Читать книгу Talvetuli - Андерс де ла Мотт - Страница 6

Aulin Consulting asub Östermalmil ilusas vanas majas. Stukklagi, tume puit, kristall-lühtrid ja Pärsia vaibad. Laura oleks eelistanud midagi tänapäevasemat, otstarbekamat ja odavamat. Ta teeb sellesisulise ettepaneku enne iga uut eelarveaastat, aga ema tahab, et kõik oleks nii nagu isa ajal, ja Marcus on alati ema poolt.

Firmas on üheksateist töötajat, üksteist neist osalise tööajaga: juura- ja ajakirjandustudengid, kes kontrollivad registreid, nõuavad välja avalikke dokumente ja vaatavad läbi CV-sid. Lisaks neile on firma palgalehel neli riskikonsultanti ja kindlustusstatistik, ning Gunvor, kelle isa palkas sekretäriks juba siis, kui nad üheksakümnendate keskel Aasiast koju tagasi kolisid. Laura teab, et ema ja Gunvor räägivad peaaegu iga päev telefonis, ta ei saa omatahtsi isegi kohviruumis kohvisorti vahetada, ilma et sellest emale ette ei kantaks.

Suunavahetus ning hoonete ja autode asemel inimeste riskihindamisele keskendumine oli tema idee. Isa nõustus sellega vastu tahtmist kõigest aasta enne surma. Ta teab, et ema süüdistab teda. Väidab vähem või rohkem varjatult, et isa murdis pigem firma ümberkujundamine kui vähk. Tegelikult polnud neil valikut. Isa kaotas pinna jalge alt ja praegu õitsev firma, mis toidab niihästi ema kui ka Pierre’i, teda ennast ja Marcust, oli põhja minemas. Aga sel teemal ei räägi nad kunagi. Isa oli veatu, ta oli pühak. Püha Jakob. Aamen!

Tema kabinet, mis kunagi kuulus isale, asub koridori lõpus. Teel möödub ta Marcuse suletud uksest. Nagu tavaliselt, on vennal õnnestunud minema hiilida siis, kui tal endal mujal tegemist on. Marcusel on selleks lausa eriline anne.

Ta on nagu tavaliselt kontoris esimene, kui ta ärkas, lebas kape padja peal ja seepärast pidi ta päeva alustama kahe valuvaigistava tableti neelamisega.

„Hammaste kiristamine ja pingepeavalu, good for you. Saad arsti käest Botoxi retsepti nõuda!”

Steph mõtleb head, aga Laura ei nõustuks iialgi närvimürgi näkku süstimisega. Ta ei nõustuks ka operatsioonide, vaktsineerimise, päevitamise või mingi muud liiki füüsilise või psüühilise pingutusega, mille üle tal puudub kontroll. Pingutused, mis võivad viiruse vallandada, peituvad sügaval tema sisimas. Nagu rasedus.

Ta sunnib oma mõtted mujale, sikutab kašmiirkampsuni varrukaid, kuni need katavad sõrmenukid, ja paneb enne arvuti tööle lülitamist käima kirjutuslaua all seisva elektriradiaatori.

Ta guugeldab Gärdsnäseti puhkeküla. Leiab oma üllatuseks kodulehe aadressi. Aga kui ta lingile klikib, ilmub ekraanile teade, et lehekülge pole enam olemas ja domeeninimi on vaba.

Ta kirjutab otsinguruutu Vintersjö nime.

Järv, nagu ta loeb vikipeedia leheküljelt, asub Loode-Skånes Vedarpi vallas. Vintersjö on 23 meetrit sügav, selle pindala on 5 ruutkilomeetrit ja kõrgus merepinnast 66 meetrit. Pikliku kujuga järve varustavad veega Hallandsåseni nõlvade ojad ja järve keskel asuv allikas.

4058 elanikuga Vedarpi asula asub järve läänerannikul.

Järve asustamata põhjarannikul Hallandsåseni nõlvadel asub looduskaitseala. Vintersjö lõunapoolse kalda hoonestus koosneb peamiselt suvilatest, kuid ka üksikutest aastaringsetest elamutest. Järve idarannikul on 16. sajandist pärit Vintersjöholmi loss.

