Читать книгу Elus olla. Erootiline ökoloogia - Andreas Weber - Страница 3

„Keegi kraabib mul jälle kaminas,” ütleb sõbratar kaunis ärritunult. Ja hakkab siis ise oma sõnade peale naerma. Ta tammub jalalt jalale. Ta ei ole riideid vahetanud. Koduriietes seisab ta mu laua kõrval Walteri baari terrassil.

Mahe õhk täidab Riviera taga mägedes asuva väikese Itaalia linnakese keskväljakut. Päike on juba loojunud, aga hõbedane valgus on majade vahele järelpildina pidama jäänud, nagu tahaks öögi olla valgustatud. „Keegi kraabib ja sahistab jälle seina taga. Kas sa ei vaataks veel kord järele?” küsib sõbratar. Jälle tuleb talle naer peale. „Võib-olla on mõni kass sinna sisse kukkunud,” lausun ma. Tõusen, viipan kelnerile, et maksan hiljem, ja lähen sõbratari kannul üles mööda sooja kitsast tänavat.

Mu sõbratar töötab koolis. Tal on seal töökoht, milliseid meil enam ammu ei ole: ta on pedell. Ta täidab sekretäri, majahoidja ja koristaja ülesandeid. Ja peab õigeaegselt vahetunnikella helistama. Ent tegelikult on ta kooli halastajaõde. Tema laua ääres, mis seisab põigiti koridori lõpus, võib alatasa õpilasi näha. Poisid ja tüdrukud istuvad seal, pea käte vahel, masendatud õppekoormusest, lapseks olemise koormast. Ka keset tundi.

Siin ei oota lapsed kohmetult koolidirektori ukse taga, sest nad on millegagi hakkama saanud. Siin istuvad nad, pea käte vahele peidetud, kooli mitteametliku halastajaõe laua ääres, kui nad on õnnetud. Pedell lohutab neid. Õigupoolest ei lohuta ta neid küünevõrdki. Ta naerab. Ta naerab välja nende valu ja kurbuse. Ja see ongi ravim. Pedell naerab, aga ta ei naera mitte õpilaste üle, vaid nende valu üle. Ta naerab miljoni väikese õnnetuse üle, nii südamest ja nii sõbralikult, et see nakatab ja viha või valu kaotab oma vägevuse.

Sõbratari korteris ronin ühe logiseva tooli peale. Tal ei ole rohkem kui kolm tooli, kõik kuidagi kipakad. Kui külalised lõunale tulevad, peavad nad diivanipadjad lähemale nihutama. Ma tõmban käterätinutsaku välja seina sees olevast august, mis on mõeldud kaminat korstnaga ühendava toru jaoks. Tahm langeb sahinal põrandalaudadele ja lauale. Vaatame teineteisele otsa ja jälle tuleb meile naer peale. Ma juba tegin seda hommikul ühe korra: seisin kikivarvul toolil, tõmbasin käteräti välja ja valgustasin taskulambiga auku oma pea kohal. Tagajärjetult.

Seekord koban käega. Taas kuuleme krabinat, seekord valjemat, ägedamat. Lükkan käe sügavamale kaminasse ja puudutan midagi siledat, vetruvat, midagi, mis on ümar ja liigutab end. Kõhklen viivu – ja haaran siis sellest kinni. Kui mu käsi jälle nähtavale ilmub, näen, et see on noor piiritaja. Tema kehast õhkub soojust. Tunnen pihus tema ägedalt pekslevat südant.

Ma lähen pärani avatud akna alla, avan pihu ja lind kaob nagu nool õhtutaeva hõbedasse valgusse. Ilmselt oli ta ülevalt korstnast sisse lennanud ega saanud enam välja.

Vaatame sõbratariga teineteisele naeratades otsa. Me ei saa teisiti, kui peame naeratama. On vaikne – ja siis kuuleme taas krabinat. Kraapimine käib edasi. Ma koban veel kord, sirutan käe veel sügavamale tahmapurusse, toon päevavalgele veel ühe piiritaja ja lasen temagi aknast vabadusse, kus ta siis tiirutab piki tänavat majade vahel ja kaob kurvi taha. Piiritajad lasevad õhul end kanda ja on taas oma elemendis. Sel hetkel on nad pääsenud – isegi kui nad on juba liiga nõrgad, et ellu jääda. Kuulen, kuidas nende rõõmuhõisked, nende kaugele kostev vidin õhtus vaibub. Ja see pääsemisrõõm, õnnetunne, täidab meidki, kes me embame teineteist.

