Читать книгу Talvetuli - Андерс де ла Мотт - Страница 3

Ta vihkab talve, on seda peaaegu väiksest peale vihanud. Kunagi ammu olid uisujääd ja kelgumäed, lõkked, kuum kakao termoses ja sõbrad, kellega seda jagada. Aga see oli ammu, enne talvetuld.

Nüüd oli lihtsalt külm.

„Ahah … Laura.”

Lauakaaslane kõõritab juba vähemalt kolmandat korda tema nimekaarti veiniklaasi kõrval.

Mehe nimi on Niklas, seni pole närviline mees tema vastu vähimatki huvi üles näidanud. Lisaks on naaber jõudnud midagi juba lipsu peale ajada, või mis veel hullem: õhtusöögiks valmistudes plekilise lipsu teadlikult ette sidunud.

„Kustkaudu sina Stephanied tunned?”

Küsimus oli peaaegu naeruväärselt etteaimatav.

„Saime paar aastat tagasi töö kaudu tuttavaks. Aga nüüd oleme sõbrad.”

Laura püüab kuidagimoodi viisakaks jääda. Ta ei ütle, et Steph on tema kõige parem sõber, ja kui kurb see võib-olla ka pole, tema ainus sõber. Kui ehk Andreas välja arvata.

Mees küsib veel midagi, aga valjuhäälne alfaisane nende vastas, kes alates oma suurejoonelisest saabumisest kolmveerand tundi tagasi tähelepanu keskpunktis on olnud, ütleb midagi naljakat ja ülejäänud külaliste naer summutab Niklase hääle.

Ta oleks pidanud kutsest keelduma, ütlema täiesti ausalt, et tal on peavalu ja lisaks ka kohutavalt palju tööd. Aga ta lubas Stephaniele, et tuleb. Lubas korralikult käituda ja närvilisele Niklasele võimaluse anda.

„Sa pead ohjad jälle enda kätte haarama, Laura. Find somebody new. Yihaa!”

Seda viimast Stephanie tegelikult ei öelnud, vaid Laura lisas selle oma mõttes juurde. Ta võtab tubli sõõmu veini ja leiab, et on ebaõiglane. Steph on kasvanud USA-s ja räägib seepärast mõlemat keelt läbisegi. Mõnikord tundub Laurale, et Stephanie teeb seda meelega, liialdab inglise keelega otsekui selleks, et massist eristuda, mida tema puhul aga üldse vaja ei oleks.

Ta vaatab laua otsa poole. Steph on nagu alati kena, tema kleidi dekoltee on täpselt õige sügavusega. Heledad juuksed on hoolikalt föönitatud, pea kergelt küljele kallutatud, see poos paneb kõik mehed tema läheduses otsekohe tahtma talle meele järele olla. Steph on temast kaks aastat vanem, aga ilulõikused on tehtud nii tagasihoidlikult ja profilt, et keegi ei pakuks talle päevagi üle neljakümne.

Laura ise näeb välja täpselt nagu neljakümne viie aastane naine. Tal on silmanurgas kanavarbad ja laubal murekorts, mis paistab punapäiste inimeste kriitvalgel nahal eriti selgelt silma. Juuksevärv ja nahatoon on isalt päritud, karm joon suu ümber seevastu aga täiesti omal käel hangitud.

Laural on seljas pikkade varrukatega pluus ja selle peal kašmiirkampsun, ehkki mõned meestest on soojas ruumis juba lipsusõlme lõdvaks lasknud, on ta sõrmed ja ninaots jääkülmad. Tänu talvetulele on need alati ja aasta ringi külmad. Või pigem talvetule tõttu. Mingit tänulikkust ta selle suhtes ju ei tunne.

Nad on Stephiga nii mõneski mõttes vastandid. Steph on avatud ja ekstravertne ning oma ettevõtte nullist ise üles ehitanud. Tema võttis üle isa firma. Istus kaetud laua äärde, nagu ema talle pidevalt meelde tuletab.

