Читать книгу Ravimine looduse väega - Andreas Michalsen - Страница 6
Otsus alternatiivmeditsiini kasuks Minu teekond loodusmeditsiini juurde
ОглавлениеOlen pärit arstide perekonnast. Või veelgi hullem, loodusraviga tegelevate arstide perekonnast. Patsiendid on minu ravimeetoditega üldjuhul rahule jäänud, ent arstide seas on enda selliselt tutvustamine siiski endiselt veidi riskantne. Tihti võib kuulda, kuidas me kasutavat nn koduseid ravivõttekesi, millel puudub teadusalus. Paljud minu kolleegid ei teagi, kui palju on uuritud loodusravi protsesse ja mõju ning et näiteks USA-s on loodusravist saanud arstiteaduse uus suund, mida olulisel määral ka riiklikult edendatakse ja toetatakse. Sageli jäetakse kahe silma vahele tõsiasi, et Saksamaal on juba väga mitmete ülikoolide juures loodusravi professuurid ning et loodusravi aluspõhimõtted kuuluvad kohustusliku osana meditsiinihariduse juurde.
Samuti jäetakse mainimata, et nn koolimeditsiin on nii mitmeski mõttes omadega ummikusse jõudnud. Kui küsimus on elus või surmas, on erakorralise meditsiini saavutused unikaalsed nii intensiivraviosakonnas kui operatsioonisaalis. Ent tänapäeval pöördub suur osa patsiente arsti poole hoopis seetõttu, et üks või teine krooniline haigus mõjutab rängalt nende elukvaliteeti. Ja siin ei ole koolimeditsiinil kuigi palju pakkuda – seda põhjusel, et laiem ning üldisem taust jäetakse tähelepanuta ja keskendutakse üha kitsamatele erialateadmistele, kus arstid oma erialast lähtudes ravivad ravimite abil mitmeid üksikuid aspekte, mis leevendavad küll lühiajaliselt sümptomeid, kuid tekitavad pikemas plaanis hoopis uusi probleeme – kõrvalnähud, ülediagnoosid, üleravimine või ravivead.
Suurel pildil, võimalikul ühisel nimetajal, haiglates ja arstipraksistes sageli esilekerkival nn terviklikkusel ei ole selles süsteemis mingit võimalust. Kõigest hoolimata ei ole see meditsiini siiani piisavalt motiveerinud ega ärgitanud kriitilise pilguga kitsaskohtadel peatuma. Või analüüsima, kuidas püsisid tervendamisega seotud teadmised elus aastatuhandeid, samas kui ravimipõhine arstiteadus – mis ju ongi nn nüüdismeditsiini kandetalaks – on juba saja aastaga jõudnud nii mõneski asjas päris nõutusse seisu.
Loodusravi eesmärgiks on tugevdada patsiendi enesetervenemise võimet. Ravi edukust ja patsiendi paremat enesetunnet põhjendavad paljud minu kolleegid üleolevalt platseeboefektiga – selle all peavad nad silmas, et tegemist on n-ö ettekujutusega. Ja seda ainult seetõttu, et patsiendil on õnnestunud saavutada midagi, millega tehnoloogiline meditsiin hakkama ei saanud. Tüüpiline suhtumine arstiteaduses, mis keskendub ainult haigustele, mitte aga haiguse all kannatavatele inimestele.
80% kõigist patsientidest otsivad abi alternatiivsetest ravimeetoditest ning pooldavad sageli loodusravi.
Veepreester Kneippi traditsioon
Meie peres ei keskendutud kunagi haigustele, vaid alati patsientide ressurssidele. Alguse sai see juba minu vanaisast, kellel oli arstipraksis Bad Wörishofenis, Švaabimaal Baieris, kus Sebastian Kneippi (1821–1897) eestvedamisel sai kuulsaks veeravi.
Juba 19. sajandi teisel poolel kannatasid inimesed tööstustamise ning üha rohkeneva linnastumise tagajärjel kehaliste probleemide all ning tundsid end haiglastena. Veepreester, nagu Kneippi hüüti, näitas neile, mida nad oma sisemise tasakaalu taastamiseks ja tervemaks saamiseks ise teha saavad. Kneippi usk patsientide enesetervenemise võimesse – tänapäeval nimetatakse seda kehaliseks ja hingeliseks ressursiks – innustas minu vanaisa niivõrd, et ta otsustas õppida arstiks.
Tema poeg Peter Michalsen jätkas sama traditsiooni. Pärast õpinguid Würzburgis ja Wörishofenis ning residentuuri tol ajal loodusravi ja homöopaatia rakendamise poolest tuntud Stuttgarti Robert-Boschi haiglas sai minu isast üks neid Württembergi arste, kellel oli loodusravi praktiseerimiseks ametlik, arstide liidu väljastatud lisakvalifikatsiooni tunnistus. Samuti oli tal õigus koolitada teisi selle valdkonna arste. Võib uhkusega öelda, et mu isa oli loodusravi teerajaja.
