Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 2. osa - Alexandre Dumas - Страница 4

I
SALAKAUBAVEDAJAD

Оглавление

Dantès polnud veel tervet päevagi laeval olnud, kui talle oli juba selge, kellega tal tegemist. Kuigi “Giovane Amelia” — nii oli Genova tendri nimi — auväärt peremees polnud abee Faria koolis käinud, oskas ta enam-vähem kõiki keeli, mida räägiti Vahemere nime kandva suure järve kallastel; alates araabia keelest ja lõpetades provanssaali keelega. Nõnda tuli ta toime ilma tõlkideta — alati tüütud ja teinekord ka ebadiskreetsed inimesed —, kui tal oli vaja suhelda laevadega, mida kohtas avamerel, või väikeste pargastega, mis talle ranna ääres vastu juhtusid, või siis inimestega, kellel polnud ei nime, ei isamaad, pealtnäha ka mingit ametit, seda sorti rahvaga, keda võib alatasa kohata sadamakaide lähedal uitamas ja kes elavad salapärastest, varjatud sissetulekutest, mille kohta tuleb uskuda, et saatus ise neid jagab, sest mingit silmanähtavat leivateenimisallikat neil ei ole. Oli üsna kerge taibata, et Dantès oli salakaubavedajate laeval.

Sellepärast oligi peremees Dantèsi kuidagi kõheldes laevale võtnud: kõik ranna tollimehed tundsid “Giovane Amelia” kiprit ülihästi, ja kuna need härrased ja kipper püüdsid üksteist igasuguste nõksudega vahetpidamata üle kavaldada, oli peremees algul mõelnud, et Dantès oli lihtsalt mõne kõrgema maksuametniku saadik ja üritab selle kavala võttega nende mõningatesse ametisaladustesse tungida. Aga hiilgav viis, kuidas Dantès oli lühema laevatee valikuga toime tulnud, oli teda lõplikult veennud. Ja kui ta siis oli näinud kerget suitsupilve otsekui kiivritutti Ifi lossi kohal hõljumas ja kauge suurtükipaugu kaja kuulnud, oli talle hetkeks sähvatanud pähe, et ta oli laevale võtnud mehe, kelle saabumist ja lahkumist otsekui kuningate puhul suurtükipaukudega austatakse; peab küll tunnistama, et ta oleks märksa rohkem muretsenud, kui Dantès oleks tolliametnik olnud; aga uustulnuka täielikku rahu nähes haihtus see teinegi oletus niisamuti nagu esimene.

Nõnda oli siis Edmond’il see eelis, et tema teadis, kes ta peremees on, aga peremees ei teadnud, kes tema on. Kust kandist vana meremees ja ta kaaslased ka ei rünnanud, Dantès pani vastu ja ei tunnistanud midagi: ta pajatas pikalt-laialt Napalist ja Maltast, mida ta tundis niisama hästi kui Marseille’d, ja kordas oma esialgset juttu nii täpselt, et see tegi au tema mälule. Ja nõnda laskiski genovalane, ehkki oli kaval mees, ennast lollitada Dantèsil, kellele tulid kasuks tagasihoidlikkus, meremehe kogemused ja eriti osav teesklemisvõime.

Aga võib olla ka, et genovalane oli nende vaimuinimeste moodi, kes ei tea iial midagi peale selle, mida peavad teadma, ja kes usuvad vaid seda, mida on kasulik uskuda.

Niisugused olid suhted laeval, kui jõuti Livornosse.

Seal seisis Edmond’il ees järjekordne katse: tal tuli teha kindlaks, kas ta tunneb iseennast ära pärast neljateistkümmend aastat, mil ta polnud ennast näinud; tal oli üsna täpselt meelde jäänud, milline oli olnud noormees, nüüd pidi ta teada saama, milliseks on kujunenud mees. Kaaslaste silmis oli ta oma tõotuse täitnud; Livornos oli ta käinud oma paarkümmend korda ja teadis ühte habemeajajat San Fernando tänaval. Ta läks tema juurde, et lasta juukseid lõigata ja habet ajada.

