Читать книгу Üksinda - Alexandra Oliva - Страница 7

Laman oma varjualuses mitu öötundi, aga ei suuda magama jääda pitsituse tõttu, mida tunnen igal pool: jalgades, õlgades, seljas, otsaesisel, silmades. Mu jalavõlvid karjuvad, nagu oleks ainult liikumise surve hoidnud nad terve päeva vait. Minu uuesti vedelikuga täitunud keha tuikab, see on muutunud ja vajab midagi enamat.

Lõpuks lükkan seljakoti varjualuse esiküljelt välja ning rooman öhe. Lehed krabisevad mu peopesade ja põlvede all ning mu lahtised saapapaelad lohisevad nagu maod. Külm õhk näpistab mu põski. Ma peatun, kuulen kilke ja sirtsuvaid konni. Oja, tuul. Mulle tundub, et kuulen nähtamatut kuud. Tõusen püsti, jättes prillid kokkupanduna kotirihma külge. Ilma nendeta näen vaid eri toonides halli hägu, mis on justkui piksliteks jagatud. Rinna kõrgusel hoituna paistavad mu peopesad kahvatud, nende piirjooned peaaegu selged. Hõõrun oma vasaku käe nimeta sõrme alumist osa ja elan uuesti läbi seda rahutut südamepekslemist nagu siis, kui valgest kullast sõrmuse ära võtsin. Mäletan, kuidas libistasin selle tagasi sametiga vooderdatud karpi ning asetasin oma tualettlaua ülemisse sahtlisse. Mu abikaasa oli parajasti vannitoas, pügas oma habet selliseks ühtlaseks tüükaks, nagu mulle kõige rohkem meeldib. Teel lennujaama rääkis tema rohkem kui mina, oleksime nagu rollid vahetanud. „Sul läheb seal kindlasti imehästi,” ütles ta. „Ma ei jõua ära oodata, et saaksin juba seda vaadata.”

Hiljem, lühikesel lennul Pittsburghi hoidsin tagasi nuukseid ja surusin otsaesise vastu akent, jagades oma ärevust taevaga, aga mitte norskava võõraga minust vasakul. Lahkumine ei olnud vanasti nii raske, aga kõik oli olnud teisiti, enne kui kohtasin oma abikaasat. Varem – kui olin lahkunud Stowe’st, et minna ülikooli; tol suvel, mil olin rännanud võõrastemajast võõrastemajja üle kogu Lääne-Euroopa; või kuus kuud Austraalias pärast Columbia ülikooli lõpetamist – maandas mu hirmu alati ootusärevus, nii et kaalukausid said tasa. Lahkumine oli ikka hirmutav, aga mitte kunagi raske. Ent seekord ei jätnud ma seljataha mitte üksnes tuttavat elu, vaid ka õnne. Nende vahel on erinevus, mille suurust ei olnud ma kuidagi osanud ette aimata.

Ma ei kahetse ei New Yorki, ei Euroopat ega Austraaliat. Ma ei ole päris kindel, kas kahetsen isegi siiatulekut, küll aga kahetsen, et ei võtnud kaasa oma abielusõrmust, millised ka poleks olnud mulle antud juhtnöörid. Ilma sõrmuseta tundub armastus, mille ma maha jätsin, liiga kauge ning plaanid, mida tegime, liiga ebareaalsed.

Lennujaamas lubas abikaasa mulle pensionile saadetud hurta, kelle võtmisest me olime rääkinud sellest ajast saadik, kui endale maja ostsime. „Me leiame mõne toreda, kui sa koju tagasi jõuad,” ütles ta. „Tähnilise, mingi eriti naeruväärselt pika võistlusnimega.”

„Ka lapsed peavad sellega nõus olema,” vastasin, sest seda ma ju pidingi ütlema, see oli põhjus, mille ma lahkumiseks olin esitanud.

„Tean,” ütles ta. „Ma otsin, kuni sa ära oled.”

Huvitav, kas ta otsib ka praegu. Jääb kauemaks tööle, ehkki tegelikult surfab Petfinderis või vaatab hurdapäästmisorganisatsiooni veebilehte, mida olime näinud taluturul mõni nädal enne mu lahkumist. Või ehk on ta lõpuks ikkagi läinud välja selle uue tüübiga oma töö juurest, kelle kohta ta on juba mitu korda öelnud, et too tundub üksildane.

Võib-olla istub ta kodus pimeduses ja mõtleb minu peale.

Üksinda hallis öös seistes, vaadates lehti tuules laperdamas, vajan ma teda. Mul on tarvis tunda tema rinda oma põse vastu pekslemas, kui ta naerab. Mul on vaja kuulda teda kurtmas nälga ja seljavalu, et saaksin heita kõrvale oma ebamugavustunde ja olla tugev meie mõlema, mitte ainult iseenda eest.

Siin ei ole mul temast midagi peale mälestuse ja iga ööga tundub ta järjest kaugenevat.