Sel hetkel taipan: piiritajad on õhuelement – aga nad on ka õnneelement. Piiritajad on selle armastuse lapsed, mida tunneb õhk. Ja ma aiman esimest korda, et me ei saa armastusest üldse aru, kui piirame seda tundega, mida tunneme üksnes meie, kui tahame näiteks mõnd eriti ihaldusväärset inimest oma elus kinni hoida. Tol suveõhtul sugeneb mul arusaam, et armastus ei ole midagi muud kui puhtakujuline, lihast ja verest elusus, peksleva südame ja laialisirutatud tiibadega. Ja et iga hetk, mil me õrnusega läheneme elule ja tema ihadele, lööb too armastus valla, nii nagu noor lind lõi äsja oma ülipikad tiivad laiali vabadusse ja elususse.

Nii et armastada tähendab täiel määral elus olla, mõtlesin ma. Aga see tõi kaasa terve hulga järeldusi. Mulle sai selgeks, et sel juhul tuleb meil ju veel kord täiesti uutmoodi läbi mõelda, mida me üldse eluks ja selle mõtteks peame. On võimalik, et oleme elust ja sellega kaasnevaist tundeist seni vähe taibanud. Või paljugi ära unustanud.

Võib-olla ei ole meie planeet tegelikult ei keskkonnakriisis ega majanduskriisis. Maa kannatab praegusajal hoopis meie armastuse vähesuse all – Maa on jõudnud kuuendasse väljasuremislainesse, üha enam inimesi kurdab mõttetusetunde üle, depressioonid ja isiksusehäired on peale tungimas ja ikka veel elavad miljardid meist absoluutse vaesuse masenduses.

Aga see armastus ei ole ju midagi muud kui elusolendite ja ökosüsteemide väsimatu tung kasvada ja end teostada, mõtlesin ma, kui vabastatud piiritaja noolejälg kõrvetas õhtusesse tühja õhku otsekui järelpildi. See on igatsus säärase eneseteostuse järele ja rõõm selle tungi rahuldamisest – ning seesama õnn, mida me mõlemad sõbratariga äsja tundsime, kui embasime teineteist pärast väikeste lindude päästmist. See armastus vallandub siis, kui minu või ükskõik millise teise olendiga toimub midagi head, sest see on rõõm, et kusagil maailmas tekib elu juurde.

Toosama armastus kindlustab selle, et kaks rakku leiavad teineteist, suunab täpsust, millega usinad molekulid sadu tuhandeid kordi sekundis parandavad kõrvalekaldeid ja murdumisi meie rakkude DNA-s. Ta saadab lillede õidepuhkemist ja õietolmu söövate pehmekoorlaste instinkti. Armastus juhib kõiki neid eluprotsesse – aga mitte mingi kitšiliku tundena, vaid kui ohjeldamatu jõud, millega loov energia maailmas indiviidideks vormub ja need siis taas hävitab.

Armastus, mõtlesin ma, on nagu elususe sisemine pool. Tol õhtul olin sellesse armastusse libisenud, ettekavatsematult, kobades, natuke kohmetult, kui mu käsi puutus ahju tahmases õõnsuses kerge ehmatusega vastu noore linnu pulseerivat soojust.

Ja korraga tagus ka minu süda nii nagu väikese piiritaja oma. Mida kõike võiks veel avastada! Kui hästi me saaksime jälle aru sellest, mil määral meiegi oleme osa sellest jõust. Ja kuidas me saame seda jõudu kasutada, et muutuda viljakas ja poeetilises mõttes elusaks.

Eros: Mis muudab maailma tegelikuks

Kui räägime armastusest, siis mõtleme tavaliselt inimestele, ennekõike paaridele, mõtleme kahekesi olemisest ja harmooniast, pettumusest ja melodraamast. Mõtleme armastusele iseenese, mitte armastusele maailma vastu. Eros meenutab meile maitsvat järelrooga, happy end’i. Aga kreeka armastusejumalat Erost peeti antiigis traagiliseks tegelaseks. Ta ei olnud mitte nautleva rahuldustunde, vaid pigem tolle emotsionaalse intensiivsuse jumal, mis köeb meis ka – või just nimelt – eemal olles.

