Читать книгу Sillamäe passioon - Andrei Hvostov - Страница 5

MÕNIKORD ON SELLINE TAHTMINE, et võtaks oma lapse ajamasinasse ja viiks ta vaatama minu noorusaega ja lapsepõlve. Vahel on see soov olnud väga tugev, sest – kummaline endalegi tunnistada – minu laps ei tea, kes ma olen. Tundub olevat halb traditsioon: ka minul on enam-vähem selgus emapoolse suguvõsaga, kelle lihtsad ning põlised eesti juured asuvad Võrumaa mullas, ent oma isapoolsest suguvõsast tean ma üpris vähe – nad on pärit Baikali tagant, kusagilt kasaka-asulast, mis on sada kilomeetrit nii Hiina kui ka Mongoolia piirist. Ma pole seal kunagi käinud. Ainus, millele ma saan toetuda, on katkendlikud jutud, mingid oletused ja ähmased aimdused.

Ma tean oma ema maailmast võrratult rohkem kui isa maailmast, ja nüüd kordub see minu pojaga – ta on küll olnud koos minuga paaril korral mu lapsepõlvekodus Sillamäel, aga see linn on jäänud talle arusaamatuks ja sealsed inimesed kaugeks. Mul on hinges kahtlus, ei, veendumus, et ta ei mõista ka oma suguvõsa sealset haru.

Kui ma isegi mõistaks.

Perekondlikele ütlematajätmistele lisanduvad raskused tollest ajast aru saamisega, kust ma tulen. Nõukogude aeg või suupärasemalt „vene aeg” on väga müstiline ja mõistetamatu nähtus põlvkonnale, keda ma nimetan „vabariigi lasteks”. Need on inimesed, kes said iseenda olemasolust teadlikuks juba postnõukogude ajal.

Kuidas saab siis loota põlvkondade sidemele ning järjepidevusele?

SESTAP ma selle ajamasina triki välja mõtlesingi. Me teeme poisiga nüüd ühe hüppe, ütleme, et aega kolmkümmend aastat tagasi.

Sinna kaugesse 1980. aastasse minnes tuleb esmalt hoolitseda selle eest, et me jääksime märkamatuks. On ülimalt oluline sulanduda ümbritsevasse massi.

Ei tohi jääda silma ühelegi võimuesindajale, sest põhjuse andmine dokumentide kontrolliks oleks katastroof. Meil poleks kehtivad isikutõendeid, aga see on vaid pool häda.

Tõeliselt ohtlikuks teeks meie olukorra see, et me ei suudaks 1980. aastasse sattudes öelda, kus me alaliselt elame ehk kuskohas on meie sissekirjutus. Ma ei saa öelda, et ma elan Sillamäel Gagarini tänavas majas number viis, korter kaks. Nad saadavad sinna kellegi kontrollima, ja see tuvastab, et jah, antud aadressil elab tõesti sellenimeline isik, aga ta on seitsmeteistkümneaastane noormees. Ent vahistatud kahtlusalune, ebamäärases vanuses tüüp, on kindlasti tunduvalt vanem. Ehkki sarnasus isikute vahel on olemas.

Pärast seda hakkaks minuga tegelema nõukogude julgeolekus mingi selline osakond, mis oli spetsialiseerunud anomaalsetele ning seletamatutele nähtustele. KGB X-failid. Neil pidi selline olema.

Kuid minu pojast poleks kuskil ühtegi jälge. Isegi kui ta ütleks oma praeguse Tallinna-aadressi, teeks kontrollima saadetud julgeolekumees otsemaid kindlaks, et antud majas nimetatud korter puudub (see ehitati alles 2003. aastal Kadrioru serval asuvale puumajale ühe korruse lisamisega). Kui nad tuvastavad selle, et poisi taga ei veni ühtegi jälge, mis näitaks tema seotust N. Liiduga, siis hakkaks temaga tegelema julgeoleku osakond, kelle tööks oli võõrriigi spioonide püüdmine. Muidugi ei suudetaks poisist ka seal mingit rahuldavat seletust välja pressida. Lõpuks leiaksime me end koos kusagilt kinnisest psühhiaatriahaiglast, kus meile süstitaks neid preparaate, mis peavad aitama meelde tuletada, kes me ikkagi sellised oleme ja kustkohast saabusime.

