Читать книгу Mimi Pinson. Lugu valgest rästast. Kaks armukest - Alfred de Musset - Страница 6

Möödunud aastal käis koos teiste üliõpilastega Meditsiinikooli^[1] loengutel üheksateistkümneaastane noormees Eugène Aubert. Ta oli pärit heast perekonnast. Tema vanemad elasid provintsis ja toetasid teda tagasihoidliku, kuid noormehe jaoks piisava elamisrahaga. Eugène elas vaikset elu ja oli tuntud oma ülitasase loomu poolest. Kaaslased armastasid teda; mistahes olukorras oli ta alati heasüdamlik, abivalmis, heldekäeline ja siiras. Ainus, mida noormehele ette heideti, oli tema kummaline kalduvus mõtiskleda ja üksinda olla ning tema äärmine tagasihoidlikkus nii kõnes kui väiksemateski tegudes mistõttu noormeest kutsuti “preiliks”; hüüdnimi milles polnud muuseas midagi solvavat, lõbustas nii teda kui ka teisi, sest kõik teadsid, et vajaduse korral on Eugène niisama julge kui ta sõbradki; samas on tõsi, et talle pandud pilkenimi isegi õigustas ennast, eriti noormehe ellusuhtumise tõttu, mis tõi teravalt esile erinevused tema ja ta kaaslaste vahel. Kui asi puutus õppetöösse, andis ta endast kõik, aga kui oli tegemist mõne lõbustusega lõunasöögiga “Moulin de Beurre’is” või kadrilliga “Chaumiere’is”, raputas “preili” vaid pead ja tõmbus oma väikesesse kambrisse. See aga oli üliõpilaste hulgas lausa põlgust väärt: mitte ainult see, et Eugène’il ei olnud armukest kuigi tema vanus ja välimus oleksid võinud noormehele edu tuua, keegi polnud teda iial näinud isegi kohvikus mõne grisetiga flirtimas, mis oli igivana komme Ladina kvartalis. Need kaunitarid, keda nähti sageli Sainte-Geneviève’i künkal üksteisele oma armuseiklustest üliõpilastega rääkimas, äratasid Eugène’is vastikustunnet, isegi jälestust. Ta võttis neid kui mingeid eriti hädaohtlikke, tänamatuid ja allakäinud olevusi, kes on sündinud selleks, et pärast mõnd üürikest armunaudingut jätta endast kõikjale maha vaid viletsust ja häda. “Hoidke eemale nendest naistest,” ütles ta, “nad on kui hõõguvast rauast nukud.” Kahjuks võis Eugène tuua piisavalt näiteid, et põhjendada oma põlgust grisettide vastu. Neid mööduvaid armusuhteid, mis jätsid pealtnäha õnne mulje, kuid mis tegelikult tõid endaga kaasa tülisid, segadust, mõnikord isegi hukku, oli olnud liialt palju nii möödunud aastal kui tänavu ja kindlasti jätkub neid ka järgmiseks aastaks.

Eugène’i sõbrad heitsid loomulikult nalja tema moraalsuse ja nõudlikkuse üle: “Mida sa taotled?” küsis tihti tema Marceli-nimeline sõber, kellele meeldis mängida elupõletajat, “mida tõestab mõni eksimus või mingi juhuslik õnnetus?”

“See tõestab seda, et neist peab eemale hoidma, et mitte korrata oma vigu,” vastas Eugène.