Kneippverein Bad Waldsee kodulehelt võib lugeda, et mu isa oli loodusravi teadmiste veendunud järgija, kes alustas 1955. aastal arstina tööd Bodensee lähedal asuvas väikeses kuurordis. Kuus aastat hiljem sündisin seal ka mina. Väikesena oli minu meelest väga vahva, et meil olid kodus Kneippi raviprotseduuride läbiviimiseks vastavad jalavannid ja voolik enda külma veega kastmiseks. Vähem tore oli see, et seitsmeaastaselt haigestusin ma kogu karastamisest hoolimata raskekujulisse bronhiiti.
Kodusest loodusravist ei piisanud ja isa viis mu Põhjamere äärde, Sylti saarele, kus pidin ühes raviasutuses iga päev soolaauru sisse hingama, samuti soolveega kuristama ja isegi klaasikese soolvett jooma. Minu kui lapse jaoks olid kõige hullemad aga mereveega ninaloputamised – kohutav. Bronhiidist saime siiski jagu. Tegemist oli esimese loodusravi tagajärjel toimunud muutusega, mida sain kogeda omal nahal.
Igal reedel oli mu isal kombeks teha kaerakördi või nisuidude päeva ja neil päevadel ei söönud ma midagi muud. Lõuna ajal istus isa meiega koos laua ääres ja rääkis palju oma patsientidest, sellest, kes mille all kannatas ja mida ta nende aitamiseks tegi. Mulle avaldas see sügavat muljet ja mõju, nagu ka see, kui erinevad olid diagnooside taga peituvad elulood – isa küsis seda patsientidelt alati, kuna see oli ravi määramisel oluline.
Minu esimese loodusravipõhise muutuse taga oli Põhjamere karastav kliima.
Mis on nn õige meditsiin?
Hoolimata paljudest edulugudest – ja Bad Waldsee Kneippvereinis peetakse isa tööd siiani hea sõnaga meeles – pidi mu isa pidama maha väga palju lahinguid. Teised arstid kirtsutasid nina ning andsid mõista, et peavad seda, mida tema teeb, täielikuks jamaks. Bad Waldsee oli 10 000 elanikuga väike linnake ja tookord käisid arstid üksteisel aeg-ajalt külas. Iga paari kuu tagant olid nad seetõttu meie juures, kõik need kivikõvad koolimeditsiini arstid, ning ma mäletan, kuidas mu isal oli vahel raske jääda rahulikuks, kuna teised ei võtnud tema tööd kuigi tõsiselt. Isa tundis, et peab end pidevalt tõestama ja näitama, et ka tema on nn õige arst. Võib ka olla, et kallid kolleegid olid lihtsalt pisut kadedad, sest patsiendid hindasid isa kõrgelt. Paljud sõitsid isegi kaugelt kohale, et lasta isal end loodusravimeetoditega ravida. Mu emal olid isa aitamisega praksises käed tööd täis.
Patsiendid soovisid ravi puhul isikupärast lähenemist, terviklikku käsitlust, mõistmist ja suhtlemist.
Arstide suhtumises ei ole ka praegu kuigi palju muutunud: loodusravipatsientide nõudlus ja soovid on olnud pikalt vastuolus arstidest kolleegide suhtumise ning tunnustusega. Kui ma 2006. aastal DuisburgEsseni ülikoolis habilitatsiooni sooritasin, st omandasin dotsendi õiguse pidada ülikoolis loenguid, kirjutas endine meditsiiniteaduste dekaan kõigile teaduskonna liikmetele minu dotsenditegevuse teemal kirja: „Loen imestusega protokollist, et teaduskonna nõukogu on kinnitanud avatuks dr Andreas Michalseni habilitatsioonitegevuse. Härra kolleegi taust on loodusravi ja holistilise meditsiini kliinik. Kas teaduskond on ikka endale selgeks teinud, millega sellises kliinikus täpselt tegeletakse? Minu soov oleks, et minu endine teaduskond oleks kursis selle n-ö nurgameditsiini probleemidega ega tegeleks akadeemilise kaasamise kaudu selle edendamisega.“ Kirjas leidus väljendeid, nagu kõlav fraseoloogia ja šarlatanlus. Tuul on pöördunud: praegu tunnustatakse loodusravi ka mainekates ülikoolikliinikumides, nagu Charité.