Laura vaatab natuke aega järve ja lossi pilte. Lõpuks võtab ta julguse kokku, paneb vikipeedia kinni ja guugeldab sõnu Vintersjö ja tulekahju. Täpselt nagu ta loodabki, ei tule ühtegi konkreetset tabamust. Aga ta ei anna nii kergesti alla. Ta otsib välja kohaliku ajalehe ja selle arhiivi internetieelse aja artiklid. Ta valib menüüst 1987. aasta, sealt kohalikud uudised. Kerib edasi, kuni leiab otsitava.

Esimene artikkel pole kuigi hirmuäratav.

Vintersjö suvila tulekahju tõenäoline põhjus on viga elektrisüsteemis.

Järgmine artikkel on paar nädalat hilisema kuupäevaga ja pikem.

Uus tulekahju Vintersjö ääres suvilas. Tulekahju tekkepõhjus pole teada.

Kolmas pealkiri on tunduvalt paksemas kirjas ja ta tunneb, kuidas keha külmaks tõmbub.

Veel üks tulekahju Vintersjö ääres. Politsei ei välista süütamist.

Lõpuks jõuab ta pealkirjani, mille eest on ennast raske kaitsta. Nüüd jõuab külm südameni.

Tragöödia Vintersjö ääres. Noor neiu hukkus kiiresti levinud põlengus.

Ta hakkab parajasti artiklit suurendama, et edasi lugeda, kui uksele koputatakse.

„Tere hommikut!”

Nagu tavaliselt, astub Gunvor vastust ootamata sisse.

„Ma toon sulle hommikuse tee.”

Gunvor tuleb ümber kirjutuslaua ja paneb aurava tassi klaviatuuri kõrvale, samal ajal häbenemata ekraani poole piiludes. Laura suleb kiiresti tulekahjuloo akna.

„Sa näed väsinud välja, Laurakene.” Gunvor kallutab pea viltu ja silitab ta juukseid. „Sa ikka hoolitsed enda eest korralikult?”

Laura ei vasta. Niihästi liigutus kui ka kommentaar häirivad teda. Ta on firma tegevjuht, aga Gunvor räägib temaga ikka veel samamoodi, nagu oleks ta isaga tööle kaasa tulnud väike Laura.

„Üksi pole lihtne olla,” jätkab Gunvor. „Ma mäletan, kuidas sinu ema ennast tundis, kui Jacob suri. Ta sulgus mitmeks kuuks endasse ega söönud peaaegu üldse.”

Gunvor jahvatab edasi, aga Laura ei kuula teda enam. Ta on seda kõike juba sada korda kuulnud ja tahaks Gunvorile nähvata, et Andreas pole surnud, nad on kõigest lahutatud ja ta ei taha mitte mingil juhul lasta end oma emaga võrrelda. Kuid sellest poleks loomulikult kasu. Säärasest purskest saaks Mallorcal õhtusöögilauas otsekohe järjekordne jututeema.

„… milline õnn, et su ema Pierre’i kohtas. Nii stiilne ja lõbus mees, täpselt see, mis tal vaja oli.”

Ja vaene, lisab Laura endamisi juurde. Aga see ei takista tal ema rahaga priisata. Rääkimata pidevatest nõuannetest, kuidas tegelikult tuleks firma asju ajada.

Ta vaatab läbi meilid, helistab, kellele vaja. Ent tal on raske keskenduda ja pilk liigub tahes-tahtmata ikka ja jälle ekraanile. Lõpuks avab ta artikli.

See pole väga pikk. Silmatorkava pealkirja all on udune pilt puudest, lumest ja leekides hoonest.

Luutsinaööl puhkes Gärdsnäseti puhkeküla klubihoones traagiline tulekahju. Kuus kohalikku noort pidasid talveks suletud hoones pidu, kui tragöödia alguse sai. Neli inimest sai viga, viies, kuueteistkümneaastane neiu, hukkus. Päästeteenistuse ülema Arne Jeppsoni sõnul viitab tule kiire levik ja asjaolu, et noored ei jõudnud hoonest välja, sellele, et tegemist on tõenäoliselt süütamisega. Politsei on alustanud juurdlust seoses tahtliku süütamisega. Ei saa välistada, et tragöödia on seotud Vintersjö piirkonnas varem sel sügisel ja talvel toimunud süütamistega.

