Читать книгу Lihtne moodus lõpetada suitsetamine - Allen Carr - Страница 6

MA KAVATSEN MAAILMA SUITSETAMISEST TERVEKS RAVIDA.

Ütlesin seda oma naisele. Ta arvas, et ma teen nalja. Arusaadav, ta oli ju küllalt näinud mu ebaõnnestunud katseid jätta suitsetamine maha. Viimane neist oli kahe aasta eest. Kannatasin kuus kuud tõelist põrgupiina, enne kui alla vandusin ja uuesti sigareti süütasin. Võin häbenemata tunnistada, et nutsin kui väike laps. Nutsin, sest mõistsin, et olen elu lõpuni suitsetajaks määratud. Ma olin ihu ja hingega asja juures, talusin nii palju, et tean nüüd, et rohkem ma sellist asja üle ei ela. Ma pole loomult vägivaldne, aga kui mõni heasoovlik mittesuitsetaja oleks tol hetkel mulle öelnud, et suitsetamist on väga lihtne ja kerge maha jätta, siis poleks ma oma tegude eest vastutanud. Igatahes olen ma veendunud, et iga suitsetajast kohtunik oleks must aru saanud ja mu õigeks mõistnud.

Vahest ei suuda ka sina uskuda, et suitsetamist võib olla kerge maha jätta. Ikkagi ma palun sind, et sa ei viskaks seda raamatut prügikasti. Usu mind, ka sina veendud, et suitsetamist maha jätta on väga lihtne.

Igatahes, kaks aastat hiljem, kui ma olin just kustutanud oma elu viimase sigareti, ütlesin naisele, et ma võin end nüüd mittesuitsetajaks pidada ning et ma hakkan sellest pahest tervet maailma terveks ravima. Pean tunnistama, et mind natuke ärritas tema kahtlev olek, aga see ei vähendanud minu indu. Rõõm teadmisest, et ma ei suitseta enam mitte kunagi, moonutas pisut mu reaalsustaju. Tagantjärele mõistan oma naise suhtumist ning saan aru, miks Joyce ja mu lähimad sugulased-sõbrad mind hullumaja kandidaadiks pidasid.

Kui ma vaatan tagasi oma elule, tundub mulle, et kogu mu eksistents oli ettevalmistus suitsetamisprobleemi lahendamiseks. Isegi need vastikud aastad, mil ma õppisin raamatupidajaks ja selles ametis töötasin, olid vajalikud, et lahendada suitsetamislõksu mõistatus. Öeldakse, et kõiki inimesi ei saa kogu aeg lollitada, ometi on minu arvates tubakafirmad just seda aastaid teinud. Samuti arvan, et ma olin esimene, kes suitsetamislõksu olemust täielikult mõistis. Et mu jutt liigse enesekiitusena ei tunduks, kinnitan: mõistsin seda mitte iseenese tarkusest, vaid hoopiski tänu olukorrale, kuhu oma eluga olin jõudnud.

15. juuli 1983 oli minu jaoks otsustav päev. Ma ei põgenenud küll Colditzi vanglast, kuid sealt pääsenud tundsid ilmselt samasugust kergendust ja rõõmu kui mina pärast oma viimase sigareti kustutamist. Ma taipasin, et olen leidnud võimaluse, kuidas täita iga suitsetaja soov – vabaneda lihtsalt ja igaveseks suitsetamisest.

Testisin oma meetodit sugulaste-sõprade peal, seejärel võtsin end ametist lahti ning minust sai täiskohaga nõustaja, et aidata teistel suitsetajatel pahest lahti saada.

Kaks aastat hiljem ilmus selle raamatu esmatrükk. Inspiratsiooni sain ma ühest ebaõnnestumisest, juhtumist mehega, kellest on juttu 25. peatükis. Ta käis mu juures kaks korda ja mõlemal korral olime pisarais. Mees oli väga ärritunud ja ma ei suutnud teda maha rahustada ega talle selgeks teha, mida ma öelda tahtsin. Panin kõik kirja lootuses, et ta loeb seda siis, kui talle sobib, ja nii mitu korda, kui tahab, ning saab must ehk aru.

Ma ei kahelnud hetkekski, et mind aidanud LIHTNE MEETOD on sama edukas ka teiste suitsetajate jaoks. Ometigi tekkisid raamatu kirjutamise mõtte juures teatud kõhklused ja ma tegin omal käel turu-uuringut. Vastukaja polnud kuigi julgustav:

Kuidas saab raamat aidata mul suitsetamist maha jätta? See, mida ma vajan, on tahtejõud!