Esialgu õppisin ma ülikoolis rahvamajandust ja filosoofiat – otsisin vastust küsimusele miks, soovisin mõista asjade omavahelisi seoseid, sest olin selle vastu alati huvi tundnud ja see huvi ei kadunud ajaga kuhugi. Muuhulgas tundus arstiteadus millegi sellisena, kus õnnestuks rakendada teooriat väga praktiliselt, vahetult ja iga päev. Nagu paljud noored arstiks või sotsiaaltöötajaks saada soovivad inimesed, tahtsin ka mina teisi aidata. Muidugi on ka võimalik, et ma jätkasin lihtsalt perekonna traditsiooni, kuid igal juhul leidsin ennast ikka ja jälle bioloogia loengutest ning sain aru, et mulle meeldivad need kõigest hoolimata üha rohkem. Niisiis, ikkagi meditsiiniõpingud.
Inimese keha uuendab rakke pidevalt.
Koolimeditsiini võhiklikkusse suhtusin juba tudengina võimalusel teatud üleolekuga – olin saanud kodust kaasa juba üsna korraliku kogemuspagasi, mulle olid teada asjad, millest minu professoritel ning õppejõududel tegelikult õrna aimugi polnud. Samuti olin ma lugenud Jean-Jacques Rousseau’d ja Hermann Hesset, Adalbert Stifterit ning Henry David Thoreau’d – raamatuid Lebensreform’i (elulaadireform) kohta, mis pidas loodust hea ja tervisliku elu aluseks.
Need mõnes mõttes üsna romantilised arusaamad mõjutasid mind kindlasti palju rohkem kui René Descartes, kelle inimese-masina teooria ei tundunud mulle – nagu ka paljudele teistele loodusraviga tegelejatele – kuigi sobiva alusena uskumatult keerulise ja iseenda eest hoolt kandva inimkeha kirjeldamiseks. Ma ei ole oma elus siiani veel juhtunud kohtama autot või jalgratast, mis end ise parandada suudaks, vastupidi inimkehale, mis juhib iga sekund väga teadlikult äärmiselt keerulisi ja lugematuid enesetervenemismehhanisme. Kodus olin näinud, milliseid lahinguid pidi isa pidama, aga mäletan hästi ka tänulike patsientide toodud lillekimpe ja kommikarpe. Nägin oma silmadega, et loodusravi on tõhus meditsiin, ent seda ei tunnustata, nii nagu peaks. Võimalik, et just see äratas minus võitlusvaimu, tekitas trotsi ja tahet vastu hakata.
Vahepeal on arstiteadus edasi arenenud ja muutunud, suuri edusamme on tehtud üllatuslikult eriti molekulaarbioloogias. Tookord kaheksakümnendatel, kui ma ülikoolis käisin, oli teadlaste maailmapilt siiski veel äärmiselt masinlik. Praegu tundub see peaaegu absurdsena. Mäletan näiteks, kuidas ma internatuuri ajal esitlesin ühes iganädalases aruandes uurimust, mille kohaselt võib psüühiline stress põhjustada infarkti. Mind naerdi välja: „Michalsen, kuidas te seda endale ette kujutate?“ küsiti minult silmanähtava irooniaga. „Muretsemine tekitab siis vereklompe või kuidas?“
Nüüdseks on arvukad uurimused kinnitanud, et muretsemine ja viha võivad tõepoolest artereid ahendada, tekitada veresoonte ummistumist ja sellega ohtlikke, südameinfarkti põhjustavaid vereklompe.
Muretsemine ja viha ahendavad artereid, mis tekitab veresoonte ummistumist ja see omakorda võib põhjustada ohtlikke vereklompe.
Aeg, mil minust sai arst, langes kokku ajaga, mil kogemuspõhine meditsiin liikus tõenduspõhise meditsiini poole – väljakutse, millega tegi algust kanadalane David Sackett, kes sellega ka rahvusvahelist tuntust kogus. Veel sai peaaegu pooljumala seisuses arst, tema eminents, teha, mida ta ise paremaks pidas (ja oma õpikute kaudu ka levitas). Kuid siis hakati temalt korraga nõudma uurimistööde tegemist ja viitamist hästi ning süstemaatiliselt dokumenteeritud kliinilisele praktikale, mis valitud ravile ka tõepoolest kasuks tuli.
Ühest küljest tõi see arstide tegevusse rohkem mõistuspärasust, teisest küljest oli aga tulemuseks see, et vettpidava uurimuse puudumisel hakkas arstiteadus eirama ka kõiki tavapäraseid teadmisi ja tarkusi. Näiteks tõsiasi, et soojade jalgadega on lihtsam magama jääda kui külmade jalgadega. Samuti teab iga arst oma kogemusest, et lein või muretsemine võivad põhjustada n-ö murtud südant, aga kuna selle tekkemehhanismi ei osatud selgitada, siis neid kogemusi lihtsalt eirati. Hiljem sai muuhulgas selgeks, et peamiselt uuriti nähtuseid, kus investeering end n-ö ära tasus, seda ka patendiravimite puhul. Kuumade jalavannide pealt ei teeni ilmselt kuigi suurt raha ja nii ongi rahastuse saamine teadusuuringute läbiviimiseks keeruline.
