Читать книгу Kõik me tunneme - Andreas Weber - Страница 5

Renditud Ford Focus istus ukseservadeni mudas kinni. Iga kord kui mootor tuure kogus, pritsisid rattakoobastest üles mudafontäänid ja kapott uputas end jälle jupikese sügavamale nõlva sisse. Kiikasin mu kõrval istuvat Ristet. Ta vaatas läbi määrdunud tuuleklaasi metsa. Kaski, mille kahvatud kontuurid hämaruses laiali valgusid. Mändide musti kujutisi. Jääkoorikuga kaetud lumest tungisid esile madalad mustikapuhmad nagu pisukesed saarekesed.

Kõik imas endasse õhtu kahkjat valgust. Asjad kadusid udusesse hämusse, justkui muutuks maastik omaenda negatiiviks, justkui avaneks meie ees aegamööda maailma sisemine külg. Meid ümbritses hallist lumest ja tuhmist kasetohust kate, mille alt ei paistnud olevat enam mingit väljapääsu.

Kella helendavad numbrid tahhomeetri kõrval näitasid pool kuus. Aknaklaasid hakkasid uduseks tõmbuma. Sõidujälg oli näinud kandevõimelisena. Siis aga oli selle pealmine külmunud kiht auto raskuse all põhjatusse järele andnud nagu kattev taimestik soolaukal.

Panin sisse kolmanda käigu ja andsin veel korra kõvasti gaasi. Mootor möiratas kurinal nagu pöörane, rehvid paiskasid vastu autokeret portsu muda. Riste märkis mulle otsa vaatamata, et nii on siin harilikult ikka kui kevad tuleb. Meil tuleb jala edasi minna. Kui ma ei reageerinud, asetas ta oma sooja käe minu käele, mis klammerdus käigukangi nupu külge. Me jõuame ka niimoodi maja juurde välja, lisas ta. Läbi metsa läheb otsetee. Tema silmis helkis midagi rahulolulaadset. Väljas surus hämarus ruumi üha ahtamaks kokku.

Oli talve lõpp Eestis. Olin lennanud sellesse väikesesse Balti riiki, et kohtuda ühe teadlasega. Kalevi Kull kuulub nende bioloogide üha arvukamaks muutuva avangardi hulka, kes töötavad uue elupildi kallal. Kull on üks neist, kes pani aluse sellele pühendunud liikumisele, mida selle pooldajad nimetavad „biosemiootikaks” – looduse tähendusõpetuseks. Biosemiootikud peavad tundmusi ja väärtusi kõikide eluprotsesside aluseks. Nad lähtuvad kaasaegseima bioloogia tulemustest – ja arendavad samal ajal edasi mõne kuulsa minevikuteadlase mõtteid. Biosemiootika on ühtse bioloogia peavoolu kõige kaasaegsem kõrvalharu. See püüab – piltlikult väljendudes – arvesse võtta nii ihu kui ka hinge, asjaolu, et organismid ei koosne millestki muust peale mateeria ja et nad saavad siiski sellest mateeriast visa tööga kätte täiesti ootamatuid omadusi, kuni omaenda sisemaailma kogemiseni välja. Biosemiootika hakkab neid kahte poolust mõistma ühe ja sama reaalsuse kahe aspektina.

Eestlane Kalevi Kull näeb end – tublisti patriotismi ilmutades – suure traditsiooni pärijana. Pikka aega oli just nimelt saksakeelses Kesk-Euroopa idaosas viljakas ja mõjukas romantilise bioloogia koolkond. Üks sellise poeetilise loodusteaduse rajajaist oli kirjanik ja teadlane Johann Wolfgang von Goethe. Ka Königsbergi filosoof Immanuel Kant tuli oma hilisemates kirjutistes välja kaalutlustega, mis mõjutavad tänini romantilisi eluteadusi. Ehk soodustab selliseid ideid ka ida-alade avarus: hämmastaval kombel on kuni tänapäevani välja mõnigi ühtse bioloogia olulisematest pioneeridest pärit praeguselt Eestimaalt – just nagu külvaks metsik-romantiline balti natuur veel 21. sajandilgi seesuguse elunägemise algeid.

Nimetatud visa alge on mõte, et olendite iseloomu ei kujunda nähtamatud seadused ja et nende omapära ei ole võimalik ammendavalt kajastada nende välise, jälgitava käitumise tundetus protokollis. Bioloogid nagu Kalevi Kull on arvamusel, et küsimusele: „Mis hoiab olendit seesmiselt koos?” on tänaseks päevaks niisama vähe vastuseid leitud kui Goethe aegadelgi.

Mind meelitas Eestisse lootus leida vastuseid. Sest biosemiootikute ideed – ja teiste terviklikult mõtlevate bioloogide töö – muudavad eluteaduse hoonet, mille väravaist ma veel kaugeltki sisse polnud pääsenud. Uus õpetus, mida koostavad teadlased nagu Kalevi Kull, võib suuta põhjendada igatsuse seadusi, millest ma kõnelesin eelmises peatükis. Bioloogid panevad tänapäeval paika radikaalselt muutunud elukäsitluse nurgakivi. Nad usuvad, et tundeid arvestamata ei ole võimalik mõista elusolendi ülesehitust – ja ka meie endi sisemaailm jääb niimoodi lõpuni mõistatuseks.

