Читать книгу Krahv Monte-Cristo. 2. osa - Alexandre Dumas - Страница 6

Päike oli juba ligi kolmandiku oma teest käinud ja isegi kaljud, millele langesid tema soojad ja elustavad maikiired, näisid olevat tundlikud ta soojuse vastu; tuhanded nähtamatud tirdid siristasid kanarbikus lakkamatult ja monotoonselt; mürtide ja oliivipuude lehed sahisesid ja tegid peaaegu metalset häält; iga Edmond’i samm kuumenenud graniidil ajas pakku sisalikud, kes sädelesid nagu smaragdid; taamal, laugjal künkanõlval, karglesid metskitsed, kes siia teinekord jahimehi ligi meelitavad, ühesõnaga, saar oli asustatud, elas, hingas, ja ometigi tundis Edmond ennast ihuüksi jumala palge ees.

Teda valdas mingi kummaline, hirmulähedane tunne: seda tekitas umbusk heleda päevavalguse vastu, mis sunnib meid isegi kõrbes arvama, et uurivad silmad jälgivad meid.

Tunne oli nii tugev, et sel hetkel, kui Edmond pidi tegutsema asuma, ta seisatas, pani kirka kõrvale, haaras püssi, ronis veel viimast korda saare kõige kõrgemale kaljupangale ja püüdis oma pilguga haarata kõike, mis tema ümber oli.

Aga peame tunnistama, et Dantèsi pilku ei köitnud ei maaliline Korsika, mille majad siia kätte paistsid, ega selle taga paiknev peaaegu tundmatu Sardiinia ega ka mitte Elba saar oma suurejooneliste mälestustega ega ka silmapiiril peaaegu märkamatu joon, milles meremehe kogenud silm tundis ära võrratu Genova ja kaubalinna Livorno. Ei, teda huvitas koiduajal lahkunud brigantiin ja nüüdsama teele asunud tender.

Esimene oli just kadumas Bonifacio väina, teine, mis liikus piki Korsika rannikut, kavatses ümber saare sõita.

See vaatepilt rahutas Edmond’i.

Siis langes ta pilk lähemale ümbrusele. Ta nägi, et seisis saare kõige kõrgemal koonusel, mis oli nagu habras kuju määratul pjedestaalil; tema all polnud ühtegi inimest, tema ümber ühtegi laeva: vaid sinine meri, mis vastu saare jalamit peksis ja iga löögiga sinna hõbedasi vahupritsmeid tikkis.

Siis tuli ta kiirel, ent ettevaatlikul sammul alla. Praegusel hetkel kartis ta kõige rohkem samasugust õnnetust, mida oli nii osavalt ja õnnestunult simuleerinud.

Nagu me juba ütlesime, läks Dantès kaljudesse raiutud sälkusid mööda vastassuunas; ta oli märganud, et sälkude rida viis väikesesse abajasse, mis oli võõraste pilkude eest varjatud nagu antiikmaailma nümfi supluspaik. Abajasuue oli küllalt lai ja keskkoht küllalt sügav, et mõni väike speronara-taoline alus sinna sisse pääseks ja seal nähtamatult varjul olla saaks. Järgides siis induktiivselt oma mõttelõnga, seda mõttelõnga, mida mööda ta abee Fariat oli näinud nii osavalt oma mõistust juhtivat tõenäosuste labürindis, arvas Edmond, et küllap kardinal Spada, olles huvitatud sellest, et teda ei nähtaks, oli suundunud abajasse, oli sinna peitnud oma väikese laeva, oli siis sälke tähisena kasutades kuni märgitud ala lõpuni läinud ja sinna oma varanduse matnud.

See oletus oli toonud Dantèsi ümara kaljurahnu juurde.

Ainult üks küsimus tegi Edmond’ile muret ja paiskas segi kõik tema arusaamad dünaamikast. Kuidas oli võimalik olnud suurt jõudu rakendamata kergitada seda kaljurahnu, mis võis kaaluda oma viis või kuus tuhat naela, omamoodi alusele, millel ta lebas?

