Читать книгу Kõik me tunneme - Andreas Weber - Страница 3

1. „Loov ökoloogia”

Оглавление

Loomulikult vajavad loomad inimest! Nad vajavad meid nii nagu eakad vanemad, kelle vastu me mõnda aega mässu tõstsime, ja kes ühel päeval, kui on nõrgaks jäänud ning toonase võimu minetanud, meilt kaitset soovivad.

BRIGITTE KRONAUER

Bioloogia, teadus elust, on vastuseks küsimusele „mis on elu” poolteist sajandit vaikinud. Bioloogidel oli kontseptsioon, millest nende uurimistööks piisas – nad lähtusid sellest, et organismid on väikesed masinad.

Seda usku on tänaseks õõnestatud. Alles mõne aasta eest saime näha, mismoodi teadlased tähistasid inimgenoomi „lahtimuukimist” kui tsentraalset läbimurret. Paistis, et nad on elu mehaanikale kohe-kohe lõplikult jaole saamas. Sestpeale on aga toimunud üsna vähe. Buum on seiskunud. Geneetikute häält on vähem kuulda. Nad osakavad küll öelda, millised DNA-järjestused on kirjas meie kromosoomidel ja nad suudavad ka mõningatele neist järjestustest mõnd tunnust omistada – nii teame näiteks, kus asub geen, mis seisab hea insuliini tootmise eest.

Ent järgmise sammu juures – mõista täpselt, kuidas saab geenidest organism – käsitlus, et organite ülesehitus järgib sõjaväelaslikku käsuliini, enam ei toimi. Geeniuuringutes, arengubioloogias ja aju-uuringutes saab asjaosalistele üha selgemaks, et elusolendeid mõista suudavad nad vaid siis, kui kaasavad uurimistöösse jälle jõu, mis sealt sadu aastaid tagasi hoolikalt pagendati – subjektiivsuse.

Bioloogia, mis on 19. sajandi keskpaigast alates püüdnud kõigest väest tundeid loodusest lahus hoida, avastab tunde elu alusena uuesti. Senini jätsid teadlased küsimuse organismi sisemaailmast kõrvale, et suuta paremini analüüsida neid „ehituskive”, mis juhivad tema käitumist. Nüüdseks teavad nad siiski arvukalt uusi detaile ja püüavad oma leide taas kokku sobitada. Sealjuures konstateerivad nad, et mida kaugemale võimaldab tehnoloogia elu mikrotasandil uurida, seda kindlamat kinnitust saadakse selle keerukuse ja intelligentsuse kohta. Organismid ei ole kellamehhanismid, mis koosnevad korralikult kokku pandud, kuid eraldiseisvatest komponentidest. Nad on tervikud, mida hoiab koos võimas jõud – tunnetus, mis ütleb neile, mis tuleb kasuks ja mis kahjuks.

Teadlased on aru saanud, et vastused elu suurtele mõistatustele saavad nad vaid siis, kui mõistavad organisme aistivate süsteemidena, mis interpreteerivad ja hindavad neid ümbritsevat keskkonda ega allu orjalikult ärritustele. Need mõistatused on: kuidas areneb munarakust kogu organism? Kuidas tekivad uued vormid ja uued liigid? Mis eristab organisme masinatest? Kas on võimalik luua kunstlikku elu? Mis on teadvus? Kuidas on meie mõtlemine ja meie kultuur mõjutatud asjaolust, et me ise oleme elusolendid? Miks tunnevad inimesed sellist tõmmet looduse poole? Millised põhjused sunnivad meid loodust hoidma? Lühidalt: Mis on elu ja millist rolli etendame selles meie?

Käesolevas raamatus kirjeldan, kuidas bioloogia taasavastab subjektiivsuse kui kogu elu põhilise liikumapaneva jõu. Kirjeldan aga ka seda, kuidas see avastus meie ettekujutuse inimesest täiesti pea peale pöörab: kui senini mõistsime end samuti bioloogiliste masinatena, milles kuidagiviisi ebamääraselt oli veel säilinud hingeline faktor, siis nüüd leiame subjektiivsust loodusest igalt poolt selle põhilise printsiibina. Juba kõige lihtsamad olendid toimivad väärtuste alusel. Nende organismide koospüsimistki saab mõista vaid siis, kui käsitleda neid toimijatena, kes pürivad visalt oma eesmärgi poole.

