Читать книгу Sillamäe passioon - Andrei Hvostov - Страница 7

Kaardi pealt oma maad otsima ma ei pea,

kinnisilmi võin leida ta sealt…

Ühel pool merepiir, teisel metsade viirg.

Nõnda väikene ongi mu maa. ^[1.]

SEE LAULVA REVOLUTSIOONI AEGNE LAUL kirjeldab Eesti asendit. Minu arvates käib see aga pigem Sillamäe kohta. Kolmas rida annab minu kodulinna geograafilise iseärasuse päris täpselt edasi. Ühel pool merepiir, teisel metsade viirg… Nagu rusikas silmaauku. Põhjas on Soome lahe rannik, suuremate lahtede-abajateta sirge rannajoon. Lõunas laiuvad Alutaguse metsad ja sood, raskesti läbitavad ja asustamata muistsetel aegadel ja ka nüüd. Mere ja metsa vahele jääb viie kilomeetri laiune ülesharitud riba. Kultuurmaastik, öeldakse tänapäeval. Nii oli see tuhat aastat tagasi, nii on ka praegu.

Põhjast lõunasse ulatuv tagamaa Sillamäel sama hästi kui puudub. Lõunasse jäävad vaid kolm nimetamisväärset asumit: Vaivara, Sirgala ja Viivikonna. Kaks viimast olid enne Nõukogude võimu tulekut väikesed metsakülad, suurteks asumiteks paisusid need alles stalinlik-brežnevlike viisaastakute pärmiga. Hiilgeajal võis mõlemas elada paar-kolm tuhat inimest. Kuna hiilgeaeg langeb minu lapsepõlve – kuuekümnendate lõppu ja seitsmekümnendate algusesse –, siis on need asumid olulised.

Mulle. Teistele ilmselt mitte. Pole mingit põhjust hakata kellelegi pähe määrima osavõtlikkust nende asumite suhtes. Võib-olla ei hooli neist enam needki inimesed, kes seal kunagi elasid ja kasvasid. Hiljuti käisid minu kolleegid Eesti Ekspressi toimetusest Viivikonnat vaatamas. Olevat olnud nagu ekspeditsioon väljasurnud tsivilisatsiooni varemetele. Nad pildistasid ohtrat ja stiilipuhast stalinistlikku arhitektuuri ning tegid külastuse käigus kindlaks, et praegu pesitseb selle arhitektuuri nurgatagustes ja orvades vaid seitsekümmend inimest. Kõik, mis on alles jäänud kunagisest kolmest tuhandest.

Minu ajal – kui ma väiksena Sillamäel elasin – oli Viivikonnas mingil täiesti arusaamatul põhjusel suur raamatupood, kus minu mäletamist mööda müüdi ainult eestikeelset kirjandust. Paneb pead raputama… Endalgi on praegu raske seda uskuda, äkki ma mäletan midagi valesti? Sellise poe rajamine Alutaguse metsade keskele valdavalt venekeelsesse alevisse on põhjendamatu, sest eestlasi oli nii Sillamäel kui tema satelliitasulas Viivikonnas paar protsenti. Turumajandusliku maailma loogikaga seda ei seleta. See on võrreldav ooperiteatri ehitamisega Amazonase džunglitesse, nagu juhtus Werner Herzogi filmis „Fitzgarraldo”. Meenuvad kõik need korrad, kui ma käisin selle raamatupoe riiulitel tuhnimas, lootes leida mõnda eestikeelset defitsiitset raamatut (tol ajal ei trükitud lugejate haaratud raamatuid tavaliselt juurde – kui tiraaž sai läbi, siis see oli läbi), ning neid kordi oli palju, aga ealeski polnud seal peale minu ühtegi teist huvilist.

Alutaguse metsade rüpes asunud alevitesse ja karjääridesse viinud bussiliinidel oli linna elus väga oluline osa. Nendeta poleks see linn suutnud funktsioneerida või õigemini poleks seda suutnud kõik need põlevkivikarjäärid, mille käigushoidmine sõltus Sillamäe tööjõust. Lõunasse viivad ühendusteed olid nii elulise tähtsusega, et sealse liikluse häireteta kulgemise jaoks ehitati Vaivaras üle raudtee pikk ja võimas viadukt. Ka raudtee oli väga oluline arter, sest see ühendas ja ühendab praegugi Tallinna Peterburiga. Kunagi kaheksakümnendate lõpus nihutas üks liiga kõrge koormaga rong viadukti alt läbi sõites sellel mingid kandvad talad paigast. Pärast seda on kükloopsete mõõtmetega rajatis ohutuse huvides suletud ja nii on see jäänud tänapäevani, sest viadukti „äranihutamine” ja põlevkivikarjääride järkjärguline sulgemine langesid ühte aega. Harvad autod ja bussid, mis tahavad nüüd lõuna suunas sõita, peavad alatasa passima triibuliste tõkkepuude taga, oodates Tallinna–Peterburi raudteel liikuva järjekordse kaubarongi möödaminekut. Seal seisavad ka Eesti kaitseväe sõidukid, mis viivad kahurväelasi mahajäetud karjääridesse õppelaskmisele. Absurd. Samasse olukorda on meie sõjavägi pandud Tapa ülesõidukohas: ka sealset garnisoni moodustav suurtükiväegrupp peab ootama lõputute Vene naftarongide möödumist, enne kui nad saavad sõita Põhja-Kõrvemaal asuvale laskeväljale.

Eesti sõjavägi ootamas Vene rongide taga… Kas me ei elagi vabariigis, mille vaimseks aluseks on lõputu võitlus idas asuva hiiglasega? Kas meie ühiskonna tublimad liikmed pole mitte nagu vaimsed kuulipildurid, kes ei jäta kasutamata ühtegi võimalust täristada Venemaa pihta järjekordne põlguse/ilkumise/ärapanemise valang? Anna neile vaid võimalus ja nad ei suuda jätta päästikule vajutamata! Ning sellel „vaimsete kuulipildurite” pärusmaal peavad tõelised kuulipildurid õppustele minnes ootama Vene naftarongide möödumist. Kafkalik olukord, öeldakse selliste asjade kohta.