Äkki turgatas talle pähe mõte. Rahnu ei tõstetud, vaid lasti alla.

Ja ta ronis kiiresti üles, et leida kaljurahnu esialgset asupaika.

Ja tõepoolest, ta nägi peagi, et oli kasutatud väikest kallakut; rahn oli libisenud ja ettenähtud kohale pidama jäänud. Teine, tavalise suure kivi mõõdus kaljurahn, oli seda pidurdanud. Rahnude vahele prakku oli hoolikalt kive pandud ja lisatud klibu, et seda varjata. Väikesele müüritööle oli peale kantud mulda; sinna oli kasvanud rohi, levisid samblikud, sinna olid langenud mürdi ja pistaatsiaseemned ja vana kaljurahn näis olevat maapinnaga liitunud.

Dantès eemaldas ettevaatlikult mulla ja tundis ära või arvas ära tundvat kavala riuka. Siis asus ta oma kirkaga ründama seda aja poolt tsementeeritud vahemüüri.

Pärast kümneminutilist tööd andis müür järele ja tekkis käsivarrejämedune auk.

Dantès raius maha kõige suurema oliivipuu, mille leidis, laasis oksad, pistis otsapidi auku ja tegi tüvest sel kombel hoova.

Aga rahn oli liiga raske ja alumine rahn pidurdas seda nii hästi, et ükski inimene, isegi mitte Herakles, poleks suutnud seda kõigutada.

Siis mõtles Dantès sellele, et tuleb rünnata hoopis pidurduskivi.

Ent mis vahendiga?

Dantès vaatas suures kimbatuses ringi. Ta pilk langes püssirohtu täis muflonisarvele, mille sõber Jacopo oli talle jätnud.

Ta naeratas: põrgulik leiutis pidi tegema oma töö.

Kirkaga uuristas Dantès ülemise rahnu ja seda pidurdava rahnu vahele miinikäigu, mida tavaliselt teevad sapöörid, kui nad tahavad inimkäsi säästa liiga rängast vaevast, ja toppis selle püssirohtu täis; siis tõmbas taskuräti ribadeks, veeretas seda salpeetris ja tegi sellest süütenööri.

Ta pistis süütenööri otsast põlema ja jooksis eemale.

Plahvatus ei lasknud ennast oodata: määratu jõud tõstis hetkega üles pealmise rahnu, alumine lendas tükkideks. Väikese ava kaudu, mille Dantès oli algul teinud, pages värelev putukasumm, ja hiiglanastik, selle saladusliku tee valvur, veeretas oma sinakaid rõngaid ning kadus.

Dantès läks ligemale: ülemisel rahnul puudus nüüd tugi ja ta oli sügaviku kohale kaldu; kohkumatu otsija tegi selle ümber tiiru, otsis üles kõige ebakindlama koha , toetas oma hoova terava serva alla ja otsekui Sisyphos vajutas kõigest jõust hoovale.

Rahn, mida oli juba plahvatus kõigutanud, kiikus. Dantès pingutas veel: ta oli otsekui üks titaanidest, kes tõstsid mägesid paigast, et jumalate isanda vastu sõdida. Viimaks lõi rahn kõikuma, veeres, hüppas, langes alla ja kadus mere rüppe.

Selle alt tuli nähtavale sõõrjas lapike, mille keskel oli metallrõngas kandilise kiviplaadi küljes.

Dantès karjatas rõõmust ja üllatusest: kunagi polnud nii suurepärane tulemus esimest katset krooninud.

Ta tahtis tööd jätkata, aga ta jalad värisesid nii tugevasti, süda tagus nii ägedalt ja silme ette vajus põletav pilv, nii et ta oli sunnitud järele jätma.

