Читать книгу Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed - Ally Carter - Страница 6

peatükk

Spioonidel on igaks elujuhtumiks kate – salanimed ja valepassid, taskuprügi ja võltsitud isikutunnistused. Suurepärane agent võib lihtsalt sõrmenipsust kellekski teiseks moonduda (ja mõnikord on mängus ka päris sõrmed). Siiski olin väga harva näinud, et keegi oleks nii kõrvuni legendis sees kui Macey McHenry siis.

„Paabulind on liikvel,” sosistas üks agentidest varrukasse, kui möödusin Winters-McHenry ajutises peakorteris Macey järel tervest rodust sülearvutitest ja ülikondi ja kampaaniamärke kandvatest kisavatest praktikantidest. Nood nägid välja, nagu poleks New Hampshire’ist saati korralikult sõba silmale saanud. Õigupoolest kuulsin üht kutti ütlemas, et ta pole New Hampshire’ist saati korralikult sõba silmale saanud.

Ent Macey mustad juuksed läikisid uhkemalt kui kunagi varem ja ta sinisilmad olid täiesti selged. „Jessas, Kameeleon, on sul üldse aimu, kui keeruline sind kätte saada on?” Ta jalutas edasi. Pealtnäha täiesti teadmatuses tõsiasjast, et on nagu printsess ning tuba on täis lihtinimesi, kelle ainus ülesanne on tagada ta isa troonile tõusmine. „Alguses ma proovisin kooli kaudu, aga oled sa kunagi proovinud professor Buckinghamilt midagi välja pigistada?” Toakaaslane vatras rahulikult edasi, justkui ei kantakski tema näolappi just selsamal hetkel üle igasse Ameerika kodusse. „Noh, igatahes siis küsisin salateenistuse käest ja ...”

„Oot,” segasin vahele. „Salateenistus andis sulle mu vanavanemate telefoninumbri?”

„Noh,” tunnistas Macey, „küsisin salateenistuselt, aga lõpuks sain selle ikkagi salajasemast allikast.”

Langetasin häält ja küsisin: „Agentuurilt?”

„Lizilt,” sosistas ta vastu. Ma ei suutnud meie väikseimale/nutikaimale toakaaslasele mõeldes naeratust tagasi hoida. „Noh, oli ka tore suvi?” uuris Macey sõjatoast lahkudes ja järjekordset pikka koridori ette võttes.

„Jep,” vastasin peaaegu hingetuna. Kaks kuud vanavanemate Nebraska rantšos ei olnud mind küll täiesti vormist välja viinud, kuid elu kulges seal teises tempos, ja Maceyga sammu pidamine oli vaevaline. „Oli küll. Lihtsalt...”

Mõtlesin meie klassikaaslastele, kes näisid pärast kooli lõppemist kohe maailma kaugeimatesse paikadesse laiali hajuvat. Mõtlesin oma emale, kes mu suvevaheaja esimesel päeval lennukile pani ja ei saatnud sellest ajast saati isegi postkaarti. Ja kõige lõpuks mõtlesin kahele poisile – ühele, keda polnud kuude kaupa näinud. Ja teisele, keda kujutlesin end kõikjal nägevat, kuigi teadsin, et me ei pruugi enam kunagi kohtuda.

„Kena,” ütlesin viimaks. „Mu suvi möödus kenasti.”

Macey oli mind tolleks ajaks üsna hästi tundma õppinud, nii et ta lihtsalt naeratas. „Minu oma ka.”

Konverentsikeskust ja hotelli ühendavasse tänavaalusesse tunnelisse astudes olid me sammud vaipkattel sulgkerged.

Uste kõrval seisid salateenistuse agendid ja üks neist sosistas varrukasse: „Paabulind saabub.”

„Nii et võin sind Paabulinnuks kutsuda?” narritasin Maceyt.

„Sõltub. Kas tahad öösel magades ennast turvaliselt tunda...” alustas ta. Just sel hetkel jalutasid meist mööda kaks vanadaami. Elegantsed prouad kandsid käes üüratuimaid päevalilli, mida mu silmad eales kohanud olid, ja Macey naeratas neile – päriselt naerataski. Macey märkis üsna valjult: „Ohoo mis uhke rüü, Kansase delegatsioon!”