Aga minu lapsepõlves ei aimanud veel keegi, et kunagi tuleb aeg, kui Vaivara valla maastikul domineeriv hiigelrajatis maha jäetakse ning algab üks teine reaalsus. Minu lapsepõlv ei olnud mitte vähem kafkalik, lihtsalt tollane absurd oli teistmoodi.

AGA tagasi bussiliinide juurde. Näiteks liin number 7 viis kurat teab kuhu, kusagile Eesti Soojuselektrijaama juurde. Põhimõtteliselt siis Mustjõe külasse, millest on säilinud vaid nimetus vanadel kaartidel.

Mustjõele tekkis 17. sajandi lõpul Venemaalt põgenenud vanausuliste küla, mille tsaar Peetri väed Põhjasõja alguses maha põletasid. Täpsemalt Ukrainast toodud kasakad, kes märatsesid siin, nii et vähe polnud. Ega nemadki siia vabatahtlikult tulnud, nad olid selleks sunnitud, sest nende hetmanil oli vaja Peetrile persse pugeda. Eks nad siis valasid oma viha selle maa rahva peale välja. (Väiksena ma seda lugu muidugi ei teadnud. Selle avastuse tegin paari aasta eest ühest iidvanast raamatust, millesse on koondatud Peeter Esimese kirjavahetus; olen selle küla hävingust kirjutanud ka jutustuse „Must jõgi”.)

Kunagises Mustjõe külas, praeguse soojuselektrijaama kõrval asub, võin selle peale kihla vedada, Eesti õõvastavaim järv. Võib-olla see paiknebki Põhjasõjas hävitatud usumeeste küla maadel. Halb karma. Tarkovski võinuks oma „Stalkeri” vändata selles kohas – seal polnuks tal vaja puid hõbedaseks värvida, et kujutada Tsooni anomaaliaid, sest seal on need anomaaliad tekkinud „loomulikul” teel. Järve vesi on soojuselektrijaama läheduses muutunud mürkjalt smaragdroheliseks. Ererohelises väga hea läbipaistvusega vees peegelduvad kallastel turritavad puutüved, mida katab lumivalge substants. Ilmselt on sinna imbunud või siis tahtlikult lastud mingeid kemikaale. See mürgijärv ei asu Narva veehoidlast sugugi kaugel. Kui sattuda kunagi sinna kanti, võib sammudega üle mõõta, kui lai on see maariba, mis lahutab smaragdrohelist järve Narva veehoidlast. Palju astuda ei tule.

Minust paar aastat vanemad sõbrad, kellega koos ma kunagi käisin selle mürgijärve ääres, teadsid pajatada kellestki mehest, kes jommis peaga olevat järvest jalgrattaga mööda sõitnud ja sinna kogemata sisse sumatanud. Mehel tulnud kogu nahk maha.

Ma võtsin selle loo teadmiseks, mingeid emotsioone see tollal ei tekitanud – kui on selline järv, siis las olla. Ida-Virumaal oli igasuguseid anomaaliaid. Kukruse aherainemägi näiteks, mida ma mäletan kogu oma lapsepõlve kestel väikse vulkaani kombel tossamas. Kukruse on Tallinna–Narva maantee ääres, nii et seda tehisvulkaani mäletavad ilmselt paljud inimesed ka „päris”-Eestist. Umbes saja meetri kõrguse koonilise mäe tipust immitses ilgelt haisvat suitsu, mille keemiat ega füüsikat mina ei suuda seletada, aga oletatavasti oli tegemist aherainesse sattunud põlevkivi isesüttimisega kas suure rõhu mõjul või hoopis välgu sisselöömise järel, nagu keegi mulle kunagi asjatundja kombel rääkis. Minu geoloogist ema igatahes romantilist välgujuttu ei pooldanud, tema arvas, et eks ikka rõhk ja sellega kaasnev kuumenemine tegid oma töö.

See suits langes teisel pool teed paiknenud asumile. Kopsuhaigused ja nööril kuivava pesu määrdumine olid Kukruse elanike saatuseks. Ma ei saanud lapsena aru, kuidas suudab keegi seal üldse elada. Aga elasid ometi. Elasid ja sigisid, armastasid ja tülitsesid, kaevasid isegi mingeid peenraid ja põllumaid.

Nii et ereroheline mürgijärv ei mõjunud mulle nii vapustavalt nagu inimesele, kes on kasvanud kusagil Lõuna-Eesti kuppelmaastiku keskel ja arvab kindlalt teadvat, et künkad on rohelised ega suitse ning järved on sinised ega põleta nahka inimese seljast, kes sinna sisse hüppab.

Me sõitsime nendesse stalkerlikesse paikadesse liinibussidega, mis teenindasid põhiliselt töölisi. Minu ajal käisid bussid lõunas laiuvate metsade poole väga tihedalt, sest pooled sillamäelastest olid küllap Sirgala ja Viivikonna karjäärides hõivatud.

Nõukaaegse statistika järgi oli Eesti üks vingemaid elektritootjaid maailmas. Mitte absoluutarvudes, vaid arvestatuna kilovatt-tundides per kärss. Olime selle näitajaga vist kolmandal kohal maailmas, eespool olid Skandinaavia hüdroenergiahiiud.

Muistsest hiilgusest on praegu järel vaid haledad riismed, sest 2007. aasta statistika põhjal olime selle näitajaga kolmekümne viiendal kohal, kusjuures täiesti arusaamatul moel on tabelis vahetult enne meid Iisrael; põlevkivieldoraadost pärit inimesena tundub mulle see koguni kuidagi solvav, sest milliseid omamaiseid ressursse on Iisraelil võimalik ahju ajada?

Meil on meie põlevkivi. Kuna elektril põhineb meie heaolu ning majanduslik olemasolu, siis ei suuda ma meie peaministri loosungit „jõuame viie rikkama riigi hulka!” ära imestada. Ma saadaks ta puhkama lumivalgete puudega palistatud smaragdrohelise järve äärde. Hariduselt keemikuna saaks ta sinna sukeldumatagi aru, mis värk on. Seda põrgulikku veesilma võiks vaatama saata kõik mu kaasmaalased, kes peavad tarbimisvabadust üheks peamiseks vabaduse liigiks. Igal asjal on oma hind, seda teab enamik meist, aga teab vaid teoreetiliselt. Seal järve juures on see hind näha ja kes tahab, võib ka katsuda. Et siis kogu elu selle jälge oma ihul kanda.

