Читать книгу Ravimine looduse väega - Andreas Michalsen - Страница 7

Loodusravi aluspõhimõte – nagu kõigi traditsiooniliste tervenemismeetodite puhul – on stiimuli ja tagasiside koostoimimine. Veeravi näiteks tekitab külma ja kuuma vee vaheldumisi kasutamisel eesmärgipäraselt stiimuli, mis põhjustab kehas muutusi, stiimul aktiveerib eneseregulatsiooni. Toome ühe täpsema näite. Olete jäänud palavikuga haigeks. Teie arst pelgab, et viiruslik nakkus on tekitanud bakteriaalse kopsupõletiku ning kirjutab teile antibiootikume ning palavikualandajaid.

Arsti eesmärk on kõrvaldada haigusetekitaja ja pakkuda palavikust kurnatud organismile leevendust. Võimalik, et peate organismi tugevdamiseks võtma veel ka rögalahtistavaid preparaate ja tsinki või C-vitamiini. Kuidas läheneb asjale loodusravi? Teile pannakse rinna peale külm kompress, mis mässitakse kõvasti ümber teie keha ja kaetakse siis soojade tekkidega. Kuuma kehapinna vastas tundub kompress külm ja esialgu hakkate te ehk korraks lõdisema, ent kohe seejärel hakkab teil meeldivalt soe, kuna teie organismi eneseregulatsioon hakkab end tõhusamalt külma vastu kaitsma, ja seda mitte ainult lokaalselt nahapinnal, vaid ka kaugemal kehas. Kui palavik tõuseb, tuleb teha kompress sääremarjadele. Higistamise soodustamiseks tuleks juua ka pärnaõie- ja leedriteed.

Organismi ergutamine

Paljud stiimulid töötavad n-ö mittespetsiifiliselt, vastates väga erinevate reaktsioonidega, peamiselt reflekside ja hormoonide vabastamise kaudu. Kuna reaktsioonid võivad individuaalselt palju varieeruda – sõltuvalt stiimulist, selle tugevusest ja läbiviimise sagedusest –, levitavad mõned koolimeditsiini esindajad arvamust, nagu loodusravi ei toimiks. Kuid te ju teate seda põhimõtet: konventsionaalne meditsiin võitleb haigusega väliselt ja saavutab sellega sageli kiireid (kuid lühiajalisi) tulemusi, samas kui loodusravi tegeleb enesetervenemisvõime esilekutsumisega. Loodusravi eesmärk on ergutada organismi omal jõul uuesti tervenema.

Loodusravi eesmärk on ergutada organismi omal jõul uuesti tervenema.

See aga nõuab ringiga lähenemist: stiimulite eesmärgipärane ja õigesti annustatud töötlemine raputab keha n-ö ärkvele ja paneb täitma oma ülesandeid. Patsient peab olema kannatlik – teinekord tuleb näiteks kannatada palavikku (nii kaua, kui see püsib kindlates piirides), et anda oma immuunsüsteemile võimalus ärritajaga ise võidelda.

Palavikualandaja asemel võiks juua higistama ajavat pärnaõieteed. Ning antibiootikumide, mis nagunii ühegi viirushaiguse vastu ei aita, ja vitamiinitablettide võtmise asemel sööte te hoopis aeglaselt keedetud aedviljasuppi ning joote ingveri-kurkumismuutit. Need mõlemad sisaldavad parimaid looduslikke mikrotoitaineid ja mõjuvad seetõttu palju tõhusamalt kui tabletid. Juba selle lihtsa näite põhjal saab ehk selgeks, kui oluline on tugevdada õigesti õigeid stiimuleid.

Terve lapse jaoks on palavik oluline immuunsüsteemi tugevdaja, vanema inimese puhul, kes ka südamehaiguse all kannatab, võib palavik olla ohtlik. Kui suurt mõju millise annusega saavutatakse, on nüüdseks saanud aktuaalseks rahvusvaheliseks uurimistöö teemaks mõiste all hormesis (kreeka k stiimul, mõju). Juba 16. sajandil märkas Paracelsus, üks uusaja esimesi farmakolooge, et mingil muidu mürgisel ainel võis väga väikese annusena olla positiivne mõju – seda põhjusel, et keha tunneb negatiivse stiimuli (noxa) ära ja aktiveerib kaitsemehhanismid.

