Читать книгу Spiooni ei tohi suudelda - Ally Carter - Страница 5

Küllap tunnevad kõik teismelised tüdrukud end aeg-ajalt nähtamatuna. Justkui neid polekski olemas. Täpselt selline olengi mina – Kameeleon Cammie. Aga mul on vedanud, sest minu koolis peetakse seda ägedaks.

Käin nimelt spioonide koolis.

Tehniliselt on Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia mõeldud muidugi geeniustele, mitte spioonidele – ja meile on alati rõhutatud, et pärast lõpetamist võime valida ükskõik millise meie hariduse väärilise ameti. Nii nad väidavad ja õpetavad meile samal ajal krüptimist edasijõudnutele ning neljateistkümmet keelt. Sama hästi võiks sigaretitootja soovitada: ära suitseta. Takkapihta haistavad Gallagheri tüdrukud silmakirjalikkust kaugelt. Sestap teeb mu ema küll nägusid, aga isegi ei paranda mind, kui kutsun seda spioonikooliks – ja tema on meie direktriss. Ühtlasi on ta endine CIA agent ja seesama lugu siin ehk minu esimese salaoperatsiooni kirjalik analüüs pärineb tegelikult ka temalt. Ta üritab mulle nimelt alatasa selgeks teha, et spioonitöös pole kõige hullem pidev risk, vaid paberimäärimine. Tõsi, lennul Istanbulist koju, pea kohal kapis tuumalõhkepea, soovid sa vaevalt aruannetega hätta jääda. Aga harjutamine teeb meistriks ja selle nimel ma kõiki eelmise semestri sündmusi nüüd paberile panna püüangi.

Kui sul on juurdepääs Neljanda Taseme saladustele, oled sa Gallagheri tüdrukutest arvatavasti kuulnud, sest me oleme tegutsenud juba üle saja aasta (kool siis, mitte mina, mina saan järgmisel kuul kuusteist!). Kui sul säärast luba pole, pead sa meid arvatavasti spioonide linnalegendiks – millekski lendavate ülikondade ja nähtamatuks tegevate mantlite sarnaseks. Nii et meie kooli luuderohustest müüridest, toretsevast mõisahäärberist ja nagu nõelasilmast tulnud aiast mööda sõites eeldad sa arvatavasti sarnaselt teistega, et Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia on järjekordne igavlevatele pärijannadele mõeldud upsakas internaatkool.

Ausalt öeldes pole meil säärase eksiarvamuse vastu midagi. Sest just sellepärast ei kergitanud keegi Roseville’i linnakeses Virginias kulmugi, kui pikk limusiinide kolonn septembris mu kaasõpilased kooli tagasi sõidutas. Vaatasin kolmanda korruse aknalt, kuidas autod rohelise leheseina seest justkui välja imbusid ja sepistatud raudväravate vahelt läbi roomasid. Poole miili pikkune sissesõidutee kaardus üle küngaste nagu muinasjutus, vihjamata kuidagi, et tegelikult on see varustatud rehvimustrit lugevate laserkiirte ja lõhkeainet tuvastavate sensoritega. Rääkimata ühest lõigust, mis võib kõige täiega neelata terve veoauto. (Kui see on sinu meelest ohtlik, ära tiigi kohta parem päri.)

Sikutasin põlved lõua alla ja vahtisin läbi lainelise klaasi. Mähkusin punaste sametkardinate sisse, täis kummalist rahu. Teadsin hästi, et kahekümne minuti pärast kihavad suured saalid, kõikjal lõugab muusika ja mind ümbritseb sada õekest. Oskasin neid viimaseid vaikusehetki hinnata.

Justkui tellitult kärgatas teise korruse Ajaloo Saalis vali pauk ja mööda peatreppi hõljus mu ninna kõrbevate juuste vingu. Seda saatis professor Buckinghami hääl: „Tüdrukud! Ma ju keelasin teil seda puutuda.” Kõrbelõhn aina tugevnes. Üks seitsmendikest seisis vist jätkuvalt tulekeeltes, sest Buckingham kisas: „Ole paigal! Ole paigal, ma ütlen!”

