Читать книгу Kõik me tunneme - Andreas Weber - Страница 4

Kas olete kunagi kärnkonnale silma vaadanud? Tema silmad on suured ja ümmargused, just nagu tume vesi. Kuid iirised, milles avaneb pupill, helgivad kullakarvaliselt.

Ärge kartke. Astuge rahulikult lähemale. Siis näete, kuidas need tillukesed juveelid kummuvad. Nende sisemus koosneb tuhandetest läikivatest kortsukestest, mikroskoopilistest kuristikest ja mäestikest, mille kohal säravad eksinud tähed. Kärnkonn vastab meie pilgule öötaevaga.

Sel pole mingit tähtsust, ütlete teie? Kärnkonn on lihtsalt üks loom ja see, kuidas meie temasse suhtume, maitseasi? Ehk on ta teie meelest koguni kole? Oodake üks hetk. Vaadake veel korra. Vaadake niimoodi, nagu mina vaatasin. Te näete, et miski vastab teie pilgule. Et teie ees on midagi, mis ei ole elutu asi ega ese. Midagi, mis elab.

Olen palju semestreid järjest püüdnud välja uurida, mis lood selle miskiga õigupoolest on. Olen vanaaegsetes auditooriumites konni lahanud, täiskiilutud laborites baktereid klooninud ja uduvihmas Läänemere mudast tillukesi usse välja sõelunud, et mõista, kuidas elu talitleb. Olen teinud isegi diplomieksami. Ja ometi on mulle alati tundunud, et midagi on vajaka. Justkui jääks meil, teadlastel, kaasaegsetel teadusinimestel, loomade ja taimede juures midagi olulist kahe silma vahele. Justkui oleksime pimedad just nimelt selle suhtes, mis meid üldse panigi elusolendite vastu huvi tundma. Justkui otsiksime mehhanismi mingi aparaadi sisemusest ning lõhuksime seda tehes hoolimatult ära pealispinna.

Kogu mu senine elu on möödunud seda miskit otsides. Lõpuks ma selle ka leidsin – sest teadus ise leidis selle taas üles, sajandite järel, mil ta oli endale eesmärgiks seadnud ignoreerida ilmselget, et suuta olla täpne. Leidsin selle ehk ka sellepärast, et soovisin alati, et minu tunded ja mõtted oleksid kooskõlas. Kõik sai alguse palju aastaid tagasi kärnkonnast. Või täpsemini: tervest tiigitäiest kahepaiksetest, kõige erinevamatest liikidest.

Oli üks neid hõbehalle Põhja-Saksamaa talvelõpupäevi. Hekid põllutee veerel näisid selges läbipaistvas õhus pruunid ja räsitud. Oli nii külm, et rattaga sõites hakkasid kõrvad tuulest valutama. Ja ometi peitus kõikides värvides mingi soe toon, mingi märkamatu tõotus, mis oli mind välja meelitanud.

Kool oli läbi ja ma sõitsin läbi ühistu põldude ühe väikese tiigi äärde. Tiigid olid peidus hõreda roostiku taga, tardunud lepa-, valgepöögi- ja sarapuuhekkide hapras varjus. Mõni neist veekogudest ei olnud palju suurem lombist, kuhu oli kogunenud talveniiskust ja kus algav kevad nüüd arglikult pead tõstma hakkas. Oma väikeste tiikidega lõi maa otsekui silmad taeva poole valla. Alles hiljuti olime siin veel uisutanud. Koduteel, kiiresti laskuvas hämaruses olime üksteisele õudusjutte rääkinud. Kõndisin Mara Simoni kõrval, kellesse olin lootusetult armunud. Ta ei märganudki mind. Kui püüdsin teda uisusprindis lüüa, heitis ta oma blondi paažisoenguga pea kuklasse ja saatis mulle välkuva pilkliku naeratuse, millest pidi mulle piisama mitmeks päevaks.

Lasksin oma jalgrattal kolletunud rohu sisse kukkuda ja kummardusin vee kohale. Hoolega vaadates võisin näha, et see ei olnud täielikult sile rikkumata veepeegel. Pealispinna must marmor hüples aeg-ajalt. See lõhkes, moodustades mulle, nagu sajaks lõpmatult aeglaselt vihma, purunes kildudeks justkui vaiksete värinatena, mis kalda poole levisid. Tundus, nagu pärlendaks seal salapärane süsihappegaas, kevade varjatud koostisosa, mida ma mõista ei suutnud.