Aga ehk oleme siis kõik eksituse küüsis, mõtlesin ma, ja koos meiega ka tsivilisatsiooni suured projektid? Ehk oleme kollektiivselt ära unustanud, mis oli armastuse sünnil otsustavaks asjaoluks? Et see polnud mitte õnnestav kirg, vaid niisuguse suhte õnnestumise mõõt, milles pidi enesele koha leidma rohkem kui üks inimene, mina ja sina, üksikisik ja maailm, ühiselt? Ehk oleme kõik sel tehnoloogiliselt mugaval ja koletislikul 21. sajandil oma püüdlustes võimalikult meeldiva olemasolu, turvalisuse, tunnustuse ja igaõhtuse unustuse poole takerdunud kujutluspilti armastusest, mis on meid elususest eemale viinud ja vedanud üha sügavamale mööda vajaduste spiraali, mille keskmes pole midagi peale meie isikliku optimeeritud Mina, teistest eraldatud, seosetu – ja lõpuks surnud?

Armastuse otsimine on üks kesksemaid liikumisi, mis iseloomustab meie elu, ja see on ikka ühteviisi väsimatu ning tagajärjetu. Selle otsingu pidev luhtumine võib tähendada, et me taipame armastusest sama vähe, kui taipame kõigest elusast, loodusest, maakera loovast jõust, mis on niisamuti ohus. Me armastame tihtipeale valesti. Nii isiklikus kui ka poliitilises plaanis, suures ja väikeses, kultuuris ja voodis – see on käesoleva raamatu põhitees. Me armastame valesti, sest selle kaudu, mida me peame armastuseks, ei muutu me ise elusamaks ega muuda elusamaks ka maailma. Ent kas on üldse võimalik „õigesti” armastada?

Vastus, mida see raamat püüab anda, kõlab nii: Et mõistaksime armastust, peame mõistma elu. Et oskaksime armastada subjektidena, kel on tundlik keha, peame oskama elus olla. Olla tervenisti elus tähendab olla armastatud. Lubada iseenesel elus olla tähendab armastada iseennast – ja loovat maailma, mis on oma toimimispõhimõttelt ülimalt elus. See on erootilise ökoloogia põhitees.

Kes jätab armastuse mängust välja, ei suuda mõista tegelikkust. See käib igasuguse tegelikkuse kohta, nii füüsilise kui ka mõttelise, iseäranis aga biosfääri, kehade tegelikkuse kohta. Ükski bioloogiline kirjeldus ei ole täielik, kui see ei lähtu armastuse bioloogiast. Ja vastupidi: me ei mõista armastust, kui me ei näe, et see on seotud elusolekuga, kogemusega asuda elusas kehas, mis võib õnnes vibreerida ja valus kokku tõmbuda. Armastus on elususe praktika. Erootilisus on põline eluprintsiip, mis toimib kehade ja elusolendite maailmas.

Selle eluprintsiibi leidsin ma taas üles piiritajate lustimisest. Nood saledad linnud näitasid mulle, mis tähendab tunda vaimustust olemasolust. Piiritajad, kes lõikavad oma sirbikujuliste tiibadega kurve Varese pilvitus taevas, väikese linnakese kohal, kus mul paari lühikese aasta kestel oli omaette korter. Kogesin armastust mitte ainult siis, kui päästsin neid kahte väikest lindu. See ümbritses mind iga päev. Selles oli midagi õhu olemusest. Õhtutel, mil lindude lend lõikas õhku ja nende vidin täitis taeva, tundus mulle mõnikord, et sukeldun lausa füüsiliselt nende elususse, et kõnnin oma teel kas pagari juurde või tubakapoodi väikeste ostude järele läbi aine, mis on tehtud rõõmust.

Itaalia keeles on piiritajate nimi rondone, rõhk teisel o-l. Rondine, rõhuga esimesel o-l, on piiritaja väiksem sugulane, pääsuke. Vilistades ja kriisates lõikavad piiritajate noaterakujulised tiivad ringe mahedasse õhku turuplatsi kohal. Sõna rondo, mis meenutab ringi, rund, sisaldub juba linnunimes. Ja kuigi keeleteadlased arvavad, et kaarjas lend, tuhinal veetud ringid ei ole linnunime tekkimist sugugi mõjutanud, loob piiritajatest pildi just see ekstaatiline ringikujuline liikumine.3

Mulle meenub üks eriline õhtu juulikuus, mil vanalinnud ja nende äsja lennuvõimeliseks saanud pojad täitsid tiirlevate kihtidena tolle paiga tuhmsinist ja roosikarva taevast. See õhtu oli eriline, sest mulle torkas silma, kui suur hulk neid linde täitis õhku, tihedalt nagu tolmukübemed päikeses, liikudes vilkalt nagu ergastatud aatomid. Võib-olla seepärast, et need, kes olid äsja lennuvõimeliseks saanud, tajusid taevast oma keharaskuse all tol õhtul esimest korda kui kergust. Noorlindude – mu tütar ütles ikka „linnukutsikad” – õnnetunne pani elutu taeva kihisema, muutis anorgaanilise õhu elusaks.