Bioloogias on alanud revolutsioon, mille tagajärgi ei ole võimalik ette näha. Prantsuse neurobioloog David Rudrauf rõhutab: „Selle otsimine, kuidas elusolendid väärtust ja tähendust loovad, moodustab kaasaegse kognitiivuuringu tuuma, robootikast neuroteadusteni välja.” Kõige lihtsamal viisil väljendudes näitab uus bioloogia, et tajumise fenomen suudab ära seletada mitte ainult teadvuse, vaid kõik eluprotsessid.

Bioloogia on sealjuures umbes samasuguses olukorras nagu oli füüsika sada aastat tagasi. Umbes nii, nagu too heitis tollal nurka oma ettekujutuse mateeriast, muudab bioloogia tänapäeval radikaalselt seda käsitlust, mis tal on elu kohta. Võrreldes harjumusliku pildiga on uus bioloogia sedasama, mida kvantteooria oli Newtoni füüsikale. Kvantteooria avastas napilt sada aastat tagasi, et vaatleja ja eksperiment ei ole tegelikkuses teineteisest sõltumatud suurused. See tuvastas, et kõik on omavahel seotud.

Uus bioloogia lisab sellele muutunud pildile objektiivsusest uue mõõtme: ta konstateerib, et elusolendite subjektiivsus on füüsikaline suurus. Ta avastab organismide füüsika keskmes väärtuse ja tunde – ning seda mitte kui üht paljudest võimalikest vaatenurkadest, vaid teadusliku seletuse hädavajaliku koostisosana.

Bioloogia avastab niimoodi meie endi tunded – meie soovi elada, meie igatsuse olla – kui elemendi, millest kogu see loodus, mis meid ümbritseb, alles areneb välja. See arusaam läkitab meid jälle metsikule maale, loomingulisesse loodusesse natura naturans1, mida nii paljud inimesed otsivad, ihkavad ja säilitada soovivad – ilma et suudaksid tavapärase teaduse vahenditega mõista, miks.

Südame teadus

Käesolev raamat on suunatud maailma lummuse kukutamise vastu loodusteaduste poolt. Ometi ei püüa ta vastandada „teaduslikule” maailmanägemisele irratsionaalset alternatiivi. Seesugune on ilmselt rohkem moeasi. Pruugib vaid mõelda Ameerika Ühendriikidele, kus naiivne usk intelligentsesse loojasse, kes on suurejoonelise kellassepa kombel valmistanud kõik olendid, teeb praegu intelligent designi nime all läbi ootamatut uuestisündi. Mina seevastu väidan: maailma lumma hävitamises ei ole süüdi mitte soov seda ära seletada, vaid meie algusest peale vale eeldus, mis on teinud kogu uurimise viimastel aastakümnetel üha rohkem külmaks ja tehniliseks ettevõtmiseks. Ma ei propageeri neil lehekülgedel mitte teaduse sinnapaika jätmist, vaid südame teadust. Kui seletada bioloogilise uurimistöö tulemusi erapooletult, teevad need sellise tõlgendusviisi ainuvõimalikuks. Selgelt välja öeldes: praeguses „kreatsionistide” ja „evolutsionistide” vaidluses näib esmajoones olevat valida ainult kahe alternatiivi vahel. Kas on biosfäär masin, mis tekkis täiesti mõttetult – või on ta (samuti mehaaniline) aparaat, mille disainis mõni tundmatu jumal. Kolmandat teed isegi mitte ei kaaluta: et mateeria ise on loov, et ta järgib täiuse põhimõtet ja toob endast esile subjektiivsuse. See on „loova ökoloogia” tee, mida mul on plaanis järgnevatel lehekülgedel tutvustada. See jõuab välja lõppjärelduseni, et elu ja mitte „paljas mateeria” on kosmose algseim kiht. Loov ökoloogia mõistab looduse majapidamist mitte ainult saavutuste bilansina, vaid tunnetavate olendite eluasemena.