Heitsin kõhuli ja nihkusin veele lähemale. Vedelik ümbritses mu randmeid jäise jõuga, kui ma käed prooviks üle mudase kaldaserva välja sirutasin. Üks nõksatav liikumine sundis mind tarduma. Muda keerles lombi põhjast üles ja langes jälle nagu aegluubis teraliselt alla. Vahtisin pärani silmi vette.

Siis nägin ma looma. Märkamatult tõukas ta end põhjaporist lahti, tõusis vaikselt ülespoole nagu vilajas õhupall, tasakaalustades oma õõtsuvat lendu nelja lühikese jalaga. Ta torkas nina läbi veepinna ja saatis sellega üle tiigi kerge lainetuse. Loom hingas korra – ja vajus alla tagasi. Nägin, et tema keha alumine pool säras erkoranžilt. Sabast ja seljast kasvas välja sakiline hari nagu muinasjutulohel.

Mu süda jättis löögi vahele. Looduse sügavus avanes korraga siinsamas, tavalisel hilistalvisel koolipäeval, Põhja-Saksamaa madalmiku videvikus. Olend triivis tummalt läbi vee, tõusis vaevuhoomatava nobedusega ülespoole. Avastasin veel teisegi looma, siis kolmanda. Nad lasksid end üles kanda ja võtsid õhku, seejärel langesid tagasi alla oma hõljuvasse olekusse. Nägin läbi liikumatu vee nende silmi, mis minust nagu läbi vaatasid ja mind ometi otsekui enda külge imesid. Neis maagilistes kristallkuulides väreles elu. Mida kauem ma vahtisin seda minu ees laiuvat vedelat sfääri, seda enam hakkas see avarduma, kuni mulle tundus, just nagu vaataks vesi ise mulle loomade tummade pilkude läbi otsa.

Mingil hetkel ajasin end püsti ja vabastasin end nende olendite silmavaate lummusest. Paar päeva hiljem ostsin endale määraja. Need loomad olid tähnikvesilikud Triturus vulgaris ja lohehari kuulus nende kevadise pulmarüü juurde. Ma ei osanud aimatagi, et neid loomi ei näe ma enam kunagi.

Kuju võtnud tunne

Olin toona veel laps. Või pigem oli see iga, mil vähehaaval lakatakse laps olemast. Teised hakkasid oma vanematelt sääreväristajaid nõudma ja peagi võis ühte või teist näha oma peenikeste käsivarte ja hiigelsuure, kõhna keha kohta liiga raske kiivriga uue Zündappi seljas. Nad passisid oma masinatega kooliväravas koos vanemate klasside lahedate kuttidega. Tegid suitsu. Väikesed vandeseltslaste kambad, kuhu minul pääsu polnud. Ka Mara Simon seisis teiste hulgas.

Olin viisteist ja ma olin meie ridamaja vastas rentinud väikese aia, kolmnurkse tüki maad liivase parkimisplatsi ja viljapõllu vahel. Kui teised pärastlõunal kokku said, et suitsu teha, põlvitasin mina oma peenarde vahel, külvasin salatit ja kurgirohtu või kiskusin oma musta koorikuga kaetud sõrmedega naate ning orasheina noorte porgandite vahelt välja.

Kõigele vaatamata leidis randevuu Mara Simoniga ikkagi aset. Oli päikeseline kolmapäeva pärastlõuna. Lükkasin aia tarbeks mõeldud seasõnnikut täis käsikäru üle tänava, kui mulle tuli vastu õhetavapõsine Mara jalgrattal, särav ja ligipääsmatu. Vaatasin ennast: väljaveninud põlvedega velvetpüksid, sõnnikust määrdunud saapad. Hoidsin hinge kinni. Kui Mara mööda vuhises, püüdsin suunata oma abitut pilku tema silmisse, kuid need olid minu eest otsekui kuulikindla klaasiga kinni kaetud. Õhtul kirjutasin talle kirja. Vastuse kribas ta punase vildikaga: „Teised poisid meeldivad mulle rohkem,” seisis seal.

Paranemisperioodil viibisin peaaegu terve suve õues. Õppisin tundma linnuhääli, leidsin metsistunud hekist pruunselg-põõsalinnu pesa. Ma ei teadnud toona, millist vaimset traditsiooni ma järgisin, kui hüppasin ratta seljast maha, et päästa päikeses sätendava rohelise lauluritsika elu. Ma ei teadnud, et sellised poeedid nagu Novalis ja Coleridge olid loodust niimoodi mõistnud – kuju võtnud tundena. Ma ei teadnud, et meie ajastu meelest on sellisel romantikal lõpp ning seda peetakse möödunud aegade sentimentaalseks moeks.

