakkamasaamist väljakutsetega ei takista miski. Pädevus – või selle puudumine – pole tema puhul määravaks jooneks. Välja on mängitud tema uhke kauboikõnnak. Mehe karakter saab paika sekunditega.

Aasia Tibi ei ole nii lihtne paika panna. Temal on jalas khakivärvi tööpüksid ja seljas siniseruuduline särk. Ta juuksed on pikad ja sirged, kammitsetud lihtsasse ronkmusta hobusesabasse, mida rõhutab neoonkollane rätt. See on seotud peapaelaks, sõlm kukla taga peidus. Aasia Tibil on näol ainult nii palju jumestust, kui talle peale sunniti: lainerijooned, mis pikendavad tema niigi pilus silmi, ja natuke sädelevroosat huulepulka.

Puude vahelt välja astudes ja lagendikule kõndides uurib ta ümbrust. Ta näeb üht meest keset välja ootamas.

Eemal, mehe selja taga lagendiku teises servas astub päikese kätte Lennuvägi.

Sõjaväelist osa esindama tahtsid produtsendid klassikalist tüüpi ning mees, kelle nad välja valisid, just seda ongi: lühikeseks trimmitud blondid juuksed, mis säravad päikese käes, erksinised silmad, püsivalt ettesurutud tugev lõug. Lennuväel on jalas teksad ja seljas pikkade varrukatega T-särk, aga ta kõnnib, nagu oleks mundris. Sammast meenutav kehahoiak jätab temast pikema mulje kui ta tegelikud 173 sentimeetrit. Mehe tumesinine rätik – varjundi võrra tumedam kui USA lennuväe ametlik toon – on vasaku puusa kohal vööle sõlmitud.

Lennuväge esitletakse piloodina, kuid üks pisiasi on tema portreest hoolikalt välja jäetud. Kordagi ei mainita, mida ta täpselt juhib. Hävituslennukeid, oletab suurem osa vaatajatest – ja just seda nad peavadki arvama. Lennuvägi ei ole hävituslennuki piloot. Kui ta lendab, juhib ta transpordilennukit: veab tanke ja laskemoona, akusid ja traati, ajakirju ja šokolaadibatoone, et täita riiuleid kaubamajades, mida USA missioonile saadetud meeste ja naiste jaoks lahkesti püstitab. Lennuvägi on sale jõuluvana, kes aasta ringi veab laiali moonapakikesi armsalt valitsuselt. Organisatsioonis, kus jumalad on hävituslennukite piloodid ning pommitajate piloodid juhivad lausa Päikest ennast, on tema töö suuresti tänamatu.

Lennuvägi ja Aasia Tibi saavad välja keskel kokku, noogutavad tervituseks ja seisatavad mehe ees, kes neid seal ootab. Saatejuht. Teda ei näidata kaadris enne, kui ta rääkima hakkab, ja rääkima ei hakka ta enne, kui kõik kaksteist võistlejat on kokku kogunenud.

Jäljekütt lipsab saatejuhi selja taga puude vahelt välja. Rantšeero ilmub idast ja temaga koos pikk kolmekümnendates aastates punapäine valge mees laimirohelise rätikuga. Peagi ilmub võistlejaid kõigist ilmakaartest. Üks hilistes kahekümnendates valge naine heledate juuste ja prillidega, taevasinine rätt ümber randme. Keskealine mustanahaline mees. Valge mees, kellel teismeiga vaevu möödas. Asiaadist mees, kes näeb välja nagu alaealine, aga tegelikult on kakskümmend kuus. Kolmekümnendate keskel valge mees. Ja latiino päritolu naine, kelle vanus ei oma tähtsust, sest ta on piisavalt noor ning tema rinnad on suured ja loomulikud. Igaühel on ise värvi rätik kuhugi nähtavale kohale seotud. Viimasena ilmub pildile Ettekandja, kes on üllatunud, leides nii paljud inimesed juba lagendikul ootamas. Ta hammustab oma alumist huult ja Lennuvägi tunneb külgetõmbetuksatust.