Mainitud põhimõte on laialdaselt tuntud kiirguse puhul: väikeste annuste korral võib kiiritusel olla organismi jaoks teatud piirini isegi kasulik toime. Praeguseks on erinevate stiimulite annuse-mõjuvahekorra kohta siiski liiga vähe uurimisandmeid, nii et ka siin ilmneb selgelt praktilise kogemuse olulisus loodusravis. Loodusravi puhul on endiselt kõige tähtsamateks küsimusteks: kas te kannatasite ja seedisite aedviljasuppi ning mahlakokteili hästi või kas kompressi tehes lähevad teie jalad kiiresti soojaks? Kui vastus küsimustele on eitav, ei ole annus või ravi õiged – hoolimata uurimistöödest.

Patsiendi kehatüübiga arvestamine

Milliseid stiimuleid loodusravis tekitada, sõltub, nagu meie arusaama kohaselt ikka, vähem haigusest ja peamiselt isikust, keda haigus on tabanud, selle isiku kehatüübist. Paljud meie patsiendid on juba ise mõne ajakirja veergudel katsetanud, kas nad on vata, kapha või pitta tüüpi kehaga, ent sarnaseid algtüüpe ei kasutata mitte ainult ajurvedas, vaid kõigis traditsioonilistes meditsiinikoolkondades, isegi Euroopa klassikalises loodusravis.

Kehatüüpide liigitamine tuleneb arusaamast, et inimese kehaehitus, psüühika ja talitluse reguleerimine on kõik omavahel seotud ning võivad tekitada kindlaid sümptomeid ja haigusi. Neid võib aimata juba inimese tüübi järgi, enne veel kui patsient oma probleeme kirjeldama asub, rääkimata näpu vahel olevatest analüüsitulemustest. Lähtepunktina võib niisugustest tüüpideks liigitamistest olla väga palju abi, kuid samas tuleb arvestada, et tegelikus elus oleme me kõik siiski peamiselt segatüübid. Igal ümara kõhuga ülekaalulisel (püknik) inimesel ei ole automaatselt II-tüübi diabeeti ning mitte sugugi iga ülikõhn ja kahvatu nahatooniga inimene ei kannata depressiooni all.

Samuti ei soovitaks ma inimesele, kellele kuumus on põhimõtteliselt ebameeldiv, tugevat kuumaravi (näiteks infrapuna), seda isegi juhul, kui patsient kannatab pehmete kudede reuma (fibromüalgia) all, kus selline ravi sageli – aga ka mitte sugugi alati – aitab. Ja külmaravi külmakambris – 2–3 minutit –110 °C juures! – ei aita just kuigi palju selliseid reumapatsiente, kes hoolimata kalduvusest põletikele pidevalt külmetavad.

Õige annustamine, päikese näitel

Temperatuuri võib stiimulina kasutada ka väljas looduses, kõige edukamalt koos liikumisega. Evolutsiooni käigus on ellujäämiseks üliolulised olnud kaks tingimust: päikesevalgus ja temperatuur. Niipea kui päevad muutuvad lühemaks ja ööd külmemaks, märkame kohe, kui sõltuvad me neist stiimulitest endiselt oleme. Paljud inimesed väsivad siis kiiremini. Tuleb ette isegi aastaajast sõltuvat depressiooni, mis jahedatel ja pimedatel talvekuudel süveneb ning erilise ereda valguse käes viibides kohe taandub. Päike on meie jaoks positiivsuse, rõõmsameelsuse ja ilu sümbol. Väikesed lapsed joonistavad päikest alati koos selle soojendavate kiirtega. Kevadel pöörame oma näo igatsevalt taeva poole.

Päike on meie jaoks positiivsuse, rõõmsameelsuse ja ilu sümbol. Kuid liiga palju päikest on meile kahjulik.

Päike on samas ka suurepärane näide hormesis’est, küsimusest, kui suur annus päikest on meile hea ja millal muutub selle mõju vastupidiseks. Paarikümne aasta eest avastasid nahaarstid, et päikese ultraviolettkiirgus suurendab kindlat tüüpi nahavähi, eriti aga valge nahavähi (basalioom) riski, kuid ka melanoomi, kardetud musta nahavähi riski. Vahepeal on tehtud kindlaks, et ohtlikku vähki ei kutsu esile mitte lihtsalt päevitamine kui selline, vaid saadud päikesepõletuste hulk.

