Читать книгу Kevadohver - Андерс де ла Мотт - Страница 7

Tornabys ei pääse keegi mineviku käest. Kõik kordub, ikka ja jälle, ainult näod on uued. See on nagu üksainus pikk rituaal.

Aga täna öösel kõik muutub. Ratas on veerema lükatud ja Lehemees ratsutab läbi metsa.

Kas kuulete teda lähenemas? Kuulete, kuidas ta mu nime sosistab?

Elita Svart, Elita Svart …

Arne keeras Tornaby teele, keris politseiauto aknaklaasi alla ja toetas küünarnuki aknale. Ta sõitis meelega aeglaselt, noogutas mõõdukalt kõikidele, keda ta nägi, talle vastati üllatunud noogutustega. Ehituspoe omanik, maaler, pahur postkontorimutt. Inimesed, kes tavalisel puhul poleks teda eluski tervitanud. Ta pööras otsa ringi ja sõitis veel paar korda edasi-tagasi. Parkis seejärel panga ette ja tuli autost välja.

Platsil seisis veel kaks autot. Krahvi roheline Land Rover ja lossivalitseja Erik Nybergi valge pikap. Tavaliselt poleks Arne hakanud panka sisse astuma. Ta oli lapsest saadik Rudolf Gordonit kartnud. Vanemad lapsed olid üksteist hirmutanud lugudega, kuidas krahv neid taga ajas, kui nad lossi lähedal metsas mängisid, kuidas ta neile koerad kallale ässitas ja neid ratsutades taga ajas. Mõned olid koguni väitnud, et nägid ühel volbriööl krahvi Lehemeheks riietunult läbi lossimetsa ratsutamas ainult selleks, et neid hirmutada.

Aga legendid, kummituslood ega kuivikutest vanamehed ei tekitanud uuele Arne Backele enam hirmu. Ta pani vormimütsi pähe, kohendas valget vöörihma ja astus panka.

Bertili alluvuses töötavad kolm paberimäärijat tõstsid klaasseinaga eraldatud leti taga pilgu. Nende jahmatus tegi Arne niigi hea tuju veelgi paremaks.

„No nii, kuidas siin siis läheb?” küsis ta ametliku tooniga. Ta pistis pöidlad vöö vahele ja kiigutas end kandadelt varvastele, nagu ta oli näinud vanemaid konstaableid tegemas.

„Hästi,” pomisesid paberimäärijad peaaegu kooris.

„Suurepärane,” ütles Arne. „Kas direktor on siin?”

„Tal on koosolek,” vastas talle kõige lähemal istuv pangatöötaja.

Arne manas ette sünge ametnikunäo, ta oli selle peegli ees harjutades selgeks õppinud.

„A-aga ma usun, et nad just lõpetasid,” lisas mees ja vajutas nupule, leti sisse ehitatud uks avanes.

Arne astus edasi. Ta teadis, kuhu tuleb minna, ta oli siin mitmeid kordi oma õemehe juures käinud. Bertili ruum oli teisel korrusel, sellel oli kolm suurt Storgatanile avanevat akent. Arne kaalus, kas sprindib trepist sujuvalt üles või läheb raskel, mõõdukal sammul. Ta valis teise variandi ja tajus terve tee seljal paberimäärijate pilke.

Õemehe kabineti uks oli lahti. Bertil, krahv ja Erik Nyberg seisid ukse juures, paistis, et nende kohtumine on iga hetk lõppemas. Arne aeglustas veelgi sammu.

„Teeme siis nii,” kuulis ta Bertilit ütlemas. „Täna on ju aprilli viimane päev, nii et kui te ei taha veel kuu aega oodata, tuleb rendileping täna üles öelda.”

„Erik, palun, kas sa võiksid selle ära korraldada?” Krahv kõneles läbi nina, r-tähte Skåne kõrgema klassi moodi põristades.

„Käin seal pärast lõunat ära,” vastas valitseja.

„Võib-olla on kõige parem, kui sa kellegi kaasa võtad,” ütles Bertil. „Lasse Svart ei reageeri ülesütlemisele võib-olla eriti hästi.”

Nimi pani Arne kõrvu kikitama.

„Ma tean, kuidas Lassega toime tulla,” ütles Erik Nyberg lühidalt. „Aga ma võtan Peri kaasa. Poisil on vaja õppida, kuidas asju aetakse.”