“Tühi jutt,” väitis Marcel, “sinu põhjendused varisevad üksteise järel kokku nagu kaardimajakesed. Mida sa kardad? Oletame, et keegi meist kaotas kaardimängus: peab ta siis sellepärast mungaks hakkama? Ühel pole enam santiimigi, teine joob ainult külma vett; peab siis Elise sellepärast söögiisu kaotama? Kes on süüdi, kui naaber viib kella pandimajja, hiljem aga murrab Montmorencys oma käeluu? Tema naine ei jää ju sellest ühekäeliseks! Sina kakled Rosalie pärast, saad mõõgahoobi, tema pöörab aga sulle lihtsalt selja: on ta siis sellepärast paksemaks läinud? Need on vaid väikesed ebameeldivused, mis tahes-tahtmata täidavad me elu, ja neid on hoopis vähem, kui sina arvad. Vaata, kui palju armsaid paarikesi võib näha päikesepaistelisel pühapäeval kohvikutes, bulvaritel jalutamas või kõrtsides lõbutsemas. Sa vaata ainult neid grisette, kes täiskiilutud omnibussides sõidavad Ranelagh’i või Belleville’i. Proovi vaid kokku lugeda, kui palju on neid mõnel pidupäeval Saint-Jacques’i kvartali tänavatel: terved pataljonid kübarategijaid, terved armeed pesuõmblejaid, musttuhat tubakamüüjat; nad kõik lõbutsevad, neil kõigil on omad armuseiklused, nad kõik seavad end sisse Pariisi ümbruses, kogunedes nagu värvukeste parved lehtlatesse. Vihmasel päeval lähevad nad teatrisse vaatama melodraamat, et süüa seal apelsine ja nutta; nad söövad tõepoolest palju ja nutavad meelsasti, aga see vaid kinnitab, et neil on hea süda. Ja mis halba selles on, kui need vaesed tüdrukud, kes on terve nädala õmmelnud, traageldanud, palistanud, tikkinud ja nõelunud, pühapäeval näitavad, kuidas unustada mured ja armastada ligimest. Ja kas pole see mõistlik, kui korralik inimene, kes on terve nädala tegelnud mitte just meeldivate asjade lahkamisega, laseb oma silmal puhata värskel näolapil, ümmargusel jalakeset ja kaunil loodusel?”

“Kõik pole kuld, mis hiilgab!” hüüdis Eugène.

“Ma ütlen ja kinnitan veel kord,” jätkas Marcel, “et grisette võib ja peab kiitma ning et mõõdukas läbikäimine nendega on igati kasulik. Esiteks, nad on vooruslikud, sest terved päevad õmblevad nad kõige hädavajalikumaid, lihtsaid ja tagasihoidlikke riideid; teiseks, nad on viisakad, sest pole olemas poeperenaist, kes ei hoolitseks selle eest, et tema juures töötavad tüdrukud vestleksid lugupidavalt klientidega; kolmandaks, nad on hoolikad ja puhtad, sest kui nende käes olev pesu- või riidetükk määrdub, makstakse neile vähem palka; neljandaks, nad on avameelsed, sest nad joovad rataafiat;^[2] viiendaks, nad on mõõdukad ja kokkuhoidlikud, sest neil tuleb näha palju vaeva, et teenida kolmkümmend suud^[3] ja kui mõnikord juhtubki, et nad maiustavad või raiskavad raha, siis ei tee nad seda kunagi oma taskuarvel; kuuendaks, nad on rõõmsameelsed, sest töö, millega nad tegelevad, on enamasti surmavalt igav, ja niipea, kui tööpäev on läbi, löövad nad rõõmust lupsu nagu kalad vees. Veel üks nende hea omadus on see, et nad ei muutu kunagi tüütuks, sest nad on naelutatud pinkidele, kust nad liikuma ei pääse, ja nii pole neil võimalik joosta järele oma armukestele, nagu seda teevad kõrgema seltskonna daamid. Peale selle, nad pole lobasuud, sest nad peavad lugema oma pisteid. Nad ei kuluta palju raha kingade ostmiseks, sest neil pole vaja palju käia, ega ka rõivastusele, sest haruharva antakse neile selleks laenu. Kui süüdistatakse nende muutlikku meelt, siis pole põhjus selles, et nad loevad viletsaid romaane, ega see, et nad on juba looduse poolt rikutud - nende poodide akendest möödub lihtsalt liialt palju erinevaid inimesi. Samas tõestavad nad oma võimet tõeliseks kirglikuks armastuseks piisavalt juba sellega, et iga päev viskuvad mitmed neist Seine’i, hüppavad aknast alla või mürgitavad end gaasiga oma pugerikus. Tõsi, kokkuhoidliku eluviisi tõttu on grisetid mõnikord meestele tülikad, sest nad tahavad pidevalt süüa ja juua, kuid on teada, et lõunasöögi asemel on nad rahul ka klaasi õlle ja sigaretiga - ainulaadne leplikkus, mida perekonnaelus harva kohtab. Ühesõnaga, ma kinnitan, et nad on heasüdamlikud, armastusväärsed, ustavad ja omakasupüüdmatud, ning on tõesti kahetsusväärne, kui nad lõpetavad oma eluhaiglavoodis.”

Need jutuajamised olid tavalised kohvikus, kui Marcel oli juba veidi võtnud; ta täitis ka oma sõbra klaasi ja nõudis, et see jooks nende naabruses elava pesuõmbleja preili Pinsoni^[4] terviseks; Eugène haaras aga oma kaabu ja, sel ajal kui Marcel kaaslaste ees sõnu tegi, lahkus vaikselt.