Esialgu on siiski teadmata, miks tekib melanoom sageli kehapiirkondades, mis saavad vähe või ei saa üldse päikest, nagu jalatallad. Uusimate teooriate kohaselt võib põhjus olla selles, et üldiselt on keha igal pool ametis melanoomi vähirakkude vastase kaitsega, ent päikesepõletuse korral tuleb tegeleda teistlaadi kaitsega ning teatud piirkondades ei suuda keha nahka vähi vastu enam piisavalt kaitsta. Solaariumite aeg hakkab igal juhul vaikselt läbi saama, sest see, et päikesevalgus soodustab naha vananemist, tekitab kortse ja tõstab vähiriski, on kindlalt tõestatud. Samas kinnitavad teadusuurimused ka seda, et päikesevalgus muudab inimese õnnelikumaks ja tõstab heaolutunnet.

Selleks piisab isegi UVA-kiirte all päevitamisest. Veelgi paremini aitaks UVB-kiirte all päevitamine, kuid tavalistes solaariumites neid ei leidu. Varem kasutati solaariume tuberkuloosihaigete raviks (lugege näiteks Thomas Manni „Võlumäge“) või nende inimeste raviks, kes töötasid näiteks kaevandustes. 1980. aastast alates teatakse, et tõeline päikesevalgus mõjub positiivselt paljude väga raskete haiguste puhul: California Ülikooli epidemioloog Cedric Garland näitas ühe oma uurimusega, et päikeselistes piirkondades esineb mitmeid vähiliike väga harva. Hiljem kinnitasid Garlandi huvitavat avastust rahvusvahelised rahvastiku-uuringud.

Toitumisega katame vaid 5% organismi D-vitamiini vajadusest. Iga kord, kui me värske õhu kätte satume, tangib meie keha päikeseenergiat.

Paljud autoimmuunhaigused, nagu hulgiskleroos või reumatoidartriit, aga ka südameinfarkt, mõned vähitüübid ja suhkrutõbi, esinevad palju sagedamini põhjapoolsemates piirkondades, ekvaatorist kaugemal. Kui siia lisada veel tegureid, näiteks teistsugune toitumine või erinev ühiskonnasüsteem, ei ole enam mingit kahtlust, et umbes 40 000 aasta eest põhja poole rännanud kromanjoonlased maksid selle eest arvukamate krooniliste haigustega. Päikesevalgus on nii oluline ainuüksi seetõttu, et aitab meie kehal toota eluliselt vajalikku vitamiini.

D-vitamiin reguleerib meie luustiku ainevahetust, ennetab osteoporoosi ja kaitseb meid mingil määral ka südame-veresoonkonna haiguste, vähi, depressiooni ja autoimmuunhaiguste eest. Robert Kochi Instituudi uuringud on näidanud, et ligi 60% sakslastest on liiga madal D-vitamiini tase. D-vitamiini puudus on nii laialt levinud, et viimasel ajal on hakatud üsna mõistuspäraselt kahtlema, kas ei ole ehk selle normväärtus liiga kõrgele seatud.

D-vitamiini puudus muutub problemaatiliseks peamiselt vanemas eas, kuna siis väheneb keha sünteesimisvõime. Vananedes on D-vitamiin aga eriti oluline, kuna just siis kerkivad sagedamini esile vähk ja paljud kroonilised haigused ning inimese liikuvuseks nii vajalik lihaskond hakkab nõrgenema. Seega on loodusravi spetsialistide soovitusel viibida palju värskes õhus kindlasti oma tagamõte. Sest väljas olles tangib meie keha isegi pilves ilmaga päikeseenergiat.

Toitumisega katame me vaid umbes 5% organismi D-vitamiini vajadusest. Ettekujutus, et kindla toitumisega on võimalik asendada aktiivset tegevust värskes õhus, on lihtsalt petlik. Nii ongi päike väga tüüpiline stiimulite õige annustamise näide, sest seisame siin pidevalt dilemma ees. Ühest küljest võib liigne päike tekitada nahavähki ja naha kiiret vananemist, teisest küljest vajame me päikesevalgust heaolutunde tõstmiseks ning krooniliste haiguste ja vähi ennetamiseks. Peame seega leidma kompromisslahenduse.