„Ma kuulsin, et muusikakooli minekust ei tulnud midagi välja,” ütles Bertil.

„Ei.” Erik Nyberg vahetas krahviga kiire pilgu. „Meie arvates polnud see hea mõte. Parem olgu kodus ja õppigu mõni päris amet selgeks.”

„Nojah, eks me hakkame siis minema. Aitäh abi eest, Bertil,” lõpetas krahv.

Mehed surusid kätt, pöörasid trepi poole ja märkasid alles nüüd Arnet. Krahv heitis talle kiire pilgu. Rudolf Gordon oli peaaegu seitsmekümnene, pikk ja kõhetu, teravate näojoonte ning sügaval asetsevate silmadega. Erik Nyberg oli temast peajagu lühem, tal oli pidevast õues viibimisest karastunud karm nägu, mida Arne kadestas, mingil moel rõhutas mehe välimust veelgi kulunud tondinahast pintsak, mis valitsejal iga ilmaga seljas oli.

„Härrased,” ütles ta, kui mehed temast möödusid, üritades ette manada ametlikku nägu. Tema rahulduseks mehed noogutasid talle.

„Tere, Arne.” Bertili tervituses polnud teragi vastumeelsust, pigem oli ta üllatunud.

Arne ajas end sirgu. Kiigutas end taas kord kandadelt varvastele, kui õemees teda pealaest jalatallani pilguga mõõtis.

Bertil oli viisteist aastat vanem, sellest saadik, kui Arne kümneseks sai, oli mees talle suure venna eest olnud. Tegelikult olid nad ühepikkused. Ometi tundis Arne esimest korda elus, et tal pole vaja õemehele silma vaatamiseks ülespoole vaadata.

„Tore, kui korrakaitsjad külla tulevad. Astu aga sisse.” Bertil tõmbus Arnet mööda lastes veidi kõrvale ja viipas käega. „Istu!”

Arne vajus toa ühes nurgas seisvasse nahktugitooli. Püstolikabuur pressis veidi vastu puusa ja ta kohendas seda. Laual seisis suur sigarikast. Tuhatoosis oli kolm koni. Bertil avas kapi, võttis sealt kristallkarahvini ja kaks konjakiklaasi ning pani need lauale.

„Võtame väikese klõmmi ja teeme mõne suitsu. Luba, et sa sellest Ingridile ei räägi.”

Arne avas vastamiseks suu, kuid sõnad jäid kurku kinni ja ta pidi piirduma vaid lühikese noogutusega.

„Mis lugu sellega on?” küsis ta, kui nad sigarid põlema said ja konjakit maitsesid. „Krahvi ja Erik Nybergiga. Ma kuulsin midagi Lasse Svartist.”

Bertil puhus halli suitsusamba lae poole. Paistis, et ta kaalus midagi.

„See on tegelikult saladus …” Ta vaikis hetkeks, tõmbas sõrmega keele pealt tubakapuru ära ja kummardas siis ettepoole. „Krahvile tehti pakkumine Svartgårdeni ümbruse maade ostmiseks. Kaitsejõud tahavad oma harjutuspolügooni laiendada. Nad maksavad lagunenud talu ja mõnekümne tündrimaa vesise soo eest väga head hinda.”

Arne rind paisus uhkusest. Tema ja Bertil on nüüd võrdsed. Neil on varasemast hoopis usalduslikum suhe.

„Oh sa kurat! Siis lendab Lasse Svart sealt välja.” Arne irvitas, kuid taipas järgmisel hetkel, mida see tegelikult tähendab. „Kuhu ta pere kolib?” küsis ta nii kiiresti, et sigaretisuits pani teda paar korda köhatama.

Bertil kehitas õlgu. „Pole aimugi. See on Lasse probleem. Aga mind üllataks, kui keegi siinkandis tahaks talle midagi välja rentida. Tema mainet arvestades. Oleks vast parem kõikidele, kui Lasse võtaks lihtsalt oma eided ja kodinad ja siit minema kaoks.”

Arne püüdis ükskõikset muljet jätta. Usalduslik vestlustoon ei tundunud järsku enam nii tore kui hetk tagasi.

Ta teadis, miks. Teadis, kes oli selle põhjuseks.

Elita Svart.