Читать книгу Suve lõpp - Anders de la Motte - Страница 10

Ruud peab oma Volvo Veronica maja ees kinni. Tahavaatepeegli all kõlkuv lõhnakuusk haiseb nii vängelt, et ajab nina kihelema. Mees avab turvavöö ja hetkeks tundub Veronicale, et Ruud kavatseb ise ennast tema poole kohvile kutsuda.

Ta jõuab juba peaaegu hakata vuristama mõnd halba ettekäänet keeldumiseks, kuid mees õngitseb hoopis oma püksitaskust mokatubakakarbi ja paneb siis turvavöö jälle kinni.

„Esmaspäeval näeme,” ütleb ta. „Hommikune kohtumine, kell üheksa.”

„Näeme.”

Enne kui Ruud jõuab tubaka huule alla panna, on Veronica autost väljas. Jääb seisma, käsi autouksel.

„Aitäh,” ütleb ta.

„Pole muret, see polnud mingi ring.”

Veronica hakkab juba midagi ütlema, kuid näeb siis, et mees pilgutab talle silma.

„Järgmine nädal tuleb kergem, Veronica. Ausõna.”

Korter võiks kuuluda kellele tahes. Nelikümmend ruutmeetrit on sisustatud täikalt leitud ja Ikeast pärit mööbliga. Paremat kätt köök ja elutuba, magamistuba jääb vasakule. Praktiline, puhas ja otstarbekas. Ei mingeid perekonnafotosid, maale ega plakateid. Ka mitte lõhnaküünlaid, tagamõttega budakujusid, kuivatatud lilli ega külmkapimagneteid õpetussõnadega nagu „Carpe diem” või „Täna on sinu ülejäänud elu esimene päev”.

Üllatavalt isikupäratu, nagu oli seda korterit iseloomustanud üks tätoveeritud turjaga lollpea, kellega ta kunagi ammu enne Leoni käis. Too oli olen-niisugune-nagu-olen-kuju. Inimene, kes peab ennast kõigist teistest ehtsamaks ainult sellepärast, et tal puudub midagi nii lihtsat nagu hea kasvatus. Pealegi seksis turjatätokas umbes nii, nagu võis oodata. Ainult endaga arvestades ja andetult, millele Veronica ka tähelepanu juhtis, kui mehe maha jättis.

Niisugust kriitikat mees ei talunud. Veronica autoromu juhipoolsel esiuksel on tätokamehe võtmetest pikad kriimud, mis praeguseks on rooste tõttu autovärviga peaaegu kokku sulanud. Hägune mälestus vanast eksimusest.

Õhk korteris on soe ja hapnikuvaene. Veronica nööbib pluusikaeluse lahti, avab ühe elutoaakendest ja kummardub välja. Läbi aknaaluse puu võra näeb ta Ruudi Volvot aeglaselt eemaldumas.

Väljas on vaid paar kraadi jahedam kui sees ja õhk seisab ka seal paigal. Veronica teeb lahti ka teise akna ja seejärel õue poole avaneva kitsa akna magamistoa sügavuses, püüdes asjatult tuuletõmmet tekitada.

Külmkapilambi värelemine teeb murelikuks. Vist hakkab otsi andma, tuleb lisada pakiliste tööde nimekirja. Kapis on pool pudelit mineraalvett, paar kotti sojat ja üks aegunud karp valmistoitu, mille parim enne on teadmata. Veronica jääb hetkeks avatud külmkapi juures seisma ja naudib jahedust, enne kui mineraalvee välja võtab. See on lahtunud, maitse on ainult soolane.

Ajutine takistus.

Ruud tahab head. Tema ja kogu personaliosakond usuvad, et nad teavad täpselt, kes Veronica on ja mis talle kõige rohkem sobib. Tegelikult pole neil aimugi.

Miks ta siis allub nende eestkostele? Miks ta nõustus kõigi lepingutingimustega, mis ametiühingul tema heaks välja õnnestus kaubelda, kui ta oleks võinud lihtsalt lahkuda?

Head küsimused, eriti täna õhtul, ning vastus on ja jääb ikka samaks. Sellepärast, et ta otsustas, et enam ei põgene, niipea kui tekib mingi probleem. Kõlab ju hästi, küpselt ja vastutustundlikult, kuid peamine põhjus, miks ta siiski jäi ja miks ta kõik nende nõudmised täidab, on palju vähem õilis.

Veronica vaatab telefoni köögikapil. Selle tuli põleb punaselt. Sõnumeid ei ole. Ega ta muud ei arvanudki, kuid ometi teeb see punane pärani silm nukraks. Erutus tänasest vestlusteraapiast on nüüd lahtunud ning keha tundub jäik ja kurb. Ta mängib korraks mõttega võtta toru. Lasta sõrmedel valida keelatud number, lihtsalt selleks, et kuulda Leoni vastamas. Muidugi ei tee ta seda. Ega ta loll ei ole, ja ta saab enda peale vihaseks, mõeldes, et sellele veendumusele vaatamata ei julgegi ta enam mobiiltelefoni kasutada, kuna tekstisõnumid kirjutavad ja saadavad ennast peaaegu ise.

Veronica läheb vannituppa. Riided on hunnikus põrandal: pikavarrukaline valge särk, milles ta näeb välja nagu nunn, mustad püksid, puuvillased aluspüksid, mis ta ostab viieses pakis H&M-ist. Odavad lihtsad asjad, peaaegu sama isikupäratud nagu ta kodugi.

Vesi on leige, isegi kraani kõige külmemas asendis. Ta laseb sellel voolata mööda keha, mööda karedat punast armi, mis kulgeb peaaegu üle kogu parema käsivarre. Mõne aasta pärast on ka see kahvatunud, sissesulandunud, täpselt nagu kriimud ta autouksel. Muutub vana eksimuse ähmaseks mälestuseks.

Pärast dušši tunneb ta ennast paremini, nagu oleks vesi sünged mõtted minema uhtunud. Ta mässib end valgest froteest hommikumantlisse, mille ta oli koos Leoniga virutanud ühest hubasest väikesest hotellist Trosas, kus mees esimest korda ütles, et armastab teda. Ta võtab suitsud ja tuhatoosi ning istub ennast varjates tänava poole avatud akna alla. Tegelikult on ta suitsetamise maha jätnud. See on tema enda väljatöötatud raviplaan. Ei mingeid erguteid nagu tubakas ja alkohol. Eriti mitte alkohol.

Väljas hakkavad tänavavalgustid põlema. Ta näeb putukaid lampide ümber tunglemas. Hetkeks mõtleb ta öölaste peale, kes mõnikord kodus terrassiuksest sisse lipsasid ja siis tiibade kahisedes ümber köögilambi tiirutasid. Seejärel meenub ema murelik ilme, mille putukate tants esile kutsus.

See mälestus paneb teda imestama ja ta süütab sigareti, puhub suitsu otse suveõhtusse. Püüab mõtteid teistele radadele suunata. Et need teda õhukesele jääle ei kannaks.