Viimaks paiskusid professor Buckinghami huulilt prantsuskeelsed vandesõnad, mida seitsmendikud ei mõista õnneks veel vähemalt kolm semestrit. Mulle hakkas vaikselt koitma. Igal aastal läheb mõni rebastest ülbeks, üritab eputada ja haarab mõõga, millega Gillian Gallagher tappis mehe, kes üritas mõrvata Abraham Lincolni. (Selle esimese mehe – selle, kellest sa iial midagi kuulnud pole.) Paraku ei öelda ühelegi rebasele, et Gilly mõõgas on piisavalt elektrit selleks, et... noh, panna su juuksed põlema.

Oi, kuidas mulle meeldib kooli algus.

***

Eelajaloolistel aegadel kasutati meie tuba arvatavasti pööninguna. Sel on veidra kujuga aknad, palju ägedaid nurgataguseid, kus istuda, selg vastu seina, ning kuulata jalamadinat ja kiledaid „Tere!” hüüdeid. Need tervitussõnad on kõigis internaatkoolides pärast vaheaega küllap üsna tavalised, aga muutuvad ebatavaliseks, kui neid hõigatakse portugali või farsi keeles. Hallis jutustas Kim Lee oma suvest Singapuris, samas kui Tina Walters teatas, et Kairo oli superlahe, Johannesburg mitte nii väga. Ema oli öelnud sõna-sõnalt sama, kui suve hakul kurtsin, kuidas Tina vanemad ta Aafrikasse viivad, aga mina pean sõitma Nebraskale külla oma isa vanematele. Mida on mul säärasest suvest kõrva taha panna juhuks, kui pean vaenlase ülekuulajate käest põgenema või pommi kahjutuks tegema?

„Kuulge, kus Cammie on?” kuulsin Tinat küsimas. Mul polnud aga plaaniski lahkuda toast ilma loota, mis suudaks võistelda mu klassikaaslaste rahvusvaheliste seiklustega. Paraku on suurem osa neist endiste valitsusagentide ehk teisisõnu spioonide järeltulijad. Aga isegi Courtney Bauer veetis nädala Pariisis ja tema vanemad on mõlemad silmaarstid. Vast mõistate nüüd, miks ma ei tahtnud kuigi varmalt tunnistada, et minu kolm kuud möödusid Põhja-Ameerika pärapõrgus kalu rookides.

Olin just otsustanud esineda jutustusega sellest, kuidas ma suutsin majapidamistarbeid relvadena kasutamise võimalusi katsetades kogemata giljotineerida hernehirmutise (kes osanuks arvata, et kudumisvardad võivad osutuda nii ohtlikuks), kui kuulsin reisikoti mütsatust ja pehme aktsendiga sosinat: „Cammie, kus sa end peidad? Ma saan su kätte.”

Piilusin ümber nurga ja nägin ukseavas poseerimas Lizi. Ta üritas küll välja näha nagu Miss Alabama, ent paistis rohkem Capri pükstes ja plätudes hambatiku moodi. Väga punase hambatiku moodi.

Ta sõnas naeratades: „Kas igatsesid mu järele?”

Loomulikult igatsesin, ent tema kallistamine paistis halb plaan.

„Mis sinuga juhtus!?”

Liz pööritas silmi ja teatas, et Alabamas ei maksa basseini äärde tukkuma jääda täpselt sellisel toonil, nagu ta poleks pidanud seda teadma. Või siiski oleks. Sest ehkki me kõik oleme tehniliselt geeniused, olid just Lizil üheksa-aastaselt läbi aegade parimad kolmanda klassi üleminekueksami tulemused. Valitsus hoiab sellistel asjadel silma peal, nii et suvel enne seitsmendat klassi külastasid tema vanemaid suured tumedates ülikondades mehed. Kolm kuud hiljem saigi Lizist Gallagheri tüdruk ehkki mitte suudan-kägistada-mehe-paljaste-kätega-tüüpi. Missioonile minnes tahaksin igatahes Bexi enda kõrvale ja Lizi koos kõigi tema tosina arvuti ning malelauaga endast võimalikult kaugele. Seda kinnitas eredalt järgmine hetk. Ta tahtis koti voodile heita, ent viskas nii mööda, et see rebis pikali raamaturiiuli, hävitas mu raadio ja kunagi tööõpetuse tunnis paberimassist valmis nikerdatud DNA-kujutise.