Orgaaniline põhimõte

„Loov ökoloogia”, mille kallal Kull ja teised teadlased töötavad, ei ole keerukam kui senine eluteadus. Kuid see on uus ja seepärast võib juhtuda, et seda kohe hoobilt ei mõisteta. Ka minul oli esiotsa tegemist, et saada aru selle aluseks olevast ideest, võõras nagu see oli – ja siis ühekorraga ma enam teistmoodi mõelda ei osanudki. Me ei ole selle teaduse põhimõtteid suure vaevaga koolipingis omandanud – see teeb need veel eriti raskesti ligipääsetavaks. Kuid uute mõtetega juhtub sageli nii ja ainus põhjus, miks see nii on, seisneb selles, et oleme nii kaua elanud vanamoodi mõeldes.

Vanamoodi mõtlemine on antud juhul selline, et maailm – ka elus maailm – koosneb „tegelikult” tervest hunnikust liikumatutest objektidest, mida on vaja väljastpoolt mõjutada, et nad liikuma hakkaksid. Seda nimetatakse kausaalsuseks. Igal reaktsioonil on oma põhjus, põhjuseta reaktsioone ei ole olemas. Enamik õpetlasi näeb maailma seepärast „kausaal-mehaanilise” süsteemina. Põhjused käivitavad selle mehaanika nagu üleskeeramisvõti paneb tööle kellavärgi.

Loov ökoloogia seevastu lähtub sellest, et maailma valitseb kausaalsuse kõrval teinegi põhimõte – iseliikumise põhimõte. Maailmas sisalduvad ja esialgu liikumatuna näivad asjad organiseeruvad mingi jõu mõjul iseeneslikult suuremateks, keerukamateks moodustisteks – kosmiline tolm saab tähtedeks, tähed kasvavad galaktikateks, aatomid molekulideks, molekulid organismideks. Iseliikumise põhimõte paistab silma sellega, et selle protsessi juures ilmuvad millalgi välja asjad, mis ei taha seda liikumist lõpetada. Neil ei ole mitte ainult põhjused, vaid ka eesmärgid: nad tahavad edasi kesta. Nende asjade hulka kuulume ka meie. Need asjad on elusolendid. Loova ökoloogia pooldajad väidavad, et elusolendid ei ole erand, vaid et alles neis tulebki ilmsiks maailma tegelik iseloom. Mõni neist küsib isegi: kas orgaaniline põhimõte pole kogunisti algne – ja kas põhjuste ning tagajärgede maailm pole mitte vaid meie vaatekoha moonutus? Nii arvas näiteks Inglise maalikunstnik ja kirjanik William Blake, kui ütles, et kui suudaksime vaid vaadata piisavalt selgelt ning täpselt, siis tajuksime, et kõik asjad on lõpmatud.

Kull on noorukiks jäänud viiekümneaastane mees poisiliku naeratuse ja väsimatu irooniaga. Kohtusin temaga vanas ülikoolilinnas Tartus, mis kunagi kandis Dorpati nime. Meie kohtumise päeval oli tal plaanis sõita oma maamajja Lõuna-Eestis. Ta kutsus mind pikemalt mõtlemata endale järgnema, et nautida eestimaist üksindust. Teejuhiks andis ta mulle kaasa oma assistendi Riste, kes rääkis sõidu ajal eestlaste kirest kohe kevade puhkedes paljalt külmadesse veelompidesse karata. Nii algas mu seiklus, mis oli mind nüüdseks viinud kasetaigasse, keset musta eimiskit.

Kuid juba saabumine sellesse noorde Balti riiki paar päeva tagasi oli olnud paras piirikogemus. Lennujaamas seisid mõned roostes Vene lennukid. Pealinnast Tallinnast Tartusse viiv maantee kadus nöörsirge joonena süngete punakate kaskede vahele. Maastik pomises oma monotoonset mantrat ja hakkas mind süngesse lõpmatusse kaasa kiskuma. Lõhnas halutule ja lume järele. Maadligi vajunud, pleekinud sindlitest majad seisid külades just nagu ühes 19. sajandi vene talvemuinasjutus. Maailma avarus laius minu ees tumma ja kõledana.

Tartus, kuhu jõudsin pimedas, olid paljud tänavasildid veel kirillitsas. Tagahoovidest tuli mädanenud kartulite ja niiskuse lõhna. Kohtusin Kulliga ülikooli vanamoelise külalistemaja ees, mis oli üleni puust. Ta ronis koos minuga mööda nagisevat treppi mansardkorruse tuppa. Leppisime kokku, et kohtume järgmise päeva ennelõunal teadlase Karl Ernst von Baeri, Eesti kuulsaima õpetlase kunagises majas.

Von Baer etendab terviklikus eluteaduses umbes samasugust rolli nagu Darwin klassikalises bioloogias. Need kaks meest elasid ühel ja samal ajal ning olid omavahel koguni kirjavahetuses. „Kui 19. sajandil ei oleks kõik olnud nii sissevõetud vaba konkurentsi ideest,” arutles Kull paljuütlevalt, minuga mu toas jumalaga jättes, „võiks tänapäeval ka von Baer olla bioloogia võtmetegelane, mitte ainult Darwin. Bioloogia teemadeks oleks siis ehk terviklikkus ja sümbioos, mitte niivõrd konkurents.”