Читать книгу Gilgameši eepos - Amar Annus - Страница 5

Ajalooline Uruki kuningas nimega Bilgames võib olla elanud millalgi ajavahemikus 2750–2600 e.m.a. Tema ajaloolisus on kaheldav sellepärast, et vastavast perioodist ei ole seni leitud mingeid kaasaegseid dokumente ega raidkirju, mis kuninga ajaloolisust kinnitaksid või ümber lükkaksid. Sageli on legend suurem kui inimene ise või pole sel midagi tegemist tegelikult elanud inimese personaalse ajalooga. Seepärast ei ole ka „ajalooline” Gilgameš nii oluline kui see pärimus, mis temast jutustab, ja ajalooteadvus, mida see esindab. Võrreldav näide on legendaarne Briti kuningas Arthur, kelle tegelikust ajaloost sooviksime samuti teada rohkem (vt Littleton ja Malcor 1994).

Muistses Lähis-Idas jagab juba kõige vanem ajalookirjutus inimkonna varaseima ajaloo kaheks perioodiks – ajaks enne ja pärast veeuputust. See ajaloomõistmine on müütilist laadi, kuna Piibli veeuputusega sarnast sündmust ei ole iial toimunud. Uruki kuningas Gilgameš kuulus veeuputusejärgsesse perioodi, kuid pärimuse järgi sai ta osa veeuputuse-eelsest tarkusest, kohtudes Uta-napištiga, kes ainsana inimestest selle katastroofi üle elas. Veeuputuse-eelse ajajärgu kirjeldused on Mesopotaamia tekstides ja ka Vanas Testamendis sarnased, kuna seda ajastut iseloomustavad hiigelpikkade eluigadega tegelased ja ekstravagantsed kronoloogiad. Üks olulisemaid ja vanemaid kirjutisi tolle ajastu kuningatest on kiilkirjaline kroonika, mida kokkuleppeliselt nimetatakse „Sumeri kuningatenimistuks”. See on kirja pandud 1900. aasta paiku e.m.a, kuid põhineb osaliselt vanematelgi pärimustel (vt Espak 2009). Selles on juttu sumeri kuningadünastiatest, kujutletakse kuningainstitutsiooni, mis taevast alla langes ja rändas mööda Sumeri linnriike:

„Kuninglus, taevast alla laskunult, kuninglus oli Eridus. Eridus oli kuningaks Alulim, ta valitses 28 800 aastat, Alalgar valitses 36 000 aastat. Kaks kuningat, valitsesid kokku 64 800 aastat. Eridu langes ja selle kuninglus kandus edasi Badtibirasse. Badtibiras valitses Enmeluanna 43 200 aastat, Enmengalanna valitses 28 800 aastat, karjane Dumuzi valitses 36 000 aastat. Kolm kuningat, valitsesid kokku 108 000 aastat. Badtibira langes ja selle kuninglus kandus edasi Laragisse. Laragis valitses Ensipadzidanna 28 800 aastat. Üks kuningas, ta valitses 28 800 aastat. Larag langes, selle kuninglus kandus edasi Sipparisse. Sipparis oli kuningaks Enmeduranna, ta valitses 21 000 aastat. Üks kuningas, valitses 21 000 aastat. Sippar langes, selle kuninglus kandus edasi Šuruppakki. Šuruppakis oli kuningaks Ubartutu, ta valitses 18 600 aastat. Üks kuningas, valitses 18 600 aastat. Viis linna, kaheksa kuningat, nad valitsesid kokku 241 200 aastat. Siis voolas üle veeuputus” (read 1–39).

