Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 2. osa - Alexandre Dumas - Страница 5

Lõpuks ometi hakkas Dantès, tänu ootamatule õnnele, mis langeb teinekord osaks neile, keda karm saatus on tüdimuseni jälitanud, päris loomulikul ja lihtsal teel eesmärgile jõudma — ta astub saarele nii, et ükski hing ei oska midagi kahtlustada.

Ainult üks öö lahutas teda kauaoodatud teeleasumisest.

See oli erutavamaid öid, mida Dantès üle elas. Õnn ja ebaõnn vaheldusid kordamööda ta mõtteis: kui ta silmad kinni pani, nägi ta seinal tulikirjas kardinali kirja, kui ta viivuks uinus, keerlesid kõige meeletumad unenäod ta peas. Ta ronis koobastesse, kus olid smaragdpõrandad, rubiinseinad, rippusid teemantstalaktiidid. Pärlid kukkusid tilkhaaval laest nagu tavaliselt vesi koopalaest.

Vaimustatud ja võlutud Dantès toppis oma taskud kalliskive täis, tuli siis päevavalguse kätte ja neist oli järel vaid kiviklibu: siis püüdis ta tagasi minna imekoobastesse, mida oli vaid põgusalt näinud, aga tee keerles lõputus spiraalis, sissekäiku polnud enam näha. Asjatult otsis ta oma väsinud ajus salapärast ja maagilist sõna, mis avas araabia kalamehele Ali-Baba hiilgavad koopad. Kõik oli asjata: kadunud varandus oli läinud tagasi maavaimude valdusesse, kellelt ta silmapilgu vältel oli lootnud selle ära võtta.

Päev tuli peaaegu niisama ärev, kui oli olnud öö, aga loogika tuli appi kujutlusvõimele ja Dantès võis seni ähmaselt mõttes mõlkuvale plaanile selged piirjooned anda.

Jõudis kätte õhtu ja algasid ettevalmistused ärasõiduks. Askeldustuhin aitas Dantèsil tema erutust varjata. Ajapikku oli ta harjunud oma kaaslasi käsutama sedavõrd autoriteetselt, nagu oleks ta laeva kapten, ja et tema korraldused olid alati selged, täpsed ja lihtsad täita, siis täideti need mitte ainult kiiresti, vaid ka meelsasti.

Vana meremees jättis talle vabad käed: temagi oli tajunud Dantèsi üleolekut oma kaaslastest ja koguni temast endast. Tema nägi noormehes oma loomulikku järeltulijat ja tundis südames kahetsust, et tal ei ole tütart, kes annaks võimaluse õilsa abieluühendusega Edmond’i aheldada.

Kell seitse õhtul oli kõik valmis. Kümme minutit pärast seitset sõideti mööda majakast just sel hetkel, kui see plinkima hakkas.

Meri oli rahulik, puhus kerge kagutuul; nad purjetasid avamerele, pea kohal sinine taevas, kus jumal süütas üksteise järel oma majakad, millest igaüks oli omaette maailm. Dantès teatas, et ta jääb ise rooli ja kõik võivad magama minna.

Kui Maltalane (nõnda kutsuti Dantèsi) midagi niisugust ütles, oli sellest küllalt ja kõik läksid südamerahuga magama.

Teinekord tuli ette, et ootamatult üksindusest inimeste sekka paisatud Dantès tundis ajuti teravat vajadust olla üksi. Kas võib olla veel suuremat ja romantilisemat üksindust kui ööpimeduses merevoogudel hõljuval laeval, ääretus vaikuses, kõigevägevama pilgu all?

Sel korral asustasid mõtted ta üksindust, unelmad valgustasid ööd, lootused elustasid vaikust.

Kui peremees ärkas, liikus laev täispurjes; polnud ühtegi purjeriba, mida poleks paisutanud tuul, ning nad tegid rohkem kui kaks ja pool ljööd tunnis.

Monte-Cristo saar kasvas silmapiiril.

Edmond andis laeva peremehele üle ja viskas omakorda koisse pikali. Aga kuigi ta oli veetnud magamata öö, ei saanud ta hetkekski silma kinni.