Põlevkivikarjäär on meie energianäljast tekkinud pidalitõvehaavand Alutaguse rinnal.

Maapõu kraabiti tühjaks„pruunist kullast”, nagu seda hellitavalt kutsuti. (Nõukaajal oli kombeks maavarasid „üle kullata”, näiteks nafta oli „must kuld”; ilmselt pidi see näitama proletaarse riigi asjalikku ükskõiksust kuldvasika ja kõiksugu mammona suhtes.) Mis edasi? Edasi olid ette nähtud looduse taastamise programmid, aga kahjuks pole mul põhjust nende tulemuslikkust uskuda. Väikese poisina käisin mõned korrad Viivikonna karjääri maadel taskuraha teenimiseks mände istutamas ja seal nähtu põhjal kahtlen ma väga selles, et kiviklibusse pistetud nõrgad istikud võinuks juured alla võtta. Pinnas oli nii kehv, et minu lapsekäed ei suutnud labidat isegi poole peale sisse suruda; me lihtsalt kraapisime veidi pinda ja panime siis väetid männitaimed sinna klibu sisse surema.

Eesti kaitsevägi korraldab praegu nendes kohtades miinipildujatest ja rakettrelvadest õppelaskmisi. See oli kuumaastik minu lapsepõlves ning ega ta nüüdki väga teistmoodi paista.

Ent õnneks algab karjääridest rikutud maa lõppedes taas ürgmaastik, mis ulatub lõunas kuni Peipsi järveni.

Seal kusagi sügavamal sisemaa pool olid rikkalikud jõhvikapaigad. Tõestuseks Sillamäel kuuldud jutt: ühe vana naise olla tema perekond metsa ajanud, pannud ta elama mingile soosaarele ja käinud regulaarselt tema korjatud jõhvikasaaki turul müümas, kuni ajanud sedasi autoraha kokku. Arvutame: kakskümmend kopikat liiter, auto maksis kuus tuhat rutsi, ühe rutsi ekvivalendiks on viis liitrit jõhvikaid, mm… auto ostuks oli vaja korjata kolmkümmend tuhat liitrit jõhvikaid. Üks inimene saanud sellega paari suve kestel hakkama. Sihukesed metsad on Alutagusel!

Kuna Sillamäel puudub põhja-lõuna mõõde, siis määravad sealse elu ida-lääne suunalised tõmbe- ja tõukejõud. Minu kodulinn asub neljakümne viie kilomeetri pikkuses koridoris, mille idapoolses otsas on Narva ja läänepoolses Jõhvi. Ta asub täpselt selle keskel. Ma ei tea, millises suunas ta praegu liigub. Minu ajal oli suunaks ida.

Sõna „koridor” toob silme ette räpasevõitu läbikäigu, kust püütakse kiiresti läbi minna, et jõuda avaratesse elutubadesse ja verandadele päikesepaistet ning kauneid vaateid nautima. Koridor. Kuidas sai ilusaks peetav itaalia keel sellise sõna sünnitada? Poola koridor, valuutakoridor, koridorikamp… Meie maja koridori alumisel trepimademel käis troostitu seltsielu. Eriti talvel külmaga, kui vene noored, kel polnud kusagil mujal olla, kogunesid end soojendama leigete radikate juurde. Nad ei suitsetanud ega joonud seal. Võib-olla tahtnukski, aga see oleks põhjustanud majarahva raevuka reaktsiooni. Nad flirtisid seal niisama ega seganud otseselt kedagi, ehkki pidevalt prõmmiv välisuks ja viimasegi sooja väljalaskmine pakase ajal põhjustas alumiste korruste elanike hulgas urinat. Ent lapsed pidid ju kusagil olema. Vaevu soojendavate radikate toel tekkisid koridorisuhted, mis kasvasid lõpuks koridoriromaanideks.

Kunagi, kui ka mina otsisin vastust ajastu põletavale küsimusele „kes ikkagi on Vladimir Putin?”, sattusin lugema uurimust Leningradi ühiskorterites elanud ja sirgunud põlvkonnast. Putin kasvas ühes niisuguses korteris. Uurimuses väideti, et Leningradi noorsugu, kellel puudus kodus võimalus omaette jääda – sest see kodu oli sisuliselt ülerahvastatud kasarmu –, sai oma esimese seksuaalse kogemuse majade koridorides. Poisid toppisid kohmitsedes oma riista tüdrukusse, seistes täissülitatud räpastel treppidel ja tundes… kes võtaks öelda, mida nad tundsid? Kas julma blokaadi ajal oli moraal alla käinud ja võime häbeneda koos sellega? Kuidas sai seksuaalakt olla iha ja armastuse pillerkaar (nii on vist kombeks seda iseloomustada), kui seda painas mõne suvalise korteriukse avanemise oht ning alateadlik ootus, et kohe paugatab all uks ja kostavad tõtlikud ülespoole kiirustavad sammud. Ah jaa, mul läks meelest mainida, et tollal ei käinud majade välisuksed lukku.

Mõni ime, et Kremli jõudnult sorgib see koridoripõlvkond Vene ühiskonda enda loodud võimuvertikaaliga, käitudes totaalse kontrolli kehtestamise püüdluses nagu ühiskorteris elav koputaja või mõni väike raudteeametnik, kellele ei tule pähegi, et inimestele elamiseks mõeldud korter peaks erinema reisijaid täis kiilutud vagunist.

Sillamäe noored minu teada koridorides ei keppinud. Kuigi pagan teab, kesklinna majades, viiekümnendatel ehitatud proletaarsetes „lossides”, olid ju samuti ühiskorterid. Viiekümnendatel ehitatud majadel oligi selline kontseptsioon: koridor, sealt avanevad uksed kõrgete lagedega tubadesse, igas toas üks leibkond, koridori lõpus on ühine köök, vannituba ja peldik. See oli kommuun, ent erinevalt Lääne suurlinnades tudengitest ja lihtsalt vabal tahtel moodustunud kommuunidest oli siin tegemist perekondadega, kelle kokkuviijaks oli alternatiivide puudumine.

Väiksena arvasin ma, et Sillamäe on läbikäigukoridor. Teadsin kindlalt, et lahkun sealt esimesel võimalusel. Lääne suunas.

Sealsete väheste eestlaste pilgud olid suunatud läände.