Ta loeb lõpuni ja jääb arvuti ette istuma. Artikleid tulekahju kohta on üsna raske leida, mis tähendab, et üksnes kiirotsinguga Steph neid kätte ei saa. Ja siiamaani pole neis ka midagi tähelepanuväärset. Mitte midagi sellist, mida ta poleks juba rääkinud. Muret teeb ainult viimane artikkel.

Luutsinatulekahjus kahtlustatav vahi alla võetud.

Politsei kinnitab, et vahistas isiku, keda kahtlustatakse Vintersjö piirkonnas toimunud süütamistes. Juurdlusega lähedalt seotud isikute andmetel on tegemist kohaliku noormehega, kahtlustused puudutavad ka traagilist luutsinapõlengut, kus noor neiu elu kaotas.

Kui ta töölt koju läheb, helistab Andreas. Esimesed kaks korda vajutab ta kõne vastamata kinni. Aga mees ei anna alla. Laura kergitab mütsi ja lükkab kõrvaklapi kõrva. Mõnest hetkest külma õhu käes piisab, et sõrmed jõuaksid kangeks tõmbuda.

„Ma kuulsin uudist su tädi kohta. Tahtsin ainult teada, kas sinuga on kõik korras.”

Laura ohkab endamisi. Ta teab täpselt, kes tegelikult selle kõne taga on, ja saab sellele ka otsekohe kinnitust.

„Su ema ütles, et sa sõidad matusele.”

„Jah …” Peavalu muudab mõtted uduseks, ent ometi suudab ta järgnevat täpselt ette ennustada. „Ja nüüd tuli tal mõte lasta sul mulle helistada, et ma sellest loobuksin.”

Vaikust saab tõlgendada üksnes nõustumisena. Andreas on hea inimene, liigagi hea.

„Ma mõtlesin ainult, et võib-olla pole see kuigi hea mõte, eriti nii ruttu pärast …”

Mees takerdub, oodates, et Laura midagi ütleks.

„Ta oleks eelmisel reedel kaheseks saanud,” jätkab ta ebamääraselt, kui Laura midagi ei vasta. „Ma helistasin sulle, mõtlesin, et võiksime koos kalmistule sõita.”

Jah, Andreas, ma oskan samuti arvutada. Ma tean, mitu aastat, kuud ja päeva on möödunud. Ma usun, et oskan koguni öelda, mitu minutit ja sekundit. Aga mis see aitab?

Ta ei ütle loomulikult midagi sellest valjusti välja. Mitte kunagi, mitte kellelegi. Piirdub rahuliku vastusega: „Ma käisin külas.”

„Mul on sinu pärast mure, Laura,” pomiseb mees. „Sa tundud nii …”

„Milline?”

„Ma ei tea. Kinnine.”

„Kinnine?”

„Jah. Issand jumal, sa ei võtnud eelmisel aastal end isegi töölt vabaks, kui …”

Nagu tavaliselt, ei suuda mees ka seda sõna välja öelda.

„Me lahutasime, Andreas. Lahutus. Kas mäletad? Ometi helistad sa mulle ikka ja jälle.”

„Ma hoolin sinust endiselt. Muretsen …”

„Lõpeta parem ära. Ela oma elu ja lase minul enda elu elada.”

Taas vaikus. Laura aimab, et mees tahab midagi öelda. Aitab ta hädast välja.

„Sa oled kellegagi tuttavaks saanud, kas pole?”

„Kes seda ütles?”

Andreas ahmib kergelt õhku.

„Ema, kes siis veel? Kuuldavasti nägid mõni päev tagasi juhuslikult Marcust.”

„Jah …” Ta lausa kuuleb, kuidas mees ebamugavustundest niheleb. „Ma oleksin parema meelega tahtnud seda ise rääkida. Ta on minu vana töökaaslane …”

„Sa pole mulle midagi võlgu, Andreas,” katkestab teda Laura. „Mitte midagi.”

