Читать книгу Kevadohver - Андерс де ла Мотт - Страница 2

Anders de la Motte
Kevadohver

Originaali tiitel:

Anders de la Motte

Våroffer

Forum

2020

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kadi-Riin Haasma

Luuletuse tõlkinud Peep Ilmet

Kaane kujundanud Britt Urbla Keller

Copyright © Anders de la Motte, 2020

Published by agreement with Salomonsson Agency

© Tõlge eesti keelde. Kadri Papp, 2021

ISBN 978-9985-3-5095-9

e-ISBN 9789985351673

Kirjastus Varrak

Tallinn, 2021

www.varrak.ee

www.facebook.com/kirjastusvarrak

Trükikoda OÜ Greif

Pühendatud kõigile minu lugejatele, tänu teile on mul maailma parim töö.

Aprill on julmim kuu, ta sigitab sireleid surnud maast, segab mälestusi ja ihasid, ergutab kevadvihmaga loide juuri. T. S. Eliot „Ahermaa”Tõlkinud Paul-Eerik Rummo

PROLOOG

19. mai 1986

Kohe, kui Väike-Stefan rabasse jõudis, meenus talle surnud tüdruk. Võimatu oli sellele mitte mõelda. Telefonimäng, mis juba esimese mai hommikul algas, oli jõudnud sealkandis viimaste nädalate jooksul mitu ringi teha. Ta kujutas ette kohutavaid pilte, neid polnud võimalik eemale tõrjuda.

Tüdruku elutu keha keset kiviringi ohvrikivil. Valge kleit, lahtised juuksed. Käed rinnal risti, kangete sõrmede vahel kaks hirvesarve. Kunagi nii kaunis nägu verise taskurätikuga kaetud. Justkui poleks see, kes tema elu võttis, tahtnud talle hiljem silma vaadata.

Enamik Tornaby elanikest uskusid juba raudselt teadvat, kes tüdruku mõrvas, see kõik oli kohutav, kuid lihtne lugu. Perekonnatragöödia. Aga oli ka neid, kes sosistasid, et tegelikult juhtus volbriööl hoopis midagi muud. Et võib-olla oli see lausa Lehemees ise, kes kevadohvrit tuli nõudma.

Ehkki sellest oli kaua aega möödas, kui ta viimati kummituslugusid uskus, jooksid Väike-Stefanil judinad üle selja. Väikest kruusateed ümbritses rabamets. Kidurad puud küünistasid autot oma pikkade roheliste sõrmedega. Lossi maavaldustest meeldis talle soo kõige vähem. Niiskus, kõdulõhn. Vett täis pind, mis ühel hetkel kandis, aga järgmisel sekundil saapad nii sügavale mudasse vedas, et täiskasvanud mehel oli teiste abita sealt raske välja pääseda. Soo on Lehemehe valdus, ütles vanaisa alati. Inimestel on kõige targem sealt eemale hoida. Ebausklikul vanal torisejal oli vähemalt osaliselt õigus.

Kruusatee, mida mööda Väike-Stefan sõitis, viis soo kõige kaugemasse otsa. Svartgårdenisse, kus surnud tüdruk oli elanud. Kõigest mõni kuu tagasi oli ta tüdruku auto peale võtnud, kui too pidi bussile minema. Ta istus pikapis siinsamas esiistmel, otse mehe kõrval. Tüdruk ei rääkinud kuigi palju, oli rohkem omis mõtteis. Väike-Stefan piilus salamahti tema poole, jälgis tema liigutusi ja nägu. Täiesti ootamatult tabas teda seletamatu tunne.

Ta oli abielus, tal oli kaks väikest tütart, maja, auto ja hea töökoht. Tavaliselt oskas ta seda kõike hinnata, kuid just sel hetkel, ilusa tüdruku kõrval istudes tundus see kuidagi koormavana. Elu oli juba paigas. Pikk ja ettearvatav reis, kus pole kübetki sellest ahvatlevast ja keelatust, mida tüdrukust kiirgas ja mis koguni lõhnas. Magushapukalt nagu äsjapuhkenud sirelid. Lõhn, mis äratas igatsust. Iha.