Seal elades oli ikka tunne, et Sillamäest lääne poole jäävatest linnadest ja maakondadest rääkides oleks kohane kasutada mõistet „päris”-Eesti.

Mulle ei meeldinud minu linn. Praegu on seda keeruline seletada minu tuttavatele ja sõpradele, kes Sillamäe külastamise järel on vaimustunud sealsest plaanipäraselt väljaehitatud stalinistlikust keskkonnast. Mõnel on olnud silma ka looduse märkamiseks. Saja aasta tagustes mälestustes on minu kodukohta kirjeldatud idüllina. Nojah, tegelikult oli seda kogu Eesti põhjarannik.

Ma juhtusin kunagi Eesti rahvusraamatukogus ühe romaani jaoks materjali otsides silmama kahekümnenda sajandi alguses Peterburis trükitud omapärast reisijuhti. Autor kirjutas enesekindlalt ning vastuvaidlemist välistavalt, et erinevalt igavast Soome lõunarannikust pakub Eestimaa kubermangu põhjarannik maalilisi vaateid, kauneid mõisaansambleid, ilusaid ja puhtaid liivarandu ning romantilisi koski, mis sööstavad kõrgelt paekaldalt alla Soome lahte. See kõik oli veel kaheksakümmend aastat tagasi olemas ka Sillamäel. Mis „ka”! Ennekõike Sillamäel!

Narva-Jõesuust mitte kuigi kaugel kasvanud inimesena ei tulnud mul ometi lapsepõlves kordagi pähe, et Sillamäe võis kunagi olla kuurort. Linna kohal kõrgunud suitsev tehasekorsten ning kaugele merre ulatuv salapärane rajatis rikkusid rannast vaadates läänesuunalise vaate lõplikult ja parandamatult. Mis sealt vastu vaatas, oli puhtakujuline tööstuslinn.

Ma ei kujutanud siis ette, mis võis olla minu linna asemel enne, kui sinna tekkis „see”. Ikka seesama „see”, mis seondub suitsevate tehismägede ja ereroheliste järvedega, „see”, mida ma väiksena kahtlustasin omaenda kopsuhaiguse põhjustajana. See sada korda neetud tehas, mis võib tänases maailmas olla kui tahes unikaalne ja minugi poolest rahvuslik uhkus (on või?), sest seal toodetakse täna haruldasi muldmetalle, mida muidu saab veel ainult Hiina tehastest, ja olgu ta pealegi, see tehas, meie varustajaks kraamiga, milleta ei saa teha sülearvuteid ega mobiiltelefone, ehkki mõlemad on minu elu lahutamatuks osaks muutunud, aga minu poolest võiks ta ikkagi maapõhja vajuda! Ja parem, kui teda poleks üldse kunagi minu kodurannikule ehitatud.

See kuradi tehas.

Ent põliselanikud, nemad pidid ju mäletama, mis oli meie linnas enne tehast?

Ma ei teadnud ühtegi põliselanikku.

Üks kummalisemaid asju seoses Sillamäega ongi just see. Mul pole kordagi olnud juhust rääkida mõne inimesega, kes mäletaks, milline oli see koht enne sõda ja industrialiseerimist.

Hiljuti Sillamäed külastades otsisin üles linna muuseumi (minu lapsepõlves niisugust asutust meil polnud) ja sain seal ringi vaadates veel kord kinnitust, et minu kaaslinlaste kohamälu algab Suure Tühjusega. Muuseumi varahoidja oskas rääkida tehase ajaloost – jutt käis vene keeles –, ent sõjaeelsest küla- ning rannaelust polnud tal suurt midagi pajatada. Mees oli Sillamäele sattunud 1948. aastal. Mismoodi „sattunud”? Minu ema näiteks sattus pärast Tartu ülikooli lõpetamist Siberisse. Nõukogude ajal liigutati inimesi siia-sinna: terve Kaliningradi oblast või Ida-Karjala on täis inimesi, kelle vanemad või vanavanemad „sattusid” pärast sõda sinna. Ja need inimesed, kellega on sedaviisi juhtunud, ei tea oma uuest kodumaast midagi. Nii et mis sest muuseumitöötajast tahtagi.

Kui siit võib lugeda välja arrogantsi, siis palun vabandust. Ma ise ei ole oma juurtetusega sugugi parem: minu ema on küll eestlane, aga temagi on Sillamäel võõras.

Seal muuseumis sain ka vihje, et minu linn kügeleb endistviisi nagu mingi kerjus Nõukogude aja vaimses koridoris. Sillamäe maade omanikeks oli kunagi von Stackelbergide suguvõsa. Varasemale ajaloole pühendatud stendil oli nimi nii kirillitsas kui ladina tähtedega; venelased kirjutavad seda kahe k-ga keskel, sest muudmoodi vene keele ortograafia ei võimaldagi, ja sellest omakorda oli tuletatud nime latiniseeritud vorm – Stakkelberg.

Provintsimuusem küll, aga isegi provintsi jaoks on sellist kirjaoskamatust paljuvõitu.

Nojah, venelased, nemad on sisserändajad. Kuid ma ei tundnud linnas elades ka eestlaste hulgas kedagi, kes võinuks olla põline.

Neid ridu kirjutades imestan nüüd isegi, et kuidas nii, on see ikka võimalik, mitte ühtegi põlist eestlast?! Ent kuidas siis seletada asjaolu, et mul ei tule meelde ühtegi täiskasvanud inimest, kes oleks meile, lastele, hakanud jommis peaga või muidu härdushetkel meenutama, et vaat kus ikka omal ajal istusid paekalda veerul kunstnikud molbertite taga ja pintseldasid päikeseloojakut lõuendile, ja all rannal patseerisid valgete kleitide ja linaste ülikondadega supelsaksad, kellele kala ja piima müües sai hästi teenida, ja küll olid lõbusad tantsuõhtud kuursaalis, kus sai peenepihaliste pealinna preilnadega keerutatud… Või midagi niisugust. Aga ei ühti! Ei molberte ega valgeid ülikondi.

Oma klassikaaslasi meenutades pean üllatusega nentima, et toona ei tulnud mul pähegi uurida, kas meie hulgas oli üldse põlistesse perekondadesse kuulnud lapsi. Ju ma tõesti eeldasin, et Sillamäel põliseid polegi.

