Читать книгу Valge varese anatoomia - Andrea Portes - Страница 8

Mu boss ei tea, et ma mürgitan teda.

Ärge nüüd kadedaks minge, aga me saime Shelliga töökoha Bunza Hutis. Me peame kandma sidrunivärvi vuhvelpolosid, hallikasrohelisi lühikesi pükse ja erkkollaseid tosse. Me peame seda tegema. Igas. Vahetuses.

Seista tuleb jäätisemasina kõrval, muidu oled kogu aeg turvakaamera pildis ja see on privaatsuse rikkumine või mis iganes.

„Bubba meelest mängid sa raskesti kättesaadavat,” ütleb Shelli.

Turtsatan. „Mind on raske kätte saada, kui su nimi on Bubba.”

„Neil on reedel pidu, me peaksime minema.”

„Nad lihtsalt püüavad oma viinereid meie sisse torgata.”

„Sa oled sihuke peps.”

„Aga nad ju püüavad.”

„Mõnele tüdrukule meeldib säärane värk.”

„Näiteks mõnele Shelli-nimelisele tüdrukule?”

Härra Baum, kellel pole aimugi, kui pilves ta on, torkab pea tagaruumist välja.

„Tüdrukud, kas ma maksan teile piimakokteilide joomise eest?”

Te oleksite pidanud seda tüüpi nägema, enne kui ma hakkasin oma ema vaaliumitablette purustama ja bossi lõpututesse kohvitassidesse segama. Härra Baum oli täiega sitakott. Eriti Shelliga. Tundus, nagu oleks abitu anuv pilk Shelli mandlikujulistes silmades härra Baumis midagi süüdanud, nii et ta haistis verd. Ta piinas Shellit. Kui Shelli põrandat pühkis, käskis boss tal seda pesta. Kui ta pesi, käskis boss pühkida. Kui Shelli klientidele naeratas, ütles boss, et ta on liiga sõbralik. Kui Shelli ei naeratanud, ütles boss, et ta ei ole piisavalt sõbralik. Must pidanuks olema valge ja valge must ning ükskõik mis, Shelli oli ikka lollpea. See tüüp on sotsiopaat. Ühel päeval ajas ta Shelli nutma, öeldes, et Shelli lühikesed püksid vajavad triikimist ja tema ise peaks kümme naela alla võtma. See oligi päev, mil ma sain aru, et midagi tuleb ette võtta.

Nii et nüüd ma siis uimastan teda. Esimene asi pärast töölesaabumist.

Nõks on tähelepanu kõrvalejuhtimises. Ma ei saa ju lihtsalt ema vaaliumi pulbriks teha ja tema kruusi poetada. Olete päris segi või?

Ta märkaks seda otsekohe. Tableti pulbriks pressimise ajal tuleb ise kliendiga lobiseda. Ja muidugi on siis veel doseerimise probleem.

Vaat mis juhtus esimesel korral. Umbes viie nädala eest, hooajaeelsete jalgpallivõistluste esimesel pühapäeval, oli härra Baumil pohmakas ning tegemist oli praktiliselt hädaolukorraga, sest ta oli täielik tõbras.

Ta tohterdas tagaruumis oma pead ja mina lobisesin ees ühe väga kena perekonnaga Platte’ist.

„Oi, küll näeb Huskers kõva välja!”

Prõks. Prõks.

„Tundub, et tänavu tuleb meie aasta.”

Prõks. Prõks. Prõks.

„Soonersil pole sel aastal mingit võimalust.”

„Tõsi ta on. Andke tuld, Suured Punased!”

Vala kohv kruusi.

Doseeri. Doseeri. Sega, sega, sega.

Ja siis suundub rõõmus perekond Platte’ist laua juurde, härra Baum saab oma kohvikruusi ja kõik on täiuslik.

Ainult et.

Viieteist minuti pärast kuuleme mütsatust.

Shelli vaatab mind oma mandlisilmadega, ta nägu ei olegi enam, ainult silmad.

