Читать книгу Suve lõpp - Anders de la Motte - Страница 9

Månsson oli oma staabi sisse seadnud elumaja taha terrassile, kust nägi seda vähest, mida pimedas aias näha oli, ja kuulis otsinguahelike tontlikke hüüdeid Tagatalu ümbert põldudelt.

Billy!

Bii-llyy!

Ta oli laotanud aialauale suure kaardi ja palunud tuua tormilaterna, mille riputas enda kohale markiisi külge. Politseiraadio oli sätitud kokkulepitud kanalile ja vastavalt sellele, kuidas otsijate ahelikud möödusid kindlaksmääratud punktidest, tegi ta nende juurde kaardil linnukese. Nagu oligi arvata, oli ahelikel kõrge maisi, pimeduse ja vihma tõttu raske orienteeruda ning politseinikud, kes ahelikke juhtisid, pidid alatasa seisma jääma, et muuta suunda või oodata järele mahajäänud liikmeid.

Terrassiuks Månssoni taga avanes tasa ja välja tuli Ebbe Nilsson, käes kandik termose, kruuside ja võileibadega. Mees asetas need terrassilaua vabale osale.

„Ma mõtlesin, et sa tahad võib-olla midagi, mis sooja annab.”

Månsson võttis kohvikruusi tänulikult vastu ja tundis hetkeks häbi. Ebbe Nilssoni pisipoeg on kadunud, terve pere on šokis, kuid pereisa oli siiski võtnud aega, et politseiülemale kohvi keeta. Teinud isegi võileibu. Månsson uuris meest silmanurgast, ise vorstivõileiba haugates.

Ebbe Nilssoni silmad olid tühjad, nägu valge ja vagusid täis. Varjud ja tormilaterna kahvatu kuma võimendasid räsitud muljet veelgi. Kehahoiak oli aga sirge ja ta tundus olevat vaoshoitud.

„Kuidas läheb?”

Månsson viipas aia ja maisipõllu suunas.

„Töö käib. Pimedus ja vihm panevad põntsu. Aga küll sa näed, et me leiame ta üles.” Viimane lause lipsas ta huulilt enne, kui ta pidama sai. Muidugi ei oleks tohtinud seda öelda. Månsson oli olnud politseinik küllalt kaua, teadmaks, et ei tohi anda lubadusi selle kohta, mille üle sul kontroll puudub. Kuid praegu oli ta seda siiski peaaegu teinud. Kaastundest, ütles ta endale, kuigi arvas, et see ei ole kogu tõde.

Politseiraadio ragises ja Månsson pööras ümber. See ei olnud teade, vaid lihtsalt staatiline müra, mis peaaegu otsekohe lõppes. Månsson neelas viimase suutäie võileiba alla.

„Kuidas Magdalenaga on?” Ta noogutas kergelt ülakorruse suunas.

„Magab,” lausus Nilsson järsult. Ta märkas seda vist ka ise, sest muutis kohe hääletooni. „Ta oli nii erutatud, et võttis rahustit. Segaduses võttis ta kogemata topeltannuse ja nüüd on uni raske. Võib-olla ongi hea, et ta saab sellest natuke puhata. Billy on tema jaoks kõik ...” Nilssoni hääl murdus ja lause lõpp uppus vihma trummeldamisse markiisikatusel.

„Aga teised lapsed?” küsis Månsson ja mõistis kohe, et seda küsimust saab tõlgendada mitmeti. Kuid Nilsson tegi õige valiku.

„Mattias ja Vera läksid magama, kuid tõtt-öelda ei usu ma, et nad magavad. Ainult nende pärast ei läinud ma ise ka otsima.” Ta osutas maisipõllu suunas, kust aeg-ajalt vilksatas mõni taskulambituli.

Üks ahelik oli vist hakanud tagasi maja poole tulema. Månsson uuris kaarti ja ohkas, kui mõistis, et otsingumeeskond B hakkas läbi käima maa-ala tara kõrval, mis oli juba varem läbi kammitud. Månsson võttis raadiosaatja, kuid jäi seisma, aparaat käes. Nilssoni õlad olid längu vajunud, ta pilk käis mööda maapinda ja suu oli poolavatud, nagu tahaks ta midagi öelda. Kuid häält ei tulnud. Mees nägi äkki täiesti murtud välja, nagu hakkaks ta kohe kokku kukkuma.

Månsson köhatas. Ta püüdis leida mõnd jutuainet.

„Kodus on sind rohkem vaja, Ebbe,” ütles ta. Hetkelise kõhkluse järel patsutas ta pereisa kohmakalt õlale.

„Meie, teised, võime otsida, aga sina pead hoolitsema Magdalena ja laste eest. Pealegi peab keegi olema kohal, kui me Billy üles leiame.”

Jälle oli Månsson lubanud välja rohkem, kui pidanuks. Kuid ta sõnad ja žestid paistsid mõju avaldavat. Ebbe Nilsson pani suu kinni ja noogutas siis aeglaselt pead.

Politseiraadio hakkas jälle ragisema.

„Oled sa kuuldel, Månsson?”

„Kuulen!” vastas politseinik.

„Siin Berglund otsingumeeskonnast B. Koerajuht leidis põllult ühe asja, umbes kahekümne meetri kaugusel aiaalusest vaost.”

„Mille?” Månsson hoidis hinge kinni. Ta vaatas Ebbe Nilssoni poole. Mees niheles ja paistis, et on pisut jõudu juurde saanud.

Raadio krabises veel paar korda ja lõikas ära Berglundi hääle.

„...ga,” oli ainuke silp, mida oli võimalik eristada.

„Korda!” ütles Månsson, kummardus kaardi kohale ja püüdis tuvastada, millisele kohale osutati. „Mille te leidsite, Berglund?”

Raadio ragises jälle.

„Väikese sinivalge kinga.”