Kindlasti oli selle vana graniithalli kindluse kohal keset küla õhus sadu linde. Nagu oleks õhuvool tol õhtul seiskunud, nagu oleks mingi nähtamatu muundav reagent tühjale ruumile hinge sisse puhunud ja selle võbelema pannud, näidates selle eluiha. Videviku fenoolftaleiin oli reagendiks, mis sinisest punaseks muutudes tõestas empiiriliselt õhu kandevõimet. See täitis taeva kohinal veetud kurvidega, vidistavate lennukaartega, see seiskas eimiski ning muutis selle lustlikeks lennusalkadeks ja eskadrillideks. Heitsin külakaevu äärde pikali ja vaatlesin, kuidas taevas iseennast armastas. Peatumatult liikuva õhu mäng manas silme ette kujusid. Alles siis, kui tühjus kobrutas vastastikustest seostest, sai temast tervenisti tema ise, ainult tänu sellele, et ta muutus, et ta oli kandev ruum ja võbelev keha.

Ma ei oska ise lennata. See, mida ma kirjeldan, lähtub katsest kogeda piiritajate ekstaasi iseenese kehaga. Ma arvan, et see on päris hea tee. Kindlasti läheb mul paljugi kaduma – aga kõige tähtsamast saan ma ju aru. Sest minagi olen tundliku kehaga elusolend, kes tahaks rõõmu tunda ja kel tuleb ometi ükskord surra. Ma saan elust aru, sest ma elan. Lõunaaafriklasest Nobeli preemia laureaat J. M. Coetzee laseb jutustuse „Elizabeth Costello” naispeategelasel ühel õhtusöögil skeptiliselt meelestatud filosoofidele kindlameelselt väita: „Me teame, mida tunneb teine olend, kui ta kogeb täielikult kõiki oma jõude. Sest täisvereline elu on rõõm.”4

Rõõm on armastuse tunnusmärk; armastus aga indiviidi ja kõiksuse vahelise tasakaalu printsiip. Erootilisus ilmutab end jõuna, mis paneb olendid väsimatult seda tasakaalu otsima, seejuures ebaõnnestudes, sellest ilma jäädes, seda vaid lühiajaliselt saavutades. Erootilisuse vägi täidab biosfääri eluga ja annab oma liikmetele vastupidavuse, et iga päev uue hooga eneseteostust ja rõõmu otsida. Ja vastupidi on ilmne: kangekaelne püüdlemine üksnes isikliku armastuse täiuse poole viib välja ökoloogilise draamani. Selle printsiibiks on ressursside ärakasutamine, mitte andmine, jagamine ja vabakslaskmine.

Armastus kui ökoloogiline fenomen

Järgnevates peatükkides tahaksin järgida seda eluprintsiipi, mis loob kahe pooluse kokkupuutest alati midagi kolmandat, suhte, mis muudab mõlemaid. Alustan mineraalidest ja selgitan samm-sammult, miks igasugune ökoloogia, niisiis igasugune tegelikkuse kirjeldus, mis näeb seda vastastikuse inspiratsiooni, sõltuvuse, teineteisesse tungimise ja järjepidevalt taastatud vabaduse sahtlisüsteemina, keerleb erootilise külgetõmbe nagu keskpunkti ümber – ja miks teaduslik maailmakirjeldus ilma selle keskmeta meie põhilist elukogemust ignoreerib. Ja kuna armastusest saab kirjutada vaid ühel kindlal viisil armastades, on need lood väga subjektiivsed, intensiivselt kogetud. Räägin ka sellest seosest. Eros on loova külluse, ülevoolavuse, jagamise, jagamises osalemise printsiip – see on igas mineraalis uinuva eneseteostuse printsiip, millest, kui valus see alati ka ei oleks, ei saa siin ilmas üle ega ümber, kui tahame olla kontaktis tegelikkusega: ükskõik kas mõtlejana või kellenagi, kes lihtsalt on.