Pärast veeuputust, nagu jätkab „Sumeri kuninganimistu”, laskus kuninglus uuesti taevast alla ja viibis Kiši linnas, kokku valitses seal 23 kuningat (read 40–94). Nende hulgas mainitakse Etanat, kes esineb kirjandusliku kangelasena müüdis, kus ta ravib haiget kotkast ja saab tänutäheks selle seljas taevasse lennata. Etana valitses „Sumeri kuninganimistu” järgi 1560 aastat. Üheksa kuningat hiljem seisab selles loendis nimi Enmebaraggesi, kes oli arvatavalt ajalooline isik, kuna tema raidkirju on säilinud. Kuningaamet viibis nimistu järgi Kiši linnas kokku 24 510 aastat, 3 kuud ning 3,5 päeva, seejärel linn vallutati ning kuninglus kolis edasi Uruki linna ja selle peatemplisse Eannasse, kus ta viibis mitu tuhat aastat.

Uruki esimese dünastia valitsejate seas mainib kuninganimistu 12 nime, kelle hulgas on Mesopotaamia ajaloolises ja kirjanduslikus traditsioonis kolm väga olulist kroonikandjat – Enmerkar, Lugalbanda ja Bilgames, kelle tegevust kirjeldavad mitmed hilisemad sumeri eepilised poeemid. Kiši ja Uruki kuningate rivaliteedist jutustab näiteks sumeri lühieepos „Bilgames ja Akka“. Uruki dünastia pidi ajaliselt veidi kattuma Kiši omaga, kuna Gilgameši kohta leidub pärimus, mis teeb ta Enmebaraggesi kaasaegseks. Väidetavalt võitis ta kahevõitluses selle Kiši kuninga ja alistas tema linna: „sa tõid välja oma sõjariistad Kiši koja vastu. Selle seitse sangarit sa püüdsid kinni surnult. Kiši kuninga Enmebaraggesi peal sa trampisid oma jalgadega … kuningluse sa tõid Kišist Urukisse”.^[1.]

Võimalik, et kuningas nimega Gilgameš tegi lõpu Kiši hegemooniale ja viis maa kuningluse üle Urukisse. See pidi olema tähtis sündmus Sumeri varadünastilises ajaloos, mistõttu tekkis populaarne mälestus temast kui „vägevast kuningast” (George 2003: 103–106). See mälestus elab eriti tugevasti edasi Mesopotaamia endetekstides, kus Gilgamešši mõnikord nimetatakse „maailma valitsejaks” (George 2003: 112–117).

„Sumeri kuninganimistu” ütleb Gilgameši kohta lühidalt: „Bilgames – tema isa oli líl-deemon – Kulaba isand, ta valitses 126 aastat. Ur-Nungal, Bilgamesi poeg, valitses 30 aastat”. Sumeri sõna líl, mida võiks tõlkida sõnaga „õhk, tuul” või ülekantult „fantoom”, on mõnikord vaadeldud etümoloogilises seoses eesti sõnaga „leil”.^[2.] Gilgameši isa nimetamine „fantoomiks“ pole ebatavaline, kuna paljud legendaarsed kuningad ja rahvajuhid nagu Sargon, Mooses, Küüros, Romulus ja Remus pärinevad rahvapäraste imelugude järgi ebatavalistest ja müütilistest oludest. „Gilgameši eepose“ hetiidi kujus antakse koguni mõista, et kuningas ei olnud kohalik, vaid saabus Urukisse kusagilt kaugelt rändurina: „läbi ta rändas kõik maad, kuni Urukisse saabus, seal aga päeviti asukaid rõhuma hakkas…“ (vt „Hetiidi „Gilgameš““). Gilgameši isa nimetab samas vaimus „nähtamatuks meheks“ kreeka keeles kirjutanud rooma kirjanik Ailianos, kes ühes jutus oma teoses „Elajate loomusest“ (12.21) ühendab motiive mitmest Mesopotaamias tuntud müüdist. Ta jutustab, et olnud kord Babüloonia kuningas Seuechoros, kes saanud ennustuse, et tema tütrele sündiv poeg seab ohtu tema kuningriigi. Kuningas hakkas oma tütart rangelt valvama, kuid kuna saatus on alati kangem kui inimene, sünnitas tütar poja nimega Gilgamos, kes hiljem saigi Babüloonia kuningaks. Turvamehed lennutasid vastsündinud sohilapse alla tornist, kus tüdrukut hoiti, kuid kotkas korjas ta lennult ja kasvatas teda oma pesas. Teise traditsiooni kohaselt, mida esindab eelkõige akkadikeelne eepos, ei olnud Gilgameši isa keegi tundmatu figuur, vaid tema eelkäija troonil, kuningas Lugalbanda. Gilgameši emaks nimetavad pärimused üksmeelselt jumalanna Ninsuni.^[3.]

