Читать книгу Valge varese anatoomia - Andrea Portes - Страница 6

Te ei usu elu sees, mis juhtus. Okei. Alustame siis algusest.

Logan McDonoughi isa ostis talle mopeedi. See oli esimene asi.

Oletame, et Logan oleks ilmunud kümnenda klassi esimesel koolipäeval Lincolni Nebraska Poundi keskkooli, kuhu ta polnud varem jalgagi tõstnud, oma mustal mopeedil mustas mod-riietuses ja musta mod-soenguga. Ta oleks olnud pomm. Isegi kooli populaarseim tüdruk Becky Vilhauer, teise nimega Darth Vader, oleks minestanud.

Aga Logan käis siin ka varem, üheksandas klassis. Kui ta oli nohik.

Nii et saate isegi aru, et tema käitumine oli täiesti ebaseaduslik.

Ei saa lihtsalt millalgi mai ja augusti vahel otsustada, et muudad kogu oma identiteeti, teed hüppe friigist lahedaks tüübiks, hangid endale süsimusta soengu, tõmbad jalga süsimustad teksad, võtad kakskümmend naela maha ja sõidad Vespaga. Mitte mingil juhul. See on täiega reeglite vastu ja kõik teavad seda.

Oh seda jultumust! Becky Vilhauer ei kavatsenud seda niisama jätta. Tean seda, sest Becky oli otse minu kõrval, kui Logan kooli juurde jõudis, ja te oleksite pidanud nägema, kuidas ta suu ammuli vajus. Ta oli tõsiselt tige.

Kui te panete imeks, mida tegin mina otse Becky ehk mustade jõudude kõrval, siis olin seal põhjusel, et olen siinses hierarhias kohal number kolm. Mul pole vähimatki lootust oma positsiooni parandada – miks, sellest räägin hiljem. Ent number kolmeks ma jään ning nagu mulle pidevalt meelde tuletatakse, on mul vedanud, et sellelgi kohal olen.

Number ühe ja kolme vahel on Shelli Schroeder. Number kaks. Shelli on mu parim sõbratar, kuigi ta on paras lipakas. Ta rääkis mulle midagi, mille oleksin otsemaid tahtnud unustada, ning nüüd räägin ma teile ja ka teie soovite, et poleks seda kuulnud. Ta on paras ameleja ja teeb keskkooli rocker’itega koguni seda vana sisse-välja värki. Nagu jumala tihti. Ükskord ütles ta mulle, et Rusty Beck olla öelnud, et Shellil „on suurim vitt, mida ta on eales keppinud”. Väkk. Püüdke seda mitte kuulda. No ei, see pole võimalik. Muide, Shelli rääkis seda mulle nii, nagu olnuks see kompliment. Mul polnud südant talle öelda, et olen päris kindel – sedamoodi ta endale lõpupeoks kaaslast ei hangi.

Shelli meeldib mulle, kuid on suht kentsakas, kuidas ta oma silmalainerit kasutab. Ta tõmbab mõlemale silmale ringi ümber, nii et sind vahib kogu aeg kaks musta mandlit. Anuvalt. Shelli välimuses on kindla peale midagi säärast, mis tekitab tunde, et sa peaksid teda kuidagi aitama. Võib-olla seepärast need rocker’id aitavadki tal alati riideid seljast heita.

Okei, põhjus, miks ma olen number kolm ega saa unistadagi sellest, et võiksin olla number kaks või üks, on selles, et mu isa on rumeenlane ja näeb välja nagu krahv Chocula. Tõsiselt. Ta näeb välja nagu vampiir. Pole tähtis, et me ei näe teda iial ning et ta elab pool aega Princetonis ja pool Rumeenias. Sellel pole tähtsust. Tähtsus on vaid sellel, et ta andis mulle kentsaka perekonnanime: Dragomir. Ja kõige krooniks veelgi kentsakama eesnime: Anika.

Anika Dragomir.

Nii et näete ise – ei mingit lootust.

Katsuge käia Jennyde ja Sherride ja Juliede koolis säärase nimega nagu Anika Dragomir. Laske käia! Tehke proovi!

Aga praegu pole asi selles. Praegu ei suuda keegi uskuda, kuidas Logan koolimaja treppi sõidab.

Nagu viimase peal.

Ja mis veelgi parem, ta isegi ei märka Becky Vilhauerit, kui see teda ja tema uut mopeedi põrnitseb.

„Ja siis? Et nüüd on ta siis ratastel nohkar?”

See ongi kogu selle värgi juures kõige kentsakam: isegi Shelli paneb seda tähele, mida ta mulle ka hiljem meie lõputul, tõsiselt lõputul nagu-lastekaitse-peaks-sellele-tähelepanu-pöörama-lõputul koduteel räägib.

Logan ei märkagi, mida Becky ütleb, sest ta ei vaata Becky poolegi. Ja ta ei vaata ka Shellit. Ei, ei.

Logan McDonough – gooti romantiliseks kangelaseks muutunud nohkar – vaatab mind ja ainult mind.