Читать книгу Suve lõpp - Anders de la Motte - Страница 6

Ta on sügiseinimene ja on seda olnud alati. Või peaaegu alati. Oli aeg, kus ta soovis, et suvi ei lõppekski otsa. Et valgus, soojus ja kõrge sinine taevas kestaksid igavesti. Aga see oli ammu. Kusagil mujal ja teises elus.

Seinakell näitab, et koosoleku alguseni on üksteist minutit. Siiani on kõik sujunud hästi. Ta tõi koos Ruudiga prantssaiu lauale ja valas pumptermostesse kohvi. Asetas toolid kenasti ringikujuliselt halli värvi põrandakattele. Kaksteist kulunud metallklapptooli – küllap paar tükki rohkem kui vaja, kuid siiski mitte nii vähe, et ringi liiga suured augud jääks. Igale istmele pandi pakike odavaid pabertaskurätikuid.

Kui kõik oli valmis, tegi Ruud fuajee topeltukse lukust lahti. Sisse tuli kaks varajast osalejat ja koos nendega vihmamärja sooja asfaldi lõhn. Kõigist linnalõhnadest meeldib just see talle kõige enam. Võibolla sellepärast, et see on kuidagi puhastav. Nagu uus algus. Täpselt nagu tänane päev tõotas tulla.

Esimene, kes sisse astus, oli meesterahvas, kolmekümnendates aastates, just nagu ta isegi. Mehe käed on tätoveeritud, riided kortsus ja pea on keha kohta natuke liiga suur. Selle mulje tekitab vist habe. Habe on metsik, hooldamata, selle kohal on tuhm, verd täisvalgunud pilk, ja täna näevad nad siin sellist pilku kindlasti veelgi.

Teine osaleja on vanem hallipäine naine, umbes sama vana kui Ruud. Ta juuksed on selja peal pikas patsis. Silmad prillide taga on sõbralikumad kui tätoveeritud habemikul, kuid nende kahe pilk on siiski sarnane.

Ruud juhib mõlemad saabunud hoolikalt kohvilaua poole ja Veronica hakkab just ennast neile tutvustama, kui ta äkki taipab. Taipab, et ta on teinud suure vea ja et kõik, kogu see värk siin, läheb kohutavalt viltu.

Põrgut!

Ta tormab kööki ja viskub seal toolile just sel hetkel, kui jalad nõrkevad. Katab näo kätega, pea põlvede vahel, hingetõmbed sügavad ja aeglased.

Sisse.

Välja.

Sissse.

Vääälja.

Pendelukse tagant kuuldub Ruudi viisakat lobisemist, mis mähib ennast ümber ta aju ja seguneb tukslemisega ta meelekohtades.

„Kas te tulite bussiga?” tuks, tuks, „Ah metrooga”, tuks, tuks. „Ja sina, Lars, tulid autoga nagu tavaliselt? Kas õnnestus parkida? Jah, siin kandis peab ette vaatama, kuhu sa pargid. Kontrolörid ei halasta.” Tuks, tuks, tuks.

Nüüd on kuulda ka muid hääli, veel on saabunuid, kes lohistavad jalgu üle narmasvaiba, peatuvad ja kissitavad üles päevavalguslampide poole, enne kui Ruud nad avastab ja kaasab seltskonda peibutisega, millele vähesed suudavad vastu seista: „Sealpool on kohvi ja saiakesi.”

Aeglased, kõhklevad sammud, plastkruuside plõksud, kui need üksteise seest välja tõmmatakse, lisaks pumptermose sisin. Veronica hingamine muutub kergemaks, kuid ta ei söanda ennast siiski veel sirgu ajada. Ta vaatab alla plaaditud põrandale. Jälgib pilguga üht vuuki, mis on rasvast ja mustusest hallikasbeež. Kõik on siin rasvane, ka õhk. Kolmkümmend aastat imendunud toiduauru, mis jätab kurku soolase, kleepuva maitse.

