Читать книгу Spiooni ei tohi suudelda - Ally Carter - Страница 7

Bex oli istunud kuus tundi eralennukis. Ometi säras tema cappuccino karva nahk pimestavalt ja ta nägi välja nagu mõni kreemimodell, nii et pidin kadedusest peaaegu nähvama, et taaskohtumisdineel tuleb rääkida ikka ameerika inglise keelt. Aga et Bex oli ainus mitteameeriklasest Gallagheri tüdruk, olin ta erandiks olemisega harjunud. Ema väänas kõvasti reegleid, kui ta vana sõber MI6-st helistas ja küsis, kas tema tütrest võiks saada Gallagheri tüdruk. Bexi vastu võtmine oli ema esimene vastuoluline tegu direktrissina (aga kindlasti mitte viimane).

„Veetsid toreda puhkuse, jah?” Tüdrukud saalis hakkasid sööma, aga Bex puhus vaid suure nätsumulli ja naeratas laialt, justkui õrritades meid edasi uudishimutsema.

„Bex, kui sa midagi tead, siis sa pead meile rääkima,” nõudis Liz, ehkki see oli täiesti mõttetu. Keegi ei saa sundida Bexi midagi tegema, kui ta just ise ei taha. Mina võin olla kameeleon ja Liz järgmine Einstein, aga üleüldises kangekaelsuses ei saa ükski spioon Bexile vastu.

Bexi irve reetis, et ta plaanis seda stseeni pool teed üle Atlandi (kangekaelsusele lisaks on Bex ka üsna teatraalne). Ta ootas, kuni kõigi pilgud tema poole pöördusid. Pinev vaikus püsis õhus, kuni Liz pidi peaaegu plahvatama. Siis haaras Bex laualt värske saiakese ja sõnas ükskõikselt: „Uus õpetaja.” Ta rebis saia pooleks ja määris sellele aeglaselt võid. „Me võtsime ta hommikul Londonist peale. Ta on mu isa vana sõber.”

„Nimi?” päris Liz. Küllap kujutas juba elavalt ette, kuidas ta häkib CIA peakontorisse Langleys sisse niipea, kui meid tagasi oma tubadesse lubatakse. Ja siis selguvad ka ülejäänud detailid.

„Solomon,” ütles Bex meid silmitsedes. „Joe Solomon.” Ta kõlas kõhedusttekitavalt, nagu tõmmu teismeline naissoost James Bond eales kõlada saab.

Pöörasime silmad Joe Solomonile. Tal oli kasimatu habe ja rahutud käed nagu igal äsja missioonilt naasnud agendil. Saal meie ümber täitus sosinate ja itsitamisega – keskööks töötab see kuulujutuveski juba täisvõimsusel. Ja mulle koitis, et ehkki Gallagheri Akadeemia on kool geeniustest tüdrukutele, on aeg-ajalt rõhk siiski sõnal „tüdrukud”.

Järgmine hommik oli piin. Täielik piin! Ja meie pereäri iseloomu arvestades pole see sõna, mida ma kergekäeliselt kasutan. Ehk peaksingi ümber sõnastama – esimene koolipäev oli vaevarikas.

Me ei läinud vara magama... või isegi natuke hiljem... või õigupoolest üldse mitte, kui mitte lugeda ööuneks puhketoas võltskarusnahksel vaibal lebamist, kõik rebased minu ümber kerra tõmbunud. Kui Liz meid kell seitse üles ajas, saime valida, kas enne kell 8.05 algavat professor Smithi MR-loengut end veidi mukkida ja jätta hommikusöök vahele või visata riided selga ja einestada nagu kuningannad.

E.S (enne Solomoni) oleks saiad ja vahvlid raudselt peale jäänud. Aga kui kell sai pool 9, istus professor Smithi ees ja kuulas ülevaadet Balti riikide rahvarahutustest rivi värvitud silmade ja suude, aga korisevate kõhtudega tüdrukuid. Heitsin pilgu kellale. Kasutu tegevus, eriti arvestades, et tunnid käivad akadeemias sekundilise täpsusega. Aga ma lihtsalt pidin teada saama, mitu sekundit lahutab mind lõunast (11 705, kui just teadma peate).

MR läbi, lippasime kaks korrust kõrgemale madame Dabney kultuuri ja assimilatsiooni loengusse, mis seekord paraku teed ei hõlmanud. Ja siis jõudis kätte kolmas tund.