Haiged inimesed võtavad sageli liiga palju ravimeid. Alati saab enne välja selgitada, mis kasu tabletist õieti on.
Minu tolleaegne ülemus Walter Thimme oli siiski alati avatud uutele teadmistele. Tegemist oli väga suurte kogemustega professoriga, kes oli samas orienteerunud ka teaduslikult põhjendatud meditsiinile ning katsetas iga visiidi käigus alati patsiendi ravi. Samuti oli ta farmaatsiakriitilise ajakirja Der Arzneimittelbrief üks väljaandjatest ning selgitas mulle, kuidas just krooniliste haiguste käes vaevlevad inimesed võtavad liiga palju ravimeid ja kuidas alati tuleb välja selgitada, millist abi patsiendil igast tabletist tegelikult on. Meil olid temaga väga tulemusrikkad arutelud ja üha sagedamini juhtus, et ta kuulas hoolega minu argumente, lisas omapoolse kriitilise märkuse ja tegi siis ettepaneku: „Kirjutage sellest ometigi artikkel …“ Nii sain ma kirjeldada ravimtaimede mõju või selgitada toitumise tähtsust.
2001. aastal, kui Thimme lahkus, palus ta mul teha ettekande alternatiivmeditsiinist kardioloogias. Ühendatuna koolimeditsiiniga oli tegemist väga positiivsete tulemustega. See veenis mind, et oleme õigel teel ja et loodusraviga on mõtet edasi tegeleda.
Inimese kogu elukäigu jälgimine
Olin oma kursusel ainuke, kes oli pärit traditsiooniliselt loodusraviga tegelevast perekonnast, kuid meil oli töörühm, kus me tegelesime Viktor von Weizsäckeri töö uurimisega. Tegemist on Richard von Wiezsäckeri onu ja psühhosomaatilise meditsiini ühe alusepanijaga. Viktor von Weizsäcker esindas antropoloogilis-biograafilist lähenemist anamneesile – ta pidas vajalikuks võtta ravi määramisel arvesse inimese kogu elukäiku. Meie töörühm koosnes väga kirjust seltskonnast, siin olid tulevased sisearstid, neuroloogid ja psühhiaatrid, mõnedega neist oleme siiani heades suhetes. Nad kõik püüdsid näha tervikpilti ja mitte ainult üksikasju. Ning ka mina olen alati arvanud, et traditsioonilisi teadmisi ja nüüdismeditsiini ei peaks teineteisele vastandama, vaid ideaalis võiksid need üksteist täiendada.
Berliini Humboldti ülikooli kliinikumi kardioloogia- ja sisehaiguste osakond, kus ma õppisin, oli suur – 120 voodikohta, kiirabiauto, intensiivravipalat – ja põnev, kõigi võimalustega, mida arstiteadusel on pakkuda. Meie professor oli väga teaduspõhise lähenemisega, igaks esmaspäevaks pidime olema lugenud uusimaid ja olulisi artikleid ajakirjast New England Journal of Medicine ja seminaris nende üle arutlema. Mulle meeldis selline teaduslik lähenemine väga. Meie osakonnas praktiseeriti äärmiselt vastutusrikast koolimeditsiini, kuid samas ei mindud liiale – mitte igaüks, kes sai ASS-i verevedeldajana, ei saanud automaatselt juurde maoravimeid. Ja mitte kõiki patsiente, kes kurtsid valu üle rinnas, ei saadetud kohe südamekateetrit paigaldama. Selle asemel tehti teaduslikult objektiivne analüüs, mis oli samas individuaalne ja subjektiivselt kontrollitud.
Traditsioonilised teadmised ning nüüdismeditsiin ei pea teineteisele vastanduma, vaid võiksid ideaalis üksteist täiendada.
Kahjuks on kardioloogia niisugustest asjalikest standarditest kaugenenud. Kuna kliinikud teenivad südamekateetrite paigaldamisega raha, pannakse praegu Saksamaal neid väga kergekäeliselt – 100 000 elaniku kohta aastas 624 kateetrit. Teistes OECD-riikides tehakse seda keskmiselt vaid 177 korral. Kas ehk seetõttu, et sakslaste eest kantakse paremat hoolt? Paraku mitte selles asjas, sest statistika näitab ka, et kateetri paigaldamisega ei ole kaasnenud keskmise oodatava eluea tõusu. Akuutse südameataki korral võib koronaararteri laiendamine päästa elu, ent mitte siis, kui seda, nagu sageli juhtub, tehakse profülaktika mõttes.