Sumin võtab hoogu, kajades suures ruumis vastu. Buss, metroo, parkimine?

Tore, et tuli natuke vihma. Muru kasvab paremini. Muidu on suvi olnud suurepärane, eks ole? Nagu Vahemere ääres peaaegu. Kas teil on nädalalõpuplaanid tehtud?

Ta kahetseb. Kahetseb, et ei võtnud vastu pakutud lahkumishüvitist ega lasknud jalga. Tark inimene oleks just nii teinud. Jätnud kõik seljataha ja alustanud uut elu kusagil mujal. Ükskõik kus, tegelikult. Mõnes teises linnas, riigi teises otsas. Või isegi täiesti teisel maal.

Praegugi ei ole veel hilja.

Tagauks on otse ta selja taga. Tal on võti taskus. Ukse taga on tsementtrepp ja prügikonteinerid, ja siis oledki juba tänaval. Võtaks vaid paar minutit ja ta olekski väljas. Kuid ta oli andnud allkirja ja lubanud, et ta väärib uut võimalust. Oli ennast veennud, et proovib viimast korda.

Sumin saalis üha valjeneb. Pumptermos muudkui sisiseb. Hääled valjenevad anuma tühjenemise taktis. Vestlus voolab nüüd tühikäigul.

Tõepoolest. Ei tohi ilma üle nuriseda, tõesti.

Ta tõuseb püsti ja vaatab tagaukse poole. Paneb silmad kinni. Sõrmed libisevad parema käsivarre poole, küüned haaravad valgest särgiriidest kinni ja liiguvad edasi küünarnukini. Minutiga oleks ta väljas vihmamärjal asfaldil. Väljas, vabaduses. Siit ära.

Pendeluks lüüakse valla. Tuleb Ruud. Ta kükitab maha. Puudutab ta põlve.

„Kas kõik on korras, Veronica?”

Ruudi suur kämmal on soe, vanadusest tekkinud pigmendilaigud paistavad käeseljal selgelt silma. Kui vana Ruud tegelikult on? Kindlasti üle kuuekümne, pigem läheneb seitsmekümnele. Tema on siin töötanud kakskümmend aastat ning näinud ja kuulnud kogu häda ja viletsust, mida on võimalik näha ja kuulda. On oma pensioni auga ära teeninud. Aga ära ei lähe. Miks küll? Siin saab tasuta kohvi, on Veronica kuulnud teda ütlemas. Selle peale hakkab vestluskaaslane alati naerma ja see hoiab ära võimalikud uued küsimused. Tark nipp. Peaks isegi proovima.

Veronica vaatab üles mehele otsa ja manab näole naeratuse. Tõmbab siis särgivarruka tagasi randmele. Ruud arvab, et ta kardab, ja mõnes mõttes on tal täitsa õigus. Ta ongi surmani hirmunud. Hirmust kange. Aga see ei ole veel kogu tõde.

„On ikka. Ma püüan ennast ainult natuke kokku võtta. Üle korrata, mis ees ootab,” ütleb ta ja koputab kergelt põlvedel lebavat märkmikku.

„Tore.” Ruud ulatab käe ja aitab ta jalule. „Kui ammu sa viimati tööl käisidki? Kas kolm kuud tagasi?”

Kuigi nad on peaaegu nädala koos töötanud, teeskleb Ruud ikka veel, et ta ei tea lepingu pisimaid üksikasju. Nagu ei olekski see tema, kes peab kontrollima, et Veronica lepingut täidaks.

Ja nagu ikka, mängib too kaasa.

„Kaks kuud, kaks nädalat ja neli päeva. Mitte et ma just arvet peaksin.”

Ruud turtsatab naerda. „Õige jutt. Küll sa varsti näed, et erilist vahet sinu eelmise töökohaga ei ole.”