Kuidas saab raamat ära hoida võõrutamisest tingitud vaevusi?

Mul oli ka endal kahtlusi. Kliinikus selgus tihtipeale, et nii mõnigi klient oli mu põhimõtetest valesti aru saanud, kuid ma sain kohe asja selgitada. Kuidas aga suudaks seda raamat? Eriala õppimise ajast oli mul meeles pettumus, mida tundsin, kui ei saanud raamatust aru või kui ma polnud mõne kohaga nõus, aga küsida polnud kelleltki. Samuti teadsin suurepäraselt, et televisiooni- ja videoajastul pole paljud inimesed enam harjunud lugema.

Üks kahtlus aga ületas kõik teised: ma pole kirjanik, ja ma tunnistasin seda. Ma olin kindel, et suitsetajaga silmast silma rääkides suudan teda veenda, kuivõrd paremini hakkab ta end tundma seltskonnas, kuivõrd hästi suudab ta edaspidi kontsentreeruda ja hakkama saada stressiga ja kuivõrd lihtne on suitsetamist maha jätta. Aga kas ma suudan seda kõike ka raamatus edasi anda?

Õnneks olid jumalad mu vastu armulised. Ma olen saanud tuhandeid tänukirju.

See on kõige suurepärasem raamat, mis üleüldse on kirjutatud.

Te olete mu õpetaja.

Te olete geenius.

Teid peaks rüütliks lööma.

Te peaksite peaminister olema.

Te olete pühak.

Ma loodan, et selline kiitus ei ajanud mu pead segi. Ma tean täpselt, et mind ei kiidetud mitte minu kirjandusliku ande pärast, vaid hoolimata sellest, et mul seda annet polnud. Ükskõik, kas inimene loeb raamatut või läheb kliinikusse, tähtis on, et minu

LIHTNE MEETOD TOIMIB!

Vähe sellest, et meil on nüüd ülemaailmne LIHTSA MEETODI kliinikute võrk, ka mu raamat on esimesest trükist alates bestseller. Norras osteti seda raamatut isegi rohkem kui Harry Potterit. Kokku on raamatut müüdud üle 11 miljoni eksemplari ja tõlgitud rohkem kui 20 keelde. Aasta pärast kliiniku avamist arvasin, et tean täpselt, kuidas aidata suitsetajal suitsetamist maha jätta. Oma üllatuseks olen ma aga 20 aastat iga päev midagi uut juurde õppinud. Kui kuus aastat pärast esmatrükki paluti mul raamat üle vaadata, haaras mind õudus, et ma pean peaaegu kõik oma kirjapandu valeks tunnistama ja ära parandama.

Kuid mu hirm osutus asjatuks: LIHTSA MEETODI põhimõtted on ikka sama usaldusväärsed kui siis, kui ma nad avastasin. Peamine on see, et

SUITSETAMIST MAHA JÄTTA ON LIHTNE!

See on fakt. Mu ainus mure on, kuidas suitsetajat selles veenda. Kahekümne aastaga kogutud tarkus kulub selleks, et anda igale suitsetajale lootust. Kliinikutes püüame anda endast parima. Iga tagasilöök kurvastab meid väga, sest meie teame, kui lihtne on suitsetamist maha jätta. Kui suitsetajad ei saa sellega hakkama, peavad nad seda enda läbikukkumiseks. Meie peame seda aga endi omaks: meil ei õnnestunud suitsetajat veenda, kui lihtne ja kerge on suitsetamist maha jätta.

Raamatu esimese väljaande pühendasin neile suitsetajatele, keda mul ei õnnestunud suitsetamisest terveks ravida. Kuna kliinik annab raha tagasi neile, kes suitsetamisest lahti ei saanud, on meil usaldusväärsed andmed. LIHTSA MEETODI kliinikutes üle maailma on ebaõnnestumise protsent alla 10, st et õnnestumise protsent on üle 90.

Kuigi teadsin, et olin avastanud midagi imepärast, ei osanud ma isegi unes sellist edu näha. Võid muidugi vaielda, et kui mul oli eesmärk kogu maailm suitsetamisest terveks ravida, pidingi ma lootma 100protsendilist edu.

Aga ma ei lootnud kunagi 100protsendilist õnnestumist. Varem oli nuusktubakas kõige levinum nikotiinisõltuvuse tekitaja, kuni ühiskond selle hukka mõistis. Sellest hoolimata leidub nüüd ja edaspidigi veidrikke, kes nuusktubakat tarbivad. Hämmastaval kombel on selliseid üpris palju veel Suurbritannia parlamendis. Tegelikult polegi siin midagi üllatavat, sest poliitikud on ju ajast oma sada aastat maas. Seega on ikka ja alati neid, kes suitsetavad. Kindlasti ei osanud ma arvata, et ma pean hakkama igat suitsetajat personaalselt ravima.