„Sumeri kuninganimistus“ ajaloona esitatud pärimus on tõikade ja väljamõeldiste hämmastav segu ning kirjanduslikult üles tähendatud u 700 aastat hiljem, kui need Uruki kuningad ise pidanuksid elama. Sellepärast ei saa nende andmete põhjal midagi ajaloolist järeldada. Tänapäeval tuntud sumerikeelsete kirjanduslike tekstide suurim kogum pärineb Uri linna kolmanda dünastia ajal kirjutatud savitahvlitelt (2112– 2004 e.m.a) ja sellele perioodile järgnenud vanababüloonia ümberkirjutustest. Korpuses leidub tosinkond Uruki kolme kuulsa kuninga tegudest jutustavat eepilist lugu.^[4.] „Sumeri kuninganimistu” legendaarsed Uruki valitsejad olid ideoloogiliselt olulised Uri III dünastia kuningatele, esmajoones Ur-Nammule ja Šulgile, kes nimetasid raidkirjades Bilgamesi oma sõbraks ja vennaks, samuti Ninsuni ja Lugalbandat oma emaks ja isaks. Uri kuningate auahne pretensioon sugulusele sadu aastaid varem elanud Uruki kuningatega oli muidugi ideoloogiline. Vahelüliks nende kahe kuningakoja vahel peeti Uruki väepealikku Utu-hengalit, kes 2115. aasta paiku e.m.a alistas u 100 aastat Mesopotaamia üle valitsenud gutilaste hõimud. Kandes endas Uruki muistsete kuningate seemet, pani ta seejärel aluse Uri III riigi keskvalitsusele. Lugusid kolmest legendaarsest Uruki kuningast koostasid ja kopeerisid Uri III dünastia kuninglikud kirjutajad ning neid kanti arvatavasti ette õukondliku meelelahutusena (George 2003: 108– 109). Nendest eepilistest lugudest varasemaid jutustusi on sumeri kirjanduses üpris vähe. Säilinute seas on üks arhailine mütoloogiline tekst kolmanda aastatuhande keskpaigast, välja kaevatud Abu Salabikhi leiupaigast, mis jutustab kuningas Lugalbanda ja jumalanna Ninsuni suguühtest. Mõnede teksti tõlgendanud uurijate arvates leidub selles ka viide Gilgameši sündimise kohta selle ühtimise tulemusena (Frayne 1999), kuigi otseselt seda tekstis leida ei ole (George 2003: 5).

Mõistmaks Gilgameši tähendust muistse Mesopotaamia ajalooteadvuses, tuleks luubi alla võtta mõned read eepose standardversiooni proloogist: „ta saladust nägi ja varjatu avastas, teavitust tõi veeuputuse-eelsest ajast“ (I 7–8). Teiste sõnadega Gilgameš, kes käis Uta-napišti juures igavese elu saladust nõudlemas, tõi kaasa informatsiooni, mis oli pärit ajast enne veeuputust. Periood enne veeuputust oli Mesopotaamia ajalookäsitluse järgi aeg, mil inimkond pooljumalike nõuandjate abiga pani aluse kogu tsivilisatsioonile. Neid nõuandjaid nimetatakse sageli veeuputuse-eelseteks tarkadeks. On leitud savitahvleid, millel selle perioodi Sumeri kuningaid üksiti seostatakse tarkadega, nõnda et igal kuningal oli oma „tark“ või „nõuandja“.^[5.] Tarkade pärimusest Mesopotaamias ei ole üht ega ainuvaldavat versiooni, iga kirjalik variant pakub sellest traditsioonist pisut erineva käsitluse. Üks kõige selgemaid ja huvitavamaid on säilinud kreeka keeles, mille kirjutas üles Babüloni linna jumala Marduki preester Berossos aastatel 290–278 e.m.a. Berossos kirjutas põhjaliku teose Babüloonia ajaloost ja teadusest, kuid see läks kaduma ja säilinud on ainult tsitaate. Üks nendest, milles jutustatakse maailma algusaegadest ja tolleaegsetest tarkadest, on iseäranis huvitav ja oluline (Fragment 1):