Kahe tunni pärast oli ta jälle tekil. Laev hakkas just ümber Elba saare sõitma. Nad olid Mareciana kohal, natuke ülalpool madalast ja rohelusse mattunud Pianosa saarest. Sinitaeva taustal kõrgus Monte-Cristo punetav hari.

Dantès käskis rooli vasakule võtta, et Pianosa jääks neist paremale; ta oli välja arvutanud, et see manööver lühendaks teed kahe või kolme sõlme võrra.

Kella viie paiku pärastlõunal oli saar juba tervenisti näha. Võis eristada vähimaidki üksikasju selgele õhule iseloomulikus valguses, mida tekitab loojangusse kalduv õhtupäike oma kiirtega.

Edmond vaatas üksisilmi kaljupanku, millel üksteise järel vaheldusid kõik õhtuvärvid, erkroosast kuni sügavsiniseni; aegajalt tõusis talle pähe kuum palang: laup läks punaseks, punane udu hõljus silme ees.

Iial pole ükski mängur, kes on kogu oma varanduse ühele täringuheitele pannud, tundnud säärast ahistust nagu Edmond oma lootuste tipul.

Saabus õhtu; kella kümne paiku jõuti randa. “Giovane Amelia” oli esimesena kohtumispaika tulnud.

Kuigi Dantès ennast tavaliselt hiilgavalt valitses, ei suutnud ta end sel korral vaos hoida: ta hüppas esimesena kaldale, ja kui ta oleks söandanud, oleks ta nagu Brutus maad suudelnud.

Oli päris pime, aga kell üksteist kerkis kuu merest, hõbetades iga lainevirvet, ja mida kõrgemale ta kerkis, seda säravamaks läks tema helendavate kiirte valguskaskaadide mäng selle teise Pelioni kaljupankadel.

“Giovane Amelia” meeskond tundis saart hästi: nad olid siin sageli peatunud. Dantès oli seda näinud igal oma kaugsõidul itta, aga ta polnud sinna kordagi jalga tõstnud.

Ta päris Jacopolt:

“Kus me öö veedame?”

“Tendri pardal loomulikult,” vastas meremees.

“Kas meil koobastes ei oleks parem?” küsis ta.

“Mis koobastes?”

“Saarel olevates koobastes.”

“Ma ei tea siin mingeid koopaid,” sõnas Jacopo.

Külm higi kerkis Dantèsi laubale.

“Kas Monte-Cristol ei ole koopaid?” küsis ta.

“Ei.”

Dantès oli hetke segaduses; siis aga mõtles, et koopad võisid olla mingi loodusõnnetuse tagajärjel sisse varisenud või oli koguni kardinal Spada nad suurest ettevaatusest kinni matnud.

Küsimus oli järelikult selles, et kadunud koopasuu üles leida. Öösel oli seda mõttetu otsida. Dantès lükkas uurimise järgmisele päevale. Pealegi anti merelt, umbes poole ljöö kauguselt märku ja “Giovane Amelia” vastas sama märguandega, mis näitas, et oli aeg tegutsema hakata.

Ilmselt rahunenud signaalist, mis pidi näitama, et mingit ohtu ei ole, ligines hilinenud laev, hääletu ja valge nagu viirastus, ning heitis peagi ankrusse umbes kahesaja meetri kaugusel kaldast.

Kohe algas lossimine ja lastimine.

Tööd tehes mõtles Dantès kogu aeg, millise rõõmukisaga võtaksid mehed vastu tema üheainsa lause, kui ta ütleks valjusti välja mõtte, mis lakkamatult ta kõrvus ja südames vaikselt kumises. Aga selle asemel et avaldada vapustav saladus, kartis ta, et on juba niigi ülearu öelnud ja oma edasi-tagasi käimise, korduvate pärimiste, üksikasjaliste märkuste ja pideva mõttesolekuga kahtlust äratanud. Õnneks, vähemasti praeguses olukorras, kus piinarikka mineviku tõttu ta näoilmest iial ei kadunud nukrus, olid need aeg-ajalt pilvede vahelt sähvatavad rõõmuvälgatused tõesti välkkiired.