Ümberlülitumine sujus täiesti. Justkui oleks ta tuhandevatine naeratus ühenduses lülitiga, mida saatus vastavalt vajadusele sisse ja välja klõpsib. Muidugi võis asi olla ka CIA pärandis, kuid tol hetkel oli ilmselge – Macey teab salaidentiteetidest, varjatud plaanidest ja salaliitudest sama palju kui ükskõik kes teine.

„Nii et,” tegin algust, „mis sul endal uudist?”

Sõber tõmbas taskust kenasti trükitud paberitüki. „Kuus hommikul: osalemine riiklikes hommikuprogrammides. Üheksa hommikul: mereväesiniste kostüümide proov.” Macey kallutas end lähemale ja lisas sosinal: „Tuleb välja, et punases näen litsakas välja.” Ta ajas selja taas sirgu ja kõndis kiiremini. Kaldtee viis meid tunneli lõpus asuvatele metallustele aina lähemale. „Üksteist hommikul,” jätkas ta, „lustakas perekondlike sidemete loomine ema ja isaga.”

Macey peatus. Ta käsi toetus metallist ukselingile.

„Nii et...” märkis ta uksi lahti lükates ja tuues lagedale suurima ruumi, mida eales näinud olin, „nagu ikka.”

Üle kogu areenipõranda paiknesid toolid, tuhanded tühjad toolid. Nende kohal rippusid kõikide osariikide nime kandvad sildid. Alustasime Oregoni juurest, jalutasime läbi Delaware’i ja Kentuckyst mööda. Meie kohal kõrgusid poodiumid. Ajasin kaela õieli ja kõõritasin üles, areeni ümbritsevate loožide poole. Need kandsid viimse kui ühe inimkonnale teadaoleva uudistekanali uhkeid logosid.

Seisime Maceyga pikka aega paigal, esimest korda omapäi. Võib-olla sellepärast arvaski ta, et on ohutu koht sosistamiseks. „Aitäh tulemast, Cam.”

Ta isa nägu vahtis vastu kõikide ajakirjade kaantelt kogu riigis. Temast endast oli saamas riigi suurima balli printsess. Ilmselt sooviks iga tüdruk kogu riigis Maceyga kohti vahetada. Ometi nägin ta silmis ängi, kui ta eksinud ilmel seal hiiglaslikus ruumis seisis. Mõistsin suurepäraselt, miks ma siin viibin. Mulle meenus, et Gallagheri tüdruk on vaid nii hea kui tema kaaslane.

„Ajame selle asja ühele poole ja lähme tagasi kooli, sobib?” ütlesin.

„Sobib,” vastas Macey. Oleksin võinud vanduda, et ta peaaegu naeratas.

Ja ta olekski seda ehk teinud, kui meid poleks takistanud selja tagant kostvad sammud ja üks hääl. „Tere, daamid!”

Ma ei tea, kuidas teiega lood on. Mina kipun aga tegema teatud oletusi teismelise poisi kohta, kes nimetab teismelisi tüdrukuid järjekindlalt daamideks. Eelduste kohaselt võiks ta olla nägus. Ja libeda olekuga. Sedasorti kutt, kellel on rohkem juuksehooldusvahendeid kui sul endal.

Kuid Preston Winters... seda ei olnud.

Ta oli umbes Macey pikkune. Samas ei kõlaks see sugugi liialdusena, et Liz saaks temast rusikavõitluses ilmselt kärmelt jagu. Poisi rätsepaülikond rippus kõhetul kehal, justkui oleks ta vanemate riidekappi tuuseldamas käinud laps. See polnudki tõest väga kaugel, kui arvestada asjaolu, et ta randmel ilutses Ämblikmehe kell.

„Kiire küsimus,” sosistas Macey. „Kui su ema ütles, et me ei tohi sel suvel füüsilise ettevalmistuse tehnikat kasutada, ei pidanud ta silmas presidendikandidaatide poegi, eks?”

„Arvan, et see kehtib just eriti nende kohta.”

Ma ei ole kindel, kas asi peitus salateenistuse läheduses või meie sõsarkonna salastatuses, kuid miski sundis Maceyt sügavalt sisse hingama ja naeratama (pobisedes samal ajal portugali keeles ühe tõeliselt sandi sõna).

„Näed täna väga… patriootiline... välja, preili McHenry,” märkis Preston Maceyt pealaest jalatallani silmitsedes.

Heitsin pilgu tüdruku punavalgesinisele kampsunikomplektile (ma tean... Macey kandis kampsunitest komplekti!) ja hammustasin naeratuse vältimiseks huulde.