Stephanie on Laura pilke märganud, sest ta vaatab sõbranna poole ja noogutab paljutähendavalt. Laura teab, mida see tähendab. „Võta ennast kokku, Laura, anna talle võimalus.”

Ta ohkab vaikselt endamisi ja pöördub siis Niklase poole. Püüab mitte vaadata plekki mehe lipsul.

„Vabandust, ma ei kuulnud, mis sa ütlesid.”

Niklas punastab.

„Küsisin ainult, kas sa tegeled investeerimisäriga?”

„Ei, ma töötan riskide juhtimise alal. Põhiliselt avalikus sektoris.”

Niklas jääb talle küsivalt otsa vaatama ja ta taipab, et peab pikemalt seletama.

„Me hindame inimesi. Kas nad on palkamiseks või edutamiseks sobivad. Võib-olla oled sa kuulnud väljendit „skriining”?”

„Sa tahad öelda, et kontrollid karistusregistrit ja nii…?”

Ta märkab mehe toonist, et too ei saa aru, selles pole midagi imelikku. Tema eriala on pehmelt öeldes väga kitsapiiriline.

„Karistusregister on sellest ainult üks väike osa. Tahame saada inimesest täielikumat pilti. Kontrollime majanduslikku olukorda, perekondlikke suhteid, räägime vanade õpetajate, endiste tööandjate, kolleegidega. Kokku teeme üle saja erineva kontrolli ja mõnikord ka süvaintervjuusid.”

Ta jätab ütlemata, et just nimelt viimane on tema eriala, ta ei taha meest asjata hirmutada. Tegelikult on tal Niklase kohta põhiline või vähemalt kõige tähtsam juba teada. Ta ei kavatse mingil tingimusel mehega uuesti kohtuda, ükskõik, mida Steph ka ei ütleks.

„Kes teie kliendid on?”

Hea küsimus, selle eest tuleb meest tunnustada. Kui praegu oleks tegemist intervjuuga, joonistaks ta ankeedi servale väikese konksukese, mis tähendab, et mees on arukam kui välja paistab.

„Enamasti värbamisfirmad,” vastab ta. „Aga ka ettevõtted või ametkonnad, kes kavatsevad oma töötajaid juhtivatele kohtadele edutada. Mõnikord investeerijad, kes tahavad oma partnerite tausta teada.”

„Nagu näiteks Stephanie?”

„Just nimelt.”

Täpselt siis, kui Laura tahab viisakas olla ja Niklaselt tema töö kohta pärida, murrab teisel pool lauda istuv alfaisane nende vestlusesse sisse. Ta on umbes viiekümnene ja Laural pole mehe nime teada saamiseks vaja nimekaarti vaadatagi.

„Kas sa ütlesid, et tegeled juhtide palkamisega?”

Kogu laudkonna tähelepanu on alfaisasel, mistõttu kõik pilgud pöörduvad nüüd Laurale.

„Ei,” vastab Laura järsult, sest ta taipab juba, kuhu mees tüürib.

Aga loomulikult ei lase too end nii kergesti eemale peletada.

„Ma otsin praegu tegelikult uusi väljakutseid.”

Laura raputab pead.

„Nagu öeldud, ei tegele ma juhtivtöötajate värbamisega.”

Kuid alfaisane ei tee kuulmagi.

„Tavaliselt suurendan ma juba esimese aasta jooksul käivet vähemalt kümme protsenti,” ütleb ta. „Mõni nädal tagasi oli ärilehes minust artikkel, juhtusid ehk lugema?”

Laura pöörab end demonstratiivselt Niklase poole, aga alfaisane ei saa vihjest aru.

„Headhunter’id helistavad vähemalt korra nädalas,” jätkab ta. „Pakuvad mõnikord lausa unistuste palka. Aga ma otsin õiget väljakutset. Mis firmas sa töötasidki, Lena?”