Kuigi üks oli. Vist oli. Kõhklevalt on see kirja pandud sellepärast, et ta meenutas rohkem mingit muinasjututegelast.

Muinasjutt algab niimoodi: kunagi ammu-ammu, kui Sillamäe oli veel Nõukogude Liidu piiritsoonis asunud poolsuletud linn, elas sealses rannas üks nõiamoor… Aga siin on kohe vaja täpsustada, mis tähendab „rand”.

Põhja-Eesti klindi peale ehitatud Sillamäe jaguneb kaheks osaks, sest geoloogiline murdejoon läheb pikuti läbi kogu linna: tinglikult võiks klindipealset nimetada ülalinnaks ja klindialust all-linnaks. All-linna majade front on nihutatud tihedalt vastu merepiiri. Aga see moor ei elanud seal. Tema hütt asus ranna puutumatuks jäänud osas, kus on linna plaaž. Keset seda seisiski moori osmik. See asus nii lähedal merepiirile, et suuremate tormide ajal pidid pritsmed vastu seina lendama.

Võite uskuda mere ääres üles kasvanud inimest: koht oli ühe maja jaoks väga kummaline.

Kes pole mere ääres elanud, ei saa ehk aru, mida tähendab olla veepiirile nii lähedal. Kusagil Vahemere ääres ehk ongi selline lähedus šiki elamise tunnus, aga meil siin… ausalt öelda, inimene peab olema peast segane, kui ehitab elumaja merele nii lähedale. Mul pole kavatsust solvata kõiki neid tuhandeid kaasmaalasi, kellel on samuti majad niisugustes kohtades. Lahemaal võib seda näha küll ja küll. Aga juhin tähelepanu Sillamäe ranniku avatusele, seal ei sopistu rannajoonde ühtegi kaitstud lahetaskut nagu näiteks see, mille ääres asub Käsmu küla.

Katsuge kunagi novembris natuke aega mere ääres seista. Alustuseks puhub tuul teid soolast veetolmu täis nagu õhupalli. Kui te tahate oma abitud kopsud jälle tühjaks lasta, peate keerama selja mere poole. Hingate end tühjaks ja vaatate taas merega tõtt, hoides nüüd targasti kätt suu ja nina ees, ahmides õhku selle mannetu tuuletõkke tagant. Siis hakkab suud kaitsev käsi külmast kangeks tõmbuma, vahetate kätt, aga seegi läheb kohe kohma. Keerate taas selja mere poole ja toetute vastu tuult nagu viltune majakas mängufilmis „Somnambuul”. Tinahallide voogude liikumises on ürgset ja vääramatut jõudu; mida kauem te seal rannal seisate, seda nõrgema ja tühisemana end tunnete.

Tinahalli vee õõtsumine hakkab lõpuks mõjuma hüpnotiseerivalt, veel natuke, ja tekib tunne, et merehaigeks võib jääda ka kindlal maal seistes. Merevoogude lummusesse langemisest hoiab vaid tuul, mis lõikab kerest läbi otse vastu luud, justkui seal ees polekski liha ega rasvkude. Kajakate ning luikede vaatamine, kes loomuliku osana vägevast stiihiast toimetavad keset seda möllu vääramatu kindlusega, veenab teid lõplikult inimese ebatäiuslikkuses. Sellises kohas pole meiesugusel olendil mitte kui midagi teha. Me ei peaks seal paari minutitki vastu ilma nende kaitsvate riidekihtideta, millega tuleb oma õrna ja hella ihu kaitsta.

Nüüd kujutage ette, et seisate seal mererannas nädalaid ja kuid. Teil on küll majakarp ümber, aga seegi ehitis on ebatäiuslik ning pealegi kuluvad seinad ning katus tasapisi nagu pikka aega kantud mantel aina õhemaks. Õmblused kärisevad, vooder hargneb, puuduvate nööpide tõttu tuleb lipendavaid hõlmu nöörijupiga koos hoida. Esmalt ütlevad üles aknad, siis seinad, ning majanurgad pole sooja kunagi pidanudki.

Oluline lisandus: peldik ei asu majas, vaid kusagil väljas. Kujutlege, kuidas sunnite end minema uksest välja, lahkuma küdeva pliidi kaitse alt, et liduda jääkülma peldikusse. On pime. Näkku peksab rahet ja jääsuppi, ukse lahtikangutamine tähendab kahevõitlust tuulega, ja siis, kuna te lükkasite toaseinte vahelt lahkumist edasi nii kaua kui võimalik, tunnete korraga, et ai-ai-ai, nüüd vist tuleb…

Eesti-Taani ajaloolane Paul Johansen, kes analüüsis 13. sajandil koostatud nn Taani hindamisraamatut, esitas külade nimekirju uurides hüpoteesi, mille järgi Eesti rand oli muinasajal asustamata. Inimesed elasid aasta ringi kusagil kaugemal sisemaal ja tulid mere äärde vaid teatud hooajatöödeks. Paar kuud aastas, kalapüügiks või hüljeste jahtimiseks näiteks. Püsiasustusega rannakülad olevat meil tekkinud alles pärast maa ristiusustamist, kui uued peremehed kutsusid siia elama rootslased. Johanseni teooriat võetakse meil veidi pika hambaga, sest siin nähakse justkui esivanemate alavääristamist. Raske on kiita muinaseestlaste kangelastegusid „Läänemere isandatena” ning samas tunnistada tõeks nende ebakindlust merega silmitsi seistes? Kas ma eksin, kui oletan, et need kahtlejad on tõenäoliselt ise kusagilt sisemaalt pärit ega tea rannaelust tuhkagi? Mul isiklikult pole vähimatki Johanseni teooria vastu, sest tsükliline elukorraldus ranna ja sisemaa vahel näitaks vaid meie esivanemate praktilist meelt. Rootslased – meie esimesed tõelised randlased – pidid olema ikka täitsa hullud.

AGA vabandust, ma hälbisin selle ajaloolise ekskursiga põhiteemast.

Huvitav, millega Sillamäe rannamoor oma elamist soojaks küttis? Meri toob küll randa lauajuppe ning notte, aga neid pole kunagi nii palju, et tagada küte kogu talveks.

