Читать книгу Kevadohver - Андерс де ла Мотт - Страница 3

„Tere, Margaux, Thea siinpool. Anna andeks, et ma pole tükk aega helistanud. Kolimisega oli tegemist. Aga nüüd oleme Davidiga igatahes Skånes paigal. Uus elu võib alata. Uuem, õnnelikum lugu kui eelmine. Vähemalt me mõlemad loodame seda.”

Droonikaamera alustab lossivärava ja suurejoonelise kivitrepi lähivaatega. Kaamera kaugeneb aegamööda, kuni kaadris on terve loss. Suur keskosa koos kahe juurdekuuluva tiivaga moodustavad otsekui H-tähe.

Valge, äsja üle krohvitud fassaad, roheline vaskkatus, kutsarimaja ja tall veidi kaugemal paremal, idapoolse tiiva taga. Vasakpoolse tiiva juures vallikraav. Hakkab kõlama jutustajahääl:

Bokelundi loss asub umbes nelja kilomeetri kaugusel väikesest Tornaby külast Ljungslövi vallas Loode-Skånes, üsna Söderåseni lõunapoolse tipu lähedal. Loss on Skåne üks vanemaid, selle ajalugu ulatub neljateistkümnendasse sajandisse. Praegune Prantsuse renessanss-stiilis peahoone on ehitatud umbes 1880. aastal, kuid selle keldris on tänapäevani jälgi vanast kindlusest, mille üks vangikong on ka säilinud.

Viimane lause on veidi liialdatud. Tegelikult ei tea keegi, milleks keldris olevat väikest võlvkambrit kasutati. Aga Davidil on õigus, vangikong kõlab palju paremini kui toidukelder, sellega tuli nõustuda.

Droonikaamera sõidab veelgi rohkem maha, nii et kaadrisse ilmub lossisaart ümbritsev samblaroheline vallikraav. Allee ühendab lossi suure teega. Kitsas kivisild viib põhja pool lossimetsa. Idast paistab soo.

Bokelundi loss asub vallikraaviga ümbritsetud saarel, kraav rajati seitsmeteistkümnendal sajandil, et vett lähedalasuvast Tornaby soost ära juhtida. Soo, mis on Skåne üks suuremaid märgalasid, kuulub oma rikkaliku floora ja faunaga Natura 2000-kaitsealasse.

Vahekaadrid vastu päikest pildistatud hirvedest, sõnajalgadest, samblast, sileda veepeegli kohal hõljuvast kiilist, haneparvest sinise taeva taustal.

Uuesti droonikaamera. Uus vaade, seekord ülevalt alla ja esimese võttega võrreldes vastupidises suunas, nii et lõpuks jõutakse lossitrepi ja suure mademeni, kus nad Davidiga seisavad.

Alates 1996. aastast kuulub loss Bokelundi sihtasutusele. Selle rajas krahv Rudolf Gordon, lossi viimane eraisikust omanik. Bokelundi sihtasutus on omasuguste hulgas unikaalne, selle eesmärgiks on Tornaby piirkonna ja selle elanike huvide esindamine. Sihtasutus rahastab muu hulgas bussiliini ja kohalikku arstipunkti ning jagab välja stipendiume. Lisaks on loss selle kaudu hiljuti restaureeritud ja taastatud oma kunagises hiilguses.

Klipp lõpeb.

„Mis sa arvad?” David on ühtaegu põnevil ja veidi närvis. „Me teeme veel intervjuu ja paneme selle filmilõigu lõppu.”

„Kena,” vastab Thea ja kahetseb otsekohe oma sõnavalikut, kui mees nägu krimpsutab. „Professionaalne,” lisab ta. „Väga professionaalne.”

David paistab sellega rohkem rahul olevat. Ta paneb sülearvuti kaane kinni ja asetab arvuti kivibalustraadile.

„Sain selle hetk tagasi produtsendilt.” Ta osutab lühikesele pesapallimütsis mehele, kes veidi maad eemal operaatori ja helitehnikuga midagi arutab. „Puudu on veel viimane lihv ja taustamuusika, need tehakse pärast intervjuud. Ma usun, et tulemus on väga hea. Kui nüüd ilm ainult ilus püsiks.”

Ta heidab mureliku pilgu taeva poole. Aprilli teise poole kohta on soe, kevadpäike särab, kuid silmapiirile on hakanud tekkima hall pilveviirg.

„See peab tulema täiuslik,” pomiseb David. Arvatavasti on see mõeldud sama palju talle endale kui naisele.