Keegi ei kahtlustanud midagi, ja kui Dantès järgmisel hommikul võttis püssi, tina ja püssirohtu ning ütles, et kavatseb lasta ühe kaljudel ringikargleva metskitse, ei osatud sellest Dantèsi retkest muud arvata, kui et teda tiivustab jahikirg või üksindusejanu. Ainult Jacopo käis peale ja tahtis kaasa minna. Dantès ei tihanud ära öelda, kartes, et tema selline tõrksus võiks kahtlust äratada. Aga vaevalt jõudis ta veerand ljööd astuda, kui tal õnnestus märki tabada ja kits tappa; ta saatis Jacopo sellega kaaslaste juurde, et nad kitse küpsema paneksid ja siis, kui see valmis peaks olema, talle püssiga märku annaksid, et ta tuleks oma osa sööma; natuke kuivatatud puuvilja ja pudel Montepulciano veini pidid õhtusööki täiendama.

Dantès jätkas teed, vaadates aeg-ajalt tagasi. Jõudes ühe panga servale, nägi ta tuhat jalga allpool kaaslasi, kelle juurde Jacopo oli jõudnud ja kes juba hoolega tegid ettevalmistusi õhtusöögiks, mida osav Edmond oli põhiroaga suuresti rikastanud.

Edmond jälgis neid veidi aega kõigest üle oleva inimese leebe ja nukra naeratusega.

“Kahe tunni pärast,” sõnas ta, “lähevad need mehed, kes on nüüd viiekümne piastri võrra rikkamad, jälle kaalule panema oma elu, et teenida veel viiskümmend piastrit. Ja siis, kui neil on need sada piastrit käes, pillavad nad selle vara mõnes linnas sultani suurejoonelisuse ja naabobi enesekindlusega. Täna paneb lootus mind põlastama nende varandust, mis näib mulle nii õudselt armetu; võib-olla homme paneb mind pettumus vaatama seda armetut varandust kui ülimat õnne… Oo ei,” hüüdis Dantès. “seda ei juhtu; tark ja eksimatu abee Faria ei saanud selles ainukeses küsimuses märgist mööda lasta. Parem juba surra kui jätkata seda viletsat ja alaväärtuslikku elu.”

Nõnda siis oli Dantèsil, kes kolm kuud tagasi ihkas vaid vabadust, nüüd vabadusest vähe ja ta ihkas rikkust. See polnud Dantèsi vaid jumala süü, kes on seadnud piirid inimese vägevusele, ent soovid on andnud talle piiramatud. Vahepeal oli Dantès kahte kaljuseina vahelt minevat rada mööda, mille oli õõnestanud mägioja ja kuhu arvatavasti ükski inimjalg iial polnud astunud, liginenud paigale, kus tema arvates pidid olema koopad. Jälgides kaldajoont ja vaadates hoolega ringi, arvas ta märkavat siin-seal kaljudel inimkäega tehtud sälke.

Aeg, mis igale esemele tõmbab peale samblamantli, nii nagu ta iga hingelise sündmuse katab unustusemantliga. näis olevat respekteerinud neid korrapäraselt tehtud märke, mis ilmselt pidid kuhugi juhtima; aeg-ajalt märgid siiski kadusid suurte täies õies mürdipuhmaste või parasiitlike samblike varju. Siis tuli Edmond’il oksad kõrvale lükata või sammal ära kraapida, et üles leida märgid, mis talle selles labürindis teed juhatasid. Märgid olid Dantèsi lootusi kõvasti tõstnud. Miks ei võinud need olla teinud kardinal, et need õnnetuse puhul, mida ta nii täielikult ei olnud osanud ette näha, oleksid teejuhiks ta vennapojale? Üksildane paik oli täiesti sobiv mehele, kes tahtis oma varandust peita. Aga kas reetlikud märgid polnud püüdnud teistegi pilke peale nende, kellele nad olid määratud, ja kas sünge imesaar oli oma hiilgavat saladust ustavalt hoidnud?