„Uups,” tõstis Liz käe ehmunult suu ette.

Ta oskab vanduda neljateistkümnes keeles, ent väiksemat sorti katastroofiga silmitsi seistes ütleb Liz ikka „Uups!”. Mind ei huvitanud enam, kui põlenud ta nahk oli – ma lihtsalt pidin teda kallistama.

Kella kuueks tõmbasime selga koolivormid. Me laskusime graatsiliselt mööda keerdtreppi alla fuajeesse, käega vaikselt peegeljat mahagonist käsipuud silitades. Kõigil oli lõbus (mu kudumisvarraste lugu osutus ootamatult tõeliseks hitiks), aga minu ja Lizi pilgud olid naelutatud välisuksele.

„Äkki juhtus lennukiga mingi jama,” sosistas Liz. „Või tolliga. Või äkki jääb ta lihtsalt hiljaks.”

Noogutasin, silmad aina ustel, nagu võiks Bex märguande peale sisse tormata. Aga need püsisid kangekaelselt kinni ja Lizi hääl muutus aina kiledamaks: „Kuulsid sa temast midagi vahepeal? Mina mitte. Miks me temast midagi ei kuulnud?”

Ausalt öeldes oleksin üsna üllatunud, kui oleksime temast kuulnud. Niipea, kui Bex teatas, et ema ja isa võtavad tema jaoks terve suve vabaks, sai selgeks, et tihe kirjasõprus meie vahel lokkama ei hakka. Aga nagu alati suutis Liz kardinaalselt teisele seisukohale jõuda.

„Taevake, äkki kukkus Bex koolist välja?” kerkis ta näole murepilv. „Äkki ta visati välja?”

„Miks sa seda arvad?”

„Noh...” võttis ta märkida ilmselget, „Bex on reeglitesse alati pisut valikuliselt suhtunud.” Mul ei jäänud muud üle kui nõustuda. „Ja miks ta muidu hilineks? Gallagheri tüdrukud ei hiline kunagi! Cammie, sa ju tead midagi? Sa pead midagigi teadma!”

Aeg-ajalt pole direktrissi tütar kuigi lõbus olla, sest: (a) on tõeliselt tüütu, kui inimesed arvavad mind teadvat midagi, mida ma tegelikult ei tea ja (b) kui nad on veendunud, et ma olen kooli personaliga ühes paadis, kui ma tõesti ei ole. Jah, ma pean emaga pühapäeviti eraviisilisi õhtusööke ja vahel jätab ta mu oma kabinetti viieks sekundiks üksinda, aga see on ka kõik. Muidu olen ma tavaline Gallagheri tüdruk (kui välja arvata, et mulle laienevad eelmainitud a ja b).

Kiikasin veel kord kinniste uste, seejärel Lizi poole. „Ta jääb raudselt lihtsalt hiljaks,” lohutasin ja palvetasin, et õhtusöögi kõrvale oleks plaanitud viktoriin – miski ei vii Lizi mõtteid paremini mujale kui üks korralik ajude ragistamine.

Kui jõudsime Suure saalini, kus Gilly Gallagher väidetavalt ühe oma ballikaaslase mürgitas, heitsin automaatselt pilgu suurele ekraanile. Seal seisis kiri „ameerika inglise”. Tegelikult teadsin niigi, et taaskohtumisdineel räägime alati oma keeles. Jäi vaid loota, et lõunasöögikeeleks ei teki sinna „mandariini hiina” veel vähemalt nädal aega.