„Kõige esimesel aastal ilmus Punasest Merest (= Pärsia lahest) Babülooniat piiraval alal välja üks kohutav ebard, nimega Oannes. … Kogu ta keha oli nagu kalal, aga alumine pool nagu inimene, ja kala pea külge kinnitus inimese pea, ning kala saba külge olid kinnitunud jalad nagu inimese omad ja tal oli inimese hääl. … Berossos ütleb, et see ebard veetis oma päevi koos inimestega, mitte kunagi süües, vaid õpetades inimestele oskusi, mida on vaja kirjutamiseks ja arvutamiseks ja igat liiki tarkuse jaoks: kuidas ehitada linnu, rajada templeid, teha seadusi. Ta õpetas inimestele, kuidas kindlaks määrata piire ja jagada maad, samuti kuidas seemneid maha panna ja siis vilju koristada. Lühidalt õpetas ta inimestele kõiki neid asju, mis soodustavad paikset ja tsiviliseeritud elu. Sellest ajast peale pole mitte midagi enam avastatud. Päeva lõppedes läks Oannes tagasi merre ja veetis öö seal. Ta oli kahepaikne, võimeline elama nii maa peal kui meres (Verbrugghe & Wickersham 2000: 44).”

Selle kirjelduse järgi oli Oannes tõepoolest ülitark, kuna pärast teda ei avastanud inimkond enam mitte midagi. Selles vaateviisis on nähtaval muistsete mesopotaamlaste üdini konservatiivne ilmavaade, mis teadis, et maailm on „paika pandud“ juba iidsel ajal sellisena, nagu ta praegu on. Seetõttu oli igasugune uuenduslik mõtlemine potentsiaalselt ohtlik, hoopis olulisem oli teada saada, meelde tuletada ja täpselt taibata seda, mida veeuputuse-eelsed targad olid õpetanud. Mõnedes versioonides, kus loetletakse kuningaid nende tarkadega koos, mainitakse ka veeuputusejärgseid tarku, kuid need olid kaugel täiuslikkusest. Ühes babüloonia profülaktiliste loitsude kogumikus nimega „Bīt mēseri“ („sidumise koda“) leidub loetelu nii veeuputuse-eelsetest kui ka sellele järgnenud tarkadest. Kui seitsmendale ehk viimasele veeuputuse-eelsele targale Adapale omistati Lõunatuule tiiva murdmise süütegu „Adapa müüdis“^[6.], siis eelmainitud loendis esinevad veel nelja veeuputusejärgse targa nimed, kellest kahele omistatakse katkendlikus tekstis tegusid, mis jumalatele vastu hakkasid ja neid vihastasid:

„Nun-piriggaldim, (kuningas) Enmerkari tark, kes tõi jumalanna Ištari taevast alla tema templisse. Pirig-gal-nungal, kes sündis keset Kiši linna ja vihastas Adadit taevas, nõnda et too ei tekitanud kolm aastat vihma ega rohelust maa peale. Pirig-gal-abzu, kes sündis keset Adabi linna ja riputas oma pitsati kitsekala-deemoni külge, sellega vihastades Ead Apsus, nõnda et üks vanutaja lõi ta oma pitsatiga surnuks. Neljas oli Lu-Nanna, kaks kolmandikku tark, kes ajas välja draakoni (kuningas) Šulgi (ehitatud) Ištari templist Eninkiagnunnast. Neli inimlikku päritolu tarka, kellele Ea oli kinkinud avara arusaamise“ (vt Borger 1994: 230–231).