Sõitsin veel kesksuvelgi sageli oma tiigi äärde, teadmata, et see on viimane suvi, mille seal veedan. Kui veetaimed ja vetikad suuremaks kasvasid, olid vesilikud hästi varjatud. Ma ei näinud neid enam. Seeeest olin avastanud paksude kärnkonnade paarikesed, olin imestusega jälginud, kuidas sitked isasloomad vees sebides kuduga lõhkemiseni täidetud emaste külge klammerdusid ja nende lihavatel koibadel lebades sulaselge mõnu kehastuseks muutusid. Kuulatasin rohukonnade vaikset kudrutamist. Istusin tasakesi kaldale maha ja nägin päikese peegeldusi üle nende kuldsete silmapaaride libisemas. Veel enne järgmist talve kolis meie pere ära. Ma ei näinud seda väikest tiiki enam kunagi.

Täna tean ma, et loodus ei ole tunnete eest pagemise koht. Ta hoopis annab meile võimaluse põgeneda tundeilma. Ei ole illusioon, et me leiame loomades ja taimedes eest midagi otsustavat. Me leiame neis oma hinge. Kuid need ei ole üksnes fanaatilised esoteerikud ja unelevad lapsed, kes on taasavastanud, et tunded moodustavad elu keskme. Just nimelt teadus on see, mis ei saa enam sellest loobuda, kui tahab elusolendeid mõista. Täna oskan ma oma toonaseid läbielamisi seletada. Ent selleni tuli käia pikk tee.

Kaua, liiga kaua töötasid filosoofid ja loodusteadlased kindlalt vastupidises suunas. Oli vaja Jumala kosmos lahti mõtestada, mõista universaalseid seadusi, mis hoiavad mateeria osakesi nende trajektooridel nõnda nagu raskusjõud tähti. 18. ja 19. sajandi esimesed bioloogid tunglesid veel välja loodusesse just nagu mina tol aastal: vaimustunult ja aplalt uudsuse, muljete ning mitmekesisuse järele. Väheste aastakümnetega kirjeldati sadu tuhandeid liike, klassifitseeriti mitmeid kümneid elupaiku, sündisid morfoloogia, biokeemia ja füsioloogia.

Ehkki selle suure uurimisbuumi ajal andis liikumissuuna kätte füüsika, ehkki juba Prantsuse filosoof René Descartes oli väitnud, et elusolendid ei ole midagi muud kui ülimalt keerukad masinad, tundsid paljud bioloogid kangekaelselt jätkuvat huvi elu põhiküsimuste vastu. Küsimuste vastu, mis olid ka mind tol suvel välja meelitanud. Mis eristab elusat mateeriat elutust? Mis kutsub esile selle, et miljardid aineosakesed ja paljud sajad tuhanded keemilised ühendid, millest organism koosneb, omandavad diferentseeritud vormi – ning miks just selle? Kuidas saame eristada elusolendit somnambuulse sihikindlusega masinast? Nii lebasin ma oma tiigi kaldal ja juurdlesin mõistatuste üle, mis olid juba ammu enne mind olnud bioloogia põhiprobleemiks.

See lumm ei ole mind tänini vabaks lasknud. Kui asusin paar aastat hiljem ülikoolis eluteadusi õppima, pidin siiski nentima, et bioloogia oli nendele küsimustele oma vastused leidnud. Need vastused nägid aga välja teisiti, kui mina olin neid ette kujutanud. Bioloogid olid järginud oma eeskuju, füüsikuid. Nad olid võtnud oma deviisiks mõista elu üksnes elutu mateeria ehitusdetailide kaudu. Darvinistid põlgasid tunded ja tundmused ära kui illusioonid – kui sentimentaalse ahvatise, mille eesmärk tegelikult seisneb selles, et saada võimalikult palju ühesuguste geenidega järeltulijaid. Igasugune muu pilt oli – ja on paljude meelest ikka veel – ebateaduslik, ning ebateaduslikkus on meie läbi ja lõhki akadeemilises ühiskonnas umbes midagi sellesarnast, kui NLKP keskkomitee oleks kiitnud McDonald’si turupoliitikat.