Kohandasin oma stiili selle vaatenurgaga. Ma ei kirjelda loodust üksnes uurimisobjektina, vaid ka kogemuste saamise kohana. Ma kirjeldan seda oma kogemuste valguses. Loomiseni on võimalik jõuda ainult loomingulisuse vahenditega; väljendusfenomen elu nõuab aina jätkuvat väljendamist. Sest juba teaduse distantseeruv keel – ja ka ajakirjanduse ning populaarteadusliku kirjanduse vahendav keel – püstitab barrikaadi meie ning ülejäänud hingede maailma vahele. Sellepärast sai sellest väga isiklik raamat: ma võtan lugeja endaga loodusesse kaasa ja see rännak on samal ajal ka ekspeditsioon kaasaegse bioloogia mõtteviisi. Ma seon oma kirjeldused kohtumistest loomade ja taimedega analüüsi, taustapeegelduse ning oma kogemustest jutustamisega ja pajatan nõnda teadusest kogemuste najal. Sealjuures juhib mind veendumus, et iga kokkupuude loodusega vapustab meie arusaamist iseendast kui bioloogilisest olendist nii nagu tuulehoog raputab puuvõra.

Väärtuste tagasitulek

Loodus ei ole surnud. Meie, inimesed, armastame teda, vajame teda ja igatseme tema järele. Me tunneme, et jalutuskäik läbi metsa täidab meie meeled rahuloluga, et merele vaatamine rahustab ja ööbikulaul liigutab meid. Meie, inimesed, vajame loodust ja me peame teda hoidma. See on meile enesestmõistetav. Kuid samal ajal me enam ei tea, kas see tunne, mida me tunneme looduse, taimede ja loomade vastu, on normaalne – või on see midagi vanamoodsat ning piinlikku. Näib, et tunded ja loodusteadused on ühitamatud ega sobi kokku. Juba sajandeid püüab teadus meile selgeks teha, et meie rõõm teistest elusolenditest on sentimentaalne illusioon. Selline seisukoht ignoreerib inimeste sügavaid tundeid.

Ebaõiglaselt, nagu nüüd selgub. Sest teadlased avastavad tänapäeval, et just nimelt meie tunded juhivad meid kaasaegsete loodusteaduste põhiküsimuste juurde. Tõsi küll, see sõnum on nii radikaalne, et seda pole seni sugugi mitte alati õigesti mõistetud. See ei tähenda midagi muud kui seda, et maailm ei ole mingi võõras paik, vaid empaatilises mõttes kodu. Me jagame seda arvukate teiste organismidega, kes nii nagu meiegi on tulvil tundeid.

Meil on seljataga enneolematute humanitaarsete ja ökoloogiliste katastroofide sajand – ja järgmised ootavad ees. Õigus mõista, mis on elu, määrab meie tulevikku. Mõelgem järele: kaasaja mõttelooline aines seisneb selles, kui teesklevad me oleme iseenda suhtes, kui kaugel maailmast, kui lootusetult mittemõistetavad. Selle vaatekoha kokkuvõtte leiame Kafka ja Becketti teostest. Avangardistlik kultuur ülistab tänini muu maailmaga vastuollu minemist sügavaima enesetunnetusena. Ent kas ei ole see tegelikult enesepettus, valediagnoos – kuna lõhe haigutab kusagil hoopis mujal?

Meile tänapäeval antud ülesanne seisneb selles, et tollest kinnismõttest, mis pole kunagi olnud kogu tõde, võitu saada. Inimese isoleerimine ei ole tema olemuse sügavaim tunnus, vaid põhineb sellel, et ekslikult lahutatakse üksteisest inimlik ja muu elu, mina ja maailm, vaim ja luule. Juba sada viiskümmend aastat kurdame taga oma hinge kaotamist – ja mõistame samal ajal kohut looduse üle. Eksistentsiaalseks teemaks täna ja homme on tasakaalu taasleidmine, ilma et maailm meil tegelikult käest libiseks. Käesolevas raamatus tahaksin näidata, kui lähedal on meile kõik see, mis elab, ja kuidas me saame iseendile seeläbi lähemale jõuda.

Seepärast on selle raamatu mõtetel üks otsustav eetiline tagajärg. See kõlab nii: meil tuleb loodus päästa omaenese hinge nimel. Niisuguses bioloogias, mis peab tunnet kõikide eluprotsesside nullmeridiaaniks, saab eluprotsesside teadusest hinge ökoloogia. Mõistagi võimaldab see rakendada senini tundmatut vaatenurka looduskaitsele ja seda saatvale ökoloogilisele eetikale: me peame loodust hoidma mitte ainult sellepärast, et ta on meile kasulik või et tema mitmekesisus oli olemas juba enne meid, vaid seepärast, et me armastame teda. Me armastame teda, sest oleme osa temast, eeskätt aga sellepärast, et tema on osa meist.