Mina tean 1980. aasta keskel ajamasinast väljudes neid ohtusid karta, sest ma mäletan toda aega. Mis mäletan! See aeg elab minus edasi. Ma olin homo soveticus. Me kõik olime seda, ka need minuvanused, kes seda praegu ägedalt eitavad.

Minu poeg aga torkaks kolmekümne aasta taguses keskkonnas silma nagu kusagilt Amazonase džunglist moodsasse linna sattunud kiviajas elava hõimu laps, kes kõnnib ringi süüdimatult, teadmata selle ühiskonna reegleid, kuhu ta sattunud on.

Riski vähendamiseks paneksin meie ajamasina materialiseeruma Tallinnas, sest oma kodulinna, kaheksakümnendate alguse Sillamäele, ei tohiks ma oma last mingil juhul viia. Sillamäe asetses Nõukogude Liidu piiritsoonis ja seal paiknes üks N. Liidu aatomitööstuse haldusalasse kuuluv salajane tehas. Võõrad jäid meie linnas kohe silma. Pealegi oli see umbes viieteistkümne tuhande elanikuga linn, Eesti mõistes küll suur, kuid mingit rahvamassi sulandumise võimalust selline rahvaarv ei paku.

Lähme niisiis Eesti NSV pealinna Tallinna.

Aasta 1980. Olümpiaregatt, noorsoorahutused, Poolas algas Gdanski laevatehases suur streik, mida arutati üpris avalikult. Punk pidas oma võidukäiku. Oli huvitav aeg.

„Poiss, kas sul seda aastaarvu kuuldes lööb mõni lambike põlema?”

Ta mõtleb pingsalt. Raputab siis pead.

„Moskvas olid olümpiamängud,” valgustan ma. „Tõsi küll, poolikud, sest vene väed läksid Afganistani ja pool maailma otsustas olümpiaüritust boikoteerida. Aga Talllinnas oli ikkagi olümpiaregatt. Oled kuulnud?”

Poisil on selline ilme, nagu räägiksin lugusid mitmesaja miljoni aasta taguse Gondvana mandri elust ja olust.

„Noorsoorahutustest ikka oled kuulnud? Said alguse punkbändi Propeller kontserdist, oled kuulnud?”

See on väljakutse. Poiss käis pikka aega kitarri kammimas mingis pundis, millel puudus nimi ja ka väljakujunenud stiil, sest nad ei jõudnud kuidagi ära vaielda, kas nad on rokkarid, punkarid või mingite intellektuaalsemate muusikasuundade esindajad.

„Propellerit ma tean. Vana punk.”

„Veel midagi sellest ajast?”

Ta raputab pead.

Pagan küll. Enne minekut tuleb talle pidada pikem loeng tolle aja sündmustest. Et ta teaks midagigi Gondvanal möllavatest kirgedest.

ENT tagasi konspiratsiooniküsimuste juurde. Vaatan oma poega ja hakkan tahtmatult muhelema, sest meenuvad kõik need kunagi väga ammu kuuldud ja loetud lood sellest, kuidas Nõukogude riigi rajaja Lenin pidi tsaaririigi salapolitsei tüssamiseks kasutama parukaid ja valevuntse.

Me ei ole põrandaalused kommunistid, vaid kõigest ühed süütud ajarändurid, kuid reisi õnnestumiseks on eksistentsiaalselt hädavajalik muuta poiss enne ajamasinasse minekut selliseks, nagu ma ise olin 1980. aastal.

Esiteks muidugi riietus. See on põhiline. Eesti vanasõna „riie ei riku meest” kaotab antud juhul kehtivuse.

Kogu poisi garderoob ei kõlba kuradilegi – tema praeguste T-särkide, pükste ja ketsidega 1980. aastal Tallinna vahele jõlkuma minna oleks sama nagu lohistada enda taga langevarjukotti ja kanda peas Miki-Hiire kõrvu. Kohe näha, et Ameerika diversant.

Mitte et minu noorusajal poleks inimeste seljas olnud ilusat ja hästiistuvat välismaa riietust, ei, oli vahel ikka, ja mõnel isegi rohkem kui üks rõivanäidis, aga asi on kombinatsioonis ja proportsioonis.

See tähendab…?