Thea paneb käe ta käsivarrele.

„Tulebki, ole päris rahulik.”

David noogutab, manab näole kerge naeratuse. Tal on seljas lumivalge kokariietus. Veidi hallikirju habe on hoolikalt trimmitud, heledad juuksed üle pea kammitud.

Nende juurde astub naine, meigikott vöö külge kinnitatud.

„Tere! Mõtlesin sulle otsaette natuke puudrit panna.”

„Jah, muidugi.”

Meikar on umbes kolmekümnene, Theast ja Davidist kindlasti oma viisteist aastat noorem. Lisaks üsnagi kenake. Veel üsna hiljuti oleks David kogu oma sarmi mängu pannud. Oleks järjekordselt appi võtnud oma enesekindla muige, mille vastu on end väga raske kaitsta. Aga David pole praegu tema ise. Aeg-ajalt närib ta nähtavasti alateadlikult pöidlaküünt, nii et sõrmeots on juba punaseks tõmbunud, ja meikaril tuleb laubal läikiva higi varjamiseks tublisti vaeva näha.

Naine pöördub Thea poole.

„Kas sind filmitakse samuti?”

„Ei,” pistab David vahele. „Minu naine on loomu poolest häbelik.”

Ta pilgutab Theale silma, justkui tahtes öelda, et kõik on korras. Et nad on asja omavahel läbi vaielnud ja ta respekteerib naise soovi filmis mitte osaleda. Aga Thea teab, et see pole tõsi.

„David, kas saaksid hetkeks siia tulla?” hüüab produtsent.

Thea tõmbub seina äärde. Kõige parema meelega tahaks ta trepist alla hiilida ja koju kutsarimajja minna, hoides end kaamerast võimalikult kaugele. Aga telereportaaž on lossi jaoks väga tähtis ning ta peab vähemalt selle tegemise juures viibima ja oma huvi üles näitama.

„Kuidas läheb?” kuuleb ta enda selja taga häält.

„Hästi.” Thea püüab üllatust varjata. Davidi emal on hoolimata oma suurest kogust imetabane võime hääletult lähedale hiilida. Ingrid on pikk, üle meeter seitsmekümne viie, ja seega Theast kümmekond sentimeetrit pikem. Sirge selg, laiad õlad, ei mingit küüruvajumisest tekkivat halba rühti nagu tavaliselt pensionieas. Terashallid juuksed on lühikeseks lõigatud, pilk prillide taga terav.

„Paistab, et ilm püsib ilus. See on ju hea.”

Thea noogutab vastuseks.

„Mis kell doktor Andersson homme tuleb?” Kiire teemavahetus. See on Ingridile iseloomulik.

„Kell üheksa,” vastab Thea, ehkki ta on täiesti kindel, et Ingrid teab tema päevakava vägagi täpselt.

„Ta näitab sulle ümbruskonda. Vastuvõttu samuti, ja seletab, kuidas asjad käivad.”

Väited, mitte küsimused.

„Mhm.”

„Sigbritt Andersson on suurepärane perearst,” jätkab ämm. „Tal on Tornaby ees suured teened.”

Thea ootab, millal järgneb õhust aimatav vastuväide. See tulebki, nagu tellimise peale.

„Aga Sigbritt on alati olnud uudishimuliku loomuga, juba väiksest saadik. Tema seltsis tuleb natuke oma sõnade peale mõelda, kui sa aru saad, mida ma mõtlen. Eriti isiklike teemade puhul.”

Ingrid vaikib täpselt sobivaks hetkeks, et siis taas järsult teemat vahetada.

„Ma kuulsin, et sa lõpetasid tablettide võtmise. Tore, et oled paranemas.”

Thea ei ütle midagi. Tänab mõttes Davidit selle väikese üleastumise eest.

„Te vajate Davidiga teineteist.” Ingrid noogutab oma eemal seisva poja poole, kes räägib produtsendi ja teda intervjueerima hakkava reporteriga. „Teil on vaja võimalust taastuda. Kõigest olnust eemale pääseda.” Ta noogutab ikka veel, justkui oma sõnade kinnituseks. „Muide, ma koostan prooviõhtusöögi külaliste nimekirja. Kahju, et sinu vanemaid enam meie hulgas ei ole.”

Uus jututeema tundub süütuna, aga Ingridi puhul ei või iial kindel olla.

„Jah,” vastab Thea. Vale on sisseharjunud ega tundu enam isegi valena.

Ingrid puudutab tema kätt.