Miks siis ikkagi viiakse läbi profülaktikat, mis sisendab patsientidele, et nende veresooni on võimalik parandada, nagu ükskõik millist teist juhtmestikku, ühtegi teist tegurit muutmata? Raha, mida ravikindlustused selle jaoks välja käivad, saaks kasutada palju mõistlikumalt. Kardioloogia osakonna intensiivravis ning südamekateetri paigaldamise laboris õppisin ma juba noore arstina esitama küsimusi: milline on konkreetse protseduuri ravimõju patsiendile? Tegemist ei ole sugugi endastmõistetava küsimusega, sest spetsialiseerunud kõrgtehnoloogiline meditsiin tegeleb esmajärjekorras aktuaalsete sümptomite kõrvaldamisega. Kas inimene sellest ka keskmises ja pikemas plaanis kasu saab, ei ole enam peatähtis.
Iga patsient soovib jõuda põhjuseni, miks ta end halvasti tunneb. Tavapärase arstivisiidi vestluse käigus neist asjust ei räägita.
Palju õppisin ma ka protseduurijärgses ruumis, kus patsiendid pärast südamekateetri paigaldamist 10–15 minutit lamasid. Oli üsna tavaline, et kateetrit paigaldanud arst pärast juhtetraadi eemaldamist veel 10–15 minutit isiklikult reiearterit jälgis, et ennetada hilisemaid verejookse. Patsiendid olid õnnelikud, et nad olid protseduuri komplikatsioonideta üle elanud ja rõõmsad, kui said kellegagi rääkida. Enamasti küsisin neilt nende endi arvamust südameprobleemi põhjuste kohta – seda nimetatakse subjektiivse hinnangu andmiseks oma haigusele.
Iga inimene soovib jõuda põhjuseni, miks ta end halvasti tunneb: „Kannatasin palju stressi all“, „Olen olnud pikalt töötu“, „Meil on see perekonnahäda“ või midagi sarnast. Kui arstlikust vaatepunktist ongi sellised hinnangud sageli ainult osaliselt õiged, siis tuleb nende käigus välja olulisi üksikasju, millest tavapärase arstivisiidi ajal – kus patsient peab peamiselt olema kuulajana – ei räägita.
Traditsiooniliste tervendamismeetodite kaasamine nüüdismeditsiini
Enne õpiaega kardioloogiaosakonnas töötasin ma loodusravi õppetooli assistendina Berliini Vaba Ülikooli juures. Õppetooli juhatas Malte Bühring, kes tegi arstina juba tookord algust traditsiooniliste tervendamismeetodite lõimimisega koolimeditsiini ja kes põlgas kogu südamest valitsevaid erimeelsusi, mis lõhestasid isegi loodusraviga tegelejaid endid. Mäletan tema loenguid eriti hästi.
Ta rääkis meile uurimusest, mis oli avaldatud ühes mainekas erialaajakirjas ja milles kirjeldati, kuidas väga sügava kõrvalesta voldiga inimesed põevad sagedamini südamehaigusi. Nimelt oli selline asi jäänud silma ühele anestesioloogi abilisele, kes operatsiooni ajal mõnikord tundide kaupa opereeritava pead pidi jälgima. Südamehaigetel inimestel ei ole aga mitte ainult kõrvalekalded kõrvalestades, vaid nad kannatavad sageli ka seljavalude käes, neil on pressiv tunne rindkeres või valud südant ümbritsevates ribides. Kõik need piirkonnad on seotud rinnalülidest väljuvate närvidega. Samamoodi on südameprobleemide või kõrge vererõhuga patsientide keel sageli värvi muutnud: keel on otsast punane või täis väikeseid punaseid täpikesi. Traditsioonilises Hiina meditsiinis või ajurveda meditsiinis on see hästi teada.
Juba alates kolmest ravimist puudub meil põhimõtteliselt aimdus, milline on nende vastastiktoime.
Kardioloogias üritasin hiljem ikka ja jälle rakendada oma loodusraviteadmisi ning eemaldada nii patsiente sageli liigsest farmakoteraapiast. Mind toetas ka Walter Thimme, minu ravimikriitiline ülemus Humboldti ülikooli kliinikumis. Eriti vanemad inimesed võtavad krooniliste haiguste vastu päevas keskmiselt kaheksat kuni kümmet erinevat preparaati. Ent juba alates kolmest ravimist puudub meil põhimõtteliselt aimdus, milline on nende vastastiktoime.