Mõtlen oma viimasele vihjele. „Kodu, kallis kodu.” Suund, mitte sihtpunkt, sest ma ei kujuta ette, kuidas nad oleksid saanud plaanida, et pean kõndima üle kolmesaja kilomeetri koju. Pilge.

Mu kõht koriseb – valjemini kui kilkide või konnade hääled – ja ühtäkki meenub mulle, mida tähendab olla näljane, selle asemel et lihtsalt teada, et peaksin sööma. Rõõmus, et mu tähelepanu on kõrvale juhitud, otsin seljakotist välja pähklisegu ja avan paki. Valan peopesale umbes saja kilokalori jagu pähkleid ja kuivatatud puuvilju. Haletsusväärse hulga, põngerja peotäie. Keeran kotikese pealt kinni ja libistan selle oma jakitaskusse. Kõigepealt söön pahaksläinud rosinaid, nende kõrvale maapähkleid, mandleid ja purunenud poolikuid India pähkleid. Neli šokolaadikommi jätan lõpuks. Need panen kõik koos viimasena keelele, surun vastu suulage ja tunnen, kuidas kommide õhukesed koorikud murenevad.

Oli aeg, mil kartsin, et vajadus mehe järele on nõrkus. Et igasugune mööndus, mille ma teen oma iseseisvusele, on mu identiteedi reetmine, kompromiss jõuga, mida olen alati kasutanud, et tõukuda tuttavast eemale tundmatu poole. Ära maalt, et minna linna, ära linnast, et minna välismaale. Olin alati end tagant sundinud – kuni kohtasin teda: muretut sportlikku elektriinseneri, kes teenis aastas kuuekohalisi numbreid, samal ajal kui mina kraapisin kokku nelikümmend tuhat, selgitades imetajate ja reptiilide erinevusi kriiskavate ja pidevalt nihelevate koolilaste kampadele. Mul kulus kaks aastat, enne kui suutsin tunnistada, et talle ei lähe see korda, et ta ei kasutaks kunagi meie sissetulekute erinevust minu vastu. Selleks ajaks, kui ütlesin jah, olin mõistnud, et kompromissi ja koostöö vahel on vahe ning kellegi teise peale lootmiseks läheb tarvis isevärki tugevust.

Või ehk oli mul lihtsalt tarvis seda endale kinnitada.

Üks kommiglasuuri tükk torkab mulle peaaegu valusasti igemesse ja sulab siis ära. Tunnen suus odava piimašokolaadi maitset, see on pigem magus kui ehtsa šokolaadi mekk. Kummardun ettepoole, venitades kannakõõluseid. Pusas juuksekuhi, mis kunagi ennemuistsel ajal oli olnud hobusesaba, langeb üle minu õla ning mu sõrmeotsad jäävad jalgadest umbes kolmekümne sentimeetri kõrgusele. Sellest ajast, mil olin alati suutnud ilma põlvi kõverdamata oma varbaid puudutada, on möödas aastaid, aga peaksin siiski ulatuma lähemale kui kolmkümmend sentimeetrit. Et ma ei küüni isegi pahkluudeni, tundub nagu täielik läbikukkumine ja kummalisel kombel otsekui truudusetus. Mitu nädalat enne kodust lahkumist pidasime igal õhtul abikaasaga nii-öelda strateegiaistungeid: tõmbasime end koos voodile kerra ja tegime ajurünnakut, et selgitada, mida ma peaksin tegema, et võita. Venitused olid üks neist asjadest, mida olime arutanud – painduvuse säilitamise tähtsust. Sääri kokku lüües ütlen endale, et edaspidi võtan igal hommikul ja õhtul aega selleks, et teha venitusi. Tema pärast.

Olin tahtnud korda saata midagi suurt. Nii ma talle ka ütlesin eelmisel talvel ning see avaldus käivitaski kõik. „Üksainus viimane seiklus, enne kui proovima hakkame,” ütlesin ma.

Mees mõistis mind või vähemalt väitis, et mõistab. Ta nõustus. Just tema leidis selle veebiaadressi ja pani ette, et võiksin kandideerida, sest mulle meeldib metsik loodus ja ma olevat kunagi öelnud, et leheprügist ehitatud onnid on lahedad. Ta pakkus lahendust nagu alati, sest matemaatilise mõtlemisega inimesed arvavad, et igale probleemile on olemas lahendus. Ja olgugi et mul on aina keerulisem teda tajuda, tean siiski, et ta vaatab mind. Tean, et ta on minu üle uhke – mul on tulnud ette äpardusi, aga ma annan endast parima. Ma püüan. Ja ma tean, et kui koju jõuan, haihtub see distants, mida ma praegu tunnen. Kindlasti.

Ikkagi soovin, et mul oleks sõrmus kaasas.