Nõukogude inimeste rõivastus koosnes väga suvalistest esemetest. Oletame, et keegi õnnelik võiski kelkida esmaklassiliste pükstega, ent neid ei toetanud sama kvaliteediga kingad, jakk ega mantel. Ülejäänud rõivaesemed võisid olla ja enamasti olidki täiesti jõledad. Või kui asjad sobisidki kvaliteedi poolest (kõik „importkaup”), siis oli seal mingi ebakõla värvidega. Riiete omavaheline kokkusobivus nii värvi kui kvaliteedi poolest oligi see asjaolu, mis eristas Tallinna tänavatel kõndiva Soome turisti kohalikust elanikust juba poole kilomeetri kauguselt.

Niisiis, kraamime poisi riidevarud välja ning hakkame kombineerima. Ta võib oma praegustest rõivastest midagi minevikku kaasa võtta, aga see „midagi” peab olema kokkusobimatu ülejäänud riietega.

Peamine mure on see, et nõukogudeaegsete jalanõude taolisi jõledusi pole kuskilt võtta. Võib-olla Balti jaama turult leiab mõned kaunad. Lähme vaatama. Mu valik langeb hallist nahast, kergelt kulunud ninadega kingadele.

Poeg hakkab torisema, et neid ta jalga ei pane, sest need on tegumoelt täiesti vanainimeselikud.

Suurepärane!

„Poiss,” patsutan ma teda õlale, „ära jaura, minul oli sinu vanuses vaid üks paar kingi, millega ma käisin suvel, sügisel, talvel ja kevadel. Käisin niikaua, kuni ära lagunesid. Talvel lobjakaga olid nad juba kümne sammu astumise järel läbimärjad. Nende kingadega käisin ma kõrtsis, rannas, metsas, diskol ja teatris.”

„Noo, ma olen ka käinud talv läbi ketsidega,” teatab poiss tõrksalt.

„Tean neid ketse küll, talla alla oli joonistatud poolpaljas naine ja külje peal oli kiri I’m the boss või midagi niisugust. Sa kandsid neid talv läbi sellepärast, et sa tahtsid neid kanda. Aga minul olid mu jõledad auklikud kingad aasta ringi jalas sellepärast, et mul polnud midagi muud. Tabad vahet?”

„Ee, noh…” venitab poiss. See tähendab seda, et tabab, aga ei taha tunnistada minu jutu õigsust. Jumal tänatud, et mõned asjad on siiski kõikidel ajastutel sarnased.

Igatahes kingad on meil ajamasinasse astumiseks olemas.

Edasi püksid. „Võib-olla need kirsipunased?” pakub poiss. „Lähevad hallide kingadega kokku.”

„Just sellepärast ei sobi! Midagi pruuni või musta oleks vaja,” õpetan mina. „Ja soovitavalt mitte liiga hästi istuvaid.”

„Aga otsiks midagi sõjaväepoest?” tuleb poisil geniaalne idee. „Seal on ju palju selliseid natuke nagu kottis riideid.”

„Hull peast!” vehin mina kätega. „Sa tahad 1980. aastasse minna NATO armeedes kantavate kodinatega!? Parem minna siis juba paljalt tänavale, see tekitab vähem tähelepanu.”

Ma otsustan pruunide ärakantud velvetpükste kasuks, mis me toome lähimast kaltsukast.

Mida ülemise poolega teha? T-särgid on lubatud vaid siis, kui nad on kas ilma kirjadeta või väga ärakulunud-pestud. Pluusi leidmine on kõige keerulisem, sest hästiistuvaid pluuse-särke kodumaine tööstus ei õmmelnud ning neid ei toonud siia ka Soome turistid. Mustal turul läks kogu aur teksakaubandusse.

„Triibuline madrusesärk?” tuleb poisil järjekordselt hea mõte. „Mul on ju. Vene madruse oma. Sa ise tõid mulle kunagi, samast Balta turult vist.”

„Ei, ei!” raputan kindlalt pead. „See ei lähe mitte, see nali töötab praegusel ajal, aga tollal tehti niisugust nalja vaid üliõpilasmalevas. Seal võidi vabariiklikule kokkutulekule minnes kanda isegi vene sõdurisineleid ja kirsasaapaid. See oli omamoodi punk. Peen iroonia võimude aadressil, mõistad?”