Enamikus tõsiseltvõetavates, teaduslikes tegelikkuse kirjeldustes selline mõõde praegusajal igatahes puudub. „Teaduste kuninganna” filosoofia kannab isegi oma nimes mõistet philia, armastus –, aga pahatihti meenutab see pigem keerukat ametikeelt kui katset sõnastada maailmaga kohtumist, mida iseloomustab imetlus, huvi ja tänulikkus. Ja bioloogia, meie eluteadus, mida paljud tudengid valivad ikka veel oma õppeaineks seetõttu, et tundsid lapsena õrnust ja vaimustust teiste olendite vastu? Uurimused sellest, kuivõrd on suhted ja emotsionaalselt tajutud kogemused ökoloogiliste seoste keskmeks, mängivad eluteaduse silmis üksnes teisejärgulist rolli. Bioloogia tegeleb küll elusolenditega, kes suudavad eksisteerida ainult suhete najal. Aga neid seoseid kirjeldavad bioloogid tavaliselt põhjuse-tagajärje-ahelate kujul. Muidugi on bioloogia just sellise lähenemisviisiga tõusnud juhtivaks teaduseks. Kuid tema tähelepanu keskmes puudub mõõde, mida me võiksime käsitada oma maailmakogemuse kirjeldusena. See tähendab, et pilt on täielik alles siis, kui tegelikkuse bioloogiline kirjeldus laieneb „armastuse bioloogiaks”.

Aga see bioloogia ei saa kauem olla „südame mehaanika”, millena loodusteadus seda siiani nii meelsasti välja pakub. See peab olema läbielatud, omaenese nahal kogetud elu praktika, niisiis bioloogia esimeses isikus, mis testib pilti tegelikkusest iga elamuse, iga kogemuse, iga meeleoluga. Bioloogias tuleb silmas pidada, et iga olend on pidevalt haaratud muutustest ja võitleb pidevalt oma kasvu ja arenemise eest.

Armastus ei ole lihtsalt üks tunne, vaid on produktiivse suhte olemus. Et me seda enam ei adu, on meie suur viga ajal, mil tormame kõik armastuse kui ainsa elueesmärgi poole, kuid põrkame kõikjal kokku tohutu armastuse puudusega ja oleme selles ka ise süüdi. Seejuures võimendab meie väär arusaam armastusest seda olukorda pidevalt. Maailm, kus armastus ei eksisteeri mõjuvõimsana, vaid inimene lihtsalt mõtleb selle välja, kaotab oma võime pakkuda väärikat kohtlemist, mõtestada ja luua midagi muud peale rahalise rikkuse.

Armastus ei ole lihtsalt üks meeldiv tunne, vaid loova elususe praktiline printsiip. See printsiip kirjeldab viisi, kuidas sel planeedil elavad kooslused – rakupopulatsioonid, organismid, ökosüsteemid, hõimud, perekonnad – leiavad oma isikliku identiteedi ja arendavad ühtlasi suhteid, mis neil on teistega ja kogu neid ümbritseva süsteemiga. Iseenese ja teiste huvide vahelise tasakaalu loomise kogemus moodustab armastuse keskme. Kui mu suurimaks südamesooviks armastuse kogemisel on just minu partneri ülim õnnetunne, siis tuleb siin esile midagi üldisemat kui isiklik tunne. Siis muutub armastus elusolemise põhjapanevaks teguriks. Armastus on eduelamus elussüsteemides, kus kooskõla saavutamine indiviidi ja terviku vabaduse vahel on ju alati oluline.

Meie visa klammerdumine toimiva suhte külge ja selle eraviisiline nautimine on sügavamas mõttes ökoloogiline draama. Sest mõte armastusest kui ressursist, mille jaoks ma vajan teist inimest, kes selle mulle kingib, peegeldub arusaamas, et kogu elusmaailm on piiratud varude pärast võitlemise paik ning evolutsioon on optimeerimisvõistluse võitjate ajalugu. Selle juurde käib mõte, et midagi ei saada kingiks – mistõttu selleks, et armastust väärida, tuleb tõsta oma turuväärtust suurema atraktiivsuse toel. Armastuse ökoloogilises käsitluses seevastu seisavad tähelepanu keskmes teistsugused vaatlused. See käsitlus ei lähtu seisukohast, et õnne saab üksnes kätte võidelda ja kaval on sellest mitte midagi ära anda. Ökoloogilises käsitluses usutakse vastupidi, et kõik oluline ongi alati juba kingitud – aga üksnes niimoodi, et kõik jagavad seda omavahel.