Ma ei mäleta tema majakesel olevat nimetamisväärsed abihooneid. Üks kuurisara oli. Õuel polnud puud ega põõsast. Ümbritsev rand oli samuti suurema taimestikuta. Maja ainsaks kaitseks oli umbne tara ja see pidi olema piiriks kahe maailma vahel.

Siinpoolses maailmas elasid rannamõnusid nautivad proletaarlased ja nõukogude teenistujad. Pallimäng, õlu ja vobla, ajalehest Trud või Pravda volditud päikesemütsid, pikavarrelised tumesinised trussarid, mille sääred keerati üles, et muuta need ujumispükste sarnaseks – kogu see olustik, mis käis nõukogude inimese kultuurse ja sisuka puhkuse juurde. Teisel pool planku aga redutas muldvana mutike, selle ranna viimane mohikaanlane, kaldale mahaunustatud merineitsi, keda keegi polnud õieti näinudki ja kelle kohta räägiti kokku jumal teab mida. Näiteks et tema joogiks on merevesi. Võib-olla see polnudki tühi jutt. Kaevu majakese juures tõesti polnud, seda ma mäletan kindlalt, sest selle puudumine tekitas juba lapsena minus imestust – suviti Rakvere lähedal „päris”-Eestis elades sai mulle varakult selgeks, et maal on elumajade juures kindlasti kaevud. Merevee varal enda hinges hoidmine tundus salapärase majaasuka eluga kokku sobivat. Keegi meist, lastest, polnud seda moori näinud ka poes käimas. Sõi ta lisaks kõigele adru?

Ta ei andnud näole, ükskõik, mis tema maja juures toimus. Päevitustekid laotati jaheda meretuule eest kaitset otsides otse tema aia vastu, suuremad ning julgemad poisid (tollal öeldi „huligaanid”) ronisid tema kuuri katusele, et teha seal seda, mida poisid kuurikatustel ikka teevad. Nad jooksevad, hüplevad, karjuvad ning kusevad serva pealt alla. Täiskasvanud ei teinud minu mäletamist mööda vähimatki katset neid korrale kutsuda. Vanamoor pidi olema seal kusagil sees nagu kilpkonn kaitsvas kestas, aga kes hoolis temast, vanade tundmatute aegade reliktist.

Kas naine oli õppinud mitte märkama sissetungijaid, seda uute aegade vahtu, mis kobrutas tema maja ümber?

Ma ei tea praegu isegi seda öelda, kas see vana naine rääkis eesti keelt. Keegi polnud teda kunagi kuulnud rääkimas. Äkki oli ta tulnukas, kes komandeeriti meie salajase tehase jälgimiseks elama niivõrd sobimatusse kohta? Selle moori kohta võib ükskõik mida kokku mõelda. Kas või seda, et ta oli kunagi poeet Igor Severjanini muusa. Või Stackelbergide sohitütar. Praegu seda kirjutades haarab mind ebakindlus: kas ta ikka oli olemas?

Aga oli, kindlasti oli ta olemas, sest isegi linnavõimud pidasid vajalikuks teha jõupingutusi tema maja kaitsmiseks randa õõnestavate tormilainete eest. Mäletan end kuueaastasena mererannas kivikesi vette loopimas, selja taga kaldakõrgendikul lösutav majake. Kaheksa-aastasena ma sealsamas kive enam vette loopida ei saanud, sest need oli mattunud kaldale kuhjatud betoonplokkide alla. Ega neistki pikaajalist abi polnud – aasta või paar hiljem oli kallas juba nii palju varisenud, et osa majast rippus tühjuse kohal.

Ühel hetkel oli rannamoor kadunud. Kas sai tema aeg täis või viidi ta kusagile vanadekodusse, pagan seda teab. Kinnilöödud akendega hütt seisis veel tükk aega mere kaldal. Praegu pannakse mahajäetud majad põlema, tollal seda kommet veel polnud. Maja kõrval pingil jõin oma esimesed veinid, vaadates salapärase maja agooniat. See kestis ja kestis. Ma ei tea, kui kaua, sest ühel hetkel olin ka mina sellest rannast kadunud.

AGA ma ei peaks nii palju ruumi pühendama ühele rannaosmikule.

Linn ise – kuidas see välja nägi? Linna ilme määrasid kaks looduslikku tegurit: nagu juba eespool öeldud, on üks neist Põhja-Eesti pankrannik ja teine Sõtke jõgi. Pankrannikut nimetavad geoloogid sõnaga „klint”. Meie kasutasime venekeelset sõna obrõv. Ka eesti lapsed ütlesid nii – lähme obrõvile mängima. Obrõv tähendab järsakut. Muidugi ei ole „klint” ka mingi eesti sõna, see on mugandus saksa terminist Glint.

Sõtke on üks paljudest Põhja-Eesti jõgedest, mille veed on aastamiljonite kestel üha mere poole liikudes pankrannikusse sügava kanjoni uuristanud. Sillamäe keskel peaks see näha olema, aga on kahjuks praegu veega täidetud. „Kahjuks” sellepärast, et see pidi olema väga maaliline kanjon. Jõe vool on tõkestatud tammidega, sel moel on tekkinud kaks paisjärve. Nende ülesandeks oli vähemalt omal ajal tehase, selle kuradima tehasemölaka varustamine veega. Võib-olla teenivad need paisjärved praegugi seda eesmärki, sest neid pole tühjaks lastud.

Linna läbivad kolm ida-lääne suunalist pikka tänavat, kaks klindil ja kolmas selle all. Nendega ristuvad põhja-lõuna suunalised lühemad tänavad. Linnulennult vaadates on see korrapärane nagu mõni Ameerika linn. Kõrghooneteta, sest Sillamäe südames on midagi paremat. Kõik arhitektuurispetsialistid ja muidu huvilised kukuvad minu linna külastamise järel lüüriliselt õhkama, et milline stalinistlik ampiir! Midagi samasugust võib näha ka Viivikonnas, Kohtla-Järvel ja Aseris, aga Sillamäel on seda kõige rohkem ja kõige uhkemalt.

Tänapäeva raekoda, mis minu ajal oli täitevkomitee ning muude punaste asutustega täidetud, meenutavat oma astmeliselt aheneva kõrge torniga kirikut. Seda sarnasust on märganud mitmed minu tuttavad „päris”-Eestist.