Neljanda targa Lu-Nanna kohta selles loendis öeldakse, et ta oli ainult „kaks kolmandikku tark“ ehk jumalik, mis ilmselt käib kogu selle ajastu tarkade kohta üldisemalt. Ka kuningas Gilgameš oli babüloonia eepose sõnade järgi 2/3 jumalik ja 1/3 inimlik (I 48). Siin leidub otsene olemuslik või staatuslik seos Gilgameši ja veeuputusejärgsete tarkade vahel. Nende ajastul ei olnud veel päriselt kadunud veeuputuseeelse kuldajastu jumalik fluidum, kuid siiski oli see säilinud ebatäiuslikul kujul.

Muistsed mesopotaamlased arutlesid ka küsimuse üle, kuidas veeuputuse-eelne tarkus või selle tarkuse kandjad katastroofi üle elasid, pakkudes erinevaid vastuseid. Üks võimalus oli kujutada tarku ette poolkalaliste amfiibidena nagu Oannes, kes oli võimeline elama nii kuival maal kui ookeanis. Kõige tuntuma versiooni järgi nii Mesopotaamias kui Vanas Testamendis pääses veeuputusest siiski üks mees oma perega, kes seda ette teades ehitas laeva. Veeuputuse üle elanud surelik sai Mesopotaamia tekstide järgi jumalatega võrdse staatuse. Ta viidi elama inimestest kaugele maailma otsa ja teda külastanud Gilgameš ei saanud küll surematuks, kuid pälvis suure tarkuse, mida ta vahendas inimkonnale.

Veeuputuse üle elanud kangelasel oli Mesopotaamia traditsioonis kolm nime, kuid kõik need viitasid samale isikule. Vana-Babüloonia aegadest, u aastast 1600 e.m.a pärinevas veeuputuseloos on selle tegelase nimi Atra-hasis, mis tähendab „väga tark“. Atrahasise eeposes kirjeldatakse inimkonna algset ajalugu. Pärast loomist oli inimene surematu ning selle tagajärjel sai maa ülerahvastatud, mida jumalad üritasid likvideerida kolmel viisil – näljahäda, haiguse ja veeuputusega. Kõigist nendest katsumustest tuli välja Atrahasis, kes pärast kolmandat katset tehti surematuks, jumalatega võrdseks. Alles pärast veeuputuse tekitamist leidis jumalkond sobiva meetme inimkonna arvukuse ohjeldamiseks, tehes ülejäänud inimkonna surelikuks. Sumeri allikates on veeuputuse üle elanud tegelase nimi Ziusudra, mis surematusele viidates tähendab „pikk elu”. „Gilgameši eeposes“ nimetatakse teda akkadi keeles „kaugeks Uta-napištiks“ (Ūta-napišti rūqu), mis kõlab nagu sumeri nime Ziusudra õpetatud tõlgendus. Uta-napištit peeti staatuse poolest võrdseks veeuputuse-eelsete tarkadega ja seda jumalate saladusi teadvat inimest kutsutakse epiteedi või pärisnimega „väga tark“, Atrahasis (XI 197).

Kuna Gilgameš maailma lõpus Uta-napištiga kohtus ja sealt Urukisse tagasi tuli, siis arvati tal olevat kultuuritooja või -heerose omadusi, sarnaselt veeuputuse-eelsete tarkadega. Selles kontekstis tuleb mõista akkadi eepose proloogi ridu I 42–44: „kes oma väega jõudis kauge Uta-napišti juurde, kes taastas templid nende kohtadele, mille oli minema pühkinud veeuputus, pani paika riitused inimsoole!“. See tähendab, et Gilgameš pöördus tagasi kodumaale selleks, et taastada pühamute varasem hiilgus ja õpetada inimkonnale õigeid riitusi, mis veeuputusega olid minema pühitud ja unustusehõlma vajunud. Kuigi babüloonia eeposes pole otseselt juttu, kuidas Gilgameš selliseid asju Uta-napišti käest õppis, leidub sumeri poeemis „Bilgames ja surm“ kataloog tegudest, mida kangelane oma elu jooksul sooritas (F 10–18). See loetakse talle ette jumalate koosoleku ees, mis on kõrgeim jumalik instants otsustamaks maailma saatuse üle:

Sinu juhtum – sa kulgesid ringi kõikidel radadel,

sa tõid alla ainukordse seedri tema mäelt,

sa lõid maha Huwawa tema metsas,

sa püstitasid kirjaga sambaid kaugeteks päevadeks,

jumalate templeid oled sa rajanud,

sa jõudsid Ziusudra juurde tema elupaigas.