Kahevahelolek ei kestnud kauem kui välgusähvatus. Edmond lükkas hoova raudrõngasse, vajutas tugevasti ja kiviplaat tõusis, paljastades järsult langeva trepi, mis kadus kottpimedasse koopasse.

Mõni teine tema asemel oleks alla tormanud, oleks rõõmust hõisanud. Dantès seisatas, kahvatas, teda haarasid kõhklused.

“Ei,” sõnas ta endamisi. “Ole mees! Õnnetustega harjunud inimene ei tohi lasta ennast pettumusest masendada, muidu olen ma ilmaaegu kannatanud! Süda ju lõhkeb, kui ta, ülemäära paisunud lootusest maheda õhu järele, äkki jäises tegelikkuses kokku tõmbub. Faria nägi und: kardinal Spada ei ole siia koopasse midagi matnud, võib-olla pole ta siin üldse kunagi käinud või kui käiski, siis Cesare Borgia, too hulljulge seikleja, väsimatu ja sünge lurjus, tuli siia pärast teda, leidis ta jäljed, tuli samu sälkusid pidi kui mina, tõstis nagu mina üles selle kivi, ja käinud all ära enne mind, ei ole minule võtmiseks enam midagi jätnud.”

Dantès seisis hetke liikumatult, mõtlikult, vahtides üksisilmi tumedal ja sügavat koopasuud.

“Aga nüüd, kus ma ei looda enam midagi, nüüd, kus ma olen endale öelnud, et oleks meeletu veel mingit lootusekübet säilitada, jätkan ma seiklust ainult vaid selleks, et oma uudishimu rahuldada.”

Ta seisis veel natuke aega liikumatult ja heietas:

“Jajaa, see seiklus sobiks tõesti oivaliselt tolle valitsejasoost bandiidi valguse- ja varjuderohkesse ellu, nende kummaliste sündmuste kangasse, mis on kootud tema elu kirjudest lõimedest. See muinasjutuline sündmus pidi olema kindel lüli teiste juhtumuste ahelas. Jah, Borgia tuli ühel ööl siia, tõrvik ühes, mõõk teises käes, ja kahekümne sammu kaugusel, võib-olla sellesama kalju jalamil, seisid kaks sünget ja ähvardavat sbirro’t,^[3] kes uurisid maad, merd ja taevast, sellal kui nende isand läks nagu minagi koopasse, peletades pimedust oma kardetava ja leegitseva käega.

Jah. Aga mida oleks Cesare teinud sbirro’dega, kellele ta oli sel kombel oma saladuse reetnud?” mõtles Dantès.

“Seda, mida tehti Alarichi matjatega,” sõnas ta endamisi naeratades. “Maeti koos maetavaga.”

“Aga kui ta käiski siin,” jätkas Dantès, “leidis varanduse ja võttis endale. Borgia, kes võrdles Itaaliat artišokiga ja sõi seda lehthaaval, too Borgia mõistis aega liiga hästi kasutada, et hakata seda rahnu tagasipanemise peale raiskama. Mingem alla.”

Ja ta läks, kahtlusenaeratus huulil, pomisedes inimliku tarkuse viimast sõna: “Võib-olla...”

Aga pimeduse asemel, mida arvas eest leidvat, tuunja ja läppunud õhu asemel nägi Dantès vaid mahedat, sinkjalt helendavat päevavalgust; õhk ja valgus tulid sisse mitte ainult tema tehtud avausest, vaid ka väljastpoolt nähtamatutest kaljupragudest, millest taevasina taustal paistsid igihaljaste tammede kiikuvad oksad ja põldmarjade astlalised, roomavad väänlad.

Pärast mõnehetkelist viibimist koopas, mille pigem mahe kui niiske, pigem aroomikas kui imal õhk oli saarel valitseva temperatuuriga võrreldes sama mis sinkjas valgus päikesepaistega võrreldes, suutis Dantès, kes teatavasti oli pimedusega harjunud, eraldada koopa kõige kaugemaid nurki: koobas oli graniidist. mille seinad siin-seal sätendasid nagu teemantlitrid.