Mind häiris halvast magamisasendist valus kael, vähemalt viie tunni jagu kodutöid ja värske avastus, et kirsimaitselisest huuleläikest ei piisa ühel naisel elus püsimiseks. Kaevusin oma koti põhja ja leidsin sealt ühe äärmiselt kahtlase suupastilli. Jõudsin järeldusele, et kui ma tingimata pean nälga surema, on sel hetkel vähemalt viisakas värskelt lõhnata – kas või selle õpetaja või õpilase rõõmuks, kes hakkab mulle suust suhu hingamist tegema.

Liz pidi käima läbi härra Mosckowitzi juurest ja andma üle essee, mille ta lisahinde saamiseks suvel kirjutas (jah, ta on selline tüdruk). Meie seisime Bexiga kahekesi suure trepi jalamil ja keerasime väiksesse koridori. See viis alumistele korrustele, kuhu meid seni polnud kordagi lubatud.

Suure peegli ees seistes püüdsime mitte pilgutada ega teha muud, mis võiks segadusse ajada optilist skannerit. See pidi tuvastama, et me pole enam rebased, kes üritavad salaja kihlveo peale keelatud korrustele hiilida. Uurisin oma peegelpilti. Mina, Cameron Morgan, direktrissi tütar, kes teadis koolist rohkem kui ükski teine Gallagheri tüdruk pärast Gillyt ennast, valmistusin avastama veel sügavamaid Gallagheri saladusi. Bexi käsivartele tekkinud kananaha järgi otsustades polnud ma ainus, kellel see tõdemus külmavärinad mööda selgroogu jooksma pani.

Meie taga rippuva maali silmades sähvatas roheline tuluke. Peegel libises kõrvale ja paljastas väikese lifti. See viis meid keldri esimesele korrusele salaoperatsioonide klassi. Ja kui soovite olla dramaatilised, siis ka vastu meie saatusele.

„Cammie,” kogeles Bex, „me saime sisse.”

Istusime rahulikult ja silmitsesime oma (sünkroniseeritud) kelli, kõik mõlgutamas täpselt sama mõtet – miski on kahtlemata teistmoodi.

Gallagheride häärber on ehitatud kivist ja puust. Sel on nikerdatud käsipuud, kõrged kaminad, mille ees saab end lumisel päeval kerra tõmmata ja lugeda, kes tappis JFK (päriselt, loomulikult). Ent nüüd tõi lift meid kohta, mis ei kuulunud kõige sellega isegi mitte ühte ajastusse, rääkimata ühest majast. Mattklaasist seinad. Lauad roostevabast terasest. Aga kõige veidram oli kogu salaoppide klassi juures see, et selles polnud meie õpetajat.

Joe Solomon jäi hiljaks. Nii palju hiljaks, et hakkasin juba enda peale vihastama, et ma ei lipanud vahepeal ega varastanud ema sahtlist mõnda M&M-i kommi – ühest kahe aasta vanusest Tic Tacist ei piisa siiski kasvava organismi vajaduste rahuldamiseks.

Sekundid tiksusid, meie istusime vaikides. Siis ei pidanud Tina Walters enam vastu. Ta kummardus üle vahekäigu ja sosistas: „Cammie, mida sina temast tead?”

Noh, mina teadsin ainult seda, mida Bex oli rääkinud. Aga et Tina ema kirjutab kõmuveergu ühele suurele pealinna ajakirjale (mille nime ma teile ei avalda, sest ei taha tema variidentiteeti paljastada), ei kavatsenud ta muidugi kivi kivi peale jätta. Peagi olin mattunud küsimuste laviini alla. „Kust ta pärit on?” „Kas tal on tüdruksõber?” „Kas vastab tõele, et ta tappis Türgi saadiku nöörstringiga?” Ma ei teadnud, räägib ta sandaalidest või aluspesust, aga vastus oli üks – mul polnud õrna aimugi.

„Ole nüüd,” urgitses Tina edasi. „Ma kuulsin, kuidas madame Dabney rääkis kokk Louis’ile, et su ema masseeris Solomoni terve suve, et ta selle töö vastu võtaks. Sa pidid midagigi kuulma.”

Tina ülekuulamisel oli siiski üks kasutegur. Viimaks said selgituse kõik need sosinal peetud telefonikõned ja lukustatud uksed, mis nädalate kaupa ema tähelepanu hõivasid. Hakkasin just hoomama, mida see kõik võis tähendada, kui Joe Solomon klassi astus. Ta hilines viis minutit.

Tema juuksed olid veidi niisked, valge särk kenasti pressitud. Süüdistage tema veetlevust või meie haridust, aga mul kulus tervelt kaks minutit taipamaks, et ta räägib meiega jaapani keeles.