Steph sekkub, enne kui Laura jõuab mehele midagi nähvata.

„Laura juhib omaenda firmat, Tobias. Ta koostab hinnanguid sellistele nagu sina, otsib üles teie nõrgad kohad. The skeletons in your closets. Vaata temaga parem ette!”

Kostab üksikuid naerupahvakuid ja kui Tobiasel oleks vähegi taipu, jätaks ta selle teema sinnapaika. Kuid selle asemel kummardab ta üle laua lähemale.

„Ah või nii. Mis hinnangu sa siis mulle annaksid, Laura? Millised on minu nõrkused?”

Ta naeratab äsja valgendatud hammaste särades laialt, mõned külalistest järgivad tema eeskuju.

Laura märkab Stephanie pilku, loomulikult peaks ta suu kinni hoidma, aga Alfa-Tobias on endaga nii metsikult rahul, nagu on omane ainult teatud kindlat sorti meestele. Ta lausa norib muhku.

Stephanie raputab pead, kuid Laura ei vaata tema poolegi.

„Kuule, ma olen sinusuguseid palju näinud,” läheb Tobias õhku täis. „Hobipsühholoogid, kes arvavad, et võivad ainult mingi kuradi testi järgi inimese üle otsustada. Kas nimetaksid oma kolm kõige suuremat nõrkust? Millist värvi sa oma isiksusega seostad? Kui sa oleksid auto, siis millist marki? Täielik jura!”

Mees naerab valjusti, mõned külalised, peamiselt mehed, liituvad temaga. Poolehoiust innustust saanuna nõjatub ta veelgi lähemale, sirutab ette kergelt kleepuva küünega nimetissõrme.

„Aga miks mitte, give me your best shot, Laura!”

„Hästi, aga pea meeles, et see oli sinu idee.”

Laura võtab lonksu vett, paneb siis klaasi lauale ja silmitseb Tobiast hoolikalt. Libistab pilgu roosatavast juuksepiirist mehe kätele. Laua ümber on täiesti vaikne.

„Sa oled abielus,” alustab ta. „Aga tema ei ole sinu naine.”

Ta noogutab veidi kaugemal istuva, Tobiasest kakskümmend aastat noorema kaaslase poole.

„Sa tulid siia oma autoga, et saaksid talle oma kallist autot näidata. Auto võiks olla Itaalia oma, aga nendega korralikult sõitma õppimine võtab aega ja sina pole kannatlik tüüp, nii et lepid kergemini manööverdatava Porschega.”

Tobias pilgutab silmi.

„Sa oled juba liiga palju joonud, aga kavatsed sellest hoolimata ise koju sõita, sest ei taha oma kallihinnalist autot tänavale parkima jätta. Mis tähendab, et sa ei hooli ohtudest ega tagajärgedest, ei iseendale ega teistele. Kuna sa tulid autoga, siis ei ela sa linnas, vaid kas Lidingöl või Djursholmis. Sinu peene hääldusega „i” järgi arvan, et Lidingöl, aga lausemeloodia vihjab, et oled sündinud ja üles kasvanud kuskil läänerannikul.”

Ta teeb pausi, laseb mehel mõne hetke piinelda ja väldib endiselt Stephi pilke. See on lausa liiga lihtne. Ja naljakas.

„Brioni ülikond, Rolexi kell, Fendi lips,” jätkab ta. „Loomulikult punane, sest lugesid kellegi biograafiast, et see on võimu värv. Biograafiad on muide ainsad raamatud, mida sa loed. Ja alles üsna hiljuti oled sa lasknud endale juukseid siirata.”

Ta toetab selja vastu seljatuge. Püüab oma rahulolu varjata.

„Kokkuvõttes, Tobias, kehastad sa kõndivat riskialdist keskeakriisi. Mis sa selle hinnangu kohta arvad?”