Tehtud küsitluste põhjal on meile praeguseks teada, et paljud patsiendid tunnevad loodusravi vastu huvi peamiselt hirmust ravimite kõrvaltoimete ees. Enamik inimesi ei näe, et need kaks maailma ei peaks eksisteerima teineteisest eraldi, vaid võiksid vabalt ühendada molekulaarbioloogilise meditsiini ja holistilise tervendamise traditsioonid (nn High Tech/High Touch lähenemine), mis arvestab inimese isiklike ressurssidega. Sest inimene tahab ka ise midagi oma tervise parandamiseks teha, ta lihtsalt ei tea, mida ta teha saaks.
Tõsi, tänu ravimitele on suuresti alistatud levinud nakkushaigused. Tänu ravimitele on nii kardioloogias, reumatoloogias kui ka mitmetes teistes valdkondades hoitud ära palju pahandust. Samuti on tänapäeva teaduse ja tehnoloogia diagnostilised võimalused aidanud meil saada teada väga palju uut inimkeha kohta. Kuid inimese eluea pikenemine Euroopas viimase 150 aasta jooksul pea poole võrra on peamiselt hügieeni, värske toidu, pika rahuaja ja tõusva elustandardi teene. Ja loomulikult ka hea erakorralise meditsiini teene, mis on oluliselt vähendanud näiteks südameataki või insuldi tagajärjel suremise riske.
Hirmust ravimite kõrvaltoimete ees tunnevad paljud patsiendid huvi loodusravi vastu.
Hind, mida me selle progressi eest maksame, on kroonilised haigused. Need haigused on pikenenud eluea, kiire ja ebatervisliku elustiili tagajärg, kuid süüdi on ülediagnoos ja valeravi, mis nullib igas hästiarenenud meditsiinisüsteemis ära osa progressist. Sagedane artroosi, dementsuse, diabeedi ja vähi esinemine on arstiteaduses täiesti uuelaadne väljakutse. Praegu kasutusel olevad ravimeetodid ei peegelda veel sugugi selle ulatuslikku mõõdet. Koolimeditsiin tegeleb endiselt krooniliste haigete asemel sümptomite ravimisega, mistõttu on paljude inimeste hommikusöögilaual tavapärane ka kaheksa kuni kümne värvilise tabletiga alus.
Malte Bühring selgitas oma loengutes väga piltlikult, mis saab siis, kui arst pöörab tähelepanu inimesele tervikuna. Bühring ise oli ka arst, keda tänapäeval võiks nimetada kaasavaks arstiks: loodusravi ei olnud tema jaoks nüüdismeditsiini alternatiiv, vaid kasutoov lisa. Tol ajal, 1989. aastal, oli tema õppetool, mida nüüd juhin mina, esimene pealesõjaaegne sedalaadi institutsioon. Loodusravi teadusalus oli aga üheksakümnendate aastate alguses alles üsna lapsekingades.
Seda, et tol ajal peamiselt kogemustel põhineva loodusravi kohta tuli hakata inglise keeles avaldama teadusartikleid, peeti paljude loodusravi asjatundjate meelest tüütuks üleminekuilminguks. Suur osa loodusravi kohta kirjutatud teadusartiklitest olid saksa keeles, koolimeditsiin avaldas aga juba siis peamiselt ingliskeelseid artikleid. Üksikutel loodusraviga tegelevatel õppeasutustel puudus pealegi omavaheline koostöö, pigem tegeleti ideoloogiate levitamise kui vaba mõttevahetusega.
Bühringul endal oli ambitsioon tuua uuesti au sisse antiikne, Kreeka ja Rooma arstide loodud humoraalpatoloogia ja selle teooria, mille kohaselt on kehas toimuvate protsesside aluseks nelja kehavedeliku segu tasakaal. Visiitide ajal arutas Bühring oma patsientidega hoolega, mida nood sööma peaksid ning millistel toiduainetel on n-ö jahutav ja millistel kuumendav toime. Mind see siiski eriti ei veennud, sest vastupidi traditsioonilisele Hiina või ajurveda meditsiinile on Euroopa antiikaja pärand küllaltki jämedakoeline ning ebatäpne.
Kroonilised haigused on meie nüüdisaegse elu hind, mille põhjuseks on sageli ka valeravi.
Selles, et ma jaksasin lausa professoriks saada ning praegu ise õppejõud olen, on n-ö süüdi üks minu kooliõpetaja. Tema rääkis meile – gümnaasiumis ja ajalootunnis – et uskuda ei tohi ühtegi teavet, mille allikat me ise täpselt ei tea. Teised õpetajad sundisid meid raamatuid pähe tuupima, kuid tema tahtis, et me teadmisi kriitiliselt analüüsiksime. Nii veetsin ma juba õpilasena palju aega raamatukogudes originaalallikaid otsides. Minu esimene raamatuesitlus oli ajalooline kirjeldus nõidade põletamisest keskaegses Bad Waldsees.