Ülikooli ajal sai mulle selgeks, et bioloogid on püüdnud organismi mõista nii, nagu füüsikud mõistsid Newtoni aegadel kosmost – üksikdetailidest koosneva süsteemina, milles kõik need detailid alluvad igavestele ja muutumatutele seadustele. Nende reeglite avastajad on kaasaegse bioloogia loojad: Charles Darwin avastas selektsiooni seaduse, mis mõjub organismidele nagu raskusjõud planeetidele; Gregor Mendel avastas pärilikkuse seadused – bioloogilise vaste massi jäävuse seadusele; James Watson ja Francis Crick avastasid geneetilise koodi, seega seaduse selle kohta, kuidas organismi ülesehituse seadused kirja pannakse. Näis, et põhimõtteliselt oli kõik olemas selleks, et arvutada välja olendi maailm analoogselt tähesüsteemiga – ning seda ehk koguni uuesti üles ehitada.

Bioloogia kerkis 20. sajandi jooksul teaduste seas primadonna seisusesse, sest nüüd võis inimene end põhimõtteliselt ise luua. Teadus elust vahetas uurimise eesliinil välja füüsika – küllap ka seepärast, et füüsika jaoks oli kokku varisenud just nimelt see maailmapilt, mille järgi bioloogia jätkuvalt orienteerus. Relatiivsusteoorias on ruum, aeg ja vaatleja omavahel seotud, ei ole enam sõltumatuid, absoluutseid tugipunkte; kvantteoorias kaob koguni sündmuste ruumiline eraldatus: kõik on tegelikult kõigega kõikjal seotud.

Selle triumfi tagajärjel jäid aga tõeliselt suured bioloogia revolutsioonid toimumata. Nüüdseks on küll dešifreeritud terve hulk genoome – kuid vaid selleks, et nentida, et peaaegu mitte ühelgi geenil ei ole ühtainukest funktsiooni, vaid väga sageli on neid palju ja need sõltuvad üksteisest ning raku seisundist. Veel ei ole ükski haigus geneetilisel teel ravitav. Ikka veel ei ole leitud kas või ühtainust „missing link’i”, üleminekuvormi suguluses olevate liikide vahel, mida otsis juba Darwin. Paljude käitumisviiside evolutsioonilised seletused, näiteks see, miks emad adopteerivad mittelihaseid lapsi, jäävad leidmata või on liiga otsitud.

Bioloogia, mis ikka veel järgib Newtoni füüsikat, tammub ühe koha peal. Tema seis meenutab peaaegu füüsika seisu sada aastat tagasi. Dilemma lahendamiseks on mõned teadlased nüüd hakanud oma teaduse tsentraalsetest dogmadest lahti ütlema. Nad ei tee seda mitte üksnes sellepärast, et dogmad neid piiravad; nad teevad seda ka sellepärast, et paljud leiud ei ole enam nende arusaamadega kooskõlas.

Nii avastas ameeriklanna Lynn Margulis viimastel aastakümnetel, et kõrgemad rakud on tekkinud mitte konkurentsivõitluses, vaid lihtsamate eelvormide vahelise sümbioosi teel. Biosemiootikud nagu taanlane Jesper Hoffmeyer või itaallane Marcello Barbieri tõid geneetikasse omamoodi relativismi nagu füüsikas: nad ei näe DNA-s enam masinkoodi skeemi muutmiseks, vaid pigem noodikirja, mida rakk saab vastavalt oma seisundile mitmel erineval viisil orkestrile seada. Sarnaselt kvantteooriaga katkestab selline perspektiiv sidemed totaalse kausaalsusega: rakud reageerivad teatava autonoomiaga; see, kuidas nad käituvad, sõltub nende seesmisest seisundist, kuid ka sellest, mida teeb või jätab tegemata vaatleja. Organismid on äärmiselt keerukad ja intelligentsed, mitte triviaalsed ning deterministlikud – ja kindlasti mitte molekulaarsed kellad, mis tiksuvad oma geneetilise tarkvara kaugjuhtimisel. Katsed on näidanud, et paljud organismi tundemärgid nagu karva muster või lehe pealispind tekivad iseenesest, ilma et selleks oleks vaja päritud algeid. Bioloogiline kord tekib nii-öelda „tasuta”. Seda kinnitavad just uusimad geneetilised eksperimendid: embrüote teatud kasvukeskused arenevad täiesti sõltumatult DNA käskudest.