„Mis on Brunei pealinn?”

„Bandar Seri Begawan,” vastasime.

„Ruutjuur 97 969-st on?” küsis ta suahiili keeles.

„Kolmsada kolmteist,” vastas Liz numbritega. Sest nagu talle meeldib korrata – matemaatika on universaalne keel.

„1961. aastal tapeti Dominikaani diktaator,” jätkas ta portugali keeles. „Tema nimi?”

Vastasime kooris: „Rafael Trujillo.”

(Roima, tahaksin rõhutada, ei sooritanud vastupidistest kuulujuttudest hoolimata siiski Gallagheri tüdruk.)

Hakkasin meie väiksele mängule juba pihta saama, kui härra Solomon araabia keeles sõnas: „Sulgege oma silmad.”

Sulgesime.

„Mis värvi on mu kingad?” Nüüd rääkis ta inglise keeles ja üllatuslikult istusid kolmteist Gallagheri tüdrukut ning ei osanud vastata.

„Olen ma parema- või vasakukäeline?” jätkas ta vastust ootamata. „Klassi astumise hetkest olen jätnud oma sõrmejäljed viide kohta. Nimetage need,” nõudis ta, aga sai vastuseks vaid vaikuse.

„Avage silmad,” ütles ta. Kui sõna kuulasime, istus ta oma lauanurgal, üks jalg maas, teine hooletult rippumas. „Jep,” sõnas ta. „Te, tüdrukud, olete päris nutikad. Aga samas üsna rumalad.”

Kui teaduslikult poleks tõestatud, et Maa ei saa seisma jääda, oleksime kõik võinud vanduda, et just seda see sel­samal sekundil tegi.

„Tere tulemast salaoperatsioonide klassi. Mina olen Joe Solomon. Õpetajana pole ma varem töötanud, aga olen sel alal tegutsenud kaheksateist aastat. Ja see, et ma veel hingan, on kindel märk sellest, et ma tean, millest ma räägin. See siin pole nagu kõik teie ülejäänud tunnid.”

Mu kõht korises. Liz, kes läks hobusesaba ja rikkaliku hommikusöögi teed, tegi „Shhh”, nagu oleksin saanud seda kuidagi peatada.

„Daamid, ma valmistan teid ette selleks, mis toimub seal.” Ta vaikis ja osutas näpuga üles. „Väljas. See ei sobi kõigile ja sellepärast teen ma selle teile raskeks. Põrgulikult raskeks. Tõestage end ja järgmisel aastal võib see lift viia teid veel korruse võrra allapoole. Kui mul on aga väiksemgi kahtlus, et te pole välitöös erakordselt andekad, päästan ma teie elu kohe ja suunan edasi taustauuringute juurde.”

Ta tõusis ja surus käed taskusse. „Kõik algajad otsivad sellest tööst seiklusi, aga mind teie fantaasiad ei huvita, daamid. Kui te ei suuda nende laudade tagant välja murda ja näidata, et teis peitub muudki peale raamatutarkuste, pole teil lootustki korrus allapoole pääseda.”

Nägin silmanurgast, kuidas Mick Morrison rippus iga ta sõna küljes, ila peaaegu voolamas, sest Mick igatses juba aastaid kellelegi viga teha. Nagu arvata võis, viskus ta käsi õhku. „Kas see tähendab, et õpetate meile tulirelvi,” karjatas ta, nagu võiks rividrilli juht ta käpuli käsutada ja kätekõverdusi tegema panna.

Aga härra Solomon jalutas teisele poole lauda ning vastas: „Kui sa selles äris relva vajad, on tõenäoliselt juba käes hetk, kus sul pole sellest niikuinii mingit abi.” Õhk tundus Micki treenitud kehast välja visisevat. „Aga samas,” jätkas Solomon optimistlikumal toonil, „võib-olla maetakse sind siis koos sellega. Juhul, kui sind üldse maetakse.”

Puna tõusis mu näkku. Silmi kerkisid pisarad. Enne, kui toimuvast arugi sain, hakkas kõris pitsitama. Tabasin endalt Joe Solomoni pilgu. Kui minu pilk tema oma tabas, pööras ta enda oma kõrvale.

„Õnnelikud jõuavad koju. Olgugi et vahel vaid kirstus.”