Rooman tagasi varjualusesse. Mitu tundi hiljem, kui vaatan läbi onni avause, kuidas taevas aina heledamaks muutub, mõistan, et ma ei ole maganud – kui välja arvata, et mäletan üht unenägu, nii et ju ma siis ikkagi magasin. Unenäos oli vesi. Ma olin kas mingil sadamasillal või paadis ja pillasin ta maha – oma vingerdava ja kuristava pisipoja, kes ei mahtunud kuigi hästi mu käte vahele ära. Ja miks ta mul üldse oli? Laps libises mul sülest maha ja mu jalad ei andnud liikuma ning ma vaatasin, kuidas ta vajub vetesügavusse, mullid suult tõusmas, kui ta nuttis, tehes staatilise elektri sarnast häält, ning ma seisin seal kõrval abitu ja ebakindlana.

Kurnatuna libistan end varjualusest välja ning puhun lõkke uuesti põlema. Kuniks vesi soojeneb, söön ära allesjäänud pähklisegu, vahin tulle ja ootan, et unenägu tuhmuks, nii nagu need alati on tuhmunud.

Käisin kolledžis, kui mind hakkasid esmakordselt kimbutama õudusunenäod sellest, kuidas ma kogemata tapan oma kogemata eostatud lapse. Seks oli minu jaoks midagi uut ning iga kogemust varjutas mure, et kondoom läheb katki. Üheöösuhte järel nägin veel nädalaid puhuti unenägusid, kus unustasin oma vastsündinu ja jätsin ta kuhugi maha, näiteks kuuma autosse, või siis keeras ta end laualt alla betoonpõrandale, kui ma parajasti ei näinud. Kord vähkres üks mu higiste käte vahelt välja mäe otsas ja mina vaatasin, kuidas ta kukub sealt kõrgelt alla vihmaussisuurusele maanteele. Kõige hullem oli siis, kui käisin kellegagi aktiivselt kohtamas, kui tegemist ei olnud mitte üheöösuhte, vaid armastuse või vähemalt kiindumusega. Õudusunenäod jäid harvemaks, kui jõudsin kahekümnendate keskpaika, ning lõppesid täielikult aasta jooksul pärast seda, mil olin kohanud oma abikaasat – esimest inimest, kellega koos olles olen kunagi arvanud, et äkki ühel päeval olen ma selleks valmis.

Unenäod tulid tagasi esimesel ööl pärast metsamajakese ülesannet. Mitte igal ööl, vähemasti nii palju kui ma mäletan, aga ikkagi enamasti. Mõnikord ka siis, kui olin ärkvel. Ma ei pea isegi silmi kinni panema, piisab sellestki, kui mu pilk ei ole fookustatud, ja juba ma näengi oma poega. Alati poega. Ta on alati poisslaps.

Kui olen oma plastpudelid täis valanud, löön onni jalaga laiali ja kustutan veega lõkke. Siis naasen sellelesamale ilmastikust puretud kolkateele, mida mööda olen umbkaudu ida poole astunud juba mitu päeva. Aeg-ajalt võtan kompassi kaelast ja kontrollin oma liikumissuunda.

Olen kõndinud umbes tunni või kauemgi, kui valu õlas meenutab mulle, et ma ei teinudki venitusi. Oli vaja vaid mõnda tundi poolund, et ma juba unustaksin oma lubaduse. „Anna andeks,” vormin huultega, vaadates samal ajal üles. Edasi astudes lükkan õlad alla ja tahapoole, rühi sirgemaks. Täna õhtul, mõtlen ma. Täna õhtul venitan iga oma valutavat lihast.

Kõnnin teekäänaku tagant välja ja näen eespool hõbedast sedaani, mis on pargitud viltu ja mille kõik rehvid peale tagumise vasakpoolse toetuvad mutta. Rahutustundega lähen edasi mööda sedaani libisemisjälgi, veepudel peksmas vastu puusa. Selge on see, et auto on sinna pandud meelega. Seal sees on kindlasti varustust või vihje.

Mu kõht tõmbub krampi. Üritan hoida näoilme rahulikuna – ma ei näe kaameraid, aga tean, et need on peidetud mu pea kohal olevate okste vahele ja tõenäoliselt ka sõidukisse. Arvatavasti on nad saatnud ühe nendest kaameraga droonidest üles taevasse mind jälgima.

Sa oled tugev, ütlen iseendale. Sa oled vapper. Sa ei karda seda, mis seal autos olla võib.

Vaatan juhipoolsest küljeaknast sisse. Juhiiste on tühi ja kõrvalistmel on vaid kiirsöögi jäänused: rasvaplekilised pakkepaberid, ämbrisuurune vahtplastist tass, mille pruuniplekilisest kaanest turritab välja näritud kõrs.

Üle tagaistme on laotatud käkras tekk ja pisike punane jahutuskast on surutud kõrvalistuja istme taha. Katsun tagumist ust ja selle avanemise heli on midagi niisugust, mida ma ei ole kuulnud juba mitu nädalat: lingi klõpsatus, luku avanemise hääl, nii iseäralik ja ometi nii tavaline. Olen seda kuulnud tuhandeid, kümneid tuhandeid kordi. See on heli, mida olen hakanud seostama lahkumisega – seos, mis seni oli alateadlik, sest samal hetkel, kui avan ukse ja kuulen luku klõpsatust, tunnen, kuidas mu hirm taandub kergenduseks.