Ühel hetkel, kui tüdruk kõrvale vaatas, oli mees juba peaaegu kätt sirutamas, et teda puudutada. Justkui saaks ta selle kerge puudutuse läbi osa kõigest, mis talle ei kuulu. Ta loobus sellest viimasel hetkel, kuid tunne, et ta on midagi kaotanud, püsis veel mitu päeva.

Mida kaugemale sohu ta jõudis, seda viletsamaks kruusatee läks, ta püüdis iga hinna eest kõige sügavamaid auke vältida. Lasse Svart pidi rendilepingu järgi teed hooldama, kuid selle peale ta loomulikult vilistas. Lasse oli aastaid liugu lasknud usu najal, et krahv ei leia iialgi teist rentnikku, keegi pole huvitatud mõnekümne tündrimaa suurusest vesisest metsast ja seepärast võis ta kaugel Svartgårdenis teha, mida tahtis. See oli tema isiklik väike kuningriik, kaugel seadustest, reeglitest ja uudishimulikest pilkudest.

Aga see oli enne volbriööd. Enne, kui Lasse Svarti kuueteistkümneaastane tütar ohvrikivilt tapetuna leiti, maapind kivi ümber hobusekapjadest ära sõtkutud.

Volbriööl on piir elu ja surma vahel kõige hapram. Kõik liigub, loodus on näljane ja Lehemees ratsutab läbi metsa.

Väike-Stefan püüdis taas judinaid maha suruda.

Mets lõppes ja ta jõudis Svartgårdeni porisele õuele. Kolm räämas hoonet kükitasid puudealuses hämaruses, justkui üritaksid nad end peita. Nõgestest paistsid roostetanud põllutööriistad.

Ta oli Svartgårdenis mitu korda käinud, enamasti koos valitseja Erik Nybergiga, ja iga kord võttis neid vastu terve kari klähvivaid terjereid veel enne, kui auto seisma jäi. Nüüd polnud ühtki koera näha. Kõik oli vaikne ja rahulik. Isegi linnud ei teinud suuremat lärmi, ehkki oli kevadine hommik. Talu kohal lasus kummaline rõhuv vaikus.

Väike-Stefan jäi mõneks minutiks auto juurde ootama, ta pistis mokatubaka huule alla ja ootas, et Lasse või mõni tema naistest majast pea välja pistaks ning küsiks, mida kuradit ta tahab. Ent kõik oli pime ja vaikne. Lasse punane pikap oli kadunud, seda polnud ei õues ega katusealuses. Ka vana viletsat Fordi, millega naised tavaliselt sõitsid, polnud näha. Ta vaatas kella. Pool kaheksa hommikul. Kes küll nii vara kodunt ära läheb?

Ta aimas silmanurgas liikumist. Sepikoja nurga tagant vaatas välja väike koer. Noor, vaevalt kutsikaeast välja kasvanud.

„Tule siia!” ütles Väike-Stefan, oskamata endale õieti seletada, miks ta koera lähemale kutsus.

Koer tegi paar ettevaatlikku sammu. Pea ja keha vastu maad surutud, saba hirmunult jalge vahel. Siis jäi ta ootamatult seisma ja tardus, otsekui oleks ta midagi kuulnud.

Väike-Stefan pööras pead, aga elumaja oli endiselt pime ja vaikne. Kui ta uuesti koera poole vaatas, oli too kadunud.

Betoontrepist üles minnes taipas ta, et välisuks on irvakil. Ta jäi trepile seisma, teadmata õieti, mida teha. Ukse kõrval seinal rippus rohelistest okstest punutud poole meetri kõrgune nukk. Tema vanaisa oli igal kevadel samasuguse kuju pununud ja välisuksele riputanud.

Selleks, et Lehemees öösel edasi ratsutaks ja meie maja juures ei peatuks.

„Halloo! Kas keegi on kodus?”

Sõnad põrkusid hoonete vahel ja jõudsid moondunud kajana temani tagasi. Justkui oleks see tegelikult kellegi teise hääl. Kellegi, kes teda hämarusest ja rohelusest jälgib. Teda sealt osatab ja narrib.