„Kuule, see on ju mõte,” rõõmustab poiss, „see malevavärk, sa tunned kindlasti kedagi sellest seltskonnast, kes tegid filmi „Sigade revolutsioon”, mäletad, see veneaegsest õpilasmaleva elust, seal kannavad kõik mingeid punaseid malevajakke. Äkki saab laenata?”

„Unusta ära,” vangutan mina pead, „neil oli selle filmi jaoks kostüüme õmmeldes see mure, et ei leitud nii viletsa kvaliteediga kangast, nagu oleks vaja olnud. Lõige oli küll õige, aga kangas liiga hea. Minu noorusaegadel õmmeldi pükse ja jakke isegi padjapüüririidest.”

Pärast pikemat kombineerimist saab poiss selga keskmiselt kulunud T-särgi ja selle peale helerohelise tuulejaki, alt kootud triibulise servaga ning samasuguse kraega.

„Täitsa nagu miski jobu,” ütleb ta peeglisse vaadates.

Ma silmitsen enda ees seisvat ilueedit.

„Võib-olla peaks ikkagi maal aidas ringi vaatama, leiaks ehk mõne autentse pintsaku,” mõmisen ma kõheldes.

„Mismoodi autentse?” tahab poiss teada.

„Veits lühikeste varrukatega ja number laiema kui vaja.”

Aga jääme ikkagi saavutatu juurde. Klounivälimusega ei tohi ka üle pingutada.

Ent aluspesuga on halvasti. Selliseid šikke alukaid nagu praegu ei kandnud tollal keegi.

„Lähen üldse ilma?” püüab poiss ironiseerida.

„Lähed nendega, mis sul on, aga firmasilt olgu küljest harutatud,” annan korralduse.

LÕPUKS saame ta kuidagimoodi riidesse.

„Kas ma näen nüüd välja nagu sina kolmkümmend aastat tagasi?” tahab poiss teada.

Vaatan teda. Raputan siis pead.

„Mkm. Liiga head hambad. Sul plomme on?”

„Ee…” pingutab poiss mälu, sest hambaarst seondub temale põhiliselt breketite-nimelise, tema poolt kunagi õige vihatud kaadervärgiga. „Ma ei tea. No üks on vist, aga võib-olla kaks, ega ma iga tühiasja nüüd ka mäleta,” leiab ta lõpuks vastuse.

See ei ole hea. Isegi raske öelda, mis on siin halvem: kas nii vähe plomme või hoopis see, et need vähesed on liiga kvaliteetsed. Nõukogude stomatoloog pani purihambasse metalselt läikiva plommi, mis nägi haigutavasse suhu vaadates välja, nagu oleks hambasse löödud nael.

„Nojah, siis hoia haigutades käsi alati suu ees. Sihukeste hammastega inimene ei saa olla nõukogude inimene. Sellistega inimene on pärit Rootsist või Lääne-Saksamaalt.”

„Veel midagi?” uurib poiss.

„Liiga sile nahk,” kritiseerin mina edasi. „Minu ajal olid kõik sinuvanused aknet täis. No ikka tigedalt punnilised. Mina olin ka. Ma ei tea, miks, aga teil on praegu akne erandiks. Võib-olla teine söök ja paremad hügieenivahendid. Ja me olime ilged kõõmapead. Rasvased kõõmapead.”

„Miks rasvased?” uurib poiss. „Ei viitsinud pesta? Või protesti märgiks?”

„Sellepärast, et šampooni polnud. Või kui oli, siis see millegipärast ei vahutanud. Mina nühkisin oma pead üldse tavalise seebiga. Vene sõjaväes isegi pesuseebiga, oli selline pruuni värvi brikett, millele viisnurk sisse pressitud. See tegi juuksed vist veel hullemaks, kui need olid olnud enne pesemist.”

„Aga hambad, mis asi need ära rikkus?” hakkab poiss nõukogude hügieeni omapärade vastu huvi tundma.

„Hambapastat polnud. Kui oli, siis paremal juhul Bulgaariast toodud Pomorin, halvemal juhul mingi kodumaine sodi. Aga põhiline oli see, et hambaharjad ei kõlvanud kusagile. Rõvedad nuustid. Esimese pesuga oli suu karvu täis, pärast kolmandat pesemist oli hari enam-vähem kiilas. Võisid sellega mööda hambaid nühkida, aga ega see harjanud enam midagi. Enamikul inimestest oli kaaries. Nõukogude inimene oli ennekõike äratuntav jõledate hammaste poolest.”