„Tere tulemast,” ütleb saatejuht, kolmekümne kaheksa aastane B-kategooria kuulsus, kes loodab oma karjäärile elu sisse puhuda – või vähemalt oma hasartmänguvõlad ära maksta. Ta on ebamääraselt kena, tal on pruunid juuksed ja silmad. Tema nina on mitmes kuulsas blogis nimetatud roomapäraseks ja mees teeskleb teadvat, mida see tähendab. Saatejuhil on seljas vabaajarõivad ning kõikides kaadrites, kus teda kõnelemas näidatakse, paistab ka tema rind, millel hiilgab uhkesti sponsori nimi. „Tere tulemast,” ütleb ta uuesti sügavama, ülemäära mehise tämbriga ning otsustab, et kui tervitus päriselt salvestatakse, kasutab ta just nimelt seda hääletooni. „Tere tulemast metsa.”

Pehmelt põrisev heli tõmbab endale osalejate tähelepanu. Lennuvägi keerab end ringi esimesena. „Oh sa perse,” ütleb ta. See on ebaharilik libastumine ja esimene vandesõna, mis tsenseeritakse. Teisedki pöörduvad. Grupi selja taga hõljub silmade kõrgusel pooleteise meetri laiune droon, mille keskelt paistab kaameralääts. Järgneb veel erisuguseid aukartust väljendavaid vandesõnu ja heledajuukselise naise pomin: „Lahe!”

Droon vihiseb vaikselt üles taeva poole. Vaid mõni sekund hiljem on see juba piisavalt kaugel ja piisavalt vaikne, et olla peaaegu nähtamatu.

„Kuhu see kadus?” sosistab Ettekandja. Selleks ajaks, kui ta küsimuse lõpetada jõuab, on Jäljekütt veel ainuke, kes endiselt suudab eristada drooni pilvedest ja taevast.

„Üks paljudest silmadest, mis teid edaspidi jälgib,” teatab saatejuht osalejatele. Tema hääl on tagamõtetest paks, ehkki kui aus olla, ongi droone ainult üks ning sedagi kasutatakse peamiselt suurte plaanide ja avakaadrite filmimiseks, kuna võistlejad asuvad valdava osa ajast puude varjus.

„Alustagem nüüd,” ütleb saatejuht. „Järgnevate nädalate jooksul pannakse teie oskused proovile ja teie jõuvarud kurnatakse välja viimse piirini. Aga siiski on teil ka võimalus lahkuda. Kui mõni katsumus satub olema teile liiast või kui te ei suuda taluda enam ühtki ööd sääskede söödana, öelge lihtsalt: „Ad tenebras dedi,” ja kõik ongi möödas. Pidage see lause meeles. See on teie väljapääs.” Kõneldes ulatab ta igale võistlejale märkmepaberi. „Teie ainuke väljapääs. Oleme selle teist igaühe jaoks kirja pannud, et saaksite meelde jätta. Ad tenebras dedi. Tahan, et mõistaksite selgesti: kui olete öelnud selle lause, ei ole enam tagasiteed.”

„Mida see tähendab?” küsib Rantšeero.

„Tähenduse saate teada,” vastab saatejuht.

Must Arst on lühem ja ümaram kui Jäljekütt, ta kannab kitsehabet. Tema pead katab sinepikarva ja kollasega rätik. Üks tema valgetähnilistest kulmudest kerkib, kui ta vaatab märkmepaberit oma käes. Siis tuleb lähivõte pihitoolist, mehe selja taga on puud, kitsehabet ümbritseb kerge harjas. „See on ladina keeles,” ütleb Musta Arsti tulevane mina. „„Ööle ma alistun.” Või „pimedusele”, ma ei tea täpselt. Asjaolusid arvestades on seda pisut palju tahetud, aga olen rõõmus, et meil on turvalause. Hea on teada, et meil on võimalik siit pääseda.” Ta vaikib hetke. „Loodan, et see jääb kõigile meelde.”

