Читать книгу Valge varese anatoomia - Andrea Portes - Страница 5

Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes. Üks neid filmilikke hetki, millest arvad, et sinuga neid kunagi ei juhtu, aga siis ikkagi juhtub ja nüüd on see hetk käes.

Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see on mu ainus võimalus seda hetke peatada. See on koht, kus tundub, et kõik läheb kohutavalt valesti ja lootust ei ole, aga kuna see on film, siis ikkagi on lootust ning ees on üllatus, mis muudab kõik, kõik hingavad kergendatult ja pääsevad koju ja tunnevad end hästi ja jäävad võib-olla autos magama.

Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes, see on hetk, mida ma mäletan oma ülejäänud öödel ja päevadel ja lakke vaadates. Üle selle künka ja järgmisest alla, nende puude vahelt läbi ja koolist mööda.

Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes, selleks ajaks, kui sinna jõuan, on näha tulesid, mis vilguvad siniselt, punaselt, valgelt, siniselt, punaselt, valgelt, siniselt, punaselt, valgelt, väikesed sõõrid, mida lõikavad läbi sireenid, ja sa arvad, et suudad seda peatada, ent muidugi ei suuda, kuidas sa võisid seda üldse arvata?

Sõtkun kiiresti-kiiresti-kiiresti, see hetk on käes.

See hetk on käes ja on juba hilja.