Habemeajaja vaatas imestusega pikkade juuste ja tiheda musta habemega meest, kes sarnanes mõne Tiziani kauni peaga. Tol ajal ei olnud säärase habeme ja pikkade juuste kandmine veel moes: tänapäeval paneks ühte habemeajajat imestama vaid see, et niisuguste füüsiliste eelistega mees on valmis neist loobuma.

Livorno habemeajaja asus sõna lausumata tööle.

Kui habemeajaja valmis sai, kui Dantès tundis, et lõug on täiesti sile ja juuksed tavalise pikkuseni lõigatud, küsis ta peeglit ja vaatas ennast.

Nagu me mainisime, oli ta kolmekümne kolme aastane, neliteist vangiaastat oli tema näkku suuri muutusi toonud.

Kui Dantès läks Ifi lossi, oli tal olnud särav ja naeratav, õnneliku nooruki nägu, kelle esimesed sammud elus on olnud kerged ja kes vaatab lootusrikkalt tulevikku, mis pidi kujunema loogiliseks jätkuks minevikule. Kõigest sellest polnud enam jälgegi.

Dantèsi ovaalne nägu oli veel pikemaks veninud, naeratav suu oli karm ja otsusekindel, kulmud mõtlikult kaardus, silmis sügavnukker pilk, mis ajuti tumenes süngeks ja kiirgas viha ja inimvihkamist; näonahk, mis polnud nii kaua päevavalgust ja päikesekiiri näinud, oli omandanud tuhmi jume, mis mustade juuste raamis on iseloomulik põhjamaa aristokraatlikule ilule; sügavad teadmised, mis ta oli omandanud, olid vajutanud oma pitseri targale ja enesekindlale näole; ja kuigi ta oli juba loomult pikka kasvu. oli ta keha arenenud sitkeks ja jõuliseks nagu inimestel, kes püüavad oma jõudu arendada.

Elegantselt haprad ja nõtked kehavormid olid taandunud tugevate, lihaseliste ja väljakujunenud vormide ees. Palved, ahastamised ja needmised olid ta häält muutnud, kord oli see imeliselt mahe, teinekord jälle kareda, peaaegu käheda varjundiga.

Lisaks kõigele oli pidev pimeduses või hämaruses viibimine andnud ta silmadele iseäraliku võime eristada asju ka öösel, nagu teevad seda ilves või kass.

Edmond naeratas ennast nähes: täiesti võimatu, et ta parim sõber ta ära tunneks, juhul kui tal mõni sõber veel olema peaks; ta ei tundnud ennast enam isegi ära.

“Giovane Amelia” peremees, kes heameelega tahtis Edmond’i väärtusega meest oma laeval näha, oli talle pakkunud avanssi tulevase palga arvet, mille Edmond oli vastu võtnud. Nii oli tema esimene mure, lahkudes habemeajaja juurest, kes oli tema kallal esimese metamorfoosi läbi viinud, astuda poodi ja osta täielik madrusevarustus; teatavasti on see riietus väga lihtne: valged püksid, triibuline särk ja früügia müts.

Kui Edmond, tulles Jacopole tagasi tooma laenatud särki ja pükse ning oma uues riietuses “Giovane Amelia” peremehe ette ilmus, pidi ta temale uuesti kogu oma loo rääkima. Peremees ei suutnud selles kena välimusega, hästi riietatud madruses kuidagi ära tunda habemessekasvanud, juustes ripnevate vetikatega ja merevees ligunenud meest, kelle ta oli alasti ja poolsurnult laevatekile tirinud.

Tema meeldiva välimuse mõjul kordas peremees Dantèsile oma tööpakkumist, aga Dantèsil olid omad plaanid ja ta nõustus jääma vaid kolmeks kuuks.