Ma arvasin, et ühel päeval olen ma lahti muukinud suitsetamislõksu saladuse ja purustanud järgmised illusioonid.

 • Suitsetaja naudib sigaretti.

 • Suitsetama hakkamise üle otsustab suitsetaja ise.

 • Suitsetamine leevendab igavust ja stressi.

 • Suitsetamine aitab keskenduda ja rahustab.

 • Suitsetamine on harjumus.

 • On vaja tahtejõudu, et suitsetamine maha jätta.

 • See, kes kord hakkab suitsetama, suitsetab elu lõpuni.

 • Hoiatus, et suitsetamine tapab, aitab suitsetamist maha jätta.

 • Suitsetamist aitavad maha jätta igasugused aseained, eelkõige nikotiinil põhinevad.

Mõtlesin naiivselt, et kui ma olen purustanud illusiooni, et suitsetamist on raske maha jätta ja et üleminekuperiood on piinarikas, mõistab seda ka kogu maailm ja võtab omaks minu meetodi.

Ma arvasin, et mu peamiseks vastaseks on tubakatööstus, kuid üllatuseks hakkasid mulle kaikaid kodarasse loopima just need, keda pidasin oma peamisteks liitlasteks: meedia ja meie valitsus, organisatsioonid ASH ja QUIT (suitsetamise vastu võitlevad liidud) ning riikliku meditsiini esindajad.

Arvatavasti oled näinud filmi „Õde Kenny”. Film räägib ajast, mil lastehalvatus ehk poliomüeliit oli veel ohtlik. Mäletan selgesti, kuidas haiguse nimetus tekitas samasugust hirmu nagu tänapäeval jutud vähktõvest. Poliomüeliit põhjustas lisaks halvatusele ka jäsemete moondumist. Tollane ravimeetod nägi ette, et jäseme ümber kinnitati metallkonstruktsioon, mis pidi vältima jäseme moondumist. Tulemuseks oli eluaegne halvatus.

Õde Kenny uskus, et need rauad takistasid taastumist, ja ta tõestas tuhat korda, et laps saab taas liikuda, kui lihaseid uuesti treenida. Ent Kenny oli ainult õde, mitte arst. Kuidas ta julges tungida auväärsete doktorite mängumaale? Neid ei paistnud huvitavat fakt, et õde Kenny oli leidnud probleemile lahenduse. Kenny ravitud lapsed teadsid, et tal on õigus, teadsid ka nende laste vanemad, sellest hoolimata keeldus riiklik meditsiin Kenny meetodi kasutamisest. Vähe sellest, nad võtsid ka meetodi avastajalt praktiseerimisõiguse. Õde Kennyl kulus tõe jaluleseadmiseks kakskümmend aastat.

Ma nägin filmi mitu aastat enne seda, kui ma LIHTSA MEETODI avastasin. Film oli väga huvitav ja kahtlemata oli selles ka oma tõetera. Kuid Hollywood tegi kunstilistel põhjustel üpris palju mööndusi. Õde Kenny ei saanud ju avastada seda, mida arstiteadus polnud seni avastanud. Kindlasti polnud tunnustatud meditsiiniasjatundjad mingid dinosaurused, nagu neid meile näidati. Kuidas ei suutnud nad kakskümmend aastat ilmselgeid fakte näha?

Öeldakse ju, et fakti, st tõtt, on raskem uskuda kui väljamõeldist, st valet. Vabandage mind, et süüdistasin filmimehi möönduste tegemises. Isegi praegu, kakskümmend aastat hiljem, nn moodsate suhtlemisviiside ajastul, ei õnnestu mul vahel oma sõnumit inimesteni viia. Kas mul pole õigus: sa loed seda raamatut sellepärast, et mõni endine suitsetaja soovitas? Pea meeles, mul ei ole nii palju raha nagu BMA-l, ASH-il või QUIT-il. Ma olen üksik hunt nagu õde Kennygi. Olen kuulus, sest mu süsteem toimib, ma suutsin oma teooriat tõestada. Suitsetamisest loobujatele olen ma juba guru number üks. Aga ka õde Kenny tõestas, kuid ometi ei hakatud tema ravimeetodit kasutama.