Rakud tunduvad teaduse selle uue vaatenurga valguses otsekui tahte aatomid. Nende tähtsaim tunnus seisneb selles, et nad uuenevad pidevalt ja tekitavad ise kõiki oma komponente. Rakud ilmutavad selles, mis puutub nende endi eksistentsi, lausa hingematvat visadust. Katkematus ainevahetuses keskkonnaga on nad kui akud, mis end ise laevad. Nad väänduvad pärilike algete najal ülespoole, ja seda geenidega dialoogis, mitte niivõrd täites nende ettekirjutusi. DNA on kehamaterjali toes, mitte selle kokkupanemise skeem. Organism on see, mis peab pärilikke algeid „lugema”, interpreteerima, neile mõtte andma. Seetõttu ei ole elusolend bioloog Stuart Kauffmani silmis geneetiline automaat. Ta nimetab elusolendit pigem „autonoomseks toimijaks”.

Igatsuse seadused

See autonoomia oligi asi, millest ma toona oma tiigi ääres rõõmu tundsin. Loomad olid vees õõtsunud ennastunustavalt. Nad olid osa sellest ja samas siiski ka nii selgelt piiritletud nagu midagi omaetteseisvat. Kohmakas sukeldumine, eredalt oranživärviline kõht, tohutu seljahari: vesilikud olid omaette maailmad. Nad olid keskmed, keerlemas iseenda kui universumi keskpunkti ümber.

Kui bioloogia tänapäeval, 21. sajandi algul, seda autonoomiat mõistab, siis taasavastab ta kaudseid teid mööda midagi enesestmõistetavat. Aristoteles, kes oli kuulus loomauurija, arvas, et kõik elav püüdleb olemise poole. See püüdlemine on tema hing. Olend ihkab olla, kesta, olla enamat kui ta on. Ta januneb selle järele, et areneda, paljuneda, laiemalt levida, rohkem sellest hinnalisest ainest endasse imeda – ainest, mida omandatakse vaid hingates. See janu ongi elu. Elamise soov kannab organismi nagu laine kannab ujujat. Too tunneb, kuidas ta üles tõstetakse ja kaldale uhutakse, mida ta ei osanud oodata, kuid mis päästab tema elu.

Kui mõtlen tagasi toonasele ajale, pärastlõunale vaikse tiigi ääres, siis tean nüüd, et mu käitumine oli sügavalt teaduslik. Ma lebasin oma tiigi kaldal varitsuses ja avastasin ühe loodusseaduse – ise seda teadmata. Ma kogesin elu jõudu täiesti otsesel teel. Sedasama jõudu, mis elusainet rakus koos hoiab, mis tähendab tema tungi kesta edasi.

Täna oskan ma sellele tungile nime anda. Täna tean ma, et see on uue eluteaduse keskne osa. See teadus peab jätma hüvasti dogmaga, et tal tuleb alati olla objektiivne, neutraalne ja hinnanguvaba. Elu ei ole hinnanguvaba, seda näitavad keerukusteooria, süsteemibioloogia, biosemiootika, robootika ja aju-uurimise tulemused, mida kirjeldan järgnevates peatükkides. Vastupidi, elu on kehastunud väärtuse ilmnemine.

Kui lüüa lahti uksed, mille võtmed andsid meile kätte sellised teadlased nagu Jesper Hoffmeyer, Lynn Margulis ja Francisco Varela, siis saab selgeks, et muutunud bioloogia peab koos uue mõtteviisiga kasutama ka uut sõnavara. Ta peab rääkima elusolenditest niimoodi, et nende kehaline ja hingeline külg jäävad tasakaalu. Tema keel peab olema vastavuses bioloogilise käitumisega, ent ka selle tunnetamisega, kuidas on seda käitumist seestpoolt kogeda. Klassikalise teaduse raames, mis uuenemist ootab, võib selline kõnelemise viis kõlada jultumusena. Kuid kes püüab seda näilist eksiõpetust mõista, saab vastu midagi hindamatut: loodus ja hing ei ole enam eraldatud. Sügav lõhe, mis laiutas meie ja teiste olendite vahel, täpsemalt öeldes, selle maailma vahel, mida me tajume ja selle maailma vahel, mida me kirjeldame, sulgub taas, ja esimest korda oleme me teretulnud.