Laua ümber on endiselt hauavaikus. Tobias ahmib õhku, justkui hakkaks ta plahvatama.

Ette hoiatamata puhkeb Steph naerma. Vali ja nakatav naer haarab seltskonna kaasa ja peagi meeleolu paraneb.

„Ära ütle, et ma sind ei hoiatanud,” ütleb Stephanie, kui naer on üle läinud lõbusaks suminaks. „Laura on fucking eluohtlik.”

Tobias tühjendab veiniklaasi ühe sõõmuga.

„Kurat, kuidas sa seda kõike tead?”

Toon on solvunud, ent samas tunnustav.

„Kas sa tahad seda tõesti teada?” küsib Laura.

Sumin laua ümber lakkab. Laura vaatab mehele rahulikult otsa.

„Lugesin ärilehe artiklit sinu kohta. Seal oli juttu sinu päritolust ja elukohast, ning et sa oled juba aastaid abielus. Aga sinu kaaslasel ei ole laulatussõrmust.” Ta noogutab taas noorema naise poole, kelle käed on laual nähtaval. „Ajalehes oli sul pildi peal pealegi kõrgem laup.”

Ja sul on sõrmedel midagi kleepuvat, ma oletan, et see on Rogaine, juhuks, kui siirdamine ei õnnestunud, sest sa ei suuda kiilaks jäämisest midagi hullemat ette kujutada. Viimase info jätab ta enda teada. Lõppude lõpuks on kõigel oma piir.

Tobias läheb näost jälle punaseks. Šokk ja üllatus on jõudnud lahkuda. Ta on nüüd vihane, alandatud ja kaalub arvatavasti, kas peaks Laurat bitch’iks nimetama, püsti tõusma ja välja tormama, või teeskleb ta ka teise põse ette keeramist ja käitub hea kaotajana. Laura peab viimast võimalust tõenäolisemaks. Muu variant oleks lihtsalt tobe.

„Ja auto?” küsib tema lauakaaslane. „Kuidas sa teadsid, et ta sõidab Porschega?” Laura kehitab õlgu.

„Ta jõudis kohale vahetult pärast mind ja parkis maja ette. Nägin neid autost välja tulemas, kui ma välisuksest sisse astusin.”

Kõik pahvatavad uuesti naerma. Tobias istub oma kohal, irvitab kohmetult ja teeskleb koguni, et see teeb talle nalja. Tark otsus.

Üks naine laua ääres naerab nii, et tal tekib peaaegu õhupuudus. Ta kohmerdab oma veeklaasiga, ajab selle ümber ja kui ta laua kohale kummardab, satuvad tema lokid põlevale küünlale liiga lähedale.

Laura näeb, mis kohe juhtuda võib, ja teeb suu lahti, et naist hoiatada. Aga on juba liiga hilja. Ootamatu leek, sellele järgnev karjatus.

Kõik on hetkega möödas. Lokk on ära kärsanud, leek kustutatud. Alles on vaid erutatud hääled ja põlenud juuste kirbe lõhn.

Kõigi tähelepanu on naisele suunatud, nii et keegi ei märka, kuidas Laura püsti tõuseb ja toast välja kiirustab. Kõht tõmbub krampi, kael on higine.

Ta jõuab napilt WC-ukse enda järel lukustada, külma vee jooksma keerata ja juuksed kõrvale tõmmata, enne kui kraanikaussi oksendab.

Ta loputab suud ja nuuskab mitu korda, et põlenud juuste haisust ninas lahti saada. See ei taha aga kaduda.

Ta vaatab ennast peeglis. Leiab, et on veelgi kahvatum kui tavaliselt.

„Rahune,” pomiseb ta. „Rahune maha.”

Natukese aja pärast tunneb ta end paremini. Ta kuulatab söögitoast kostvaid hääli. Ärritunud hääled on maha rahunenud. Kerge tuuletõmme annab märku, et keegi on akna lahti teinud.