Hormesis

Hormesis on stiimuli/annuse ja reaktsiooni/toime vastastikmõju – annus otsustab ka kasulikkuse või kahjulikkuse, nagu päike. Kuni teatud koguseni on nn päikesetankimine kasulik ja soovitatav. Ent kui tervisliku annuse kriitiline punkt on ületatud (1), siis hakkab see mõjuma vastupidi (2) ning päikesekiirgus hakkab nahka ja rakke kahjustama (3).

Loodusega kooskõlas elamine

Loodusravi tähendab elamist kooskõlas loodusega ja sellega mitte vastuollu sattumist. Ka selle kohta näitavad uuemad uuringud, et tegemist on tõsiselt võetava, kehale vajaliku soovitusega, mitte lihtsalt romantilise igatsusega. Evolutsiooni käigus tekkinud inimkeha ja looduse side põhjustas seda, et keha biorütmid on kohandunud aastaaegade vaheldumisega. 2014. aastal Cambridge’i ja Müncheni teadlaste läbiviidud ja palju tähelepanu saanud uurimus näitas, et geeniaktiivsus sõltub aastaaegadest – nii vähemalt kinnitas enam kui 4000 vererakkudes ja rasvkoes oleva RNA geeni uurimine. (RNA geenid ei ole otseselt seotud valkude tootmisega, vaid neil on n-ö vahendaja funktsioon.) Umbes üks neljandik meie geenides reageerib kliimale ja geograafilistele tunnustele, seda võis täheldada isegi imikute puhul. Loodus on andnud meie kehale võime kohaneda ümbritseva keskkonnaga, mis on inimkonna arengu edukuse üheks oluliseks aluseks.

Ka siin näeme kaitsereaktsiooni ja survet avaldavate tegurite tundlikku tasakaalu, nii näiteks kaldub meie organism olema talvel vastuvõtlikum põletikele – ilmselt seetõttu, et talvel tuleb sagedamini võidelda erinevate pisikute ja bakteritega. See omakorda tõstab südameinfarkti, reuma ja diabeedi riski. ARNTL on üks kindel vahendajageen, mis tegeleb kehas põletike takistamisega ja mis on talvel vähem aktiivne. Sama geen reguleerib aga ka kehatemperatuuri ja magamisharjumusi. Seetõttu magamegi me päevade lühemaks muutudes meelsasti kauem ja oleme aeglasemad kui suvel, ehkki talveunne jäämist, nagu paljudel loomadel, inimeste puhul ei esine. Lõppkokkuvõttes otsib meie immuunsüsteem aastaaegade vaheldumisega toimetulekuks alati teatud tasakaalu.

Vaatame korraks jälle veeravi – millise piirini toimib külm positiivse stiimulina ja millal muutub selle mõju ebatervislikuks? Kas külmatundlikkusest ja külmetamisest on võimalik harjutamisega vabaneda? Vastus kõlab: jah ja ei. Võrreldes väljavaatega treenida lihaseid või parandada südame-veresoonkonna tööd, on meie keha kohandamisvõime sooja ning külmaga pigem piiratud. Eriti selgelt tunneme seda suvel, mil me kõrgeid temperatuure kehvasti talume.

Peale napi riietuse ja korralikult higistamise ei olegi kehal kuigi palju rohkem looduslikke reguleerimisvõimalusi ning aitab ainult konditsioneer. Talvel saame muidugi tänu oma nn teisele nahale ehk riietusele kehasoojust paremini isoleerida ja hoida. Uuringud näitavad aga, et mida suuremaks inimene muutub (liigse söömise ja peamiselt liiga valgurohke toidu tõttu), seda kergemini kaotab ta oma suurenenud kehapinna tõttu soojust ja seda soojemaid riideid tuleb kanda.

Põhimõtteliselt on meil oma kehatemperatuuri reguleerimiseks mitu võimalust. Higistamine on kõige võimsam mehhanism, selle kaudu jahutame oma keha nagu külmkapp. Kuna higi aurustub kiiresti, on keha võimeline kaotama 2500 vatise võimsuse juures kuni 3,5 liitrit vedelikku tunnis. Kui asume kuumas kliimas mitu nädalat järjest, kahekordistub meie keha higistamisvõime. Higistamine on kasulik, kuna nii kaotab keha soola. Pea kõik eurooplased tarbivad liigselt soola ja nii on higistamine heaks tasakaalustavaks teguriks, võimaldades vahel maiustada mõne maitsva soolakringliga. Inimesed, kes vähe higistavad, peaksid end soola söömisel tagasi hoidma.

