Читать книгу Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed - Ally Carter - Страница 5

peatükk

„Liigume.” Mees mu kõrval kõneles varrukasse peidetud mikrofoni. Teadsin, et need sõnad ei ole mulle mõeldud.

Lämbe augustiõhk oli meresoolast ja bussi heitgaasidest tüüne. Teid täitsid miilide pikkuselt sõidukid ning kõikjal, kuhu vaatasin, paistsid punased, valged ja sinised toonid. Iga nurga peal tundsin väljaõppinud pilke piidlemas, nägemas, mällu talletamas iga viimset kui sõna ja analüüsimas iga pilku tosinkonna miili ulatuses.

Osake minust soovis pageda suurte tumedais ülikondades meeste käest, kes mind kummaltki küljelt ümbritsesid. Teine osa tahtis imetleda kahekümne meetri kaugusel kaste nuusutavaid pommikoeri. Ent kõige rohkem oleksin tahtnud valetada siis, kui üks teine, kirjutamisaluse ja kuulariga mees mu nime küsis.

Lõppude lõpuks olen ju veetnud kõvasti aega, õppides, kuidas just sellistes olukordades võltsitud isikutunnistusi lauale lüüa ja täiuseni lihvitud legende ette kanda – nii et oli oodatust raskem öelda lihtsalt: „Cammie. Cammie Morgan.”

Tundsin ennast imelikumalt, kui oleks arvanud, kui mees pilguga üle paberi libistas ja viimaks teatas: „Võite sisse minna.”

Justkui oleksin lihtsalt üks kuueteistaastane tüdruk.

Justkui ei saaks ma endast mingilgi moel ohtu kujutada.

Justkui ei käikski ma spioonikoolis.

Läbi hotelli fuajee sammudes meenus mulle kõige esimene ülesanne, mille salaoperatsioonide õpetaja meile andis: Märka asju. Igast nurgast kiiskasid vastu valgustid ja kaamerad. Läbi koopataoliste ruumide lookles hiiglaslik punaseid, valgeid ja siniseid õhupalle täis võrk nagu mingi patriootiline püüton. Üleval esimesel rõdul laulis Texase delegatsioon kollastest roosidest ja mööda jalutav naine kandis päratut Georgia osariigi virsikukujulist vahtkummist peakatet.

Libistasin silmadega üle vanade naiste ja noorte tüdrukute hordide. Abikaasad. Kolledžiõpilased ja pensionärid. Viimati, kui end niisugusest rahvamassist leidsin, oli teine aastaaeg. Siis viibisin ma teises linnas, nii et võib-olla oli asi hotelli külmas konditsioneeris või lihtsalt mälestuses ühest jahedast päevast Washingtonis. Igatahes mingil põhjusel jooksis üle mu selja külmavärin. Ma pidin toona võitlema visalt pealetungiva déjà vu tundega, kui ringi vaadates ütlesin nime, mida polnud nädalate kaupa lausunud. „Zach.”

Pilgutasin silmi ja mõtlesin, kas osake minust jääb alatiseks muretsema, et ta võib mul sabas jõlkuda.

„Siitkaudu,” juhatas mees mu kõrval, kuid me ei jäänud marmoriga kaetud registreerimislaua ees lookleva saba lõppu seisma. Kahe liftirea vahelt läbi sammudes ei võtnud me isegi tempot maha. Selle asemel pöörasime kitsasse tuledesäras koridori, mis asus kõrge laega fuajeest justkui valgusaastate kaugusel. Plüüsvaibad andsid teed täketega kaetud linoleumile. Jäime lõpuks seisma lifti ees, mis polnud päris kindlasti hotellikülastajate silmadele mõeldud.

„Nii et sa oled siis paabulindude sõber?” uuris Salateenistuse agent uste avanemist oodates.

„Vabandage?” küsisin vastu. Kuigi ma ei olnud kunagi üheski tõeliselt uhkes hotellis käinud, uskusin üsna veendunult, et nad ei hoia katusekorrusel eksootilisi linde.

„Paabulind,” kordas agent, kui astusime kabiini, mis meid peagi ainsagi peatuseta kõrgeimale korrusele kandis. „Me nimelt kasutame koodnimesid,” selgitas mees, nagu oleksin… kuueteistkümneaastane tüdruk, „kui kaitsealusest räägime. Nii et sina ja Paabulind olete... sõbrad?” uuris ta. Sain taas aru, et ta ei näe mind viisil, nagu üks korraliku väljaõppe saanud hambuni relvastatud turvaspetsialist peaks nägema potentsiaalset ohuallikat (sest mina juba tean üht-teist korraliku väljaõppe saanud hambuni relvastatud turvaspetsialistidest!). Eip. Ta nägi minus… Gallagheri tüdrukut.

Seda lugedes loomulikult juba teate, et maailmas on kaht tüüpi inimesi – need, kes teavad, mis toimub Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemia müüride vahel, ja need, kes ei tea. Miski selles, kuidas agent üritas mu pisut moestläinud riietust kooli tähtsust täis mainega kokku klapitada, ütles mulle – tema puhul on kahtlemata tegemist teise tüübiga. Ju ta oletas, et oleme kõik rikkad. Arvas, et oleme kõik ärahellitatud. Tal polnud õrna aimugi, mida Gallagheri tüdrukuks olemine tegelikult tähendab.