Väike-Stefan piilus uuesti kõhedusttekitavat oksafiguuri ja hetkeks tekkis tal tahtmine trepist alla minna, autosse hüpata ja minema sõita. Öelda Erik Nybergile, et kedagi ei olnud kodus ja selle neetud veemõõtja näitude lugemine tuleb edasi lükata. Aga ta on täiskasvanud mees, kellel on vaja tööd teha, ta pole ometi mõni kummituslugusid kartev poisike.

Ta koputas uksepiidale.

„Halloo!” hüüdis ta uuesti. „Kas keegi on kodus? Mina olen Väike-Stefan lossist.”

Ei mingit vastust.

Majas valitsev vaikus suurendas veelgi tema ebamugavustunnet. Särk kleepus selja külge. Ta hingas sügavalt sisse. Koputas uuesti, seekord kõvemini. Lükkas ukse pärani lahti ja astus eeskotta. Maja lõhnas kummaliselt. Kopitanud, loomalik lõhn, mille allikat oli raske kindlaks teha.

„Hallo?”

Ta pistis pea kööki. Köögilaual olid kolme inimese mustad taldrikud, klaasid ja noad-kahvlid. Mõned kärbsed sumisesid toidujäätmete kohal. Laua taga oli üks toolidest ümber lükatud. Ta pööras teisele poole. Ukse vahelt paistis korralikult üles tehtud voodi.

„Hallo!” hüüdis ta teisele korrusele viiva trepi juurest.

Endiselt ei kostnud kuskilt vastust. Ebamugavustunne kasvas üha suuremaks, aga ta võttis end kokku ja läks järsust trepist üles. Astmed nagisesid ta saabaste all.

Ülemine korrus oli hämar. Vasakule jäi magamistuba kaheinimesevoodiga, ka see oli sama hoolikalt üles tehtud nagu alumise korruse voodi. Parempoolne uks oli kinni. Tal võttis mõni hetk aega, enne kui ta taipas, et see polnud lihtsalt roheliseks värvitud, nagu ta algul arvas, vaid kaetud hoolikalt maalitud lehestikuga. See oli peaaegu nagu kunstiteos.

Silmade kõrgusele oli keegi ilusate ja siuglevate tähtedega kirjutanud: Elita tuba.

Siin oli ta elanud. Ta oli elanud selles toas.

Elita Svart. Kevadohver.

Väike-Stefan pani käe ukselingile, tundus, et tema südamelöögid kajavad läbi terve maja. Ta oli tegemas midagi keelatut, astumas maailma, kuhu tal polnud õigust minna. Kutsumata külaline, sissetungija.

Siis märkas ta veel ühte teksti uksel. Väikesed graatsilised tähed sulasid maalinguga peaaegu ühte, kuid mida rohkem silmad hämarusega harjusid, seda selgemaks sõnad muutusid.

Loodus on näljane ja Lehemees ratsutab läbi metsa.

Samal ajal märkas ta veel midagi. Maalitud lehestikus oli suur, kõhedusttekitav mehenägu.

Taipamine tuli järsku ja kattis ta keha külma higiga. Ta ei teadnud, kust või miks see arusaamine tekkis, kuid tunne oli nii tugev, et kuklakarvad kraapisid kraed. Siin majas oli midagi juhtunud. Midagi halba, mis sundis Lasse Svarti ja tema naisi keset õhtusööki laua tagant tõusma, välja oma autode juurde jooksma ja öösse kihutama. See „midagi” oli seotud surmaga, kuueteistkümneaastase tüdrukuga külma kivi peal ja läbi metsa liikunud tontliku ratsanikuga.

Väike-Stefan lasi ukselingi lahti ja oli kolme hüppega trepist all. Ta tormas läbi eeskoja, välistrepist alla autosse.

Ta käivitas mootori, võttis kummide vingudes paigalt ega vaadanud enne tahavaatepeeglisse, kui oli täiesti kindel, et Svartgården metsaroheluse tagant enam ei paista.