Ja siis saatejuht, kes istub presendist matkatoolil lahtise lõkke ääres ning pöördub otse vaatajate poole. „Võistlejad ei tea kõike,” ütleb ta, pehme hääletoon ja allapoole kallutatud lõug kutsumas vaatajaid osa saama tema saladusest. Mehe kehakeel annab mõista: meie oleme nüüd vandeseltslased. „Nad teavad, et kedagi ei hääletata välja, et see on võidujooks – või pigem hulk järjestikuseid võistlusi, mille käigus nad koguvad plusse ja miinuseid. Mida nad ei tea, on see, et võistlusel ei ole finišijoont.” Ta naaldub ettepoole. „Mäng jätkub, kuni alles on jäänud veel ainult üks inimene, ning välja pääseb ainult loobudes.” Keegi ei tea, kui kaua saade kestab, ei selle loojad ega võistlejad. Nende lepingus oli, et vähemalt viis nädalat ja mitte rohkem kui kaksteist, kuid lehe alumises servas oli tillukeses kirjas märgitud, et vastavalt asjaoludele võib minna ka kuni kuusteist nädalat. „Ad tenebras dedi,” ütleb saatejuht. „Ühtki muud võimalust ei ole. Ja selles mõttes on võistlejad tõepoolest „Pimeduses”.”

Järgneb hulk suures plaanis pihitoole, kõigi taustaks üldine metsik loodus.

Ettekandja, kes teab, et tema ainuke võimalus raha võita on saada vaatajate lemmikuks: „Mida ma esimese asjana teen, kui võidan miljoni? Lähen randa. Jamaicale, Floridasse, ma ei teagi, kuhugi ülimõnusasse kohta. Võtan oma bestikad kaasa ja istun päev otsa rannal, joon cosmo’sid ja kõike, mida nad pakuvad, mille lõpus on -tini.”

Rantšeero, ausa õlakehitusega: „Mina tulin siia raha pärast. Ma ei tea, mis neil meile varuks on, aga mul ei ole küll plaanis turvasõnu öelda. Mu poisid hoolitsevad praegu kodus rantšo eest, aga mina tahan, et nad saaksid minna ülikooli. Ma ei suuda mingil juhul selle eest maksta ja samal ajal jääda ilma nende töökätest. Sellepärast ma siin olengi, oma laste pärast.”

Heledate juuste ja pruunide prillidega naine. Kandideerimisvideos oli tal süles kollane sisalik ja monteerija näeb temas enamat kui juukseid. „Tean, et see kõlab naeruväärselt,” ütleb naine, „aga ma ei tulnud siia raha pärast. Selles mõttes, et ega ma miljonist dollarist ära ei ütleks, aga oleksin ennast ka ilma niisuguse auhinnata kirja pannud. Ma olen peaaegu kolmekümnene, kolm aastat abielus olnud, aeg on astuda järgmine samm.” Loomaaed hingab närviliselt välja. „Lapsed. On aeg saada lapsi. Kõik, keda ma tunnen, kellel on lapsed, räägivad, et miski ei ole siis enam kunagi endine, et lapsed muudavad su elu, et jääd ilma kogu endale pühendatud ajast. Ma olen selleks valmis, olen nõus loovutama osa oma individuaalsusest, ja noh, muidugi tervest mõistusest. Aga enne kui see juhtub, enne kui ma vahetan oma nime ema tiitli vastu, tahan teha läbi veel viimase seikluse. Sellepärast olen ma siin ja sellepärast ei kavatsegi ma loobuda, mis ka ei tuleks.” Ta tõstab üles paberilehe, kuhu on kirjutatud turvalause, ja rebib selle pooleks. Tegu on sümboolne – tal on lause juba meelde jäetud –, aga sugugi mitte vähem siiras, hoolimata žesti dramaatilisusest. „Niisiis,” ütleb ta, vaadates kaamerasse salakavala intensiivsusega, naeratus peidus tõsise ilme taga, „andke tulla.”