“Giovane Amelia” meeskond oli väga toimekas ja töötas peremehe käe all, kellel polnud kombeks ilmaasjata aega kaotada. Nad olid jõudnud vaevalt nädala Livornos olla, kui kumerate parrastega laev oli jälle täis lastitud kirjut musliini, keelatud puuvillakangaid, inglise püssirohtu ja tubakat, millele oli unustatud riigimonopoli pitsat lüüa. Kõik see tuli välja viia vabasadamast Livornost ja lossida Korsika rannal, kust teatavad kindlad spekulandid laadungi Prantsusmaale toimetavad.

Laev läks teele. Edmond seilas taas sinisel merel, mis oli olnud tema nooruse esimene silmapiir ja mida ta vangipõlves oma unistustes nii tihti oli näinud. Paremale jäi Gorgone, vasemale Pianosa ja ta liikus otse Paoli[1] ja Napoleoni sünnimaa poole.

Kui peremees järgmisel hommikul tekile tuli, mida ta tavaliselt tegi küllalt vara, leidis ta Dantèsi reelingule nõjatumas ja kummalise näoga vaatamas tõusvas päikeses roosatavaid graniitkaljusid: see oli Monte-Cristo saar.

Saar jäi umbes kolmveerand ljöö kaugusele “Giovane Amelia” tüürpoordist, mis jätkas oma reisi Korsika poole.

Dantès mõtles, sõites paralleelselt saarega, mille nimi talle nii palju ütles, et tal tarvitseb vaid merre hüpata ja poole tunni pärast oleks ta tõotatud maal. Aga mida hakkaks ta seal peale, tal pole tööriistu, millega varandust välja kaevata, pole relvi, millega seda kaitsta? Pealegi, mida ütleksid madrused? Mida mõtleks peremees? Tuli oodata.

Õnneks oodata Dantès oskas: neliteist aastat oli ta oodanud vabadust. Nüüd, kus ta oli vaba, võis ta rahulikult pool aastat või aasta oma varandust oodata.

Kas ta siis poleks võtnud vastu vabadust, kui talle seda oleks pakutud ilma varanduseta?

Pealegi, kas polnud varandus lihtsalt pettekujutlus? Sündinud vaese abee Faria haiges peas, kas polnud ta surnud koos temaga?

Tõsi küll, kardinal Spada kiri oli kummaliselt täpne.

Ja Dantès kordas mõttes algusest kuni lõpuni kirja, millest ta polnud unustanud ainustki sõna.

Õhtu jõudis kätte. Edmond nägi, kuidas saar helkis kõikvõimalikes värvivarjundites, mida toob kaasa päikeseloojak, ja siis vajus kõigi silme eest pimedusse; aga tema, kes oli vangikongis pimedusega harjunud, nägi seda kahtlemata edasi, sest ta jäi viimasena tekile.

Kui järgmisel hommikul ärgati, oldi Aléria lähedal. Kogu päev looviti ranna ääres ja õhtul süttisid kaldal tuled. Tulede paigutusest tehti ilmselt järeldus, et võib randuda, sest kahvlisse pandi lipu asemel signaaltuli ja sõideti püssikuuli kaugusele rannast.

Dantès oli märganud, et “Giovane Amelia” peremees oli, kahtlemata piduliku sündmuse auks, maale liginedes lasknud panna tekile kaks kulevriini, mis meenutasid linnavalli kahureid ja võisid suurema kärata saata tuhande sammu kaugusele neljanaelase kuuli.

Aga sel õhtul osutus ettevaatus tarbetuks; kõik läks äärmiselt vaikselt ja viisakalt. Neli paati sõitsid peaaegu käratult väikese tendri juurde, kust lasti ka, ilmselt austusest tulijate vastu, paat vette; viis paati tegutsesid nii hoolega, et hommikul kella kaheks oli last “Giovane Amelia” pardalt kindlale maale viidud.

“Giovane Amelia” peremees oli väga korraarmastaja inimene ja veel samal ööl jagati tasu: iga mees sai sada Toscana liiri, see tähendab umbkaudu kaheksakümmend franki meie rahas.