Puhtpraktiliselt on sellest asjaolust raske mööda vaadata. Teised elusolendid hõlmavad inimeste fantaasias tohutult palju ruumi. Kui küsida kelleltki, mis on tema jaoks „ilus”, siis kõlab esimene vastus enamasti „õites aas”, „meri”, „mu vanemate aed”, „Uckermark”2 või lihtsalt „loodus”. Kes uurib asja lähemalt, võib looduslikkuse jälgi avastada kõikjalt. Me kaunistame tube lillevaasidega, toome metsiku looduse aknalauale potililledena; laudlinad, tapeedid, kardinad ja rõivad on dekoreeritud taime- või õiemustritega. Lastetoas on virnade viisi mänguloomi, televisioon edastab parimal saateajal loodusfilme, loomaaiad on nädalalõpul puupüsti rahvast täis, paljud inimesed peavad koduloomi. Ja terve majandusharu, turismitööstus, elatub puutumatuse ning looduslikkuse illusioonist.

Inimesed vajavad loodust, kuna on kaotanud midagi iseendas. Sest oma organismi poolest on ka inimene loodus. Meie sisim tuum on lihast ja verest, orgaaniline olend, mis jääb meie ratsionaalsest mõtlemisest lõpuks kõrvale. Bioloogid, näiteks evolutsiooniteadlane E. O. Wilson, arvavad, et aju ja hing on koos taimede ja loomadega pidevas kaasevolutsioonis arenedes nii tihedasti looduse külge aheldatud, et ei suuda ilma tema impulssideta ellugi jääda. Paljudele teadlastele on nüüdseks selgeks saanud: fakt, et oleme elusolendid, määrab ära meie taju – ja seda nii fundamentaalsel viisil, et meil ei ole eriti võimalik ses osas midagi muuta. Me ei koge maailma primaarselt vaimuga, vaid meeltega. Inimesed mõtlevad sümbolites ja metafoorides. Et kogeda meie olemuse seda külge ja suuta seda isiksusse integreerida, oleme looduse olemasolust sõltuvad nagu sümboolsest peeglist. Sest ainest oma mõtlemisele saame loomulikkuse maailmast. Me muudame taimed ja loomad tegelike või arvatavalt tegelike omaduste alusel sümboliteks – nagu näiteks mao, puu, roosi. Nendega toimuvates muutustes tunneme ära iseennast.

„Loov ökoloogia”, mida ma järgnevatel lehekülgedel lahkan, suudab esimest korda ühendada inimeste seesugused tugevad tundmused ja nendega seonduvad kultuurilised allhoovused elu teadusliku vaatevinkliga. Looduses on bioloogilise eluprotsessi otsustava tähtsusega väärtused ja tähendused omandanud käegakatsutava kuju. Oma looduse kogemises tunneb inimene end seetõttu sümboolselt olevat maailmaga üks. Loodus kehastab seda, mida meiegi oleme: ta on meie emotsioonide ja meie vaimse plaani elav peegel. Seepärast etendabki loodus kultuuritraditsioonides nii keskset rolli. Näiteks puid peetakse elu sümboliks, kuna nad on nagu me kogeme elu. Sümboolse talvise „surma” järel lähevad nad jälle lehte, kasvavad ja kannavad vilja, ilma igasuguse meiepoolse kaasabita. Produktiivsus, uudsus, harmoonia, ent ka lagunemine ja nurjumine ei toimu mitte ainult meis, vaid kogu looduses. Elementide ülemvõimus, olendite tekkes ja kadumises, valguse ning pimeduse vaheldumises kehastub meie sisemaastik.

Kui igatsus looduse järele on meie olemusse kinnistunud, siis võib selle kadumisel olla ettenägematuid tagajärgi. Võimalik, et oleme hävitamas midagi, milleta me mitte kuidagi toime ei tuleks. Inimest ähvardab emotsionaalne kaotus, mis puudutab tema olemuse põhistruktuuri – nii kardavad ka Harvardi ülikooli psühholoogid. Nad arvavad, et juba aastaks 2020 on depressioonid südame- ja vereringeprobleemide järel maailmas sageduselt teine tervisehäire – ja seda ka üha suureneva loodusest võõrandumise tõttu. Kuna kõik meie omadused, ka kõige „inimlikumad”, kasvavad ikkagi välja orgaanilisest pinnasest, suudab inimene endast täiel määral aru saada vaid siis, kui mõistab ennast kui kultuurset olendit looduse kontekstis. Inimese jaoks seisneb keskkonna hävitamise suurim risk selle tõdemuse minetamises. Niisiis ei ole meie suurim oht meditsiinilist või klimaatilist laadi. Pigemini ähvardab inimest oht ilma looduse ilu kogemiseta jääda hingeliselt kängu. Ehk seisneb teiste organismide olulisim psüühiline funktsioon just nimelt selles, et nad lepitavad meid, inimesi, meie valu, meie isoleerituse, meie kaduvusega. Sest looduse põhitunnuseks on, et ta elustub üha uuesti, et ka suurim katastroof muutub lühikese aja jooksul taas õitsenguks ning seega lootuseks meie endi jaoks.