Keha õrnuseks on halastus, mitte iha

Armastuse käsitlemine ökoloogilise ilminguna lähtub biosfääris valitsevatest elusatest suhetest. Ka konkurents kujutab seal endast ju ainult tegelikkuse üht tahku. Selleks et ainete ja eksistentside kaskaadi üldse käivitada, on kõigepealt tarvis annetust ilma vastuannetuseta: taeva kingitud päikesevalgust. Eluruumi stabiilsus ei ole tagatud, kui liigid ja isendid püüavad teistest üle olla. Pigem seisneb elususe loogika selles, et iga liik sõltub mõnest teisest liigist, võtmist tasakaalustab iga kord andmine. Sellest, kui sügavalt mõjutab selline kinkimise printsiip organismide maailma, ei ole me hakanud veel üldse aru saama.

Nii et see, mida bioloogid kipuvad nimetama evolutsiooniliseks „võidurelvastumiseks”, mitte ainult ei ässita röövleid ja saaki üksteise vastu üles, vaid köidab nad ka lahutamatult üksteise külge. Nii on pisikesed vetikad põlvkondade vältel välja arendanud keeruka soomusrüü, et kaitsta end vähkide eest, kes neist toituvad. Vastukaaluks tekkis vähkidel järjest spetsiifilisema ehitusega suu. Lõpuks hakkasid röövlid täielikult sõltuma ühestainsast saagi liigist, sest midagi muud ei saagi nad enam süüa.

„Röövlid” säästavad kõiki teisi potentsiaalseid saakloomi, kelle jaoks avanevad teistsugused domineerimise ja sõltuvuse vormid, mis tugevdavad vastastikust mõju eluruumi sees ja suurendavad selle mitmekesisust. Tulemuseks ei ole midagi „paremat”, vaid midagi „sügavamat”: tihedam omavaheline lõimitus. Niisiis võiks öelda: röövlite ja saagi läbipõimumisel ühise ajaloo käigus tekib biotoobis intensiivsem suhtlus, mida vaatleja võib tajuda selle elupaiga iluna.

Erootilises ökoloogias kuulub rõõmutunne areneva ökosüsteemi juurde kui selle integraalne koostisosa. Iga suhe eluvõrgustikus kannab mõtet, sest osaleva olendi seisukohast on küsimus alati terves tema elus – eksistentsiaalses püüdluses jääda mingis kehas iseeneseks ja arendada seda keha üha edasi. Iga elusolend – ja selles seisneb nähtuse erootilisus – võib oma kogemuse kaudu peegelduda kõigis teistes olendites, sest meil kõigil on tundlik, haavatav keha, mis vajab sidemeid teistega samavõrd kui hingamiseks õhku. Me teame, tänu põhjapanevale printsiibile, mida tunnevad teised olendid, sest neil on keha nagu meilgi.

Selle keha õrnuseks on halastus, mitte iha.

Õhtuti tiirutavad piiritajad parvedena aina läbipaistvamaks muutuvas õhus. Taevas kindlusetorni kohal rõkkab lindude kriiskeist. Nad kihutavad üksteise kannul, vihinal, üksteisest möödudes, eskadrillidena, mis tungivad üksteisesse, segunevad ja eralduvad taas. Need saledate tiibadega linnud on kingitus õhule. Veel kaugemal ülal, taevapiiril, tantsivad järgmised parved. Õhk on täitnud end nendega nagu lumehelvestega, tolmuga, sädelevate päikesekildudega. Piiritajad elavad õhus, otsekui oleks see kalju, mis lainetab nagu meri. Üks lind teise järel sööstab müüride poole ja keerab viimasel kümnendiksekundil kõrvale, võttes kurvi nagu lendur mõnd kaelamurdvat kunstlennufiguuri joonistades.

Või pigem ümberpöördult: lendur võtab manöövril kurvi nagu piiritaja oma mängus. Meie pilk kerkib taevasse, mitte lindude külge naelutatult, vaid haaratuna nende dünaamikast. Meie kukal kõigub siia-sinna, järgides nende kurve, pöördeid ja silmuseid, meie silmad haakuvad surmasõlmedesse ja S-kurvidesse, kuhu pagevad tuules pinguldunud kehad, mis pole muud kui lendamine, kaarjad noaterad, mis lõikavad taevakangasse oma jälgi. Meie pilku, sõnatut ja alandlikku, võib nimetada auavalduseks, samal ajal kui meie luud-liikmed lausa kihelevad elurõõmust. Lindude nakatav õnnetunne on usk õhu kandevõimesse.