Mina vaatan teda ja me mõlemad teame, et olukord on tõsine.

„Mine vaata.”

„Ei, mine sina.”

„Mina ei saa minna. Sa tead, kuidas ta mind vihkab. Ta lööb mu maha. Kui ta juba surnud ei ole.”

Shelli jutus on iva.

„Olgu, aga kui me läheksime mõlemad?”

„Nagu koos?”

„Jah, nagu koos.”

Ja nüüd hoiab Shelli mu käsivarrest.

„Shelli, praegu pole õige hetk mulle ligi ajada.”

„Pea suu!”

„Ma tean, et olen ülikuum, aga meil on siin kriisiolukord.”

Ma ei saa sinna midagi parata. Shellit narrida on liiga lõbus. Pealegi on ta kristlane, nii et kui härra Baum on surnud, tähendab see talle igavest needust Peltsebuli lõugade vahel, mind aga pannakse lihtsalt koduaresti.

Selleks ajaks, kui me taha kontorisse jõuame, ei ole härra Baumist näha midagi peale jalalabade. Tal on jalas tuttidega kingad, mis peaks olema piisav põhjus tema mürgitamiseks, kuid liikumise täielik puudumine annab kahtlemata põhjust muretsemiseks.

„Kas ta... kas ta...?”

„Kui on, Shelli, siis peaksid sa minu meelest tõesti oma käed ära koristama. Surnut tuleb austada. Pealegi võib ta zombina üles tõusta.”

„Jumal hoia, Anika, pea suu!”

„Ja ma ei arva, et sa peaksid zombi juuresolekul jumala nime ilmaasjata suhu võtma.”

„Anika, tõsiselt, lõpeta...”

„Kuule, pole mingit võimalust, et ta on surnud.”

„Oled kindel?”

„Ee... jah.”

„Nuusuta teda! Ta haiseb nagu viinaauk!”

„Nagu viina täis auk?”

„Ei. Nagu viinavabrik. Tead küll, nagu kummivabrik.”

„Ma ei usu, et on olemas säärane koht nagu kummivabrik.”

„Shelli, keskendu. Sa pead kontrollima, kas ta on surnud.”

„Mina ei kontrolli. Kontrolli sina.”

„Ma ei saa. Kui ma lähemale astun, võib ta mind hammustada. Me mõlemad teame, et ma olen rumeenlane, ja kui ebasurnu mind hammustab, siis saab minust otsekohe vampiir. Siis pole sul mingit lootust.”

„Mina igatahes ei kavatse...”

„Sul pole mingit võimalust, Shelli! Minu iidne veri saab sinust jagu. Tõenäoliselt sa lihtsalt haihtud.”

„Ma ei saa seda teha, Anika!” Shelli peaaegu nutab.

Härra Baumi tupsudega kingad on endiselt liikumatult paigal.

„Tegelikult on ainus lahendus see, et me vaatame korraga.”

„Okei.”

„Okei?”

„Jah, okei.”

Shelli haarab mu käsivarrest ja me astume lähemale nagu kaks kassipoega, kes uurivad maas lebavat ninasarvikut.

Me oleme peaaegu üle härra Baumi kiilaneva pea kammitud juuste kohal, kui ta äkki nii valjusti norskab, et see lennutab meid tagasi teise ruumi.

Jessas!

Oskab see tüüp alles norsata!

„Mida me teeme?! Mida me teeme?!”

„Noh, ma ei tea, Shelli. On kaks võimalust. Me kas... rebime end lõhki süütundest, et oleme ilmselgelt kohutavad inimesed... VÕI... me tunnistame, et härra Baum on tänaseks rivist väljas, teeme paar jäätist ja ühe pilakõne sellele kuumale uuele väitlusõpetajale.”

„Tõsiselt? Kas me ei peaks kuhugi helistama?”

„Jah, me peaksime helistama sellele kuumale uuele väitlusõpetajale ja küsima, kas ta teab seda Police’i lugu noorest õpetajast, kes on kooliplika fantaasiate objekt...”

„Sa oled hull.”