Mul oli põnev lugeda originaalis nn kohtuotsuseid ketserite kohta, ja ka seda, et tolleaegsed inimesed uskusid nii absoluutselt ja surmkindlalt millessegi, mis tundub tänapäeva arusaama järgi täiesti absurdsena. Taimedega tervendamise kunsti tundnud naised sattusid üsna sageli nõidadena tuleriidale, nende hulgas näiteks ka tuntud astronoomi Johannes Kepleri ema. Kepleri emale esitati kaebus Württembergis ja ta suri vangistuse tagajärjel 1622. aastal.
Olen õppinud kahtlema igasuguses teabes, mille allikat ma ise täpselt ei tea.
Nõiaprotsessid on suurepärane näide sellest, kui kõikevaldav võib olla inimese psüühika – midagi, millega ma ka oma edaspidises töös arstina ikka ja jälle kokku puutun. Samas olen õppinud, et on olemas erinevad perspektiivid, nende hulgas ka faktidele tuginev vaatenurk. Nagu ka loodusravis, mis biokeemiliste selgituste kõrval jälgib ka teisi külgi, näiteks inimese füüsilist ülesehitust, psüühikat, elulugu ja elustiili. Arstiteaduses jäetakse nii mitmed seosed sageli tähelepanuta. Ajalugu või filosoofiat arstiõpingud ei hõlma ja hiljem põhjustab kitsale valdkonnale spetsialiseerumine seda, et vaid vähesed arstid tunnevad ka oma erialaväliseid fakte ja uurimusi. Tänapäeval tuleb ka loodusravis esitada n-ö tõendusmaterjal, mis aga mõjuvõimsate farmaatsiaettevõtete rahastuse puudumise tõttu alati nii lihtne ei ole. Seevastu kuulub USA-s riikliku terviseinstituudi (NIH) juurde omaette instituut, mis tegeleb alternatiivmeditsiini kvaliteedikontrolli ja uurimustega. Uurimistööde läbiviimiseks eraldatakse neile riiklikest vahenditest aastas umbes 250 miljonit dollarit.
Saksamaal tuleb leida sarnaste uurimuste jaoks rahastust fondidest, nagu Karl und Veronica Carstens-Stiftung, fond, mille juhatuse esimees ma hetkel olen. Saksamaa endise presidendi naine, ise arst, tegi väga sõbralikult, ent imetlusväärse täpsuse ja jõulisusega selgeks, mis tema meelest arstiteaduses toetust vajab ja millele on siiani liiga vähe tähelepanu pööratud. Veronica Carstens on suur eeskuju.
Enesetervenemise juhendi loomise meeskond
Olgugi et olin palju õppinud ja oma teadmisi ka edukalt rakendanud, tundsin aeg-ajalt omamoodi rahulolematust. Loodusravil oli ette näidata veel üsna vähe teaduslikku motivatsiooni ning kardioloogiasse ma pikemalt jääda ei soovinud. Pidev mässamine kateetrite ning just sel ajal populaarseks muutunud stentidega ei veennud mind. Jah, mõtlesin, kui ma peaksin kunagi saama südameataki, siis sooviksin samuti, et mulle paigaldataks stent – ning võimalikult kiiresti palun – aga ma ei tahtnud veeta oma ülejäänud elu neid plaaditud ruumis röntgeniekraani valgusel paigaldades. Kuid mul on sõpru, kellele see tõhus meetod kuni tänaseni põnevust pakub.
Mulle sobis seega hästi, et 1999. aastal pakuti mulle juhtiva raviarsti kohta Saksimaal Bad Elsteri äsjaasutatud ja uuenduslikult sisustatud krooniliste haiguste erikliinikus. Meie peaarst oli Gustav Dobos, üks nüüdisaegse kaasava meditsiini teerajajaid Saksamaal, nefroloog ja intensiivraviarst, kes oli elanud mõnda aega ka Hiinas ja tutvunud seal süvitsi traditsioonilise Hiina meditsiiniga. Ta oli väga avatud, tundis huvi loodusravi vastu, ta oli ka habiliteeritud, ent oma eesmärkide elluviimiseks puudus tal asjatundlik meeskond.
Dieter Melchart, hilisem Müncheni tehnikaülikooli loodusravi õppetooli juhtaja, juhendas meie teadustööd. Ning korraga oli tekkinud Saksamaa kaugeimas nurgas Bad Elsteris erialadevaheline meeskond, mis paigutas kõik minu seninähtu ja -õpitu nüüdisaegsesse ravistruktuuri. Kesksel kohal olid patsiendid ja nende võime iseenda tervenemisele aktiivselt kaasa aidata – Saksamaal ei olnud veel selle lähenemisviisi mõjukat praktikat.