Mõned Sillamäe venelasedki on ajanud vihjelist juttu, nagu oleks see pealtnäha kirik ehitatud Stalini ajal selleks, et merelt vaadates jätta meie linnast mingi hoopis teise linna mulje. See pseudokirik olnud justkui mingi maskeering.

Ee… see tähendab? Noh, taheti jätta „päris”-Eesti linna muljet, et näete, isegi kirik on olemas – varjates sedaviisi Sillamäe tegelikku olemust. Mis oli siis… mis asi? Eks ta ikka olnud ju nõukogude aatomitööstuse üks käilakujusid.

Pseudokirikule mõeldes jõuab korraga minu teadvusse üllatav tõsiasi, et ma pole kunagi näinud oma linna mere poolt. Minu ajal polnud rannas seistes merel märgata eales mitte ühtegi paati või purjekat ja laevadki liikusid kusagil silmapiiril. Kas selle põhjal võiks oletada, et laevadel oli keelatud linnale läheneda? Hakka või arvama, et ka linna siluett oli tollal salastatud.

Ma ei kahtle, et kui see kuradima tehas vaateväljast ära lõigata, siis võiks linn olla päris ilus. Klindil klassitsistlikus stiilis kultuurimaja, selle taga pseudokirik, treppide kaskaad, umbes nagu Odessas, mis laskub mereranda suunatud laiale promenaadile, see kõik on mattunud rohelusse. Viimasel kümnendil on lisandunud kõiksuguseid kummalisi ehitisi – õigeusu kirik sibulkuplitega ja mingid kõrghoonejunnid all rannas, aga selle eest mina ei vastuta, minu ajal seda polnud.

Mis teeb Sillamäe tõeliselt erinevaks „päris”-Eesti linnadest, on eramajade puudumine. Eramute rajoone pole ka praegu. Minu ajal polnud isegi üksikuid individuaalelamuid, mis on praegu siiski tekkinud. Eramute puudumine oli omal ajal minu jaoks piinlikkust tekitav asjaolu. Kõigis korralikes linnades olid olemas eramajad, isegi Jõhvis, ainult mitte Sillamäel!

Mõni ime, et selles linnas polnud ühtegi põliselanikku – peale selle salapärase moori seal mererannas. Põlistel oleks ju olnud isiklikud majad.

KELLELT küsida praegu vana Sillamäe kohta?

Tallinnas elades kohtasin Terase ja Tina tänava nurgal mitme aasta vältel Kaljo Kiiska. Väike hall vanamees, justkui Ülemiste vanake, kodunt juhuslikes riietes välja astunud, mõnikord lausa dressipükstes, jalutas seal õhtuti koeraga. Iga kord, kui ma teda nägin, tundsin kihku ligi astuda, et end esitleda, paluda vabandust tülitamise pärast, kinnitada tõtakalt, et mul pole kavatsustki pinnida talt midagi käimasoleva näitlejatöö kohta, mul on hoopis midagi muud hinge peal. Ma oleks käe südamele surunud ja tulistanud välja umbes sellise sisuga tiraadi: „Härra Kiisk, kas te ei tahaks mulle rääkida minu ja samas ka teie enda kunagisest kodulinnast, nii nagu see nägi välja teie noorusajal?”

Ent ma lükkasin niisuguse ligitikkumise alati edasi, mõeldes, et kuidas ma hakkan hämaral tänaval tülitama vanemat härrasmeest, pealegi kui selle inimese näole on kleebitud „palun ärge tülitage mind, ma ei taha suhelda”-mask, mis iseloomustab kõiki kuulsaid näitlejaid. Allusin Kiisa tummale rahulejätmissoovile, sest küllap oleks jutt Sillamäest tulnud pikem kui kümme minutit. Seal tänavanurgal polnud ka kohvikut (vähemalt niisugust, mis vääriks seda nime), kuhu oleks võinud korraks sisse hüpata. Kõik asjaolud olid vestluse vastu ja nii ma lükkasin seda aina edasi, pannes lootuse kunagi ehk saabuvale õnnelikule juhusele. 2007. aastal Kaljo Kiisk suri. Ja mina vaevan end sestsaadik etteheidetega, et miks ma ometi ei suutnud rikkuda hea käitumise tavasid… mõnikord ei valmista mingit raskust nende peale vilistada, aga Kiisaga, näe, ei suutnud.

Mida ma siis oleks temalt küsinud? Paljutki.

Härra Kiisk, kas teie nooruses oli Sillamäel veel säilinud kunagise kuurordi õhustikku? Kuurhaus, kuskohas see asus, ma ei suuda sellele leida praeguses linnaruumis ühtegi kohta, kas see oli jõesuudme lähedal? See koht on nüüd nii räämas, et ei suudagi kujutledagi sinna rannahoonet… Ja öelge, kas teie ajal oli veel säilinud komme heisata punane lipp kuurhausi vardasse selle märgiks, et vesi on supeluseks soe? Ma olen lugenud mälestustest, et enne Esimest maailmasõda oli selline tava; mõelda vaid, punasel lipul lubatakse Vene tsaaririigis lehvida, mis siis, et vaid rannahoonel, aga ikkagi – pärast kõiki neid atentaate ja viienda aasta revolutsiooni ja pankade röövimisi, mis kõik toimusid punase lipu all… aga Sillamäel, kujutage ette, anti sellega supelsakstele märku, et kõik on lahkesti palutud randa.

Ja kuskohas oli postijaam? Räägitakse, et teisel pool praegust Peterburi teed, seal on praegugi üks kivist hoone, selline, mis kohe kuidagi ei sobi linna praeguse hoonestusega, see maja nagu ei paiknegi linnas, kas toosama ongi?

Postijaam, pood, kõrts… kas kõrts oli olemas?

Aga kus olid põlevkiviutmistehase tööliste majad? Selle tehase ehitasid rootslased 1929. aastal, see olnud väga moodne ettevõte ja küllap siis olid ka tööliste elamud tolle aja kohta eesrindlikult sisse seatud – ei tea, miks küll ei ole praeguseks neist jälgegi näha?

JA ÜLDSE, mis juhtus Sillamäega sõja ajal? Narva hävis, Sinimägedes lükati kõik nii siledaks, et isegi alustaimestikku ei jäänud, Jõhvi põles maha – ümberringi oli häda ja hukatus, ega see saanud ju Sillamäestki mööda minna?