Uues bioloogias saab elutungist, mida me ise kogeme ja kõikjal näeme, põhiaksioom. See asendab bioloogilise darvinismi pimedat „olelusvõitlust”. Et teha selgeks, et minu poolt valitud vaatlusviisil on ootamatud tagajärjed, nimetan seda tungi edasikestmise järele igatsuse esimeseks seaduseks. See toimib nii, et kõik, mis elab, ihkab rohkem elu. Organismid on olendid, kellele nende elu korda läheb. Neil on huvid, nii nagu meilgi, neid kannab see tunne, mille tõttu ka ma ise tunnen end organismina organismide hulgas, olgu õiges või vales kohas. Huvi on taju, millega kuldpõrnikas aimab, et roosiõie südamik on tema jaoks hea ja tõrvane maantee halb koht.

See, mis mind toona nii väga paelus, intuitiivselt ja ületamatu jõuga, oli asjaolu, et ma võisin seda huvi näha. See otsis väljapääsu igas liigutuses, igas märgis, nii, nagu ei oleks loomadel ja taimedel küll teadvust, kuid sellele vaatamata oleks neil mingi kuju ja vormi omandanud siseilm. Ma võisin sellesse siseneda, ma võisin paljaste kätega sellesse sukelduda ja seda puudutada. Ma nägin, et organismide pealispinnal avaldub nende siseelu. See ei ole varjatud, nagu arvas Kreeka filosoof Herakleitos. See on täiesti päevavalgel. Seepärast tuleb meil sõnastada igatsuse teine seadus. See vahetab välja dogma, et kõikidel elusolendite tunnustel on üksainus mõte – suurendada soojätkamisvõimalusi. Igatsuse teine seadus kõlab nii: iha vägi ei ole kunagi nähtamatu, vaid elavas kehas alati olemas. Elamise soov tuleneb janust ja näljast ja naudingust ning kiirgab väljapoole keha liigutuste läbi. Seepärast ei ole elusolendid masinad. Nad on igatsuse tööriistad. Nad on iha, mis on endale keha otsinud ja valitseb seda.

Tol pärastlõunal tiigi ääres kogesin ma vastupidist sellele, mida loodusteadus on renessansist saati uskunud: et vastuse elu mõistatusele saab välja pressida ainult „katsete piinapingil”. Ei. Saladus on peidetud nähtavale kohale. Kõige elava sügavus ilmneb pealispinnal: sügisene lehtede sära, millimallika kaalutus – elu enda hõljumine! –, lõhna- ja õitemered. Elu ilmutab ikka oma seadusi, tingimusi, milles kõik võib õnnestuda või nurjuda. See on ilmne kõikjal.

See oligi arusaam, mis minust mu tiigi ääres üle uhkas. See polnud midagi sellist nagu inimhing või inimteadvus, mida ma teiste olendite juures kohtasin. Ma seisin silmitsi vitaalsete tundmustega, mis olid kuju võtnud, ja ma suutsin neist kujudest leida omaenda tundeid.

Seepärast tuleb meil sisse tuua veel ka igatsuse kolmas seadus. See asendab darvinistlikku dogmat, et kogu kommunikatsioon organismide vahel on alati kasulikkuse teenistuses. Igatsuse kolmas seadus ei kuuletu oletusele, et keel tuleneb paaritusmängust, altruism tähendab pikas perspektiivis tulu maksimeerimist ja kunstiteosed koopaseintel suurendasid jahiõnne. Igatsuse kolmas seadus kõlab nii: iseennast suudame mõista vaid muu elu peeglis. Me vajame kõige võõrama vaatenurka. Looma vaatenurka. Tumma vesiliku vaatenurka. Vaid tema avab meis need sügavused, mis muidu jäävad alatiseks suletuks. Me vajame elamust, et meie ees on millegi sisemus, midagi, mis samal ajal osutub haavatavaks kehaks. Me vajame teisi organisme, sest need on seda, mida oleme ka meie, mida me aga näha ei suuda, kuna me seda oleme.

See vajadus teiste olendite järele toob meid meie aja suurima probleemi juurde. Pilkudega, millega mitteinimlikud organismid meid vaatavad, kujundavad nad meid – seda, kuidas ja miks me ei tule toime ilma selle vastandlikkuseta, näitan allpool. Need on armulikud silmad, millega teised olendid meid mõõdavad, kuid need on ka nõudlikud silmad. Nad annavad, kuid nad ootavad ka vastust. Vesiliku vaikiv pilk on meile suunatud küsimus. Ja üha sagedamini raputame meie tummalt pead.

