Читать книгу Mimi Pinson. Lugu valgest rästast. Kaks armukest - Alfred de Musset - Страница 8

Õhtustati kaua ja kärarikkalt. Härrad täitsid peagi toa tubakasuitsuga ja jõid ka tublisti, et end värskendada. Daamid võtsid vestluse juhtimise enda peale, nad lõbustasid seltskonda oma kaaslaste ja tuttavate arvel loodud enam või vähem vaimukate pilkelookestega ning enam või vähem usutavate armuseiklustega, mida nad olid kuulnud poekeste tagaruumides. Kuigi nendel juttudel polnud alati tõepõhja all, ei olnud need vähemalt igavad. Kaks kohtukirjutajat, kui nende juttu uskuda, olevat võitnud mängus panditud Hispaania maavalduste pealt kakskümmend tuhat franki ja kulutanud selle koos kindamüüjannadega kahe ja poole kuuga ära. Pariisi ühe rikkaima pankuri poeg olevat pakkunud pesumüüjannale looži ooperiteatris ja väikest suvemaja, kuid neiu keeldunud, sest ta eelistanud hoolitseda oma vanemate eest ja jääda truuks “Deux Magots’” kohviku kelnerile. Keegi silmapaistev tegelane, kelle nime ei võinud nimetada ja kes oma seisuse tõttu pidi end ümbritsema suurima saladuskattega, olevat külastanud inkognito Pont-Neufi põiktänavas elavat tikkijat, kes röövitud veidi hiljem ootamatult kellegi kõrgema isiku korraldusel, pandud kesköisesse postitõlda koos pangatähti täis topitud rahataskuga ja saadetud Ameerika Ühendriikidesse jne.

“Aitab,” ütles Marcel, “neid jutukesi me teame. Zélia luiskab, aga preili Mimi (nii kutsuti preili Pinsoni sõpraderingis) ei ole asjaga kursis. Teie kohtukirjutajad kargasid vaid üle oja ja nikastasid oma koivad; teie pankur andis neiule vaid apelsini ja teie tikkija on nii vähe Amerika Ühendriikides, et teda võib näha iga päev kaheksast neljani vaestemajas, kuhu ta oli sunnitud põgenema nälja eest.”

Eugène oli istet võtnud preili Pinsoni kõrval. Talle näis, et nende viimaste, täiesti ükskõikselt lausutud sõnade juures Mimi kahvatas Kuid neiu tõusis peaaegu kohe püsti, süütas sigareti ja hüüatas otsustaval ilmel:

“Jääge nüüd vait! Ma palun sõna. Et isand Marcel ei usu muinasjutte, jutustan ma teile ühe tõestisündinud loo, et quorum pars magna fui.”^[7]

“Te oskate ladina keelt?” imestas Eugène.

“Nagu näete,’’ vastas preili Pinson.”Seda sententsi kuulsin ma oma onu käest, kes teenis suure Napoleoni armees ja kes ei jätnud seda iial ütlemata, enne kui ta mõnest lahingust jutustama hakkas. Kui te nende sõnade tähendusest aru ei saa, võite tasuta teada saada. See tähendab: “Annan oma ausõna”. Niisiis, olgu teile teada, et eelmisel nädalal läksin ma oma sõbrannade Blanchette’i ja Rougette’iga Odéoni teatrisse..”

“Oodake, ma lõikan enne piruka lahti,” katkestas teda Marcel.

“Lõigake, kuid samal ajal kuulake,” jätkas Mimi.

“Niisiis, mina koos Blanchette’i ja Rougette’iga läksin teatrisse tragöödiat vaatama. Te teate, et Rougette mattis alles hiljuti oma vanaema ja sai päranduseks nelisada franki. Me võtsime piletid parterilooži; parteris istusid kolm üliõpilast, kes silmitsesid meid tähelepanelikult, ja ettekäändel, et me olime saatjateta, kutsusid meid õhtust sööma.”

“Ja nii lihtsalt käiski?” küsis Marcel. “Tõepoolest, see oli neist väga kena. Oletan, et te keeldusite?”

“Ei, härra,” vastas preili Pinson, “me nõustusime ja lahkusime vaheajal enne etenduse lõppu ja vedasime end Viot’ kohvikusse.”

“Koos kavaleridega?”

“Koos kavaleridega. Kelner hakkas muidugi hädaldama, et tal ei ole enam midagi pakkuda, kuid niisugune ebaviisakus ei heidutanud meid. Me nõudsime, et mindaks linna otsima seda, mida kohvikus ei olnud. Rougette võttis sule ja tellis tõelise pidusöögi: krevette, magusat omletti, pannkooke, rannakarpe, lumepalle, ühesõnaga peaaegu kõike, mida potinduses leidub. Peab mainima, et meie noored tundmatud kortsutasid selle peale kergelt kulmu..”

“Seda ma usun pagana hästi!” ütles Marcel.

“Me ei teinud sellest väljagi. Road kohal, hakkasime mängima hellitatud daamikesi. Meile ei meeldinud miski, kõik oli nii maitsetu. Vaevalt olime midagi maitsnud, kui saatsime selle tagasi ja küsisime järgmist. “Kelner, koristage see ära - see ei kõlba kuhugi, kust te küll võtate sellist jälkust?” Meie tundmatud oleksid heameelega midagi söönud, aga me ei lasknud. Ühesõnaga, me õhtustasime nii, nagu lõunastas Sancho,^[8] ja lõhkusime viha pärast isegi mõned lauanõud.”

“Tore lugu küll! Ja kuidas jäi tasumisega?”

“Sama küsimuse esitasid endale ka meie kolm kavaleri Nende omavahelisest sosistamisest selgus, et ühel oli kuus franki, teisel tunduvalt vähem ja kolmandal oli vaid kell, mille ta kohe suuremeelselt taskust välja võttis. Sellises armetus olukorras ilmusid kolm õnnetut kohviku peremehe ette lootuses saada mingisugustki pikendust arve maksmiseks. Ja mis neile teie arvates vastati?”

“Ma arvan,” kostis Marcel, “et teid jäeti pandiks ja noormehed pandi türmi.”

“Vale puha,” ütles Mimi Pinson. “Rougette oli summa varem kokku arvestanud ja juba enne lauda istumist kõige eest maksnud. Kujutage vaid ette nende haledaid nägusid, kui Viot neile vastas: “Härrad, kõige eest on tasutud!” Kolm tundmatut jõllitasid meid heldinult ja jahmunult nagu kits kuulutust. Tegime ükskõikse näo, väljusime ja käskisime tõlla ette kutsuda. “Kallis markiis,” ütleb mulle Rougette, “need härrad oleks vaja koju viia.” Mina vastan talle: “Suurima heameelega, kallis krahvinna.” Meie õnnetud austajad ei osanud enam midagi öelda. No olid neil alles lollakad näod peas! Nad keeldusid meie armastusväärsest ettepanekust, nad ei tahtnud lasta end koju sõidutada, nad ei öelnud meile oma aadressi, elasid nad aga Kalastaja kassi tänavas..”