Kuulge, aga rand, Sillamäe rand, minu ajal oli see kiviklibune, ei mingit liiva, sest liiva olevat ära uhtunud see uuesuunaline lainetus, mis tekkinud pärast tehase juurest pikalt-pikalt merre ulatuva muuli rajamist, aga teie ajal seda veel polnud ja siis pidi rand olema täiesti liivane, räägitakse, et üks ilusamaid randu, mõelda vaid, minu ajal polnud sellest enam jälgegi, ainult kõvasti ida poole kõndides läks jälle liivaseks, aga muidu oli ainult klibu.

Ja kuskohas täpselt oli see sild, mis andis linnale nime, see, mis pidi olema mäe pealt laskuva tee lõpus; praegu on meie linnas kaks tammi ja üks puusild, teie ajal seda polnud, teil oli kaarega kivisild, küllap paarsada aastat tagasi ehitatud, ma olen seda vaid postkaardil juhtunud nägema, ei tea, mis sellest sai, miks seda enam pole meie linnas olemas, kas ta tõesti lõhuti lihtsalt maha…?

Ja kas see oligi teie lapsepõlve ajal üldse linn või olid need kõigest kolm kõrvuti paiknenud rannaküla: lääne pool Türsamäe, seal oli veel uhke mõisahoone, kas see oli teie ajal ka veel alles? Nüüd laiub selles kohas tehasejõledik. Siis tuli Sillamäe küla ja edasi ida poole Kannuka küla; ma mõtlen vahel, et kas minu kodutänav, Gagarini-nimeline, on kunagise Kannuka küla maadel?

Kas need olid puha kalurid, kes siin külades elasid? Ega tea, mis neist võis küll saada, kas nad läksid 1944. aastal üle mere või jäi mõni koduranda ja kahetses pärast, kahetses hirmsasti, kui siin hakkasid kõik need muutused toimuma: alul Saksa sõjavangide laager ja uraanikaevandus, siis tuli uraani rikastamise tehas ning stalinistlik näidislinn, mille elanikud tulid siia rannale ei tea kust, tulid ega teadnud üldse, mis siin kunagi oli olnud, et siin oli kuurort, idüllilised kalurikülad, punase lipuga kuurhausi kohal, ja et see punalipp ei olnud sirbi-vasaraga, ei olnud viisnurgaga, ei olnud loosungiga „kõigi maade proletaarlased…”, et see tähendas hoopis midagi muud, see tähendas, et lühike põhjamaine suvi on nüüd tõeliselt alanud ja vesi on lõpuks ometi soe, olge lahked, kasutage selle lühikese aja iga hetke, prosim kupatsa^[2.], schwimmen, alle schwimmen^[3.]! Niisugune õnnelik muretu maailm oli siin kunagi olnud, millest uustulnukad ei teadnud mitte kõige vähematki.

EGA mina ka teadnud.

Aga seda võin ma praegu küll öelda, et teatud spetsiifiline ülbus, mis iseloomustab kuurortlinnade elanikke, lõi sillamäelastes siiski mõnikord välja. Seda oskan ma alles nüüd tagantjärele märgata. Tookord ei saanud ma tolle arrogantsi olemusest aru.

Asi oli nii, et tehase tossavast korstnast hoolimata käis meil päris palju tippsportlasi treeninglaagreid pidamas. Meenub näiteks, kuidas Sillamäele saabunud Nõukogude Liidu väravpallikoondise mehed korraldasid linna spordihallis näidismängu. Enne seda rääkis nende treener publikule, et olnud valida meie linna ja Sotši vahel ning et sportlased eelistasid Krimmi võludele seda jahedat rannikut siin, mille peale spordihalli kogunenud linlased plaksutasid meelitatult.

Spordikompleks oli meil tõesti vägev. Selle uksest saalis sisse-välja ületreenitud kehadega mehi ja naisi – neil oli ka ühiselamu sealsamas; aknad avanesid linna peatänavale ja õhtuti võis mõnikord näha Sillamäe nooremapoolset meessugu akende all kenitlemas ning seal ööbivatele pikkadele sitketele naissportlastele külge löömas. Kas nad tõesti lootsid nende amatsoonide lahkusele, need provintsilinna poolpurjus ja ärasuitsetatud mitte-dändid, mitte-donžuanid, mitte-casanovad, need kuradima joobarpapagoid? Või siis juhtum, kui Arma-nimeline tüdruk, eestlanna, nähvas mingitele Moskva sportlastele – olid sellised hirmus pikad latid, küllap korvpallurid –, et mis te siin laiate, raisk, võtke vaiksemaks, ega see siin pole teile kakaja-nibud Maskva! Niisugust enese paremakspidamist, mis iseloomustab Gagra, Jūrmala või Pärnu noorsugu, esines Sillamäelgi.

Või tuli see ülbus sellest, et Sillamäe oli siiski teatud mõttes eliitlinn?

Aga „päris”-Eestis ei teatud meie linnast suurt midagi. Või kui, siis ainult halba. Hiljem, ülikoolis juba, leidis see taas kinnitust. Esimesel semestril juhtus auditooriumis enne loengu algust selline lugu: minu kõrval istus spontaanse ütlemise poolest tuntud kursaõde, kes hakkas uurima, kustkohast ma pärit olen. Tema ise oli muidugi mõista tallinlanna. Mina ütlesin, et olen Sillamäelt. Ja tema karjatas seepeale, et issand küll, seal linnas on ju kõik puha värdjad. Ütles seda, vaatas mulle süüdimatute silmadega otsa, sai siis aru, mida oli öelnud, hüüatas oi! ja lõi käe plaksti suu ette, nagu soovides öeldut tühistada.

Ma ei solvunud.

Ega ta esimene olnud, kes sillamäelastest niimoodi arvas.

Võib-olla on neil õigus, kes niimoodi arvasid. Me olemegi teistsugused. Äkki me olemegi ebanormaalse linna ebanormaalsed elanikud. Aga mitte ainult selle kuradima tehase pärast. Ka muudel põhjustel. Nendest ma üritangi nüüd järgemööda kirjutada.

1 „Oma maa”, Gunnar Kriigi muusika, Reet Linna sõnad. [ ↵ ]

2 Palume ujuma. (vene k) [ ↵ ]

3 Ujuma, kõik ujuma. (saksa k) [ ↵ ]