Aga retk ei olnud veel läbi; nüüd võeti kurss Sardiiniale. Laev, mis oli äsja lossitud, tuli uuesti lastida.

Teine operatsioon läks niisama õnnelikult kui esimene; “Giovane Amelial” ilmselt vedas.

Järgmine last tuli viia Lucca hertsogkonda. See koosnes peaaegu tervenisti Havanna sigaritest, Jerezi ja Málaga veinidest.

Seal tekkis väike tulevahetus tollimeestega, “Giovane Amelia” peremehe igaveste vaenlastega. Üks tollimees sai surma ja kaks madrust haavata. Üks neist kahest madrusest oli Dantès; kuul oli ta vasakust õlalihasest läbi läinud.

Dantès oli tulevahetuse üle peaaegu õnnelik ja haava üle rahul; need karmid õpetajad olid talle selgeks teinud, kuidas ta oskas suhtuda hädaohusse ja mil moel taluda kannatust. Hädaohule oli ta naerdes vastu astunud ja kuuli saades oli öelnud nagu kreeka filosoof: “Valu pole kurjast.”

Pealegi oli ta vaadanud surmavalt haavatud tollimeest, ja kas nüüd võitlustuhina või inimlike tunnete jahtumise tõttu, igatahes polnud see vaatepilt talle kuigivõrd muljet avaldanud. Dantès oli asunud teele, mille kavatses lõpuni käia; ta liikus soovitud sihi poole: ta süda oli rinnus kivistumas.

Jacopo oli teda kukkumas nähes arvanud, et ta on surnud, oli tema juurde tormanud, ta maast üles tõstnud ja pärast tema eest nagu hea sõber hoolitsenud.

Maailm ei olnud ühesõnaga nii hea, nagu seda nägi doktor Pangloss, aga ka mitte nii kuri, nagu nägi Dantès, sest Jacopo, kellel polnud oodata kaaslase surma puhul muud pärandust kui ainult tema tuluosa, oli teda surnuks pidades nii masendatud.

Õnneks, nagu me ütlesime, oli Edmond vaid haavatud. Tänu teatavatele maarohtudele, mida Sardiinia naised olid teatavatel aastaaegadel korjanud ja salakaubavedajatele müünud, kasvas Edmond’i haav peagi kinni. Siis katsus Edmond Jacopot proovile panna; ta pakkus Jacopole hoolitsemise eest oma tuluosa, aga Jacopo ütles nördinult ära.

Heatahtlik austus, millega Jacopo oli suhtunud Edmond’i esimesest hetkest peale, mil oli teda näinud, tingis ka mõningase Edmond’i-poolse kiindumuse Jacoposse. Rohkem Jacopo ei tahtnudki: ta oli vaistlikult tajunud, et Edmond’il oli kaugelt rohkem võimeid, kui vajas tema amet, aga teiste eest oli Edmond’il õnnestunud seda varjata. Ja tubli meremees oli rahul selle vähesega, mida ta Edmond’ilt sai.

Selletõttu pikkadel päevadel, kui tender liikus kindlalt mere sinistel voogudel purjesid paisutava mõnusa tuulega ja peale roolimehe kedagi ei vajanud, asus Edmond, suur merekaart käes, õpetama Jacopot, nii nagu õnnetu abee Faria teda oli õpetanud. Edmond selgitas talle rannajoone iseärasusi, näitas kompassi kasutamist, õpetas lugema seda suurt avatud raamatut meie pea kohal, mida nimetatakse taevaks ja mille sinasse jumal on kirjutanud teemanttähtedega.

Ja kui Jacopo temalt küsis:

“Milleks on vaja minusugusel vaesel madrusel kõike seda õppida?”

Siis vastas Edmond:

“Kes teab? Võib-olla tuleb sinust ühel päeval laevakapten: sinu kaasmaalane Bonaparte sai ju keisriks!”

Me unustasime mainida, et Jacopo oli korsiklane.