Ruud toetab teda käsivarrest, kui nad saali lähevad. Laseb siis naise küünarnukist ettevaatlikult lahti – just enne seda, kui kogunenud rahvas ümber hakkab pöörama.

Üheksa inimest, seega paar tükki rohkem, kui Veronica oli arvanud, silmas pidades seda, et on reede pärastlõuna. Kõrvalepööratud pilgud, kõverad naeratused, lühikesed tervitusnoogutused. Lootusetuse tunne lasub saalil otsekui kleepuv kile, laskub tihedalt pimedatesse nurkadesse, kuhu päevavalguslampide valgus ei ulatu, ega lase hapnikku läbi.

Veronica sunnib jälle näole naeratuse, istub toolile ja avab märkmiku. Ta südamelöögid tukslevad nüüd kurgus ja ta tajub kerget iiveldust. Sinna otseselt vaatamata, tunneb ta Ruudi pilku vastasseina äärest, kus mees seisab. Püüab mitte mõelda sellele, miks too üldse siin on.

Sügav hingetõmme. Ta püüab tajuda, mis hinges toimub. Jää on ilmeksimatult alles.

„Tere tulemast. Mina olen Veronica Lindh ja ma olen leinatööle spetsialiseerunud vestlusterapeut. Varem töötasin neli aastat põhja piirkonna kodanikekeskuses, kuid tänasest alates töötan siin teie juures linna lõunaosas.”

Ta imestab, et ta hääl nii kindel on. Kuidagi võõras, justkui ei kuulukski Veronica Lindhi hääl talle, mis mingil määral vastab ju ka tõele.

„See tugigrupp on mõeldud meile, kes on kaotanud kalli inimese, kellegi, keda me armastasime.”

Kõigi pilgud on pööratud tema poole. Veronica süda taob vastu rinnaku alla peitunud jääd. Ta kujutab ette, kuidas jää iga südamelöögiga natuke järele annab. Löök löögi järel, kuni tekib mõra, ja siis võib aimata selle all juba musta veepiiri.

„Kui ma olin neliteist, kaotasin oma ema. Ühel õhtul pani ta talvemantli taskud kive täis ja läks järvejääle.”

Nüüd ei tohi kõhklema jääda. Ei tohi peatuda ega maha vaadata. Ta hingab uuesti sisse. Külm levib rinnus aeglaselt edasi.

„Järve teisel kaldal seisis keegi mees. Hiljem rääkis ta, et ema läks otse edasi, kuigi oli selgesti kuulda, kuidas jää kumiseb ja nagiseb. Kui mees teda hõikas, siis ema peatus, jäi keset jääd seisma ja vaatas meest. Siis korraga ta kadus.”

Veronica sunnib mõtted jääaugust eemale. Kujutleb, kuidas jää selle taas kaanetab, nii ema kui ka mõra tema enda rinnus. Sellest saab otsekui tugev soomus.

Veronica köhatab, muljub kergelt märkmikku. Keegi ei märkagi, et ta käed natuke värisevad, ka Ruud mitte.

„Ema jättis meid maha,” ütleb Veronica. „Jättis maha minu isa, mu vanema venna ja minu, ning edaspidi pidime ise hakkama saama. Läks palju aastaid, enne kui mu viha tema vastu lahtus. Kuni ma enam ei esitanud talle sama küsimust, mida teie kõik esitate.”

Veronica neelatab paar korda, tundes, et verre imbub midagi, mis on tunduvalt meeldivam kui külm järvevesi. Ta sai hakkama. Ta oli teinud eneseohverduse ja nüüd on aeg saada kauaigatsetud tasu. Veronica loendab endamisi kümneni ja pöördub siis kõige lähemal istuva grupiliikme poole. See on too patsiga hallijuukseline naine.

„Palun.”

Ta noogutab naisele, kuuleb, kuidas too sisse hingab. Uus lugu, uus, kuid siiski nii tuttav.

Tütar, vähk, ei saanud kolmekümnesekski.