„Me pole vist kohtunud,” lausus poiss minu poole pöördudes ja kätt sirutades. „Mina olen Preston. Teie olete ilmselt...”

„Hõivatud,” torkas Macey sooviga mind eemale tirida.

„Cammie.” Pidasin toakaaslase sikutamisele vastu piisavalt kaua, et Prestoni kätt suruda. „Toakaaslane.”

Poiss kummardus kergelt. „Meeldiv tutvuda, toakaaslane Cammie...”

Veel enne, kui ta oma lausega lõpule jõudis, kuulsin kriiskavat häält. „McHenryde perekond, vasakpoolne lava!” Lavale kõndis hoolitsetud välimusega naine, Macey vanemad tihedalt kannul. Tal oli kirjutamisalus. Ja ketiga kaelas rippusid sarvraamidega prillid. Ja daami hiiglaslikku juuksekuhilasse ei olnud torgatud mitte üks, vaid suisa kaks pliiatsit.

„Wintersite perekond, parempoolne lava!”

Kui Vermonti kuberner abikaasaga oma kohtadele asus, ei jäänud mul märkamata, et üks riigi mõjuvõimsamaid mehi näis kirjutamisalusega naise ees lausa surmahirmu tundvat.

„McHenryde perekond!” huikas naine taas. „Meil on puudu...”

„Siin ma olen,” sõnas Macey lava poole sööstes.

Ta ema pööritas silmi. Ta isa heitis pilgu kellale. Ent kirjutamisalusega daam märkis lihtsalt: „Oivaline! Me ei saa uut Cameloti luua ilma oma noorteta. Vaadake vaid neid teraseid säravaid näokesi.”

„Õigupoolest võlgnen oma jume eest tänu teie ettevõttele, proua McHenry.” Kogu grupp näis üllatuvat, kui Prestonit rääkimas kuulis – eriti Prestonit. Ent vaiki jäämise asemel jauras poiss edasi. „See uus ebatasasuste vähendamise kreem on lihtsalt... vau. Tubli töö,” lisas ta iseteadliku noogutusega. Kirjutamisalusega daam põrnitses teda altkulmu. Sai üpris selgeks, et säravate näokeste töö oli olla nähtav, mitte kuuldav. „Lähen seisan nüüd siia,” seletas Preston ja asus oma kohale vanemate kõrval.

Kandidaadid kõnelesid kordamööda poodiumil. Seda kaunistasid nähtavasti viimsed rahvusvärvides riidetükid, mida Mississippist ida poolt leida võis. Macey püsis kõige selle keskmes ega tõmbunud kordagi rambivalgusest eemale. Samal ajal sättisin mina end tasahilju areeni tagaosasse varju.

Kordade arv, mil kirjutamisalusega daam sundis kuberner Wintersit ja Macey isa harjutama käesurumist ja seejärel kujuteldavale rahvale lehvitamist: 14

Kordade arv, mil Macey altkulmu oma ema poole põrnitses: 26

Kordade arv, mil Preston üritas Macey tähelepanu võita ja tüdruk teda täielikult ignoreeris: 27

Kordade arv, mil Macey pidi harjutama spontaanset kallutust isaga tantsides: 5

Minutite arv, mil pidin ihuüksi sellel hiiglaslikul areenil istuma ja mõtisklema, kas vabadus ja demokraatia on alati nii põhjalikult läbi harjutatud: 55

Keskpäevaks jõudis kirjutamisalusega daam niikaugele, et kordas asjad veel viimane kord üle.

„Täpselt kell 8.04 hakkab kostma muusika.” Kirjutamisalusega daam tõstis dramaatiliselt käed. „Sellel hetkel,” kuulutas ta kandidaate ja nende peresid üle tumedate prilliraamide silmitsedes, „soovitan spontaanset tantsimist.”

Preston naeratas Maceyle. Piiga judises.

„Õhupallid langevad kell 8.06. Tähistage, tähistage. Tantsige, tantsige. Läheb sujuvalt üle reklaamiks.”

„Asjaga ühel pool?” küsisin, kui Macey hetk hiljem minu kõrvale ilmus. Ma ei olnud kunagi näinud sõpra nii kergendatult ohkamas. (Ja siia arvestusse tuleb lugeda ka kord, mil dr Fibs teatas, et ei vaja Maceyt eksperimenti, kus katsetab jalanukipadjakese kasutamist relvana. Pole vist tarvis lisada, et see on ikka päris pirakas kergendus.)