„Sa tead, et meie Bertiliga suhtume sinusse kui oma tütresse.”

Žest üllatab Thead, ta ei tea õieti, mis vastust temalt oodatakse. Nad on Davidiga juba nii mõnedki aastad koos olnud, kuid abielus alles novembrist saadik. Need korrad, kui ta oma ämma ja äiaga on kohtunud, saab arvatavasti ühe käe sõrmedel kokku lugeda. Ja Ingrid Nordin pole tavaliselt inimene, kes mingeid tundeid välja näitaks.

„Kuidas Bertilil täna on?” saab Thea üle huulte.

„Hästi. Ta oleks tahtnud kaasa tulla, aga oli natuke väsinud. Nad vist alustavad nüüd.” Ingrid osutab teletiimi poole.

David on astunud samale kohale trepimademel, kus droonifilm lõppes. Teda intervjueeriv reporter on lumivalgete hammaste ja kitsa ülikonnaga noor mees. Mesimagusa reportaaži tegemiseks tundub ta veidi liiga kogenud. Mehe kehakeele ja aeg-ajalt produtsendile saadetud ärritunud pilkude järgi otsustades paistab, et sama arvab ka ta ise.

Esimene küsimus kõlab otsekui spordisaatest kopeerituna.

„David Nordin, räägi! Mis tunne on pärast kahtkümmet edukat aastat koka, peakoka ja restoraniomanikuna Stockholmis koju tagasi tulla?”

Thea teab juba vastust. Nad harjutasid Davidiga intervjuud peaaegu terve nädala. Ometi on ta ootamatult närvis.

„Loomulikult fantastiline,” ütleb David. „Bokelundi loss on restorani jaoks suurepärane. Mul on väga hea meel, et saan toetada oma kodukanti ja Skåne toidutraditsioone. Minu jaoks on see loomulik samm, ma olen juba pikki aastaid tahtnud seda teha.”

David lõpetab naeratusega, millest pealtnäha kiirgab enesekindlust. Seda osa loost on väga tähtis selgitada. David on kodukandi suur poeg, kes võidukalt tagasi pöördub, et meelitada siia turiste ja suvitajaid. Mitte mingi kahtlase mainega restoranipidaja, kes oli sunnitud vaikselt oma restoranid sulgema ja saba jalge vahel lõuna poole pagema.

„Selle projekti taga oled niisiis sina ja kaks sinu lapsepõlvesõpra?”

Thea hingab kergendatult. Reporter püsib kokkulepitud küsimuste juures.

Ka David tunneb nähtavasti kergendust. „See on tõsi. Jeanette Hellman ja Sebastian Malinowski. Sebastian on IT-firma Conexus üks rajajatest, Jeanette’il on selja taga pikk karjäär rahandusalal. Me kõik oleme Tornabys üles kasvanud ja näeme restoranis võimalust anda oma panus armastatud kodukandi arengusse.”

Oi, oi. Kes selle repliigi talle kirjutas? Ega ometi mitte sina, ma chère?

Margaux’ hääl kõlab eikuskilt ja ootamatult. Thea võpatab ja surub maha hetkelise tahtmise ringi vaadata. Ta teab, et loomulikult ei saa Margaux siin olla. Ehkki tal on muidugi õigus. See „armastatud kodukant” on selgelt üle pingutatud.

„Fantastiline võimalus,” jätkab David, vastates küsimusele, mis Theal kõrvust mööda läks. „Oleme äärmiselt tänulikud Bokelundi sihtasutusele, mis on lossi ajakohastanud ja restorani investeerinud. Väljaku nii-öelda valmis seadnud …” Ta pahvatab hetkeks naerma.

Thea heidab pilgu ämmale, too on täiesti intervjuule keskendunud. David ei poeta sõnagi selle kohta, et Ingrid on sihtasutuse esimees. Et Ingrid on peaaegu kõige taga, mis siinkandis toimub, kaasa arvatud praegune reportaaž.

David on nüüd oma sõiduvees. Hääl pole enam nii pinges, naeratus on üha loomulikum. Thea rahuneb veidi.

„Kas lossis kummitab?” kuuleb ta reporterit küsimas.

Margaux ilmub taas tema mõtetesse. Seekord pildina. Sirgelt lõigatud tukk, pruunid silmad, veidi viltused esihambad, ta surub alati enne naeratamist keele korraks hammaste vastu.