„Hull väitlusõpetaja järele.”

Just nii, mu daamid ja härrad, juhtub, kui ei pööra tähelepanu vaaliumidoosidele.

Sestsaati olen oma tehnikat täiustanud ja rohkem intsidente pole olnud. Ent nagu te isegi aru saate, on igas tõrvapotis ka meetilk, ning antud juhul on meetilk see, et alates vaaliumi kasutuselevõtust on härra Baumi käitumine oluliselt paranenud.Nagu tänagi. Ta jätab meid täiega rahule, istub arvatavasti oma laua taga, lehvitab sõrmi näo ees ja imetleb psühhedeelseid virvendusi. Kuid parajasti pole see oluline, oluline on, et jõudeajal haudusin ma välja plaani, mis peaks minu meelest meie halloween’i, koolikokkutuleku ja pühadeaega märgatavalt parandama.

„Minu meelest nuputasin ma välja, kuidas sellest urkast näpata.”

Shelli lõpetab leti nühkimise. Ta silmad lähevad suureks. Ta näeb tõesti välja nagu hirv autolaternate valgel.

„Kas sa räägid tõsiselt?”

„Jah. Okei, nii et... kaamera on kassa peal, eks ole?”

„Mhmh.”

„Nii et me peame lööma kassast läbi väiksema summa, kuid võtma kliendilt õige hinna, jah?”

„Vist küll.”

„Ja panema siis lihtsalt kogu raha kassasse, nii et kaamera ei näe midagi, eks?”

„Jah?”

„Aga pidama ise kogu aeg vahe kohta arvet.”

„Ma ei saa aru.”

„Okei, oletame, et Bunza eine on neli dollarit.”

„Jah?”

„Nii et me võtame kliendilt neli dollarit, aga kassast lööme läbi ainult kolm.”

„Okei.”

„Aga kui sa seda teed, nagu kohe, kui sa seda teed, paned vahe kirja.”

„Okei.”

„Nii et paned kirja ühe dollari, jah?”

„Vist küll...”

„Ja siis me lihtsalt peame kogu päeva vahe kohta arvet.”

„Okei ja siis?”

„Okei, siin on igal pool kaamerad, eks ole?”

„Jah.”

„Nii et kui me õhtu lõpus raha pihta paneme, siis tuleb seda teha seal, kus kaameraid ei ole, jah?”

„Jah...”

„Nii, ja kus ei ole kaameraid?”

„Ma ei tea.”

„Mõtle.”

„Ma ei tea! Sa ajad mu närvi!”

„Shelli, ma lihtsalt üritan meie elatustaset tõsta.”

„Okei, noh, lihtsalt ütle mulle või... See on alatu, sa nagu eputad või midagi.”

„Okei. Vastus on... kaamerat ei ole... trepil.”

„Millisel trepil?”

„Sellel, kustkaudu raha õhtul ära viiakse.”

„Oh...”

„Mõtle ise, see on täiuslik. Sa ei tee muud, kui võtad vahe, mida sa arvepidamise järgi tead, pistad taskusse ja paned ülejäänu seifi. Täiuslik, on ju?”

„Ma ei tee seda.”

„Okei, sa ei pea seda tegema. Lihtsalt kata mind, okei?”

„Mis mõttes kata?”

„Lihtsalt saad aru, juhid härra Baumi tähelepanu mujale või midagi säärast.”

„Kuidas ma ta tähelepanu mujale juhin?”

„Ma ei tea. Näitad tissi?”

„Rõve!”

„Ma tean. Ta on rõve jah.”

„Ja pasapea!”

„Just nimelt, Shelli.” Panen talle käe õlale. „Sellepärast me temalt näppamegi. Sest ta on pasapea.”

Kas te suudate uskuda, et keset kogu mu salaplaani pidamist lüüakse uks lahti ja välja ilmub Logan McDonough? Shelli nookab peaga ja seal ta ongi, kohe kassa juures, ja toetub letile.

„Ee. Ma võtan koka. Ja friikad.”

