Читать книгу Spiooni ei tohi suudelda - Ally Carter - Страница 8

peatükk

Kolmas peatükk

Korraga valgusid koridoridesse jooksvad tüdrukud ja tõttavad õpetajad, kõiki saatmas punase tule lakkamatu vilkumine.

Trofeede sein, täis käsivõitluse tšempionide ja parimate koodimurdjate vimpleid ning linte, kadus nagu musta auku. Selle asemele kerkisid parimate ujujate ja väitlejate diplomid.

Fuajees meie peade kohal rippunud kolm kuldse- ja punasekirjut lippu sõnadega „Õpi ta oskusi. Austa ta mõõka. Hoia tema saladusi” kerkisid lihtsalt üles ja nende asemele langesid käsitsi joonistatud plakatid. Need toetasid kedagi Emilyt õpilasomavalitsuse presidendi kohale.

Buckingham vedas mind ja Bexi suurest trepist üles. Ta trügis alla jooksvast esimese aasta tüdrukute parvest läbi, kus kõik kisasid, kuis kopsud lubasid. Mulle meenus tunne, mis mind valdas seda sireeni esimest korda kuulates. Mõni ime, et nende tüdrukute meelest hakkas maailm lõppema. Buckingham karjatas korraks: „Tüdrukud!” ja tõi vaikuse majja. „Järgnege madame Dabneyle. Ta viib teid pärastlõunaks talli. Ja daamid...” Ta nipsutas sõrmi endast eriti väljas olevate brünettide kaksikute nina ees – väärikus ennekõike.

Nende sõnadega tuiskas Buckingham teisele korrusele, kus härrad Mosckowitz ja Smith püüdsid parasjagu Eleanor Everetti (Gallagheri tüdruk, kes tegi Valges Majas pommi kahjutuks vaid hammaste abil) skulptuuri harjakappi veeretada. Tuhisesime läbi Ajaloo halli, kus Gilliani mõõk libises võlvkambrisse niisama sujuvalt nagu Excalibur Järveemanda rüppe. Selle asemele tekkis büst, millel olid hiiglaslikud kõrvad ja mis pidi kujutama kooli esimest direktorit.

Valitses organiseeritud kaos. Vahetasime Bexiga küsiva pilgu, sest tegelikult oleksime pidanud olema alumisel korrusel ja kontrollima ega seal ei hakka silma midagi spioonindusega seotut. Ent Buckingham pöördus ja turtsatas: „Tüdrukud, kähku!” Ta ei kõlanud nagu pehme õpetajaproua, vaid nagu naine, kes tegi D-päeval ihuüksi kahjutuks natside kuulipilduja.

Selja taga käis vali prantsatus. Järgnesid krõbedad poolakeelsed vandesõnad. Ma oleksin võinud kihla vedada, et Eleanor Everetti kuju pudenes miljoniks killuks. Aga juba ma silmasingi koridori lõpus oma kabineti suurte uste vastu nõjatuvat ema, kes pistis M&M-i suhu sellise näoga, nagu oleks tegu täiesti tavalise päevaga, ja ta oleks mulle äsja lihtsalt jalkatrenni järele tulnud.

Ta pikad tumedad juuksed langesid šikile mustale kostüümile. Tukk lehvis hooletult üle ideaalse otsaesise, mille ta väidab minulgi olevat niipea, kui hormoonide ja pooride sõda ükskord lõpeb. Aeg-ajalt on mul tõsiselt hea meel, et veedame 90 protsenti ajast häärberis. Millal iganes me selle väravatest väljume, pean ma vaatama mehi mu ema ümber tiirlemas või küsimas (nuh!), et ega me kogemata kombel õed ole. See ajab mu täiesti pöördesse, ehkki tegelikult peaksin võtma seda komplimendina, et keegi meid üldse sugulasteks peab.