Tagantjärele mõistab ta, et polnud sugugi hea mõte Tobias niimoodi maatasa tampida. Kui ta poleks oma etendust andnud, poleks naine oma juukseid põlema pannud ja tal ei tuleks praegu Stephi marmorkraanikaussi oksest puhtaks loputada.

Peavalu on tugevamaks läinud, kõige parema meelega tahaks ta lihtsalt koju sõita, ukse lukku panna ja üldse mitte kellegagi suhelda. Aga ta ei taha Stephi alt vedada.

Ta võtab käekotist mobiili. Üks sõnum ja kaks vastamata kõnet. Esimene on kontaktilt, kelle nimi on Andreas eksabikaasa/stalker.

Stephi üks väikestest naljadest, mida ta pole viitsinud ära parandada. Oma süü, et ta mobiili hetkeks järelevalveta jättis. Pealegi polegi see ju päris vale.

Aasta pärast lahutust helistab Andreas ikka veel peaaegu iga päev. Viimaste nädalate jooksul on kõnesid rohkem olnud. Loomulikult peaks ta meest paluma see asi lõpetada. Seletama, et nad mõlemad peavad oma eluga edasi minema. Ometi pole ta seda teinud.

Teine vastamata kõne on võõralt numbrilt. Lauatelefonilt, mille suunakood tundub kuidagi tuttavana.

Ta avab telefonis otsinguäpi. Selgub, et number kuulub Ängelholmis asuvale Håkanssoni õigusbüroole, ja kohe, kui ta kohanime loeb, hakkab ta peas helisema õrn häirekell. Enne, kui ta jõuab järele mõelda, helistab ta juba tagasi. Tegelikult ta ei oota, et keegi reede õhtul kell kaheksa vastaks.

„Håkansson.”

Mees teisel pool otsas räägib saatejuht Sten Bromani meenutavat põrisevat Skåne murrakut.

„Tere, minu nimi on Laura Aulin. Te olete mulle mõni tund tagasi helistanud.”

„Jah, väga hea, et te helistate …”

Ta kuuleb paberikrabinat.

„Jah, asi puudutab teie tädi. Heddat. Hedda Aulini. Kas olete temaga viimasel ajal rääkinud?”

Häirekell heliseb üha valjemini ja Laura tunneb taas iiveldust.

„Meil … ei ole mingit kontakti.”

„Tõesti?”

„Ei, juba mitu aastat. Kas temaga juhtus midagi?”

Lühike vaikus on piisavalt selge vastus. Laura neelatab.

„Mul on kahju, aga paraku on teie tädi surnud.”

„Millal?”

„Arvatavasti mingil ajal ööl vastu esmaspäeva.”

Ilma igasuguse hoiatuseta hakkavad mööda selga sipelgad jooksma. Vaheldumisi külm ja kuum, ta pole seda juba mitmeid aastaid tundnud. Vähemalt mitte ärkvel olles.

„Jah, igal juhul …” jätkab Håkansson. „Teie tädi võttis minuga hiljuti ühendust. Ta tahtis testamenti teha. Teie olete ainus pärija.”

Mees vaikib vastust oodates, aga Laura ei tea, mida öelda.

„Nagu te kindlasti aru saate, tuleb seoses pärandiga teha nii mõnedki praktilised otsused,” jätkab mees.

„Jah … ma saan aru,” saab Laura üle huulte. „Kas ma võin teile homme tagasi helistada?”

„Piisab, kui helistate esmaspäeval. Otsest kiiret ei ole. Nagu öeldud, tunnen kaasa. Teie tädi oli …” Ta ei lõpeta lauset, otsiks justkui õiget sõna. „Väga eriline naine.”

Kõne lõpeb ja Laura seisab liikumatult, telefon endiselt vastu kõrva surutud. Nahk seljal põleb nagu tules, higipiisad voolavad püksivärvli vahele. Ülejäänud keha on külm nagu jää.