Selle raamatu viimased laused pärinevad esialgsest käsikirjast: „Ühiskonnas puhuvad muutuste tuuled. Lumepall on veerema läinud. Loodan, et mu raamat muudab selle laviiniks.”

Minu märkuste põhjal võib mõni arvata, et ma ei austa arsti elukutset. Täiesti vale. Üks mu poegadest on arst ja ma ei tea õilsamat elukutset. Tõepoolest, kõige rohkem soovitavad meie kliinikut just selle valdkonna esindajad.

Algusaastatel määratlesid arstid mind petturi või soperdajana, kes vaid väidab, et on asjatundja. 1997. aasta augustis oli mul au esineda Pekingis juba kümnendal konverentsil „Tubakas või tervis”. Usun, et olen esimene diplomita arst, kellele sellist au on osutatud: kutsega mõõdeti minu saavutatud edu.

Kõigest hoolimata oleksin võinud ka seinale loenguid pidada. Kuna nikotiiniplaaster ja närimiskumm pole probleemi lahendanud, on suitsetajad mõistnud, et meelemürgist ei vabane samasuguse mürgiga. See on sama, kui soovitada heroiinisõltlasele: „Ära suitseta heroiini, sest suitsetamine on kahjulik. Proovi seda veeni süstida.” (Ära tee seda nikotiiniga, see tapab su jalamaid!) Ennekõike „tänu” arstidele pole ei meedial ega heategevusasutustel õrna aimugi, kuidas aidata suitsetajatel suitsetamist maha jätta – nad räägivad ainult seda, mida suitsetajad nagunii teavad: suitsetamine on tervisele kahjulik, see on üks räpane ja vastik, ühiskonnas mitteaktsepteeritav ja kallis tegevus. Neile ei tule vist hetkekski pähe, et suitsetamine ja suitsetamise mahajätmine pole seotud samade asjaoludega. Kõige tähtsam ongi see, et tuleb kõrvaldada põhjused, miks üldse suitsetatakse.

Rahvusvahelisel suitsuvabal päeval ütleb selleks volitatud meditsiiniekspert midagi sellist: „See on päev, mil iga suitsetaja püüab suitsetamist maha jätta!” Kõik suitsetajad teavad, et just sel päeval suitsetavad nad kaks korda rohkem ja andunumalt kui tavaliselt, sest neile ei meeldi pealesunnitud juhtnöörid, eriti veel inimestelt, kes peavad suitsetajat täielikuks idioodiks ega saa aru, miks too suitsetab.

Kuna „asjatundjad” ei mõista suitsetajaid ega ka seda, kuidas teha suitsetamise mahajätmist lihtsaks, siis ütlevad nad: „Proovi seda meetodit. Kui see ei toimi, siis proovi teist.” Kas sa suudad ette kujutada kümmet meetodit, millega ravida pimesoolepõletikku? Üheksa neist aitavad kümmet protsenti patsientidest, mis aga tähendab, et üheksakümmend protsenti patsientidest nende meetoditega tapetakse; ja ainult üks meetod päästis üheksakümmend viis protsenti haigeid! Kujutle, et seda ühte meetodit teati tegelikult juba üle kahekümne aasta, ent enamik arste soovitas endiselt ülejäänud üheksat.

Konverentsil tegi üks arst täiesti asjakohase märkuse, midagi sellist polnud mulle endale kunagi varem pähe tulnud. Ta märkis, et kui arst ei soovita suitsetajale parimat suitsetamise mahajätmise moodust, siis võidakse teda süüdistada patsiendi vääras kohtlemises. Kummaline on see, et see arst ise oli suur asendamisteraapia (nikotiininärimiskumm, -plaastrid jms) pooldaja. Ma ei taha kättemaksuhimuline olla, aga loodan, et sellest mehest saab tema enda soovituse esimene ohver.

Valitsus kulutab korrapäraselt miljoneid hirmutamiskampaaniatele, et ära hoida noorte sõltuvusse sattumist. Sama hästi võiksid nad kulutada selle raha noorte veenmisele, et mootorratas on surmarelv. Kas nad tõesti ei mõista, et noored teavad, et üks sigaret neid ei tapa ja et ükski noor ei kavatse iial sõltlaseks hakata? Suitsetamise seos kopsuvähiga avastati alles neljakümne aasta eest. Sellest hoolimata on tänapäeval sõltuvusse sattujate protsent aegade suurim. Noored ei pea vaatama telekast suitsetamisvastast propagandat ega muud sellist jama. Suitsetajad ei kipu nagunii selliseid saateid vaatama. Peaaegu kõik noored on näinud lausa oma perekonnas hävitustööd, mida suitsetamine on põhjustanud. Ka mina nägin, kuidas tubakas mu isa ja õe hävitas, aga see ei hoidnud ära mind samasse lõksu sattumast.