Võtsime kohad meie tavapärase laua ümber ja viimaks ometi tundsin end nagu kodus. Olin koolis tagasi juba kolm nädalat, seltsiks vaid uustulnukad ja personal. Selle ajaga sai mulle üsna selgeks, et ainsa vanema klassi õpilasena on majatäie rebastega aja veetmisest hullem vaid üks asi – istuda õpetajate toas ja vaadata, kuidas antiikkeelte professor laseb maailma juhtivale koodimurdjale kõrvatilku kõrva, samas kui too lubab mitte iial enam sukelduma minna. (Uh! Silme ees pilt kummiülikonnas härra Mosckowitzist. Jäle.)

Jaks Luure Ekspressi lugeda lõpeb ühel ajal samuti. Nii veetsingi koolieelseid päevi majas ringi uidates. Ma avastasin salakäike ja peidukohti, mis olid vähemalt sada aastat vanad ja igatsesid umbes sama kaua korraliku tolmutamise järele. Kippusin ka ema seltsi, aga tal oli lakkamatult tuli takus ja pea laiali otsas. See viis mu mõtted taas Bexi kummalisele puudumisele. Minugi hinge tekkis mure – äkki ongi Lizil õigus? Samal hetkel pressis Anna Fetterman end minu ja Lizi juurde pingile ning päris: „Panite tähele? Nägite või?”

Anna käes oli sinine paber, mis suhu pannes hetkega lahustub. Ehkki see tõotab pealtnäha maitsta nagu suhkruvatt, ei maitse see seda ometi, uskuge mind! Ma ei tea, miks nad trükivad tunniplaane haihtuvpaberile – äkki õpetamaks, et enne töö ja pärast lõbu ehk loodetavasti šokolaad ja piparmünt.

Ent mitte paberi maitse ei paistnud Annat vaevavat. Ta karjatas hoopis: „Meil on salaoperatsioonid!” Ta paistis kabuhirmus, ehkki oli ainus tüdruk koolis, kellest oleks Lizile võrdväärset vastast jagunud. Praegu aga pööritas isegi Liz tema hüsteeria peale silmi. Teadsime kõik, et just sel aastal saame oma nina esimest korda millegi välitöölaadse sisse pista. Jah, sellest pidi saama meie esimene kokkupuude päris spioonitööga, aga Anna tundus unustavat, et tund ise möödus nagu jalutuskäik pargis.

„Ma olen üsna kindel, et me jääme ellu,” lohutas Liz teda ja sikutas paberi Anna õrnade näppude vahelt ära. „Buckingham ei tee ju muud kui jutustab isiklikke hirmulugusid Teisest maailmasõjast ja näitab slaide, mäletad? Puusamurrust saati on ta...”

„Aga Buckinghamiga on kõik!” hüüdis Anna. See oli juba huvitav.

Jõllitasin teda vähemalt sekundi või paar enne, kui Annale teatasin, et Buckingham on jätkuvalt rivis. Ma jätsin siiski mainimata, et veetsin just pool hommikut tema kassi Onyxit raamatukogu kõrgeima riiuli pealt alla meelitades. „See on tüüpiline septembri kuulujutt.” Neid leidus alati omajagu. Näiteks et ühe tüdruku röövisid terroristid või et üks õpetaja võitis „Õnnerattal” sadu tuhandeid. Ehkki see viimane vastas mu mäletamist mööda isegi tõele.

„Ei,” vastas Anna. „Sa ei taipa. Buckingham läheb osaliselt pensionile. Ta aitab rebastel orienteeruda ja kohaneda, aga see on ka kõik. Ta ei õpeta enam.”

Sõnatult pöörasime pead õpetajate laua poole. Tõepoolest, seal seisis üks tool rohkem kui tavaliselt.

„Aga kes siis salaoppe annab?” pärisin.

Saalist käis üle kõva kahin, kui mu ema läbi suurte uste marssis, sabas tavalised kahtlusalused – kakskümmend õpetajat, kellelt olen viimase kolme aasta jooksul õppida püüdnud. Kakskümmend õpetajat. Kakskümmend üks tooli. Ma tean, et ma pole geenius, aga arvutage ise.