Poiss läheb peegli ette ja ajab hambad irevile. Need on nagu noorel koeral.

Me ei hakka ju enne ajamasinasse minekut poisi hambaid lõhkuma ja murendama. Tühja kah! Mõnel inimesel on hambad head juba looduse kingitusena. Isegi nõukogude ajal võis kohata särava naeratusega kodanikke ka kusagil mujal kui propagandaplakatitel või ajakirjade esikaanel. Oli selliseid tegelikus eluski.

Halvem on lugu kehahoiaku ning silmavaatega.

See tähendab, parem. Temal on see tunduvalt parem kui minul tookord, aga meie ürituse õnnestumise seisukohalt on see just paha.

„Mis sellega lahti?” üllatub poiss nüüd tõsiselt.

Seda on raske seletada. Ma pean tükk aega mõtlema, kuidas see talle küll pärale jõuaks. Õnneks kirjutasin kunagi ühe ameeriklastele mõeldud loengu, milles analüüsisin muu hulgas nõukogude võimu toimet meie inimestele. Ameeriklastele kui igipõliselt vabadele inimestele kirjutatud seletus peaks sobima ka minu lapsele.

„Inimene, kes on elanud nõukogude võimu tingimustes ja peab tagantjärele iseloomustama tollase elu suurimat painet, nõustub ilmselt minuga, kui ma ütlen, et nõukogude võim oli lõputu alandus. See oli ennekõike intellektuaalselt alandav. Alandav oli osaleda oktoobrirevolutsiooni ja 1. mai paraadidel. Alandav oli vaadata ja kuulata uudiseid, lugeda ajalehti. Alandav oli kollaboreeruda, astuda partei liikmeks selle nimel, et edeneda karjääridelil. Intellektuaalse alanduse kõrval oli olemas ka konsumeristlik. Asjaolu, et sul pole WC-paberit, hambapastat või korralikku aluspesu, on ebamugavust tekitav. Kuid ühtlasi on see ka alandav. Nõukogude passi kätteandmisega kaasnes õnnitluskaart, kust võis lugeda poeet Majakovski kuulsat luuletust. Seal olid uhked sõnad: „Lugege ja kadestage, ma olen Nõukogude Liidu kodanik.” Tegelikkus oli täpselt vastupidine.”

Poiss on mul psühholoogiahuviline.

„Nõukogude inimene oli umbes nagu alandatud ja peksasaanud peni?” püüab ta asja tuumani jõuda.

„Umbes sinnakanti. Lisaks teadmine, et sa oled alati süüdi. Võimude silmis. Sa oled süüdi selles, et sa oled üldse olemas. Oled süüdi selles, et sul on iseseisvad mõtted, mis ei kattu partei ametliku liiniga. Süüdi selles, et sul on unistused, mille elluviimisel võidakse sind vangi panna.”

„Mis unistused? Pangarööv?” uurib poiss.

„Katse minna ära Rootsi.”

Poiss mõtleb. „Ahah, nagu see Berliini müüri lugu,” viib ta minu jutu kokku oma kunagise Mauer Museumi külastamisega Berliinis Friedrichstrassel.

Ta ei pruugiks seda üldse mäletada, sest ta oli siis üheksa-aastane. Berliinil on sellises eas poisile väga palju muud huvitavat pakkuda: alates loomaaiast ja lõpetades hiiglasliku spaaga, kus ta laskis väsimatult veetorus liugu.

„Poiss, kas sa tõesti mäletad seda käiku sinna?”

„Ee… nojah, ma käisin Berliinis veel ju kümnendas klassis, meil oli siis ka ekskursioon sinna muuseumisse.”

KÜMNENDAS klassis. Ta oli siis seitsmeteistkümnene ja juba käinud – katsun nüüd meelde tuletada – Saksamaal, Inglismaal, Austrias, mitu korda Rootsis... Lõuna-Aafrika vabariik ja Liibanon alles tulid, aga jah, Andaluusias paar korda oli ta juba olnud ja vist ka Korsikal. Kuhu ta sõitis läbi Prantsusmaa. Ja ärme unustame Gibraltarit, kus ta ahvidega õlg õla kõrval istus ja nägusid tegi.