Paljud inimesed aduvad, et looduse tajumisest saadud elamused on ebaõiglaselt halba valgusse sattunud. Nad tunnetavad, et darvinistlikus ideoloogias peab miskit viltu olema. Kuid mis see on, sellest ei saadud aru senikaua, kuni piiramatult valitses elu väärtusest sõltumatuse doktriin. Teadlased väitsid pikka aega, et pole muud reaalsust peale surnud mateeria ja et kogu elu tuleb taandada ellujäämise ning valiku halastamatutele seadustele. Inimkond kohtleb oma planeeti tänini sellele taustale vastavalt. Darvinistlik ideoloogia ei tunne muid väärtusi peale egoistliku ahnuse, ja ta seab selle loodusseaduse staatusse. Kõik muu, kõik tunded ja elamused nagu aukartus, armastus ja suuremeelsus on tema jaoks lõppeks vaid illusioonid, mida meie geenid on leiutanud selleks, et paremini ellu jääda.

Me tajume loodust valesti, sest loodusteadus on meile teda sajandeid vales valguses näidanud. Ta on loodusest välja jätnud kõik ilusa, kogu tema poeetilisuse ja ekspressiivsuse, kuna eelistas üksnes asjalikustavaid käsitusi ning arvas, et vaid need on õiged. See on keskkonnakatastroofi sügavam põhjus: me hävitame elu, sest eksime tema olemuses. Me käime eluga nii julmalt ümber, sest peame teda masinavärgiks, vanakraamiks. Kuid kui tema tund on kord tulnud, oleme endisest üksildasemad ja ehk adume alles siis, et oleme hävitanud osa iseendast. Koos loodusega on suremas ka meie tunded. Kuidas me mõistame elusolendeid, määrab meie tulevikku. See ei tähenda, et peaksime ilma loomade ja taimedeta nälga surema. Ent me vaesume hingeliselt viisil, mis seniajani ei olnud üleüldse kujuteldavgi. Ning kuna hing ja ihu on omavahel seotud, kuna hing peegeldab sümboolselt ihu, on lõpuks mängus ka meie tegelik elu.

See süngevõitu pilt muutub siiski, kui rakku ei peeta enam ellujäämismasinaks, vaid olendiks, kellele tema elu midagi tähendab ja kes seda tähendust tundena kogeb. Revolutsioon eluteadustes võib niimoodi tungida ökoloogilise eetika tõelise tuumani, sellise eetika tuumani, milles Maa ei ole enam ainult ellujäämissõja tumm näitelava. Me ei tohi loodust hävitada, sest sellega hävitaksime mingi osa meist endist. Vaid niisugune lähtekoht hüvitab ebamugavustunnet, mis on seotud sellega, et me ei suuda ära seletada, miks on vaja säilitada mõnda väidetavalt hingetut asja nagu näiteks lindu või maastikku, kus ta pesitseb ning laulab. Me tunneme, et nad on seda väärt – ka siis, kui teadus ja majandus on just nimelt need suurused senini kõrvale jätnud. Need on aga elu enda väärtused, mida me siin ära tunneme, väärtused, mille tõttu organismid end kogu aeg ise loovad. Me suudame neid väärtusi mõista, sest nad on meie organismi sisse kirjutatud. Ja kindlasti mitte sellepärast, et selline tundmus soodustab ellujäämist. Vastupidi: sest võimalik on ainult tajuva subjekti ellujäämine.

1

Natura naturans – loov loodus, mille vastandiks on natura naturata – loodud loodus. Need on keskaegsed mõisted, mida kasutas Spinoza, hiljem aga rakendas romantistlik filosoof ja poeet Samuel Taylor Coleridge (toim).

2

Uckermark on looduskaunis piirkond Kirde-Saksamaal Uckeri jõe ääres (toim).

Kõik me tunneme

Подняться наверх