Ta jääb seisma, kogub ennast.

„Mul on sinu pärast hea meel, aga palun, lõpeta minu ema korralduste täitmine.”

Ta katkestab kõne oma maja välisukse ees. Surub puutevõtme vastu fonolukku, eeskoja uksed avanevad ja ta jääb avaras fuajees kaamerasilma all mõneks hetkeks seisma. Liftis valib ta kõheldes kõige ülemise nupu asemel keldri oma.

Tema maja keldri panipaigad ei sarnane tavaliste majade hoiukohtadega. Välja turritavate suuskadega ja jõulukaunistusi sisaldavaid banaanikaste täis laotud võrkpuuride asemel, mis pakuvad varjamatut ülevaadet teiste inimeste elust, on siin korralikult nummerdatud koodlukuga metalluksed piki turvakaameraga jälgitavat, konditsioneeritud õhuga koridori.

Tema panipaik kajab tühjusest. Selles on vaid kaks ühesugust plastkasti. Pärast eelmisel aastal siia majja kolimist pole ta kordagi keldris käinud.

Mööbel üleval korteris on kõik uus, tellitud NK kaubamajast samal päeval, kui ta korteri ostulepingule alla kirjutas. Andreas püüdis talle kaasa anda igasuguseid asju, mida nad olid ühiselt ostnud või mis ta oli kinkinud. Ent Laura keeldus. Ainus, mille ta tahtis kaasa võtta, oli väike Guan Di kuju, mille ta oli saanud oma isalt, ja need kaks kasti.

Ta silitab käega õrnalt vasakpoolset kasti. Selles on tibatilluke bodi, flanellist jänes ja kahe pisikese käe- ja jalajäljega paber. Ta ei tee kaant lahti. Selle asemel veendub ta, et külgedel olevad plastsulgurid on korralikult kinni.

Teise kasti sisu on palju vanem.

Seal on kaks mullikilesse pakitud raamitud diplomit: ülikooli ujumismeistrivõistlustelt saadud teise ja kolmanda koha puhul, kunagi rippusid need tema ühikatoas. Nende kõrval virn psühholoogia-, riskijuhtimise ja intervjueerimistehnika õpikuid. Nende alt leiab ta otsitava raamatu. „The Great Gatsby”. Kaas on kulunud, lehed kollakaks tõmbunud. Kaane siseküljel on tempel: Saint Paul’s Hospital. Hong Kong. Nimi ajab selja kuumama.

Peaaegu kolm kuud lamas ta Saint Paul’si haiglas. Ta ei saanud jalgu ega käsi peaaegu liigutadagi, keha valutas ega talunud puudutust. Lõpuks pandi ta kaheks nädalaks kunstlikku koomasse.

Arstid ütlesid, et see oli enteroviirus. Noortel naistel üsnagi tavaline. Tõenäoliselt sattus viirus tema kehasse siis, kui ta põletushaavade tõttu sellele väga vastuvõtlik oli, ja tekitas talle seejärel raske ajukelmepõletiku. Ema ähvardas nii Ängelholmi kui ka Hongkongi haiglad kohtusse anda. Kinnitas, et ühes neist on hügieeniga tõsiseid probleeme.

Laura teab tegelikku põhjust. Teab täpselt, kust talvetuli tuli ja miks.

Ta kergitab ettevaatlikult raamatu ümbrispaberi tagumist serva. Selle taga on kulunud nurkadega foto. Aja jooksul on pilt raamatukaane külge kleepunud, aga pärast mõningast urgitsemist saab ta selle lahti.

Foto kujutab kuut inimest paadisillal. On 1987. aasta suvi, ta on viieteistkümneaastane. Päike paistab, kõik on õnnelikud. Veel ei aima keegi kõigest mõne kuu pärast toimuvat katastroofi. Jack seisab paremal äärel. Ta puudutab sõrmega poisi naeratavat nägu. Jacki pilk tekitab Laura rinnas kerge värina, mida ta pole tundud sellest ööst saadik, kui poissi haiglas viimast korda nägi.

Nad ajavad mind taga. Ma pean siit kaduma.