Ta oli sama vana nagu mina 1980. aastal ning ta oli tollase minu seisukohalt vaadates uskumatult palju reisinud ja kogenud.

Kuidas ma küll tahaks, et ta näeks seda minu väga kinnist ja suletud noorpõlvemaailma, kus isegi üks tühine käiguke Soome vabariiki andis inimestele põhjust sealt naasmisel kokku kutsuda kogu suguvõsa, et lasta ringi käia Helsingi kesklinnas tehtud fotodel ja uhkeldada Soomest toodud sukkpükste, teepakkide ja nätsudega, hullutades kadedusest ohkivaid kuulajaid kapitalistliku maailma toreduste kirjeldamisega.

Meie põlvkonnale ütleb Berliinis asuv Mauer Museum ehk „müürimuuseum” palju.

Selle asutajal oli kommunistliku võimuga mingi kana kitkuda, nii et ta lihtsalt pidi Berliini südamesse rajama esialgu üpris diletantlikult mõjunud ekspositsiooni. Ajapikku läks see aina paremaks, sest inimesi, kellel on kommunistlikule võimule ühte ja teist ette heita, leidub maailmas üpris palju. Ei olnud „müürimuuseumil” puudust annetajatest ega ka museaalide kinkijatest – mind kõige enam heldima pannud eksponaat oli ühe kuubalase meisterdatud tilluke mootorpaat, mitte suurem kui pesupali, millega ta jõudis Vabaduse Saareks nimetatud vanglast Florida randa. Sada kakskümmend kilomeetrit vetevälja, haid ja tormivõimalused vahepeal, mitte unustades muidugi Kuuba piirivalvureid, kellele oli antud õigus piiriületajad lihtsalt põhja lasta.

Aga muuseumis oli ka kokkupandavaid helikoptereid, millega hulljulged leiutajad Saksa DV pealinnaks nimetatud Ida-Berliinist vabasse Läände põristasid, seal oli inimeste salajaseks üleveoks kohandatud sõiduautosid, mille peidupaikade konfiguratsioon ja gabariidid eeldasid põgeneda soovijatelt kondiväänaja võimeid. Vahendid, mille abil prooviti saada teisele poole müüri, seda betoonist ja okastraadist ehitatud raudset eesriiet, laulavad oodi inimesel visadusele ning leidlikkusele.

Meie lapsed ei saa hästi aru, mis värk oli.

Siinkohal üks näide, kui raske on kõiksugu müüridest aru saada sellel põlvkonnal, kuhu kuulub minu poeg. On ajalootund Tallinna kesklinnas asuvas elitaarseks peetavas koolis, kus õpivad keskmisest taibukamad lapsed. Nad kuulavad õpetaja noorusaegade heietusi. Õps räägib, kuidas maailm jagunes tema nooruse ajal kaheks leppimatuks leeriks, mida lahutasid teineteisest läbimatuks ja ületamatuks ehitatud tõkked. Sellist kahe maailma eraldatust sümboliseerib kõige eredamalt Berliini müür. Õpetaja näitab kaardilt ja joonistab skeeme: müür, surmatsoon, teine müür, vahitornid. Euroopa südames sellised õudsed rajatised. Lapsed pingutavad tublisti, püüdes asja olemuseni jõuda. Lõpuks tõstab üks poiss käe püsti. „Õpetaja, te siin räägite, et läbi Berliini ehitati neljakümne kilomeetri pikkune müür. Aga kusagil sai see ju otsa. Miks need põgenikud pidid minema just üle müüri? Miks nad ei läinud ümber?”

Räägin oma poisile selle loo. Me saame koos naeru mugistada. Paganama hea on suhelda juba suureks saanud lapsega, kes „jagab matsu”.

Loodetavasti saab ta aru ka sellest, kui ma ütlen, et põgenemine Nõukogude Eestist oli kuritegu, milleks enamik selle maa elanikest olid vaimselt valmis. Me olime kõik potentsiaalsed põgenikud. Režiimi seisukohalt kurjategijad.

Ja see väljendus meie silmades, see vajutas meie kehahoiaku kuidagi teistsuguseks kui vabadel inimestel.