Kunagi ei ole hävinud rohkem liike kui tänapäeval – ja ükski teine loomarühm ei kuiva kokku kiiremini kui just nimelt kahepaiksete oma. Hilistel 1980-ndatel aastatel tegid teadlased kindlaks, et üha rohkem vesilike, kärnkonnade ja konnade populatsioone kogu maailmas kadus välkkiirelt. Nad ei hääbunud pikkamööda paljude aastate jooksul põdurusse, vaid olid ühekorraga lihtsalt läinud: kui aasta tagasi kubisesid Costa Rica ürgmetsasood veel kuldkärnkonnadest, siis järgmisel kevadel ei leitud sealt enam mitte ainustki isendit. Taoline kadumine jätkub tänini. Ainuüksi viimastel aastatel on Maalt kadunud kaugelt üle saja liigi kahepaikseid ja koos nendega iga kord üks elu ainulaadne voldistik.

Teadlased ei ole põhjuste osas ühel meelel. Mõned peavad süüdlaseks suurenenud UV-kiirgust, teised sissetoodud seeni. Üks Ameerika toksikoloog süüdistab viimasel ajal „Roundup’i”, Monsanto farmaatsiakontserni igasse maailma nurka laiali pihustatud taimekaitsevahendit. Kõige surmavam põhjus aga on see, et ruumi jääb üha vähemaks. Ruumi väikestele veekogudele, milles maa saab vaikselt uneledes iseennast silmitseda. Ja nii kaovad kahepaiksed lihtsalt ära, justkui oleksid nad otsustanud seda maailma edaspidi boikoteerida.

Väljasuremine ei tee kära. Liigid kaovad diskreetselt. Nad lähevad hääletult, nagu ei tahaks pahameelt tekitada, nagu ei tahaks kauem segada. Seda ei pruugi märgatagi kui täpsemalt ei vaata, kui igal kevadel selles kohas, seal, kus igatsetud olendid peavad välja ilmuma, pingsalt järele ei uuri. Seda võib märgata vaid siis kui tuleb asjatult ootama jääda, kui aasta edenedes saab ootusest kõle lein.

Kogusin toona peotäie konnakudu. Selleks surusin oma sõrmed munatombu sisse, et eraldada oma jagu, rebida osake tervikust välja. See oli peaaegu võimatu, nii kõvasti oli mass seotud ja nii raske oli näha, kuskohalt läksid üksikute rebude piirid. Ehkki kuduklomp oli jagatud paljudeks tillukesteks punktikesteks, näis see siiski ühena. Tugev ja samas järeleandlik vastupanu mu kätele tekitas otsekui pealesunnitud lõbutunde, kuid ka instinktiivse pelguse. See oli just nagu judin, mis käib üle selja, kui lüüa hambad elavasse lihasse.

Paigutasin oma konnaelu kämbud siis vanasse akvaariumi. Kes vaatab, kuidas kahepaikse munarakk areneb, kogeb vaat et olematu täpi muutumist eluenergiaks. Sellest saab sina. Äärepealt et mittemiski hakkab tukslema ja areneb olendiks – peaaegu omaette maailmaks. Mustad kuulikesed neid ümbritseva läbipaistva klaaskeha keskmes pikenevad, keerduvad ja rabelevad end vabaks. Elu lööb silmad lahti saja liikuva pupillina.

Jätsin tookord akvaariumile kaane peale panemata. Niikaua kui kullesed ilma ihuliikmeteta vees ringi tukerdasid ei tundunud see vajalik. Siis kasvasid neile õhkõrnad tagajalad, varsti pärast seda väikesed esijalad. Ühe kuuma varasuvise päeva lõpuks olid kõik tillukesed konnad läinud. Nad olid teinud eriliselt suure arenguhüppe ja akvaariumist jalga lasknud. Leidsin neid hiljem koristades radiaatori tagant, kapi alt – kõvad muumiad, tardunud oma konn-olemises. See oli väike jumalagajätt suure jumalagajätu ettekuulutajana.

Kuna loomade näol seisab meie hing äratundmatul kujul meie ees, kaotame koos nende kadumisega muudki kui ainult võõraid aardeid. Me loobume millestki, mis meile korda läheb. Need on loomingulisuse teisendused, millest meil tuleb loobuda. Need on väljendusvormid, mis on aja keerdkäikudes saanud ainulaadseks ja mida saab asendada ainult läbi uue evolutsiooni, läbi uue geoloogia. Elu väljendusvormid nagu see, et emane pisi-puukonn (Dendrobates pumilio) haub oma munad välja maismaal ja asetab äsjakoorunud kullesed ükshaaval tillukestesse veelompidesse ning toidab neid seal ülejäänud viljatute munadega. Või see, et köidikkonn (Alytes obstetricans) seob oma järelkasvu kandva pärlinööri hoolikalt enese tagakeha ümber ning valvab seda nagu hunt kutsikaid.