Ent umbes kuuskümmend sammu sadamakohast eemal märkas Edmond, keda künklik maastik kaaslaste pilkude eest ikka veel varjas, et sälgud lõppesid, kuigi ei viinud ühegi koopani. Suur ümar kivimürakas kalju peal oli ainus siht, kuhupoole nad paistsid juhatavat. Edmond mõtles, et eesmärgi asemel, kuhu ta arvas olevat jõudnud, oli ta võib-olla hoopis selle alguses: niisiis keeras ta otsa ringi ja läks tuldud teed tagasi.

Sedaaegu valmistasid Dantèsi kaaslased sööki, käisid allikal vett toomas, tõid laevast leiba ja puuvilja ning panid kitse küpsema. Just sel hetkel, kui nad kitse omameisterdatud praevardast välja tõmbasid, märkasid nad Edmond’i, kes julgelt nagu mägikits kaljult kaljule hüppas; nad tulistasid. et talle püssipauguga märku anda. Jahimees keeras otsemaid ümber ja hakkas kiiruga nende poole tulema. Kõigi pilgud jälgisid teda sellel omamoodi lennul ja takseerisid tema hulljulget osavust, ning otsekui nende kartusi õigustades vääratas Edmond’i jalg; kõik nagid, kuidas ta kaljuserval vankus, karjatas ja kadus.

Mehed pistsid ühekorraga jooksu, sest Edmond’i üleolekule vaatamata armastasid teda kõik. Jacopo jõudis esimesena kohale.

Edmond oli üleni verine ja peaaegu teadvusetu; ta pidi olema veerenud oma kaksteist kuni viisteist jalga ülevalt alla. Talle kallati paar tilka rummi suhu ja vahend, mis oli talle kunagi nii tõhusalt mõjunud, mõjus nõndasamuti kui toona.

Edmond lõi silmad lahti ja kurtis, et põlv on hirmus valus, pea on raske ja nimmekohas täitsa talumatu valuhood. Mehed tahtsid teda randa kanda, aga kui nad teda puudutasid ja kuigi Jacopo kogu operatsiooni juhtis, kuulutas Dantès oiates, et tema seda kandmist küll välja ei kannata.

Kõik said aru, et Dantèsil söömisest midagi välja ei tule; Dantès aga nõudis, et ta kaaslased, kellel polnud säärast põhjust dieedipidamiseks nagu temal, läheksid tagasi. Mis temasse puutub, siis väitis ta, et temal polevat midagi vaja, ainult natuke rahu, ja et nende tagasitulekul on tal kindlasti juba palju parem.

Meremehed ei lasknud ennast kaua paluda: meestel oli kõht tühi ja kitselihalõhn kandus nendeni — merehuntide keskel pole tseremoonitsemine eriti kombeks.

Tunni aja pärast tulid mehed tagasi. Edmond oli end suutnud vaid kümmekond sammu edasi lohistada ja nõjatus nüüd seljaga vastu sammaldunud kaljuseina.

Aga paistis, et Dantèsi valud polnud sugugi vähenenud, vaid hoopis ägedamaks läinud. Vana kipper, kes pidi veel samal hommikupoolikul teele asuma, et oma last maha panna Piemonte ja Prantsusmaa piiril, kuskil Nice’i ja Fréjus’ vahel, käis talle peale, et ta katsuks ennast püsti ajada. Dantès pingutas meeleheitlikult, et peremehe soovile vastu tulla, aga iga katse peale vajus ta oiates ja näost kahvatades uuesti tagasi.

“Tal on selgroog katki,” sõnas peremees vaikselt. “Aga ta on tubli poiss, maha teda jätta ei saa; katsume ta tendrile viia.”

Aga Dantès kuulutas, et ta eelistab parem surra seal, kus ta on, kui et kannatada hirmsaid valusid, mida iga väiksemgi liigutamine talle teeb.

“Ah, saagu mis saab!” ütles peremees. “Aga seda juba ei juhtu, et me teiesuguse tubli mehe ilma abita siia jätame. Me sõidame alles õhtul.”