„Loomulikult,” ütleb David. „Kummitusi on siin koguni kaks. Kaheksateistkümnenda sajandi keskel vajus üks noor naine läbi vallikraavi jää ja uppus. Legendi järgi oli ta teel kohtamisele metsaülema pojaga. Üheksateistkümnenda sajandi lõpus kukkus ratsavõistluse ajal lossi metsas noor naine hobuse seljast ja murdis kaela. Räägitakse, et mõnikord võib öösiti kuulda, kuidas mõlemad tüdrukud läbi metsa ratsutavad. Muidugi juhul, kui muinasjutte uskuda.”

Reporter noogutab huviga.

„Aga on ju ka üks päriselt sündinud lugu, kas pole? Kolmas tüdruk, kes suri. Ma pean silmas Kevadohvrit.”

Davidil tardub naeratus näole. Thea näeb, kuidas ämm selja sirgu ajab.

„Jah, kurb lugu. Võib-olla me ei peaks …” Davidi pilk eksleb, ta vaatab kõigepealt Thea, seejärel produtsendi poole.

„Stopp!” Produtsent viib reporteri kõrvale. Paistab, et nad vaidlevad ägedalt.

David närib pöidlaküünt, laup läigib. Thea läheb mehe juurde ja võtab tema käe. See on soe ja higine.

„Mis see oli?”

David raputab pead. „Ei midagi. Ma sattusin lihtsalt natuke segadusse.”

Meikar ilmub taas kohale ja puuderdab ta laupa. Produtsendi ja reporteri vaidlus jätkub.

„Miks?” kuuleb Thea reporterit küsimus. „True crime-vaatenurk on ikka kõvasti huvitavam. Vaatajad armastavad sihukest kraami, ma ei saa aru, miks me …”

Produtsent katkestab teda, ütleb midagi, mispeale reporter ringi pöörab ja vihaselt trepist alla läheb.

David pigistab naise kätt. Ingrid läheb produtsendi juurde, nad räägivad vaikselt ja lühidalt.

„Võtame kõik uuesti,” ütleb produtsent ja viipab kaameramehele. „Mina esitan küsimused, nii et võtame kõik uuesti algusest. Püsime selle juures, milles me kokku leppisime. Okei?”

David noogutab jäigalt. Thea laseb ta käe lahti ja läheb kaadrist kiiresti välja.

„Okei, hakkame pihta.”

Produtsent esitab sama sissejuhatava küsimuse nagu varem ja David hakkab otsekohe kokutama. Nad alustavad ühtepuhku otsast peale, kuid David ei suuda enam keskenduda. Tema vastused kõlavad mehaaniliselt ja õpitult, igasugune sarm on kadunud.

Thea näeb, kuidas produtsent kella vaatab, seejärel uurib ta taevast, kus hall viirg on lähemale nihkunud.

„Teeme lühikese pausi. Joo natuke vett, David.”

Produtsent ja Ingrid peavad jälle nõu. David rüüpab pudelist vett. Meikar peab tema higise laubaga ebavõrdset võitlust.

„Kõik läheb kuradile,” pomiseb David. „Veel enne, kui me oleme õieti alustanudki.”

Thea võtab jälle ta käe. „Sa tuled sellega toime. Püüa ennast lihtsalt lõdvaks lasta.”

„See ei õnnestu. Me peame midagi muud välja mõtlema. Midagi muud tegema.” Ta pigistab naise kätt, vaatab talle anuvalt silma ja kergitab veidi kulmu, et Thea ikka kindla peale aru saaks, mida ta mõtleb. „Ma ei tule sellega ilma sinuta toime, Thea. Palun …”

Thea neelatab, püüab kõiki riske kaaluda.

Ingrid katkestab tema mõtted.

„Jah, Thea. Me arutasime Peteriga ja oleks hea, kui ka sina klipis kaasa teeksid.” Ta viipab produtsendi poole. „Toetav abikaasa, piirkonna uus perearst ja nii edasi.”

Thea tunneb, kuidas kõikide pilgud on temale pööratud. Kõhtu tekib külm klomp, suu on kuiv. David pigistab jälle tema kätt. Üha kõvemini ja kõvemini, kuni Thea enam vastu ei suuda pidada.

Ta hingab sügavalt sisse.

„Okei,” ütleb ta ja kahetseb seda peaaegu otsekohe. Aga nüüd on juba liiga hilja.

Margaux’ kähe hääl kajab jälle kõrvus.

Kõigil on oma kummitused, Thea. Mõnel on neid rohkem kui teistel.

Kuskil väga kaugel, üha hallimaks muutuva horisondi taga kõmiseb ähvardavalt äike.