Veronica teeb kaastundliku näo, sirgeldab sõnad märkmikusse. Pastakas liigub kiiresti, moondades leina tindiks. Hallipäine naine nutab. Pisarad voolavad tasapisi, sedamööda kuidas lugu edasi kerib, need peatuvad hetkeks prilliraami alaserval ja jätkavad seejärel teed mööda põski alla. Sõnu on palju.

Ebaõiglane, tal oli terve elu alles ees. Tunnen temast suurt puudust.

Kui hallipäine naine lõpetab, võtab ta prillid eest ja kuivatab need odava pabertaskurätikuga ära. Voldib siis paberi aeglaselt kokku ja paneb ettevaatlikult käekotti, nagu oleksid pisarad klaasist ja nagu kavatseks ta need koju viia. Panna need väikeste läbipaistvate leinapärlitena puhvetkappi klaasi taha.

See mõte viis Veronica mõtted mujale ja juba oli hakanud rääkima järgmine inimene. See on Lars, habemega mees. Tema oli sõnakam, hääl tugevam. Veronica kiirustab märkmeid tegema. Ka tema lugu pastaka abil jäädvustama.

Naine, liiklusõnnetus, purjus autojuht, ajukahjustus, vale ravi, ei tulnudki sellest välja.

Siin pisaraid ei ole. Ainult vaen. Kibestumus. Veronica paneb ka selle märkmikusse kirja. Käsi liigub nüüd kergemalt üle paberi.

Vihkan, haudun kättemaksu, tahan kellelegi haiget teha. Silm silma vastu ... Nad kõik peavad saama oma karistuse. Roolijoodik, arstid, kõik!

Lars jääb vait ja hingab sügavalt. Alguses paistab ta tundvat kergendust, siis aga hoopis häbi. Ta pomiseb midagi, millest Veronica aru ei saa, ja vaatab süles oma käsi. Need on tugevad, mõhnalised, nahapraod on nii sügavad, et mustust ja õli ei ole neilt võimalik maha pesta. Samasugused nagu isal või onu Haraldil. Veronica enda käed on siledad ja pehmed. Pikad sõrmed, mis sobivad pastakat hoidma. Kirjutama. Nagu emal. Veronica tõrjub need mõtted eemale ja noogutab järgmisele grupiliikmele, et too oma juttu alustaks.

Sõna saavad osalejad päripäeva. Jutuga kaasnevad nuuksed, pisarad, pabertaskurätikute krabin. Veronica pastakas libiseb üle paberi, üha kiiremini ja kiiremini, nagu pulss, mis tõukab kehas liikuma mõnuhormoonid.

Tragöödia, meie perekond ei saa sellest mitte kunagi üle. Eluilmas.

Minutiosuti liigub seinakella kollasekstõmbunud numbrilaual mehaaniliselt ringi. Iga viie minuti järel takerdub nõelake mõneks sekundiks ja vabaneb seejärel valju klõpsatuse saatel.

Kui kõik lood on jutustatud, seisab viimase lehekülje kõige alumisel real suurte tähtedega see sõna, mida kõik kordavad. Küsimus, mis hõljub ruumis ja millele mitte keegi ei oska vastata, vaatamata sellele, kui palju kordi nad oma lugu ka jutustavad.

Miks?

Veronica tõmbab sõnale joone alla, kirjutab tähti ja küsimärke muudkui paksemalt üle, kuni pastakas paberisse augu teeb. Ta jätkab, kuni seinakella minutiosuti viimast korda klõpsatab ja aeg läbi saab.

Kergendus on tohutu. See seguneb endorfiinidega, mis juba ajus võimust on võtnud. Vasaku käega kobab ta taas paremat käsivart, tõmbab hajameelselt üle särgiriide ja üle pika armi selle all.

Kas ongi juba läbi? mõtleb ta. Ja seejärel: millal järgmised tulevad?