Juba oli kulunud kaks ja pool kuud nende üksteisele järgnevate sõitudega, Edmond’ist oli tulnud niisama osav rannakaubitseja, kui ta vanasti tubli meremees oli olnud. Ta oli tutvust teinud ranniku kõigi salakaubavedajatega, oli ära õppinud kõik salamärgid, mille abil need poolpiraadid üksteist ära tundsid.

Selle aja vältel oli ta paarkümmend korda Monte-Cristo saarest mööda sõitnud, aga polnud leidnud ainustki võimalust maale minna.

Ja nõnda oli ta siis otsustanud.

Niipea kui tema lepinguaeg “Giovane Amelia” peremehega täis saab, üürib ta oma raha eest väikese pargase (ta võis seda endale lubada, sest oli mitmesuguste retked ega kogunud sadakond piastrit) ja läheb mingil ettekäändel Monte-Cristo saarele.

Seal võib ta siis südamerahuga oma varandust otsida.

Ei, südamerahuga ta ei või, sest kindlasti luuravad tema järele need, kes ta sinna viivad.

Nojah, aga ega päris ilma riskita siin ilmas ka kuhugi ei jõua.

Vangipõlv oli Edmond’i ettevaatlikuks teinud ja ta oleks meelsasti tegutsenud ilma igasuguse riskita.

Aga kuidas ta ka oma viljakat fantaasiat tööle ei pannud, ometigi ei leidnud ta teist võimalust ihaldatud saarele jõudmiseks kui lasta ennast sinna viia.

Dantès oli ikka veel kahevahel, kui ühel õhtul peremees, kes teda kõvasti usaldas ja teda kangesti oma teenistusse ihkas jätta, tal käe alt kinni võttis ja viis ühte kõrtsi via del Ogliol, kus Livorno kõige paremad salakaubavedajad koos käisid.

Tavaliselt arutati seal ranna äriasju. Dantès oli juba paarkolm korda sellel merebörsil käinud, ja nähes neid hulljulgeid riisujaid, keda toodab umbes kahe tuhande ljöö pikkune rannikuala, oli ta endalt mõttes küsinud, milline võim oleks käes mehel, kes oma tahte järgi suunaks kõiki neid seotud või hargnevaid niite.

Sedapuhku oli küsimuses suur äri: tegu oli laevaga, mille lastiks olid türgi vaibad, idamaade kangad ja kašmiir; tuli leida erapooletu ala, kus võiks need kaubad ümber laadida ja siis paisata nad Prantsusmaa rannikule.

Tulu oli kõva, kui asi peaks õnnestuma: iga mees pidi saama viiskümmend kuni kuuskümmend piastrit.

“Giovane Amelia” peremees pakkus lossimispaigaks välja Monte-Cristo saare; see oli täiesti inimtühi, seal polnud ei sõdureid ega tollimehi ja ta näis olevat paisatud mere keskele paganliku Olympose aegadel jumal Mercuriuse poolt, kes kaitseb kaupmehi ja vargaid. Meie peame neid kaheks eri seisuseks ja teeme neil vahet, aga paistab, et antiikmaailmas asetati nad ühele pulgale.

Monte-Cristo nime kuuldes võpatas Dantès rõõmust. Ta tõusis püsti, et varjata oma erutust, ja tegi tiiru kõrtsiruumis, kus kõik maailma tuntud keeled olid sulanud lingua franca’ks.[2]

Kui ta kahe jutuajamisse süvenenud mehe juurde tagasi jõudis, oli juba otsustatud, et maale minnakse Monte-Cristo saarel ja teele asutakse juba järgmisel ööl.

Edmond’ilt küsiti tema arvamust ja tema leidis, et saar on igas mõttes kindel, ja kui midagi suurt tahetakse läbi viia, tuleb asja ajada kähku.

Otsustatud plaanis midagi ei muudetud. Lepiti kokku, et homme õhtul ollakse valmis merele minema ja püütakse, kui meri on rahulik ja tuul soodus, ülehomme õhtuks erapooletu saare vetesse jõuda.

Krahv Monte-Cristo. 2. osa

Подняться наверх