Читать книгу Lihtne moodus lõpetada suitsetamine - Allen Carr - Страница 7

1.
MA POLE HULLEMAT
NIKOTIINISÕLTUVUST NÄINUD

Võib-olla peaksin alustuseks rääkima sellest, kui suur asjatundja ma üldse olen, et sellist raamatut kirjutada. Ma pole arst ega ka psühhiaater, minu ettevalmistus on tunduvalt parem: ma olin kolmkümmend kolm aastat paadunud suitsetaja. Viimastel aastatel suitsetasin rasketel aegadel sada, aga mitte iial alla kuuekümne sigareti päevas.

Ma proovisin kümmekond korda suitsetamist maha jätta. Ükskord loobusin suitsust pooleks aastaks, kuid tundsin end abituna, püüdsin suitsetajate suitsupilvi sisse hingata, näiteks rongis sõitsin suitsetajate vagunis.

Mis tervisesse puutub, siis arvab enamik suitsetajaid, et ta lõpetab suitsetamise enne, „kui see minuga juhtub”. Mina jõudsin äratundmisele, et suitsetamine tapab mu. Mul oli kogu aeg peavalu ja köha. Tundsin otsmikuveenis pidevat tuikamist ja uskusin tõsimeeli, et kohe-kohe plahvatab mu pea ja ma suren verejooksu tagajärjel. See kõik häiris mind, kuid ei sundinud suitsust loobuma.

Ma jõudsin staadiumisse, mil ma enam isegi ei püüdnud suitsetamist lõpetada. Ma ei usu eriti, et põhjus oli suitsu nautimises. Enamik suitsetajaid on mingil eluhetkel petlikult arvanud, et nad naudivad juhuslikku sigaretti, minul sellist illusiooni polnud. Ma olen suitsu maitset ja lõhna alati jälestanud, kuid (nagu kõik) arvasin, et suitsetamine aitab mul lõõgastuda. See tõstis mu enesekindlust ja rahustas, ning iga kord, kui üritasin suitsetamist maha jätta, siis tundsin end alati armetuna. Ma ei suutnud ette kujutada, et elu ilma sigaretita saab üldse midagi väärt olla.