Читать книгу Gallagheri tüdrukud 3: Ära usu, mida näed - Ally Carter - Страница 7

peatükk

Salaoperatsioonidega on üks häda – tõeliselt halvad asjad juhtuvad alati siis, kui neid kõige vähem ootad. Pahalased ei hoiata ette, millal kavatsevad sind rünnata. Nad ei lase sul kolmkümmend minutit pärast sööki puhata. Ja nad ei lase sul kunagi, mitte kunagi korraks aega maha võtta ja mugavaid kingi jalga panna.

Nii tähendabki sedasorti elu jaoks treenimine üht asja – spioonikool ei ole tegelikult kunagi vaheajal.

Mõtlesin paberitükile Macey käes ja kinnitasin endale, et see võis olla lihtsalt süütu viga, plaanimuudatus. See ei tähendanud ju ometi, et meie õpetajad oleks mingi kohutava testi ajel Macey, ja tema lisana minu, meelega siia katusele meelitanud. See ei tähendanud eesootavat võitlust. See ei tähendanud põhjust mu südamel nii pööraselt taguda.

Ja sellest hoolimata vaatasin toakaaslase poole. „Kas mõtled seda mida minagi?”

Macey kehitas õlgu. „Õpetajad ei teeks tema silme all midagi.” Ta viipas Prestoni poole, kes küünitas üle piirde ja jõllitas all tänaval valitsevat kaost, täielikus teadmatuses horisondil kiiresti lähenevast tumedast täpikesest.

Mõtlesin Prestoni puuduvale päevakavale. „Võib-olla ei pidanud ta siin olema?”

Ja selle peale laskis Macey paberitükil sõrmede vahel libiseda. Nägin seda õhus lendlemas, hõljumas ja meie ümber keerlemas, kui kopter madalamale laskus. Macey oleks justkui lasknud ka oma kattel langeda. Hotell oli täis inimesi, kes nägid vaid kandidaadi tütart, kuid just siis ja seal polnud kahtlustki, kes Macey McHenry olema pidi.

„Hei, tüdrukud, vaadake,” teavitas Preston viimaks pea kohal lendavat helikopterit märgates. Kui lennumasinast langes taeva ja katuse vahele rippuma jääv köis, vakatas järsku ka poiss.

Kuulsin katuseukse avanedes klõpsatust ja metalset kriuksatust. Ent Charlie asemel astus kiiskava päikese kätte kaks maskides kuju. Ja siis ei suutnud ma lihtsalt rohkem taluda ja karjusin: „Mul on suvevaheaeg!”

Tundsin Maceyt oma selja vastas. Nägin Prestonit helikopterist laskuvat tumedat kuju jõllitamas, justnagu oleks end ühtäkki videomängust (või õudusunenäost) leidnud. „Need ei paista kõhklevate valijate moodi välja,” märkis poiss, nagu oleks sarkasm relv, millele ta oli kogu elu tuginenud ja mis ei tohtinud teda ka nüüd hätta jätta.

Maskides kujud ei tormanud meie poole. Nad ei olnud lohakad. Nad olid otsusekindlad. Nad olid osavad, liikusid eesmärgipäraselt ja hoidsid omavahel ühtlast distantsi sel ajal, kui meie Maceyga keset katust selg selja vastas seisime ja halvimaks valmistusime.

„Preston!” röögatasin. „Visku pikali!”

Tahtsin, et ta peitu poeks. Tahtsin, et ta oleks teadvusetu või pime. Tahtsin, et ta oleks ükskõik kus mujal. Teadsin juba liiga hästi, kuidas tsiviilisikust poisi viibimine keset salaoppide harjutust lõppeda võib. See oli peatükk, mida polnud tarvis uuesti lugeda.

„See ei ole,” ütlesin uratusega, kui ründaja esimese löögi tõrjusin, „üldse...” Astusin pool sammu paremale ja lõin jalaga maskis mehe põlvede vastu. „Sobiv aeg!”

Maskiga mees seisis mu ees. Tumeda kanga taga särasid kiiskavvalged hambad. Korraks arvasin nägevat härra Solomoni naeratust. Kopterist tulnud esimesel ründajal olid ilmeksimatult kauni naise kurvid ja osake minust kahtles, kas see võiks olla mu ema.

Ent siis tundsin ideaalset hoopi ribidesse ja kleepuvale tõrvatud katusele langedes nägin meie poole sööstvaid ja tunglevaid uudistesaate koptereid, ja teadsin…

Teadsin, et keegi Gallagheri Akadeemiast ei oleks nii hooletu.

Teadsin, et ema ja härra Solomon pigem sureks kui riskiks meie kooli paljastamisega sedasorti laval.

Teadsin, et hoobis oli veel midagi enamat – mitte ründaja rusikas, vaid ta pilgus.

Ja siis teadsin raudkindalt, et pean Macey ja Prestoni katuselt minema toimetama.

Ma ei oska järgnevat selgitada, kuid sellel hetkel meenusid mulle kõik väisatud füüsilise ettevalmistuse tunnid. Teadsin, et ellujäämise võti ei seisne üksnes hoopides ja rusikalöökides, vaid geomeetrias ja ajastuses, oma reflekside kiirendamises, samal ajal kui meeled aeglustuvad.

Võib-olla kestis see minuti, aga äkki hoopis kuu. Tean kindlalt ainult seda, et üks meestest liikus minu suunas. Kummardusin ja ta rusikas vihises napilt mu peast mööda, kuid keskendusin juba millelegi muule – otsisin pilguga katuselt relva, väljapääsu või mõlemat. Ja seal see oligi – katuseservalt alla kõlkuv kitsas aknapesualus. Selle külgedel kõrgusid käsipuud ja see töötas tõstesüsteemi abil.

Mu süda tagus pööraselt. Tuul möirgas kõrvus, kui Prestonil käest haarasin ja kisendasin: „Tule!”

Mu selja tagant kostsid sammud, käsivarrele langes käsi. Pöörasin ümber. Veel enne, kui jõudsin löögi anda, tõstis Preston vaba käe ja lajatas mehele kõrri. See oli täielik kobakas, kuid igasugune abi kulus marjaks ära, kui potentsiaalse presidendipoja ohu eest kitsale alusele tõmbasin.

„Ma lõin meest,” informeeris Preston oma rusikat põrnitsedes, justkui oleks see kõige šokeerivam asi.

„Ma tean. Tubli töö,” vastasin juhtkangide poole küünitades. Ent sel hetkel näis Preston esimest korda märkavat, et suunasin ta kõlkuva asja otsa kuuekümnekorruselise hoone küljel.