„Sa ei taha Bunzat ega midagi?” küsin mina.

Me peame seda küsima. Tegelikult on mul suva.

„Ei.”

„Olgu, ee... see teeb... kaks dollarit ja seitseteist senti.”

Ta isegi ei ütle midagi. Ta lihtsalt paneb paberraha ja mündid letile.

„Oh, täpne raha, tänan.”

Ta isegi ei vaata mind. Nagu oleks ta täielikult muutunud või midagi.

„Kas ma saaksin rääkida juhatajaga?”

„Ee. Mida?”

„Palun, ma tahaksin rääkida juhatajaga.”

Oh jumal, kas sa arvad, et ta kuulis mind, mõtlen endamisi. Kas ta kuulis mu saatanlikku plaani Bunza Hutilt näpata ja kavatseb nüüd keelt kanda?

„Ee... okei, muidugi.”

Shelli ei ole enam inimene. Ta on vaid kaks hiidsilma, mis seisavad limonaadiautomaadi kõrval. Ja jõllitavad.

„Härra Baum? Ee... siin on keegi teie juurde...”

Härra Baum tuleb välja, võtab oma Bunza-kaabu peast ja seisab seal nagu jahukott. Jumal tänatud, et pole see päev, kus me oleksime ta peaaegu surnuks mürgitanud. Täna ta suudab vähemalt püsti seista. Ja kõndida.

Logan hakkab rääkima. Äkki on ta nagu tüüp „Sesame Streetist”.

„Tere päevast, sir. Tahtsin teile lihtsalt öelda... teil on siin tõeliselt väljapaistev töötaja, kellel on täiesti potentsiaali saada keskastme juhiks.”

Millest. Ta. Räägib?

Härra Baum noogutab täielikus segaduses.

„Mitte kunagi pole friikartuleid serveeritud säherduse armastusega. Säherduse lahkusega. Ja ma tõesti arvan, et peaksite tundma uhkust, et see noor daam kuulub Bunza perre. Mina annan talle viiest tärnist viis. Klienditeeninduse eest. Ja üldise sõbralikkuse eest.”

Nüüd võtab Logan oma friikad ja joogi ning hõljub välja, jättes Kagu-Lincolni Bunza eesleti vaikusse.

Härra Baum pöördub minu ja Shelli poole.

„Mõni teie sõber?”

Raputame mõlemad Shelliga ägedalt pead. „Ei-ei-ei,” kuigi ma ei ole päris kindel, miks.

„Nojah, tubli töö siis. Hästi tehtud.”

Ta läheb tagasi Bunza-liha segama. Meie Shelliga seisame, põrnitseme teineteist kaks sekundit ja pahvatame siis naerma.

„Mis SEE veel oli?”

„Ma tean!” Ka Shelli ei suuda seda uskuda.

„Tõsiselt?”

„MA TEAN!”

Nüüd suudame me ennast vaevalt vaos hoida. Me ei tohiks enam Bunza vormi kanda. Me ei esinda enam firmat vastutustundlikult.

„KELLE-legi sa meeel-did,” leelutab Shelli.

„Pea suu!”

„Ja tead mis...?”

„Ära hakka pihta. Ära parem proovigi.”

„Minu meelest meeldib tema sulle ka.”

„Ei. Ei meeldi.”

„Meeldib küll. Täiega.”

„Ei, ma vannun jumala nimel, ei meeldi.”

„Jah? Kas see tähendab, et sina ei anna talle viit tärni viiest?”

Muidugi pean ma Shellit käterätikuga viskama. Taevas, milline kergendus, kui Beckyt kambas ei ole. Meie Shelliga oleme vabad, kui Becky on ära, tegemas seda, mida ta parajasti teeb. Ilmselt ennast peeglist vahtimas. Kuid praegu ei ole sellest lugu. Loeb vaid, et see, mida Logan McDonough äsja tegi, oli lahe. Ja pentsik. Ja võib-olla on ta hoopis huvitavam, kui mina või keegi teine arvata oskas.