Olendite vaieldamatu kohalolek on see, mis tagab ammendamatuse ja koos sellega lootuse. See on see, mis ei vasta inimlikule mõõdupuule ega kuuletu tema võimule. See on absurdsus, planeerimatus. See on ime saada tasuta midagi hinnalist, millega uneski ei oleks osanud arvestada. Kingitus, mis kukub otsekui taevast sülle, ilma et oldaks seda ära teeninud.

Paar aastat hiljem, stuudiumi ajal Freiburgis, käisin ma abiks konnatara juures. Olid soojad veebruariööd, õhus sageli peent vihmaudu. Mulle meeldiski pimedas ringi joosta kui keegi mind ei näinud. Mulle sobiski musta öösse otsekui sisse vajuda. Paar päeva varem oli üks mu sõbratar autoga vastu müüri sõitnud, sajakilomeetrise tunnikiirusega, kindla kavatsusega mitte sentimeetritki pidurdada.

Olime tõmmanud magistraaltee äärde madala aiavõrgu. Iga paarikümne sammu tagant olid maa sees ämbrid. Sinna pidid konnad sisse kukkuma, kui hakkavad piki tara äärt läbipääsukohta otsima.

Enamasti ei juhtunud enne kella ühtteist õhtul midagi. Ämbrid jäid tühjaks. Siis aga oli neid korraga igal pool: kärnkonnad, rohukonnad, välekonnad; ühekaupa, paaridena või koguni kolmeste gruppidena üksteise külge klammerdunult. Nad potsatasid ämbritesse ja täitsid need mõne silmapilguga ääreni, panid need üle ääre ajama nagu liiga kõvasti lahti keeratud veekraan kastekannu. Kahepaiksed katsid maapinda, justkui oleksid nad taevast alla sadanud. Nad ukerdasid üle mu jalgade. Nende silmad hiilgasid taskulambi valguses kui nad püüdsid mu sõrmede vahelt vabaks väänelda.

Paar tundi rassisin ma elavast lihast koosnevas keskkonnas, sorteerisin loomi, tühjendasin väikesi ämbreid suurtesse, tassisin kudrutava ja piiksuva sisuga toobreid üle tee. Õpetatud meeste dispuutides olid mõtlejad veel 19. sajandil kuni Louis Pasteurini väitnud, et konnad ja hiired tekivad „de novo”, täiesti iseenesest, kui lasta märgadel kaltsudel või vanal heinal kõdunema minna. Paistis tõesti natuke sedamoodi: maailm kääris ja sünnitas enda seest uut „ülemäärast elu”, kui väljenduda poeet Rilke sõnadega. See hoovas eikusagilt mu taskulambi valgusvihku. Selle kõige saateks laulis hõredas põõsastikus nähtamatu punarind, täites mind tänutundega.

Nende ööde küsimusteta ja nimeta rüsin leevendas mu rusutust. Ma võtsin loomade kingituse vastu ja püüdsin paari tunni vältel, väsinult ja vaikides, neile midagi tagasi anda. Teadsin, et võin neid usaldada.

Tegin selle vea, et sõitsin paljude aastate järel veel kord sellesse paika, kus kunagi asus mu väike tiik. Pöördusin tagasi kooli mingi juubelipeo puhul. Muide, kohtasin tol õhtul uuesti ka Mara Simonit. Tal olid juba kortsukesed silmade ümber ja ta kuulas lõbustatult minu jutuvada, mis oli mu ühe või teise võidu üle tuntavast vaimustusest läbi imbunud.

Mara oli mõneks ajaks üksnes minu päralt. Tema silmad särasid. Esimest korda vestlesime kui võrdne võrdsega, või olid meie rollid koguni vahetunud, ja ehk oleksin ma võinud saada rohkemgi, kuid korraga polnud mul sellest enam sooja ega külma.

Tiik oli kadunud. Traktorite ümberpööramise koht, sügavad jäljed poris. Vareste huiked lõid musti täkkeid kaitsetusse õhku.