Sumeri riitused, mis olid ununenud juba ammust ajast,

rituaalid ja kombed sa tõid tagasi kodumaale,

kätepesemise ja suupesemise rituaalid sa seadsid korda!

Selles kataloogis on hästi esindatud Gilgameši roll kultuuritoojana, millest võib järeldada, et Ziusudra juurest tagasi tulnud kangelane korrigeeris Sumeri ununenud riitusi ja rituaale ning taastas jumalate templeid, mille kunagise olemasolu veeuputuse-eelsel ajal olid surelikud unustanud (George 2003: 96–97). Mõnes muuski suhtes kujutab akkadi eepos Gilgamešši isikuna, kes avastas uusi teid, maid ja innovaatilisi tehnoloogiaid. Mitmed lõigud võivad olla etioloogiad, kuidas müütilise kangelase tegudest sai alguse nt müüriladumise oskus (I 18–21), kaevude või allikate puurimine kõrbesse (III 38–39 jm), lihunikukunst (VI 132–146), laevadel purjetamine (X 181–183) või sukeldumine (XI 287–93). Need kultuuriheerose jooned käivad hästi kokku tema rolliga suure ja targa kuningana, kes „saladust nägi ja varjatu avastas” (I 7). Eepose esimene rida kirjeldab Gilgamešši, kes „sügavust nägi, maa aluseid“ (ša naqba īmuru išdī māti). Need terminid ei tähista ainuüksi kosmilisi või geograafilisi sügavusi, mida Gilgameš võis näha, kui ta laskus jumal Ea elupaika Apsusse (vt XI 287–293), vaid ka sügavat tarkust, mis on nurgakivina aluseks kogu tsiviliseeritud elule maa peal. Gilgameši omandatud kõikehaarav tarkus saab seega eepose kanoonilise kuju juhtmotiiviks, mis kajastub ka hilisemates „Gilgameši eepose“ kaudmõju all tekkinud tekstides.

1 Šulgi hümn O, read 56-60, sõnad on adresseeritud Bilgamesile. [ ↵ ]

2 Vt Masing 2000: 186-187, kus „veeaur pesemistoas“ ja „vanniaur“ pärine-vad sõna „leil“ saksakeelsetest seletustest. Sumeri sõnast líl tuleneb heebrea naisdeemon Lilith, kelle juudi legendid Mesopotaamiast üle võtsid ja ümber vormisid. Talmudistid jutustavad, et enne Seti sigitamist viibis Aadam 130 aastat jõude, kuni Lilith ta leidis ja võrgutas. Sellest Aadama valatud seemnest sündis terve müriaad deemoneid ja pahu vaime (Erubin 18b). [ ↵ ]

3 Eepose vanababüloonia versioon ja ka standardversioon VI 165 nime-tab Lugalbandat Gilgameši isiklikuks jumalaks. See võiks viidata, et mõnes versioonis võis Gilgameš olla Lugalbanda poolt lapsendatud. [ ↵ ]

4 Vt ülevaadet Annus 2005 (toim.): 32–53. [ ↵ ]

5 Veeuputuse-eelsed targad olid erilised, tarkusejumala Ea poolt loodud olendid, keda nimetati sumeri keeles sõnaga abgal ja akkadi keeles laensõnaga apkallu. Inimestest eristasid neid zoomorfsed tunnused, apkallu’de mõned kehaosad olid kas kala- või linnupärased. [ ↵ ]

6 Vt Annus 2005 (toim.), lk 197-202. [ ↵ ]