Madrused olid peremehe otsuse peale õige imestunud, kuigi keegi õiendama ei hakanud, otse vastupidi. Kipper oli kõva käega mees ja see oli esimene kord, kus nähti, et ta ühest ettevõttest loobub või selle täideviimise edasi lükkab.

Dantès aga ei tahtnud, et tema pärast murtakse laeval maksvat korda.

“Ei,” ütles ta peremehele,” ma olen ise süüdi, et olen niisugune kobakäpp, ja see on mulle paras, et pean sellepärast kannatama. Jätke mulle natuke kuivikuid, püss, kuule ja püssirohtu, et saaksin kitsi lasta või ennast kaitsta, ja lisaks kirka, et võiksin endale hüti teha, kui teil peaks liiga kaua minema, enne kui saate mulle järele tulla.”

“Sa sured ju nälga,” ütles peremees.

“Parem juba surm,” ütles Edmond, “kui kannatada ennekuulmatuid valusid, mida iga liigutus mulle teeb.”

Peremees vaatas abajas kiikuva tendri poole — seal juba askeldati, ja niipea kui ta välimus korda saab, läheb ta kohe merele.

Mis sa arvad, Maltalane, mida me tegema peame?” küsis peremees. “Sind me niiviisi maha jätta ei saa ja meie siia jääda ka ei saa?”

“Minge, minge,” hüüdis Dantès.

“Me oleme vähemalt nädal aega ära,” sõnas peremees, “lisaks tuleb meil teelt kõrvale põigata, et sinu järele tulla.”

“Kuulake,” ütles Dantès, “kui te paari lähema päeva jooksul kohtate mõnda kalalaeva või muud alust, mis siia kanti tuleb, soovitage sellel mulle järele tulla, ma maksan kakskümmend viis piastrit tagasisõidu eest Livornosse. Kui te kedagi ei leia, tulge ise.”

Peremees vangutas pead.

“Kuulge, kapten Baldi, asja on võimalik joonde ajada.” sõnas Jacopo. “Teie minge, mina jään haige juurde ja hoolitsen ta eest.”

“Sa loobud oma tasust,” ütles Edmond, “ja jääd minu juurde?”

“Jah,” vastas Jacopo, “ja ma ei kahetse.”

“Sa oled tubli poiss, Jacopo,” ütles Edmond. “jumal tasub sulle sinu headuse eest. Aga ma ei vaja kellegi abi, aitäh. Paar päeva puhkust ja ma olen jälle jalul, pealegi loodan ma leida siit kaljudelt häid rohtusid, mis aitavad põrutuse vastu.”

Kummaline muie libises Dantèsi huulile. Ta surus südamlikult Jacopo kätt, aga tema otsus jääda siia ja jääda üksi oli vankumatu.

Salakaubavedajad jätsid Edmond’ile, mida ta palus, ja lahkusid, vaatasid aga minnes ühtepuhku tagasi ja lehvitasid iga kord südamlikult hüvastijätuks, millele Edmond vastas vaid käeviipega, just nagu ei saaks ta keha liigutada.

Kui nad olid silmist kadunud, pomises ta naerdes:

“Tõepoolest imelik, et seda sorti inimeste seas võid leida ustavust ja sõprust.”

Siis roomas Dantès ettevaatlikult kaljupangale, mis oli varjanud vaadet merele, ja sealt nägi ta, kuidas tendril lõpetati purjede seadmine, hiivati ankur, alus kiikus lainetel graatsiliselt nagu kajakas enne lendutõusu ja asus teele.

Tunni aja pärast oli laev silmist kadunud või vähemasti sellest paigast, kus oli haige, oli võimatu teda näha.

Siis hüppas Dantès püsti, nõtkelt ja kergelt nagu üks neist asustamata kaljudel mürdi- ja pistaatsiapõõsaste vahel ringikarglevatest kitsetalledest, haaras püssi ühte kätte, kirka teise ja ruttas kaljupanga juurde, kus lõppesid sälgud, mida ta oli tähele pannud.

“Ja nüüd,” hüüdis ta, meenutades lugu araabia kalamehest, kellest abee Faria talle oli jutustanud. “nüüd, avane, avane, Seesam!”