Читать книгу Elus olla. Erootiline ökoloogia - Andreas Weber - Страница 2

Ilma vastastikuse seotuseta ei ole elu. Kõike biosfääris toimuvat, alates raku jagunemisest kuni laste kasvatamiseni, võime mõista kui suhteid – ja õppida neist. Sest kaks erinevat seisukohta tuleb omavahel alati sel moel kokku sobitada, et sünniks midagi täiesti uut, mis sisaldab küll kõike eelnevat, ent mille definitsioon on sootuks teine. See kahe (või mitme) seisukoha vastastikune seotus ühises püüdluses, kus säilib terve hulk vastuolusid, on ehk kõige üldisem ökosüsteemi määratlus. Ühtlasi on see armastusel põhineva vastastikuse seotuse täpne kirjeldus.

Nii et sel raamatul on auahne eesmärk: kogetava tegelikkuse printsiipide uurimine kui südameteadus, mitte kui meelte pelk bioloogiline kirjeldamine. Jõudu oma riskantseks ettevõtmiseks ammutab raamat veendumusest, et praegusel ajal jääb meil selle tegelikkuse tundmisest vajaka, sest meie tsivilisatsioonis on maailma kirjeldamise tõukejõud ja maailmakogemus hälbinud elususe kogemisest ega pea armastust mitte tunnetusvahendiks, vaid eraasjaks.

Järgnevatel lehekülgedel kirjeldan ma tegelikkust kui lakkamatu individuatsiooni vabaduse ja aina uute vastastikuste suhete loomise vabaduse loovat, poeetilist ühendust. Seda tungi iseenese ja külluse poole, mida ma tegelikkuses olen märganud, tunneb ajalugu Erose nime all. Loodusloolises mõttes toimib tegelikkus elussüsteemide kujul, iseorganiseeruvate molekulidena, rakkudena, kehadena, biotoopidena ja maastikena, kelle jaoks tung, iha ja igatsus seotuse ja autonoomia järele on üldkehtiv põhimõte: hädavajalik, et tajuda, edasi kesta, kasvada.

Seetõttu kirjutan ma „erootilisest ökoloogiast”. Põhjapanevat erootikat, see tähendab maailma puudutust ja puudutamist, kogeme sündides kui eluandvat jõudu. Me kogeme seda kui tegelikkust. Ja just seda tegelikkust tema loovas kasvamises soovimegi säilitada – võideldes poeesia eest. Seetõttu kirjeldab käesolev raamat ökoloogilist tegelikkust kui suhete süsteemi. Ja uurib armastust ümberpöördult kui ökoloogilist praktikat.

Elu oma intensiivsel kujul on alati armastus, on minu veendumus. Ja üksnes juhul, kui õpime oma olemasolu taas käsitama kui armastuse kogemust, suudame uutmoodi mõista neid tohutuid ökoloogilisi ja humaanseid vastuolusid, millega me 21. sajandi teisel kümnendil silmitsi seisame, ning oskame leida vahendeid, et lahendada neid mingil teisel viisil kui seni. Elu on alati loov üleminek kontrollisituatsioonist kontrollimatuks protsessiks. Seega on armastus ökoloogilisest vaatenurgast huvide tasakaalustamise praktika, mis toob kaasa suurema elususe ja arvestab juba eos ka nurjumise võimalusega. Hästi toimiv suhe tähendab alati kahte asja: olla hirmu tundmata elus – ja õppida vapralt surema.

Armastus on vastus neile vajakajäämistele, mis sisalduvad elususes, kuid mitte puuduva asendamine muuga, vaid selle muutmine. Armastus muudab puuduva külluseks, mis toodab uusi vastuolusid; armastus on sätendav haav ja raskuse kergus, vabadus võimatuses, võlguolev vastus elu paradoksile: vivacidad pura (Octavio Paz), puhas elusus, seespoolne kogemus maailmast.

Niisiis jutustan ma järgnevatel lehekülgedel terve rea armastuslugusid. Ma kirjeldan erootilisi seiklusi kivide, taimede, jõgede, loomade, inimeste ja sõnadega ning analüüsin neid. Püüan nende abil mõista, kui suurel määral mõjutab erootilisus – igatsus meelierutavate puudutuste kogemuse järele meie kehalises eksistentsis – tegelikkust. Tahaksin pisut lähemalt uurida, mil määral me oleme selle tegelikkuse unustanud, ja välja selgitada, kuidas saaksime ta tagasi võita.