Mõned aastad tagasi sattusin ma Moskva kesklinnas politseihaarangusse. Nad traalisid Tverskaja bulvaril mujalt Venemaalt tulnud ebaseaduslikke immigrante ja viisarežiimi rikkujaid. Moskvas on nõukogudeaegne süsteem, kus iga sissesõitnu, kes jääb linna kauemaks kui kolm päeva, peab end teatud asutuses registreerima. Ma ei saanud mitte kunagi teada ega tea seniajani, kas see kolme päeva reegel laienes ka nädalalõpule. Tegin iseendaga lepingu, et kuigi ma olen Moskvas juba neljandat päeva, on see ju laupäev ja palavalt mittearmastatud asutus ei tööta sel ajal, järelikult ma ei riku seadust. Läheksin end registreerima küll, aga pole kuskile minna.

Ma polnud kindel, kas Moskva miilits näeb seda asja samamoodi.

Ja siis tuli haarang Tverskajal. See on Moskva suuremaid ja elavamaid bulvareid. Keskpäeval voolab seal tuhandeid inimesi.

Nad nägid mind juba eemalt. Nad haistsid mind nagu röövloomad saaki, tajusid mu hirmu ja ebakindlust. Ma olin neil kohe peos. Istusin nelikümmend minutit miilitsabussis. Lõpuks nad inkrimineersid mulle isegi seda, et minu taskutes leidus dollareid. Moskva võmm otsis oma mapist mingi võidunud eeskirja, võib-olla veel Gorbatšovi-aegse, ja näitas mulle näpuga paragrahvi, mis justkui keelas dollarid minu taskus. Selles riigis, kus isegi igapäevane arveldus käib paralleelselt vene rublaga kehtivates „baksides”^[1.] ja kus duumasaadikute äraostmiseks kantakse kohvritäied dollareid otse parlamendi istungisaali!

Ma ei vaielnud nendega, sest ma olin neljandat päeva Venemaal ja mul polnud sissekirjutust. Nad oleksid võinud mulle süüks arvata ükskõik mida. Võib-olla sedagi, et mul on kotis ingliskeelsed raamatud. Viia jaoskonda „dlja võjesnenija obstojatlevstv” (asjaolude väljaselgitamiseni) ja hoida mind seal puuris jumal teab kui kaua.

Täpselt nii, nagu tegid need kuradi miilitsad nõukogude ajal.

Nad võtsid samal ajal kinni ühe Harkovi mehe, välimuselt tüüpilise bandiidi. Dressipükstes ja kuldketiga jõmm sai miilitsabussist kiiremini välja kui mina.

Miilitsad ja bandiidid saavad üksteisest hästi aru. Miilits ütleb bandiidile „sina” ja too sinatab vastu. Nad on sellest hetkest omad joped. Mina aga ei suutnud Moskva miilitsale öelda „sina”.

Oleks sel päeval Tverskajal kõndinud minu poeg, poleks tema lähenemine miilitsate tundlates tekitanud vähimatki võbinat. Kakoi-ta inostranets, oleks Moskva võmm temast pilgu ükskõikselt üle libistanud. Pole huvitav, sellelt ei pressi midagi välja.

Poiss ei karda miilitsat ega politseid. Reisides ringi kodusõja-aimduse pinget täis Liibanonis, ei osanud ta karta isegi suurte teede ristmikul olevaid sõjaväepatrulle.

Teda pole õpetatud taolistes olukordades hirmu tundma. Ta tunneb vaid põnevust. Olukordades, kus minu silmad muutuvad võimalikult ükskõikseks ja tuimaks, et varjata sees närivat hirmu, võib tema selgetesse ja otse vaatavatesse silmadesse tekkida uudishimusädemeke.

Ja kui me läheme temaga koos 1980. aastasse, siis selle sädemega ta vahele jääbki.

Ta on tänaval voogavas allasurutud orjademassis ainus vaba inimene. Tema tobe ning ajastutruu riietus ei suuda varjata kesta all olevat – ta kõnnib nagu vaba inimene, tal on silmavaade nagu vabal inimesel.

Sellega ei saa midagi teha. Seda ei varja.

POISS, ma ei võta sind koos endaga ajamasinasse. Me ei saa sellega riskida.

Ma lähen üksinda.

Aga sa võid minu reisikirja lugeda.

1 Ingliskeelsest slängisõnast bucks – dollarid. [ ↵ ]