Esinesin riigitelevisioonis koos ühe ASH-i arstiga. Ta polnud iial suitsetanud ega ühtegi suitsetajat terveks ravinud. Naine rääkis veendunult sellest, kuidas valitsuse äsjane kaks ja pool miljonit maksev šokikampaania hoiaks ära noorte sõltuvusse langemise. Kui vaid valitsusel oleks olnud kainet mõistust see raha mulle anda, siis oleks mina rahastanud kampaania, mis oleks kindlustanud nikotiinisõltuvuse lõpu paari aastaga.

Ma usun tõepoolest, et lumepallist on saanud jalgpall, aga pärast kahtekümmet aastat on see endiselt vaid piisake meres. Ma tänan miljoneid endiseid suitsetajaid, kes on käinud mu kliinikus, lugenud mu raamatuid, vaadanud mu videosid ja soovitanud LIHTSAT MEETODIT sõpradele, sugulastele ja üldse kõigile huvilistele, ning ma palun jumalat, et te jätkaksite samas vaimus. Ent lumepallist saab laviin alles siis, kui arstid, meedia, ASH ja QUIT ei soovita enam meetodeid, mis suitsetamise mahajätmist raskendavad, ja mõistavad, et LIHTNE MEETOD pole mitte üks paljudest meetoditest,

VAID AINUKE MÕISTLIK MEETOD!

Ma ei loodagi, et sa mind praegu usud, aga sa mõistad, kui oled raamatu läbi lugenud. Isegi need vähesed, kes meie juures pole edukad olnud, ütlevad umbes nii:

Ma ei saanud küll veel hakkama, aga see meetod on parim, mida ma tean.

Juhul, kui sa pärast selle raamatu läbilugemist tahad mind tänada, siis on sul võimalus oma tänuvõlg kuhjaga tasuda. Peale selle, et soovitad LIHTSAT MEETODIT sõpradele, võiksid sa iga kord, kui näed telekast, kuuled raadiost või loed lehest mingi muu meetodi propagandat, kirjutada või helistada neile ja küsida, miks ei kiida nad LIHTSAT MEETODIT. See vallandaks laviini, ja kui ma selle päevani elan, siis võin surra õnneliku mehena.

See väljaanne tähistab minu meetodi kahekümnendat sünnipäeva. Sellest raamatust leiad väga lihtsa ja mõnusa meetodi suitsetamise mahajätmiseks. Praegu istun ma oma moodsa läpaka taga ning on isegi raske uskuda, et esimese versiooni kirjutasin käsitsi, see oli vaevu loetav, kirjaniku tekstiga polnud sel mingit sarnasust, ja siis lõin selle iidsel Underwoodi trükimasinal ümber. 1983. aasta 15. juulil, päeval, mil kustutasin oma viimase sigareti, teadsin kindlalt, et olin avastanud selle, millest iga suitsetaja unistab: lihtsa ja kiire meetodi vabaneda nikotiiniorjusest. Tollal ma ei teadnud, kas suudan selles veenda ühteainustki suitsetajat, rääkimata kõikidest ülejäänutest.

Minu LIHTSA MEETODI raamatut on trükitud üle 11 miljoni eksemplari ja tõlgitud rohkem kui kahekümnesse keelde, see on ületanud kõik mu lootused.

Kui ma oma kodus Raynes Parkis alustasin, siis oli mu kõrval vaid Joyce, minu naine. Tänapäeval on meil 45 riigis üle 150 LIHTSA MEETODI kliiniku. Mu kolmkümmend aastat kestnud ahelsuitsetamine oli õudusunenägu ja ma rõõmustan võimaluse üle tänada oma kaastöötajaid, kirjastajaid ja miljoneid LIHTSA MEETODI abil suitsetamisest loobunuid, kes on teinud mu viimased kakskümmend aastat ülimalt õnnelikuks.

Kas muutusid nüüd tusaseks ja tunned, et viimnepäev on käes? Ära karda. Olen elus saavutanud üsna palju, nikotiinisõltuvusest vabanemine oli kahtlemata suurim saavutus. Ma jätsin suitsetamise üle kahekümne aasta tagasi ega saa seni üle sellest vabanemise rõõmust. Sul pole masenduseks mitte mingit põhjust, sest midagi halba ju ei juhtu, vastupidi, üsna varsti juhtub see, mis on iga suitsetaja unistus – OLLA VABA!