„Lähme,” ütles Macey. Olime vist aga mõlemad suvevaheajast rääkides pisut lohakaks läinud, sest Preston jõlkus meil juba sabas.

„Niisiis, kas daamid tunneksid ehk huvi väikese keskpäevase kehakinnituse järele? Havai delegatsioon röstib kuuldavasti suurt siga.” Sel hetkel võinuks ma Prestonile ehk isegi kaasa tunda, sest see oli ilmselt kõige nohiklikum asi, mida kunagi kuulda sain. Ent Preston ei lasknud end nohiklikkusest pelutada – ta võttis selle avasüli vastu. Mitte ükski osake Preston Wintersist ei haletsenud ennast. Ta oli ainuke inimene mu teel, kel puudus absoluutselt igasugune kate. Ja see mulle temas meeldis.

„Andeks, Preston,” ütles Macey mu käsivarrest haarates ning asus mind uste poole suunama. Ta lehvitas poisi ees oma kulunud päevakava. „Kohustused ootavad.”

Ent kui lennukat karjääri tegeva poliitiku lapsega koos elamine on mulle üldse midagi õpetanud, siis seda, et nad kunagi eitava vastusega ei lepi.

„Hei,” ütles poiss. „Jah. Päevakavad. Anname oma panu-se. Vahva.” Kõndisime Prestonist kümmekond sammu eespool, kuid kõhetu kuti kohta oli ta õigupoolest päris väle. Ja järjekindel. „Kõnnin kaasa.”

Kuna meie külgedel liikus kaks salateenistuse agenti ja läheduses seadis end otseülekandeks valmis uudiste meeskond, mõtles Macey ta peatamise osas ilmselt ümber. Selle asemel lükkas ta taas metalluksi ja peagi sammusime maa-aluses tunnelis tuldud teed tagasi.

Mu jooksis peaaegu pikali sassis valgete juuste ja puhmas kulmudega vanem mees väga lõunapärase aktsendiga. „Vabandage, preili,” pomises ta. Paar naist kandsid T-särke kirjaga „Washingtonlased Wintersi eest” ja peaaegu kummardasid Prestonit nähes. Poiss ei aeglustanud siiski sammu ja poolenisti sörkis meil kannul püsimiseks.

„Niisiis ma järeldan, et te, daamid, käite samas koolis?” uuris Preston õhku ahmides. „Kas kõik Gallagheri Akadeemia naised on sama löövad kui teie kaks?”

Macey pööras end tema poole. „Tegelikult löömine ongi meie tugevaim külg.”

„Niisiis, Preston,” torkasin vahele teema muutmiseks. Pöörasime luitunud kitsasse koridori, mis mind hommikul Macey juurde tõi. „Oled kindlasti oma isa pärast... elevil. Esimene poeg. Kõik see.”

„Oh, jaa,” vastas Preston. „Olen väga elevil plaani pärast, mis isal Ameerika jaoks on.”

Ta võis olla poliitiku poeg, kuid mina olin spiooni tütar ja tundsin vale kõrvu jõudes kohe ära. Teeninduslifti juurde jõudes vaatasin, kuidas Macey palavikuliselt nuppu taob ja mõttes Prestonist lahti saamiseks käike kavandab. Mina suutsin aga mõelda vaid ühele teisele poisile ja teisele liftile. Tõdesin endamisi, et on asju, mis suudavad isegi Gallagheri tüdrukule naha vahele pugeda.

Kui uksed lahti libisesid, ronisime kõik sisse. Ruumi jagus vähevõitu, nii et üks salateenistuse agent hoidis vaistlikult tahapoole.

„Muuseas, see on Charlie,” märkis Preston ja viipas mehele, kes niigi napist ruumist häbematult suure osa enda alla võttis. „Charlie on minuga olnud alates... millal see oligi? Missourist vist?”

Uks libises kinni. Charlie ei lausunud sõnagi. Ja Preston täitis piinliku vaikuse omaette sosistades: „Head ajad.”

Ülessõit tundus seekord pisut pikem. Oleksin pidanud mõtlema, miks nii, kuid ei teinud seda – siis kuulsin kõlli ja nägin uksi avanemas ruumi, mida ma polnud kindlasti varem näinud.