Vaatasime Lizi ja Annaga üksteisele otsa. Lugesime õpetajate laua taga istujate nägusid ja siis jälle teineteise ilmeid, püüdes lisatoolile mingitki loogilist selgitust leida.

Üks nägu oli uus, aga see polnud mingi ime, sest professor Smith naasis suvepuhkuselt alati täiesti uue välimusega. Sõna otseses mõttes. Tema suurem nina, silmatorkavamad kõrvad, vasakule meelekohale lisatud väike sünnimärk – kõik see maskeeris nägu, mis tema enda väitel oli kolme kontinendi tagaotsitavaim. Räägitakse, et Lähis-Idas ajavad teda taga relvasmugeldajad, Ida-Euroopas endised KGB palgamõrvarid ja kuskil Brasiilias üks endine abikaasa. Mõistagi teeb see temast oivalise Maailma Riikide (MR) õppejõu, aga tema suurim väärtus akadeemiale seisneb siiski iga-aastases ootusärevuses, milline ta näolapp pärast järjekordset suve välja näeb. Naisena pole ta meie juurde veel naasnud, aga küllap on seegi vaid aja küsimus.

Ema võttis istet poodiumil suure laua keskele. Ülejäänud õpetajad leidsid samuti oma kohad, aga see tool jäi tühjaks.

„Kes on need Gallagheri Akadeemia naised, kes on siia tulnud?” küsis ema.

Kõik laudkonnad, isegi rebaste oma, tõusid robinal püsti, et kooris vastata: „Me oleme Gilliani õekesed.”

„Miks te olete siia tulnud?” küsis ema.

„Et õppida ta oskusi. Et austada ta mõõka. Et hoida tema saladusi.”

„Mille nimel te töötate?”

„Õigluse ja valguse.”

„Kui kaua te töötate?”

„Oma elupäevade lõpuni.” Sellega sai vanne läbi. Tundsin end nagu tegelane mõnest vanaema seebiooperist.

Istusime, ema välja arvatud. „Tere tulemast tagasi, õpilased,” sõnas ta särades. „Uus aasta siin Gallagheri Akadeemias tuleb imeline. Meie kõige uuematele õdedele...” Ta pöördus seitsmendike laudkonna poole, kus kõik tundusid tema pilgu all lausa värisevat. „Tere tulemast. Teid ootab ees teie noore elu kõige karmim aasta. Ent teadke, et olete selle väljakutse väärilised. Muidu poleks te siin. Teistele teadmiseks, et see aasta toob omajagu muutusi.” Ta vaatas justkui hetkeks juureldes oma kolleegide poole ja jätkas. „Käes on aeg, mil...” Lõpetada ta ei jõudnudki, sest uksed paiskusid lahti ja järgnevaks poleks ükski spioonitrenn mind suutnud ette valmistada.

Siinkohal on paslik teile meenutada, et ma käin TÜDRUKUTE KOOLIS. See tähendab ainult tüdrukuid, kogu aeg, kui mõni moe pärast kampa võetud klatšihimuline ilukirurgiahuviline meessoost õppejõud välja arvata. Nüüd kõndis meie vahelt läbi aga mees, kes suutnuks isegi James Bondi rööpast välja lüüa. Indiana Jones on kahtlemata selle nahkjakis ja kahepäevase habemega mehe kõrval tõeline memmekas, kes nüüd mu ema ette astus ning – tule taevas appi! – talle silma tegi.

„Vabandust, et ma hilinesin,” teatas ta tühjale toolile libisedes.

Tema ilmumine oli nii ennenägematu, nii uskumatu, et ma ei pannud tähele isegi seda, kuidas Bex end Lizi ja Anna vahele pingile pressis. Pidin kaks korda vaatama, et oma silmi uskuda.

„Probleemid, preilid?” küsis ta.

„Kus sina olnud oled?” nõudis Liz.

„Tühja sest,” sekkus Anna. „Kes tema on?”

Bex on sündinud spioon. Ta kergitas vaid kulmu ja täheldas: „Küll te näete.”