Ehkki ta ei maininud minu nime, tundsin endal klassikaaslaste puurivaid pilke. Nad kõik teavad, mis minu isaga juhtus – et ta läks missioonile ega tulnud tagasi. Need kaks tõika on arvatavasti kõik, mida ma kunagi teada saan, aga need kaks fakti on ka ainsad, mis loevad. Kõik kutsuvad mind siin Kameeleoniks – spioonikoolis käies on see arvatavasti päris hea hüüdnimi. Aeg-ajalt mõtlen siiski, et miks ma olen selliseks muutunud. Et miks püsin ma vagusi, kui Liz vatrab ja Bex on, noh Bex. Suudan ma jääda märkamatuks tänu headele spioonigeenidele või sellele, et olen lihtsalt alati nii tagasihoidlik? Või olen ma lihtsalt see tüdruk, keda inimesed eelistavad mitte näha – lihtsalt sellepärast, et ma meenutan neile, et kõik see võib juhtuda ka nende endiga.

Härra Solomon tegi veel ühe sammu ja mu klassikaaslased pöörasid kiiresti pilgud kõrvale. Kõik peale Bexi muidugi. Tema tõmbus pingiservale ja valmistus uue õpetaja kauneid rohelisi silmi minu küünte eest kaitsma. Solomon ei teinud aga teist nägugi ning lisas: „Saage proffideks, daamid. Või saage surma.”

Osa minust ihkas kohe ema juurde joosta ja rääkida, mida ta öelnud oli. Et ta rääkis isast. Et ta vihjas, et isa oli ise süüdi, sest polnud piisavalt hea. Jäin siiski paigale. Osaliselt halvava viha tõttu, aga rohkem sellepärast, et kartsin kuskil hingesopis, et härra Solomonil oli õigus – ja et ema on valmis seda mulle kinnitama.

Samal hetkel tormas läbi mattklaasist uste hingeldav Anna Fetterman. „Palun vabandust,” ütles ta härra Solomonile, ise meeleheitlikult õhku ahmides. „Need lollakad skannerid ei tundnud mind ära, nii et lift pani mind luku taha ja ma pidin kuulama viieminutilist loengut piiride ületamisest ja...” Hääl sumbus, sest õpetaja täiesti ükskõikne näoilme jõudis viimaks Annani (minu meelest pisut silmakirjalik, arvestades, et ta ise oli just viis minutit hiljaks jäänud).

„Ärge vaevuge istuma,” peatas ta Anna poolel teel tema lauani. „Teie klassikaaslased valmistusid just äsja lahkuma.”

Vaatasime oma äsja sünkroniseeritud kellasid ja need kinnitasid fakti – klass oleks pidanud kestma veel 45 minutit. 45 hinnalist ja mitte iial raisatud minutit. Pärast igavikuna tundunud hetke kerkis Lizi käsi.

„Jah?” Joe Solomon kõlas, nagu see kõik oleks talle kohutavalt tüütu.

„Kas koduseid ülesandeid ka antakse?” küsis Liz. Kogu klassi imestusest sai korraga ärritus. (Seda küsimust pole kunagi mõistlik küsida toatäie tüdrukute nimel, kellel kõigil on karates must vöö.)

„Jah,” vastas Solomon. Ta hoidis lahti ust, mis tähendab küll kõigis keeltes „laske varvast”. „Märgake asju.”

Kõndisin mööda libedat valget koridori meid alla sõidutanud liftini. Teised läksid vastassuunas, meie tubadele kõige lähemal oleva lifti poole. Pärast äsjast tundsin head meelt, kui nende sammud vaikselt hajuma hakkasid. Bexi enda kõrvalt leida polnud siiski üllatus.

„On kõik okei?” küsis ta, sest see on parima sõbra töö.

„Jah,” vastasin, sest nii spioonid teevad.

Lift viis meid esimese korruse kitsasse koridori. Uste avanedes olin peaaegu valmis ema juurde minema (ja mitte ainult nende M&M-i kommide pärast). Ent niipea, kui sain hämaras paar sammu astuda, kuulsin röögatust: „Cameron Morgan!”

Professor Buckingham traavis mööda koridori meie poole. Ma ei suutnud ettegi kujutada, mis suudaks panna peent briti daami sedasi möirgama, kui meie kohal lõi plinkima punane tuli ja häirekell ähvardas läbistada meie kõrvakiled. Suutsime vaevu eristada häält, mis teatas: „KOOD PUNANE. KOOD PUNANE. KOOD PUNANE.”

„Cameron Morgan,” röögatas Buckingham veel kord ja haaras Bexil ning minul käest. „Su emal on sind vaja. KOHE!”