Oleksime võinud samahästi olla teises riigis. Rääkimata teisest hoonest, kui astusime eredalt valgustatud ruumi. Siin polnud ühtegi punast vaipa, ringi tormavat praktikanti ega kannatlikku valvurit. Ühe seina ääres seisis röötsakil kaks toateeninduskäru. Toas vedeles pesukärusid ja vanu peatsilaudu. Hiiglaslikud masinad täitsid õhu valju kloppiva heli ja peaaegu talumatu kuumusega.

„Sa vajutasid valet nuppu või?” küsisin Maceyle otsa vaadates.

„Siin on kirjas 12.05 – reklaamvideo võtted. Teeninduslift. Tasand R.” Ta osutas meie ette seinale maalitud suurele R-tähele.

Heitsin pilgu Charliele. Too polnud pärast konverentsikeskuse korruselt lahkumist sõnagi lausunud, kuid ei näidanud vähimatki kõhklust oma varrukasse, teatades: „Kontrollkeskus, olen Paabulinnu ja Hullu Koeraga...”

Mu kõrval kergitas Preston kulmu ja sosistas: „Ise valisin.”

Ent Charlie jätkas. „Oleme tasandil R. Kas videovõtted toimuvad siin või muudeti plaane?” Ta vaatas mulle otsa. „Nad kontrollivad.”

Õhk oli palav ja umbne. Tuba oli kindlasti liiga väike kogu korruse katmiseks. Ruumi tagaseinas asus väikese aknaga uks. Mind ei üllatanud seega, et Macey pakkus välja võimaluse. „Vean kihla, et pidime sinna minema.” Ta lükkas ukse lahti ja astus valgusesse.

Gallagheri tüdruk peab olema paljusid asju: muuhulgas seiklushimuline, uljas ja kõrgustes täiesti külma kõhuga. Ja kõik need omadused kulusid marjaks ära, kui koos Macey ja Prestoniga hotelli katusele astusime.

Sadama poolt puhuv tugev tuul lajatas metallukse meie selja taga kinni. Katuseserva poole sammudes ja üle selle linna piiludes avanes vaade ajaloolistele kirikutornidele ja kõrguvatele pilvelõhkujatele. Mõned hooned nägid välja sellised, nagu võiks neist iga hetk välja astuda Paul Revere ise. Teised pärineksid justkui otse tulevikust. Kuuskümmend korrust allpool seisid ummikutes uudistekaubikud ja turismibussid, ent hotelli katusel näis kongressikaos jäävat kaugele-kaugele eemal. Ja selles vist probleem oligi.

Kusagil polnud kaamerameeskondi ja avalike suhete spetsialiste. Heitsin pilgu Maceyle, kes mu mõtted välja ütles. „See ei ole õige asi.” Siis pöördus ta Prestoni poole. „Kus täpselt me olema pidime?” Macey pilk liikus Prestonilt oma kulunud päevakavale ja viimaks sirutas ta käe välja. „Las ma vaatan sinu päevakava.”

„Okei, jaah... asi on selles, et ei ole väga lihtne...” otsis Preston kogeledes sõnu ja tunnistas viimaks: „See on mu ema käes.”

Vaatasin Charliet otsides selja taha, kuid meest ei paistnud kusagilt. Ja sel hetkel näis kõik muutuvat.

Võib-olla oli asi mu nelja aasta pikkuses väljaõppes või kuueteistkümnes ja pooles aastas Rachel Morgani tütrena, kuid millegipärast ma teadsin – katus on üks väga paha koht aja veetmiseks.

„Hei, sa oled...” alustas Preston, kui raske metallukse poole spurtisin, „jube kiire jooksja.”

Ma vaevu kuulsin teda, kui kõigest väest ust sikutasin, tulutult käepidet lõgistasin ja rusikatega vastu halli metalli tagusin. Uks oli lukus või kinni kiilunud. Polnud mingitki lootust siit lahkuda sama teed mööda, kust me tulime.

„Asi ei ole õige,” kordas Macey mu selja taga uuesti päevakava kontrollides. Macey oli ikka veel nii haaratud oma rollist poliitiku tütrena, et eiras täielikult teist – spiooni rolli. Macey arvas ekslikult, et selleks ta suvevaheajal kehastuma ei pea.

„Miski ei ole...” kuid siis ta vakatas. Macey sinisilmad puurisid otse minu omadesse. Nägin neis arusaamist – hirmu, kui vaatas paberit enda käes ja siis uuesti mind…

Ja seejärel liiga madalalt, liiga kiiresti ja otse meie suunas lendavat helikopterit.