Ja seda kõike enne, kui kisa kuulsin.

Kui liftiuks lahti libises, kostis koridori lõpus asuvate kahepoolsete uste tagant kile hüüe: „Ma lihtsalt löön kellegi maha!”

Ja siis veendusin sada protsenti, et mees mu kõrval ei tea sõsarkonna kohta tõde, sest ei haaranud relva järele. Ta isegi ei võpatanud, kui teine salateenistuse agent kahepoolsed uksed avas ja sosistas: „Paabulind on tige.”

Selle asemel kõndis ta lõugavale tüdrukule lähemale, mis sest, et tegemist oli Gallagheri tüdrukuga.

Mis sest, et ta nimi oli Macey McHenry.

Enne seda päeva polnud ma kunagi varem Bostonis käinud. Salateenistus ei olnud mind kunagi eskortinud. Ja kohe kindlasti ei olnud ma kunagi olnud VIP (ega VIPi sõber/toakaaslane/külaline) ühelgi üleriigilisel poliitilisel kongressil. Ent kui sammusin tuppa, mis oli üsna kindlalt hotelli kenaduselt teine sviit, lisasin sellesse nimekirja veel ühe esimese korra: ma ei olnud kunagi näinud Macey McHenryt sellises raevus kui siis.

„Tõesti, Macey, minu arust on see armas väike ülistusnupuke.” Cynthia McHenry jahe maneerlik toon ei oleks saanud tütre omast erinevam olla. „Ta on tulevase presidendi ainuke poeg… Sina oled tulevase asepresidendi ainuke tütar… Kui inimesed soovivad lugeda võimalusest, et kaheksa aasta pärast võime Valges Majas pulmi näha, ei näe ma põhjust seda takistada. Tõepoolest, ma ei mõista, miks sa pead nii dramaatiline olema.”

Märkisin mõttes, et kui proua McHenry pidas Maceyt liiga dramaatiliseks, ei tohiks ta suurema osaga meie üheteistkümnendast klassist ilmselt kunagi nelja silma alla jääda.

„Kui see poiss...”

„See poiss,” parandas tüdruku ema, „on kuberner Wintersi poeg...”

„Üritab minuga flirtida,” jätkas Macey, kuid proua McHenry rääkis temast üle.

„Ja kui enda näitamine selle poisi seltskonnas annab meile Ohios kaheprotsendilise müksu, siis sa näitad ennast selle poisi seltskonnas.”

„Protsendid.” Macey ohkas ägedalt. „Sa tead, et mata ei ole minu rida.”

Noh, mina isiklikult olen näinud Macey McHenryt ilma kalkulaatorita lineaaralgebrat tegemas (seda muidugi pärast toakaaslase Lizi süsteemi äraõppimist), kuid mu ees märatsev tüdruk ei olnud koolist tuttav Macey. Ta polnud ka sviidi televiisorist üleriigilistest uudistest vastu vaatav naeratav, lehvitav ja isa käest hoidev neiu. Ta oli hoopis see teistsugune Gallagheri tüdruk, nagu agent ootaski – ennasttäis, ärahellitatud. Täpselt selline tüdruk, kes peaaegu aasta tagasi oma vanemate limusiinist otse meie kooli marssis, jalas lahingsaapad, ja ninas teemandiga ninarõngas.

„See vaatepilt filmiti täna hommikul. Senaator James McHenry saabus koos oma perega siia Bostonisse, et liituda kuberner Wintersiga ja võtta ametlikult vastu asepresidendi kandidatuur,” lausus uudisteankur. Ent vaevalt Macey või ta ema seda üldse kuulsidki, kui üritasid teineteist surnuks põrnitseda.

„Sa teed seda, Macey,” teatas ema. „Sa...”

Ent siis kostis mu saatja köhatus ja proua McHenry pööras ümber. Ootasin, et ta hakkaks õhkama nagu telefonis, kui Macey helistas ja mind enda juurde kutsus. Ent naine vehkis lihtsalt käega minu suunas ja kommenteeris: „Näed siis, su väike sõber jõudis kohale.”

See, kuidas ta ema minule viitas, sundis Maceyt kopse õhku täis tõmbama. Tundsin kergendust, et keegi teine ei märganud mu toakaaslase viivuks rusikasse tõmbunud käsi enne, kui ta vuhinal ümber pööras ja nähvas: „Läheme jalutama.”

„Ära unusta proovi!” hõikas ema, kuid Macey vedas mind juba topeltustest välja.

Tabasin endal veel viimast korda agendi pilgu. Too üritas välja mõelda, mida ühist saaks mul olla tüdrukuga, kes mind endaga kaasa lohistas. Teleris teatas keegi: „Cynthia McHenry on tuntud ärinaine ja filantroop. Paaril on üks tütar. Macey õpib Virginias Roseville’is Gallagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias.”

Meie kool.

Riigitelevisioonis.

Mu peast kihutas läbi tuhat mõtet enne, kui Macey uksed meie selja taga kinni lajatas ja mu mured selle taha lõksu jättis. Ta naeratas ulakalt. Tundsin esimest korda päeva jooksul tüdrukus ära oma sõbranna. „Noh, kuidas sulle mu kate meeldib?”