Veidi enam kui aasta hiljem esitles Gustav Dobos meile üht väga paljutõotavat uut projekti – avada Nordrhein-Westfaleni liidumaal Essen-Mitte kliinikute võrgustikus näidisasutus, loodusravi ja kaasava meditsiini kliinik, kus keskendutaks raskete krooniliste haigete ravimisele. Väljakutse oli nii põnev, et peaaegu kogu Bad Elsteri põhimeeskond järgnes talle Ruhri. Esseni aeg oli tõeline teerajamise faas – kaasahaarav ja uskumatult loominguline.
Oma võimete ja meelsusega olime unelmate meeskond. Olulise aluse pani sellele ühine väljaõpe Harvardi meditsiinikoolis USA päritolu kardioloogi Herbert Bensoni juures, kes oli juba aastaid tegelenud stressivähendamise süstemaatiliste meetodite edendamise ja teadusliku uurimisega. Veidi hiljem oli meil külas Jon Kabat-Zinn, USA molekulaarbioloog ning ärksameelsuse mediteerimisel põhineva stressivastase programmi (MBSR) looja. Nüüdseks on Kabat-Zinn tõeline staar, tema mediteerimisprogramm ei ole mitte ainult ülemaailmse meditsiini osa, vaid see on kinnitanud oma juured ka psühholoogias ning majanduses.
Tervise alustalade otsingul
Essen-Mitte kliiniku inimesed olid kõik väga erilised ja vaatasid tervendamiskunstile tavalisest hoopis erineva pilguga. Me otsisime tervise ja vastupanuvõime alustalasid, mitte haiguse tekitajaid. Ja hoolimata loodusravi vastaste esialgsest vaenulikkusest, sai kliinik väga kiiresti edukaks. Minust sai raviarst Essenis ja ma hakkasin töötama oma habilitatsioonitöö kallal, mille teemaks oli „Elustiilimuutused südameveresoonkonna haiguste puhul“.
Kui Malte Bühring tervislikel põhjustel varakult pensionile läks, tundus esialgu, et Berliini õppetoolile ei õnnestugi uut juhatajat leida. Hiljuti avatud õppetooli Duisburg-Essenis oli vahepeal teenitult saanud endale Gustav Dobos. Ent siis õnnestus inimmeditsiini professor Stefan Willichil leida võimalus jätkata mitte ainult endise õppetooliga, vaid luua ka kaks uut loodusravi professuuri. Charitést sai uuesti loodusravi tähtsaim keskus.
2009. aastal pakuti mulle projektipõhist professorikohta ja minust sai Charité Berliini Immanueli haigla loodusravi osakonna peaarst – krooniliste ja reumaatiliste haiguste erikliinikus, mida kunagi oli juhtinud ka Malte Bühring. Seal kohtusin Rainer Strange, osakonna ajutise juhatajaga ning koos panime me kokku löögivõimelise meeskonna. Praeguseks on meil kliinikus 60 statsionaarset voodikohta, ülikooli ambulants Charité loodusravi jaoks ning osaliselt statsionaarne päevakliinik, kus spetsialiseerunud terapeudid ja psühholoogid koostöös arstidega nõustavad patsiente stressi vähendamise, mediteerimise, liikumise, toitumise ja loodusravil põhineva eneseabi teemadel.
Me otsisime tervise ja vastupanuvõime alustalasid, mitte haiguse tekitajaid.
Oma professuuri ajal õnnestus mul viia täide suur unistus ning avada ajurveda meditsiini uurimisega tegelev osakond. Paljude tänapäeval kasutatavate loodusravimeetodite juured on Indias: ajurveda, jooga, mediteerimine. Mina mediteerin juba aastaid ning Essenis alustasin ka joogaga. Indiasse sattusin esmakordselt siiski alles 2006. aastal. Pean ütlema, et see oli armastus esimesest silmapilgust. Tundsin end kohe koduselt, seda hoolimata paljudest tabudest ja erinevustest, millega Indias paratamatult kokku puutuda tuleb.
Nüüdseks töötavad minu osakonnas koos indoloogid ja ajurveda väljaõppega arstid, ajurveda terapeudid ning joogaõpetajad. Olen uhke ka selle üle, et oleme esimese arstiteadusliku asutusena Saksamaal saanud uurimiskoostöö raames rahalist toetust India valitsuselt, et viia läbi väljaspool Indiat siiani suurim ajurveda mõju uurimus. Siinjuures oli meile abiks ka meie asukoht Berliinis, tookordne vastutav minister alustas ootamatult meie vestlust Delhis Charité kiitmisega: „See kliinikum kuulub ju Humboldti ülikooli juurde? Seal on maailma parim indoloogiaõpe!“ Ja me saimegi suure ajurveda uurimuse teadusrahastuse.