“Küllap see ongi kogu varandus, mille kardinal on jätnud,” sõnas Edmond endamisi naeratades. “Hea abee nägi unes neid sädelevaid müüre, millega toitis oma suuri unelmaid.”

Aga Dantès tuletas meelde sõnu testamendis, mis oli tal viimseni peas. “Teise koopa kõige kaugemas nurgas,” oli seal öeldud.

Dantès oli alles esimeses koopas, nüüd tuli üles leida pääs teise koopasse.

Dantès asus otsima: teine koobas pidi olema saare keskosa pool. Ta uuris kivikihte, läks siis ja kopsis vastu seina, kus tema arvates pidi olema ava, mis oli suurest ettevaatusest kahtlemata maskeeritud.

Kirka kõlksus ja kalju kõmises kumedalt vastu, selle tihedus tõi higipiisad Dantèsi laubale. Lõpuks tundus visale kaevurile, et graniitmüüri ühes osas kajas löök vastu sügavamalt ja tuhmimalt. Dantès vaatas palavikulise pilguga müüri ja tundis oma vangi kompimismeelega seda, mida ükski teine võib-olla poleks tundnud: seal pidi olema ava.

Aga et mitte ilmaaegu tööd teha, siis kopsis Dantès, kes nagu Cesare Borgiagi oli aja hinda analüüsinud, kõik seinad oma kirkaga läbi, tampis püssipäraga vastu koopapõrandat, tõstis kahtlastelt kohtadelt liiva ära, ja leidmata ning avastamata midagi, tuli tagasi selle müüriosa juurde, kust lohutav heli oli kostnud.

Ta lõi veel kord ja palju suurema jõuga.

Siis nägi ta midagi kummalist. nimelt eraldus kirkahoopide all mingit sorti võõpa, umbes säärast, nagu kasutatakse freskomaalidel; see tuli seina küljest lahti ja pudenes tükkideks, paljastades valkja ja pehme kivi, mis oli sarnane meie tavaliste ehituskividega. Kaljuava oli suletud teist sorti kiviga, siis olid kivid üle pintseldatud võõbaga ja võõbale oli maalitud graniidivärvi kristallilaadne pind.

Dantès lõi nüüd kirka terava otsaga ja see tungis tolli võrra müüri.

Jah, sealt tuli otsida.

Ent inimloomus on mõistatuslik — mida enam kuhjus rahustavaid tõendeid selle kohta, et abee Faria polnud eksinud, seda enam hakkas Dantèsi nõrkev süda kahtlema ja ta kaotas peaaegu julguse. Uus kogemus, mis pidanuks talle jõudu juurde andma, võttis talt selle viimasegi jõu; kirka vajus alla ja oleks äärepealt käest libisenud; ta pani selle maha, pühkis laubalt higi ja läks välja valguse kätte, tuues endale ettekäändeks, et peab vaatama, kas keegi teda ei luura, aga tegelikult hoopis sellepärast, et tal oli õhku vaja, sest tundis minestust peale tulevat.

Saar oli tühi ja seniidis olev päike näis teda katvat oma tulesilmaga: taamal lõid väikesed kaluripargased oma tiivad laiali safiirsinisel merel.

Dantès ei olnud ivagi hamba alla saanud: aga söömisele oleks praegu kulunud liiga palju aega; ta võttis südamekinnituseks lonksu rummi ja läks tagasi koopasse.

Kirka, mis oli tundunud nii raske, oli jällegi kerge; ta tõstis seda, nagu oleks see sulg, ja asus uuesti tööle.

Pärast paari lööki märkas ta, et kivide vahel polnud mörti, nad olid vaid ülestikku asetatud ja kaetud võõbaga, millest oli juba juttu; Dantès torkas kirkaotsa prakku, vajutas varrele ja nägi rõõmuga, kuidas kivi ta jalge ette langes.