Külmetamisele reageerime me seevastu värisemisega. Kõigepealt tõmbuvad kapillaarid kokku, nahapinnal väheneb vere juurdevool ja keha soojusekadu muutub minimaalseks. Tunneme seda eriti külmade käte või jalgade puhul. Siseorganite verevarustus aga suureneb ja nii püsib keha sisemine temperatuur muutumatuna. Kui see kõik aga mingit tulemust ei anna, tõmbuvad lihased naha all pingule. See liigutus toodab soojust.

Pingutuse teatud hetkest hakkavad lihased ka värisema. Keha üritab tugevate kokkutõmmete abil lülitada sisse omamoodi lisasoojendust. Kõige lõpuks reageerib organism temperatuuristiimulile isolatsioonikihi muutmisega. Ühe Jaapanis läbiviidud uurimuse käigus paluti naistel kanda talvel kas lühikesi või pikki seelikuid. Magnetresonantstomograafia abil tehti kindlaks, et talve lõppedes oli lühikeste seelikute tõttu rohkem külmetanud naistel tekkinud jalgadele paksem rasvakiht.

Külma- ja kuumastiimulite jõud

Teataval määral saame me seega oma keha soojatootmist mõjutada ning harjutada end paremini külma taluma. Juba Sebastian Kneipp soovitas hoida ruumide temperatuuri 18–19 kraadi juures ning mitte kütta tube alati hästi ja ühtlaselt soojaks. Ka külmastiimulid, nagu külma veega kastmised, pärast sauna vette, lumme või külma vanni hüppamised, võivad anda kehale signaali, et organism peab omaenda soojatootmist suurendama.

Me kõik mäletame oma lapsepõlvest, kuidas käed tõmbusid pärast lumesõjalahingut sooja saades punaseks ja hakkasid tulitama. Keha veresooned avanevad taas. Niisugune külma-kuuma vaheldumine, nn vasokonstriktsioon (külma käes) ja vasodilatatsioon (sooja käes), on üks Kneippi ravi aluspõhimõtetest ja seda on võimalik treenida. Kindlasti tuleb aga keha reaktsioone teraapia käigus väga hoolega jälgida. Minu kodukohas Berliinis leidub väga äärmuslikke talisuplejaid – nagu oli kunagi ka Kneipp ise – kes käivad isegi talvel, neljakraadise veetemperatuuriga külmunud veekogudes. On oluline, et keha ei satuks šokki, vaid kohanemine külmaga toimuks aeglaselt ja süstemaatilise treenimise abil – esialgu tuleks minna vette ainult väga korraks ja seejärel järk-järgult veidi kauemaks.

Enne iga külmateraapia seanssi tuleb kõigepealt saavutada stabiilne keha soojatemperatuur – näiteks peaksid olema jalalabad enne säärte ning reite külma veega kastmist soojad. Sama põhimõtet jälgime me Berliini Immanueli haiglas alati ka enne külmakambri teraapiat, kus temperatuur on –110 kraadi. Patsiendid liiguvad külmakambrisse läbi kahe veidi soojema kambri, et kehal oleks aega maksimaalse temperatuuri (siin minimaalse temperatuuri) jaoks valmistuda. Ilma riieteta patsientidel on peas müts, käes kindad ja jalas soojad sokid. Talumatu temperatuuriga külmakambris on patsient maksimaalselt kolm minutit. Kuid ravi tõhusus on muljet avaldav. Valud kaovad, põletikud tõmbuvad tagasi tundideks, vahel lausa päevadeks.

Jahedas magamine hoiab veresuhkru taseme stabiilsemana ning ainevahetus toimib paremini. Seega – magamistoa aken lahti!

Külma valuvähendava toime kõrval on hiljuti avastatud veel üks keha talitluse oluline fenomen, nimelt pruun rasvkude. Tegemist on erilise koetüübiga, mida leidub peale inimeste ka kõigi vastsündinud imetajate organismis (v.a sead). Pruuni rasva rakkudes on palju mitokondreid, mis on vajalikud sooja säilitamiseks ja mis annavad rasvkoele pruunika värvuse ning toodavad oksüdatsiooni käigus sooja. Pruun rasvkude kaitseb vastsündinuid alajahtumise eest ning on vajalik talveund magavatele loomadele, kes peavad end pärast unest ärkamist kiiresti üles soojendama.